Ajaloo ja arheoloogia instituut
Yüklə 1,91 Mb. Pdf görüntüsü
|
31 Manglus, olles paari kaaslasega vahipostil, vaenlase 10-mehelist ratsasalka, mis lähenes nende seisukohtadele Tõlva kandis. Lasknud neil enesest mööduda, avasid vahipostil viibijad vaenlase ratsanike pihta tule. Sõjasaagiks saadi neilt hobuseid ja võeti 3 vangi, kellest üks punaväe ohvitser andis vaenlase kohta olulisi andmeid. 108
Pigem võib tõdeda, et selline vahiposti tüüp on riskantne, kuna lastes vastasel enda positsioonidest mööduda, tekib tahes-tahtmata suurem risk nende läbipääsemiseks. Üldiselt võib väita, et vaatluspostid ei olnud kõige olulisemad luureinformatsiooni saamise allikad. Vaatlusposte on allikates kirjeldatud vähe ning manööversõja kontekstis, kus luurajatel oli liikumisvahendina parimal juhul kasutada hobune ning sidevõimekus puudus täielikult, ei olnud see ka kõige tõhusam informatsiooni saamise viis, kuna informatsiooni edasitoimetamine postilt staapi võis olla vägagi problemaatiline. Vaatluspostidelt avati samamoodi vastase lähenedes pea alati tuli, mis tähendab, et nende pikaajaline kestvus ei olnud prioriteediks ning tegemist oli eelkõige kas eelhoiatus või varitsusfunktsiooni täitva postiga. Eraldi ülesande tüübina tuleb ära märkida ka julgestustoetus, mida luurekomando mehed pakkusid tihti patareidele. 109 Üldiselt võib väita, et luureüksustel tuli täita kõikvõimalikke eri liiki ülesandeid, kui välja arvata tagala teenindustoetus. Jalaväeroodudega koos tegutsedes võisid luureüksused olla kontaktis vastase sidujateks, et jalaväeroodud saaksid nad hävitada või tiibavaks üksuseks. Samuti kasutati luurajaid jalaväeüksuste rünnakutes oma spetsiifiliste ülesannete täitmisel või põhiründeüksusena. Piilurpaare kasutati jalaväe aheliku külgjulgestuseks. Jalaväeüksustega kaitsefunktsiooni täites kasutati luurajaid nii kiirreageerimisjõuna vastase tiibamiste nurjamiseks kui ka kaitseliinil võideldes. Lisaks võidi luurekomandole anda ülesandeks mõne koha kaitsmine või rindeliini hoidmine. Nendele põhiülesannetele lisaks kasutati komandosid sidepidamiseks, valveteenistuseks ning julgestustoetuseks.
108 Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 290-291. 109 4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando sõjapäevaraamat. – RA, ERA.2124.3.641, l. 4.
32 Kokkuvõte
Käesolevas uurimustöös on uuritud kuidas ja millise taktika alusel tegutsesid luureüksused Vabadussõjas. Jalaväepolkudes tegutsesid luurekomandod, mille koosseisus oli 78 sõdurit ja kolm ohvitseri. Üksikpataljonides oli luurekomando rühmasuurune. Lisaks luurekomandodele loodi allüksustes luureüksuseid, mis tegutsesid iseseisvalt oma vastutusala piires. Luureüksused teostasid enda luurespetsiifilisi ülesandeid luurekomando koosseisus enamasti rühmasuuruse üksusena. Luureülesannet täites jagunes rühm piilkonnaks ja südamikuks. Piilkonna ülesanne oli anda põhiüksusele eelhoiatus lähenevast vastasest. Luuret teostati kuni 15 kilomeetri kaugusel enda põhijõududest enamasti ühepäevaste retkedena, mis tähendas, et üksuse puhkeala oli siiski põhijõudude lähedal. Luureretkedel käidi sõltuvalt ülema teabevajadusest või ka vabatahtlikult, kuid üldjuhul paari päeva tagant, vajadusel ka igapäevaselt. Luuretegevus oli agressiivne ning vaatluskontakti saavutamisel mindi kiiresti üle tulekontaktile ja seda ka olukordades, kus vastase üksused ei olnud luureüksuseid avastanud. Agressiivsus määras ära ka luureüksuste suuruse patrullide teostamisel ning esmaseks vastase tuvastamise meetodiks kontakti liikumise. Just luure agressiivsus on näitaja, mis võimaldab töö autoril väita, et luureüksused tegutsesid jalaväeroodude ees omamoodi eelväena. Seega oli luureüksuste ülesandeks lisaks informatsiooni hankimisele ka vastase häirimine tuletegevusega. Taktikaliselt ei erinenud luureüksused kuigi palju jalaväeroodudest, kui just ei olnud kästud käituda teistmoodi. Äratundmisprotseduurina