34
Luurajaid kasutati jalaväeüksustega ühiselt rünnakul, kuid enda spetsiifilisi ülesandeid täites.
Sellisteks ülesanneteks võib lugeda telefonikaabli katkilõikamise ja vastase eemaldumistee
sulgemise. Jalaväeüksused kasutasid luureüksuseid enda külgjulgestuses olevate piilurpaaride
mehitamisel.
Kaitsetegevuses kasutati luureüksuseid nii integreeritult jalaväeüksustega kui ka iseseisvalt.
Luureüksused võisid osaleda kaitselahingutes jalaväeüksuste kõrval või ka reservis
kiirreageerimisjõuna, mille eesmärgiks oli vastase tiibamiskatsete nurjamine. Lisaks võidi anda
luureüksustele ülesandeks omade üksuste eemaldumistee kaitsmine. Luureüksustele määrati ka
rindelõigu kaitsel vastutuspiirkondasid. Komandodele võidi ülesandeks määrata ka
sidepidamine üksuste vahel, julgestustegevus või valvepostide mehitamine.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kasutatud allikatest piisas uurimustöös püstitatud eesmärgi
täitmiseks. Uurimuse tulemusena suudeti välja selgitada luuret teostanud üksuste taktika nii
luure- kui ka jalaväespetsiifiliste ülesannete täitmisel ning ülesannete liigitus. Lisaks leiti, et
informatsiooni hankimise kõrval oli luureüksuste ülesandeks ka vastase häirimine
tuletegevusega. Välja toodi ka kasutatud luurevormid.
Uurimustöös kasutati näiteid erinevatest väeüksustest. Uuriti 2., 3., 4., 5., 6. ja 9. jalaväepolgu
ning Kuperjanovi partisanide, Scoutspataljoni ja Sakala partisanide luureüksuste tegevust.
Uurimuses ei ole kajastatud 1., 7., 8. jalaväepolgu ja Kalevlaste maleva luureüksuseid, kuna
nende kohta ei leitud allikaid. Samas võib luureüksuste tegevus kirjas olla ka antud polkude
jalaväeroodude
lahingtegevuse
päevaraamatutes.
Jalaväeroodude
lahingtegevuse
päevaraamatud ongi tõenäoliselt järgmised allikad, mida autor hakkab läbi töötama, et
võimalusel töö laiendada magistritööks.
Luureüksuste tegevuse ja taktika kõrval väärib uurimist kindlasti ka üksuste väljaõpe, nende
komplekteerimine ning juhtimine, mis annaks aimu, millistega meestega tegemist oli ja kas
luureüksustesse määrati või valiti võitlejaid. Võimalik on uurida ka varustusest tulenevaid
eeliseid või probleeme. Lisaks maaväe üksustele saab edasi uurida ratsaluuret ning luuret õhus
ja merel. Eraldi uurimist väärib ka luureüksuste poolt vastasele jäetud mulje, mille jaoks on
tarvilik teha arhiivitööd Venemaal.
35
Kasutatud allikad ja kirjandus
Arhiiviallikad
Rahvusarhiiv Tallinnas (RA, ERA)
Fond 2124
Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjon (1917-1940)
Kirjandus
Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu:
Ilmamaa 2005.
Eesti Rahvaväe 9. Jalaväe polk 16. jaan. 1919 – 1. jaan. 1921. Tallinn: Kool 1921.
Eesti Vabadussõda 1918-1920. I-II kd. 3. tr. Tallinn: Mats 1996-97.
Grosschmidt, Eduard. Pealuu märgi all: Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkilt. 2. tr.
Tallinn: Mats 1995.
Kangro, Peeter. Sakala partisanid 1918-1934. Viljandi: Sakala partisanide ühing 1934.
Lokk, Vitali. Eesti rahvusväeosad 1917-1918: Formeerimine ja struktuur. Tallinn: Argo 2008.
Kui 12 sõdurit vabastasid Rakvere. – Rahvaleht nr 9, 11.01.1939, lk 4.
Luureteenistuse eeskiri. Tallinn: Kaitsevägede staap 1933.
Lõhmus, Alo. Priius, kallis anne: Elu ja surm Vabadussõja kõige raskemal ajal. Tallinn: OÜ
Hea Lugu 2014.
Maide, Jaan; Valdin Ernst. 6. Jalaväepolk Vabadussõjas 1918-1920. Tallinn: 6. Rahvaväe
polgu sõjaväelaste ühingu väljaanne 1938.
–ms.– Mõnda Vabadussõja taktikast. – Sõdur 1931, nr 7-8, lk 224-228.
Mõttus Juhan, Kippel Enn. 2. Jalaväepolgu ajalugu. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv 2007.
Pinka, Erik-Herbert. Scoutspataljon loomisest taassünnini. Saku: OÜ Mandala 2003.
Villemi, Paul. Operatiivse ja taktikalise juhtimise põhijooned Vabadussõjas. – Juhid ja
juhtimine Eesti Vabadussõjas 1918-1920. Koost. Andres Seene. Tartu: KVÜÕA 2010, lk 115-
352.
Võting, Aarne. Scouts Rügement Vabadussõjas. Tallinn: Selts Scouts-Rügement 1936.
36
Käsikirjad
Mõrd, Märt. 3-da jalaväe polgu jalaluurajad [päevaraamat]. – RA, ERA.2124.3.795.
Pirn. Osvald. Ülevaade Kuperjanovi partisanide ajaloost, 1940 – RA, ERA.2124.3.1004.