kasutati enamasti kõnekeelt, kuigi olemas olid ka tunnussõnad ja käemärgid. Tähtsa toimimismehhanismina kasutasid luureüksused bluffi. Korralikult läbimõeldud blufi tulemusena oli võimalik kahjutuks teha märksa suuremaid vastase üksuseid kui lahingtegevusega. Orienteerumisega kuigi suuri probleeme ei esinenud ning abiks kasutati teejuhte. Kuigi teejuhid võisid olla tõrksad kaasa tulema või ei tundnud samuti piirkonda, siis üldjuhul oli nende kasutamine õigustatud. Äärmiselt tähtis oli luurel käimisel tsiviilluure, millele luureüksused tihti toetusid. Tsiviilluure ohuks oli kohalike elanike võimalik lojaalsus Vene riigivõimule, mille tulemusena anti luurajatele valeinformatsiooni. Samuti tuli jälgida, et tsiviilisikud poleks vastase luureagendid. Luurevormidest kasutati tõenäoliselt kõige rohkem objektiluuret. Objektiluure eesmärgiks on vastase tuvastamine kindlas objektis nagu seda on teerist, mõis või sild. Objektiluurel käiva üksuse suurus sõltus vastase ohust ning ülesande keerukusest, kuid üldiselt eelistati jaost
33 suuremaid üksuseid. Objektiluuret teostades kasutati võimaluse korral võimalikult rasket maastikku, et jõuda avastamata objektile võimalikult lähedale. Luurel olles kasutati vastase tuvastamiseks kuulamis- ja vaatluspause. Üheks ohtlikumaks luurevormiks oli alaluure. Alaluure eesmärgiks on vastase olemasolu ja paiknemise tuvastamine mingil territooriumil. Alaluurele mindi enamasti rühmasuuruse üksusega ning üksus üldjuhul ei eraldunud väiksemateks gruppideks. Alaluuret teostades tuli kasutada maastikku, kus kõige tõenäolisemalt võib leida vastase üksuseid, mis tähendas kõrgendatud kontaktiohtu. Kontaktiohtu suurendas veelgi asjaolu, et vastaseid ja omasid üksuseid oli keeruline eristada, kuna puudus ühtne välivorm. Vastase üksuste leidmisel mingis kohas võidi ülesse panna postid, et olla kindlad vastase liikumistest. Alaluuret võidi kasutada ka enda ründava üksusele ümbritsevast olukorrast informatsiooni saamiseks. Maastikuluure eesmärgiks on mingi piirkonna maastiku iseärasustega tutvumine ning esemete otsimine, mida vastane on kasutanud või kohandanud sõjalisel otstarbel. Maastikuluurel käisid ka kõrgemate üksuste ülemad nagu pataljoni- ning polguülemad. Kõrgemad ülemad käisid maastikuluurel, kuna just neil oli vaja tunda eesootavas maastikku, et oma üksuseid paremini rühmitata. Maasikuluuret kasutati ka enne rünnakut. Luureüksused teostasid ka reide, mille eesmärgiks oli vastasele pideva ohutunde tekitamine või mõne tähtsa objekti hävitamine. Reidil oli tähtis üllatusmomendi saavutamine ning kiire kontakt ja eemaldumine, et vastasel ei oleks võimalik reidi teostavat üksust siduda. Reide võidi teostada ka koostöös jalaväeüksustega, kuid kasutatav taktika oli sama. Kuperjanovi partisanide luuretegevus perioodil, mil nende baas asus Puurmanis erines oma olemuselt jalaväepolkudes tegutsenud luurekomandode tegevusest. Kuperjanovlaste luureüksused tegutsesid ka sissiüksustena, tekitades pidevalt kontakte vastase ridades. Tehti kõike, mis vähegi võis segada vastase tegevust: üritati õhkida sildasid, loodi kiirkontakte vastase poolt hõivatud aladel ning rööviti tuntud vastase agitaatoreid. Luureretki viisid läbi väiksemad üksused, need toimusid enamasti veelgi kaugemal vastase rinde taga ning neid teostati öösel. Lisaks ei olnud luurel olijatel võimalik loota jalaväeüksuste tuletoetusele. Luureüksuseid kasutati palju ka jalaväeüksustena või integreeritult jalaväeüksustesse. Patrullis käis luure jalaväeüksuste ees ning kontakti korral sidusid nad vastase üksused, et omad üksused saaksid vastase üksustele reageerida. Rünnates üritati igal juhul teostada haaramist, mis toetas otsepealetungi. Sellises olukorras kasutati luurajaid enamasti haarava üksusena. Luureüksuseid võidi kasutada kui ründava põhipingutusüksusena, kellele anti toeks jalaväerühmasid.
Yüklə 1,91 Mb. Dostları ilə paylaş:
|