Seppel, Andres. Eesti Rahvaväe taktikaline luure Vabadussõjas 1918-1920: lõputöö. Tartu:
KVÜÕA 2011.
Traksmaa, August. 5. Rakvere jalaväepolk Vabadussõjas, 1938 – RA, ERA.545.1.679.
Unt, Jaan. Leitnant J. Kuperjanov organiseerib kaitseliitu ja oma partisane, 05.12.1938 – RA,
ERA.2124.3.1588.
37
Summary
The operation and tactics of reconnaissance units in Estonian regiments
and battalions durning Independence war
The aim of this study is to examine the operation and tactics of reconnaissance units in Estonian
regiments and battalions durning Estonian Independence war. As reconnaissance units tactics,
equipment and training evolve rapidly, it is interesting to research how did reconnaissance units
act almost a hundred years ago. Did reconnaissance units have any different objectives other
than gathering information and which forms and methods of reconnaissance were used durning
the war?
Up to this date there has been no special research made on this topic. There has been a study on
tactical reconnaissance during Independence war, but that study focuses on creating a
theoretical base rather than describing reconnaissance units in action. There has also been a
study about leadership and infantry tactics, which does not describe the actions of
reconnaissance units, but gives a rather good understanding of how did infantry units and thus
closely linked reconnaissance units operate during Independence war. The sources of this thesis
are published researches, archive materials, memorials and periodicals.
This study is divided into two main categories. The first part gives an overview of the operation
and tactics of reconnaissance units considering recon-specific functions and some technical
information. The part also offers an overview on how did reconnaissance work in Kuperjanov’s
infantry battalion during the time they spend in Puurmani, which is different from regular
infantry regiments and battalions. The second chapter of this thesis is considered on how did
reconnaissance units themselves function as infantry units and which other minor functions
were given to them.
The organic reconnaissance unit in regiments were the reconnaissance commandos, consisted
of 78 soldiers and three officers. In battalions, there were platoon sized recon units. This
structure came from the 1916 Russian regiment structure. There were no special officers in
regiments that analyzed collected information. Also, non-structural units were created on
company, battalion and regiment level in to execute reconnaissance operations. This means that
the operation and tactics of recon units can not only be described and analyzed based on
structural units, but on all units that executed recon operations.
38
Recon commandos performed operations up to 15 kilometers from main forces. These were
usually daily operations and by nightfall recon units came back to the main forces. The size of
units conducting recon depended on the degree of difficulty of a specific mission but platoon
sized units were preferred. There are also cases in which a single man executed a recon
operation, but this was rather exceptional. One squad of scouts walked in from of the main unit
to give warning about approaching enemy units. Scouts usually fired upon enemy units and
then withdrew to the main unit which supported with firepower.
Reconnaissance units were very aggressive which mean that when they met enemy units, they
almost always fired upon them unless ordered otherwise. This also explains the size of units
executing a mission. It also shows that gathering information was not the only objective of
recon units. They also acted as vanguard for the main forces and disturbed enemy units with
short contacts. One of the reasons for being aggressive was that enemy units had a low fighting
morale and they surrendered frequently without fighting back. After contact recon units usually
traced their opponents until they found out their next plan of action and then withdrew.
Although identification was somewhat difficult because units did not wear same uniforms and
there were Estonians fighting for Soviet Russia and Russians fighting against it. The amount
of blue-on-blue contacts was modest which meant that common sense, observation and
language were still the main methods of identification and additional procedures were
situational.
Recon units also tried to deceit enemy units to surrender. Through deceits, recon units could
capture far more stronger units than with contacts. Deceits usually worked on units with low
morale, but they also had to be well prepared.
One of the main source of information was questioning civilians. Recon units had to consider
that some civilians favored Russians and might give false information. There was also the risk
of meeting enemy spies pretending to be civilians. Generally recon units trusted information
given by civilians and often acted according to it.
The main forms of reconnaissance used in the Independence war were object, area and terrain
reconnaissance. During an operation, units used observation and listening breaks in to detect
enemy units. Recon units also conducted raids against enemy units. Raids were also conducted
to destroy specific targets like windmills used as enemy observation posts.
39
Somewhat differently acted Kuperjanov’s men on recon missions during the time they spent in
Puurmani. Their recon expeditions were similar to guerilla warfare. They used small groups of
men to destroy bridges, conduct ambushes and to capture enemy personal. These missions took
them as far as 40 kilometers from their base. The result of these missions was that the enemy
was always nervous of new attacks and overestimated Estonian forces in Puurmani.
Recon units were also used as infantry. As recon units moved in front of infantry, they tried to
bind enemy units upon contact so that infantry units could flank them. Recon units were often
used themselves as flanking units. The main point there was to draw enemy’s attention on
themselves so that the main forces could advance their attack. They were also used as the main
attacking force on number of occasions. Recon units also performed their own tasks while
working with infantry units. Such tasks were cutting communication cables, manning warning
posts and cutting off enemies escape routes. Also, while companies were on move, a pair of
scouts on both flanks were used so that enemy units could not flank them by surprise.
Recon units were also used in defense operations where they usually had to hold a certain object
or secure passage to friendly units. They were also given a stretch of frontlines in trench
warfare. Those stretches were undermanned and upon a serious attack by the enemy would
most probably had been breached.
In addition to recon and infantry tasks, recon units had to perform other tasks such as keeping
communications up between infantry units, serving as quick response units and manning
security posts.
In conclusion, it must be said that recon units today and during Independence war are rather
different. The aggressiveness of recon units back then shows us that they acted as vanguard for
main forces and that their only objective was not to gather information about enemy units but
also to affect them with firepower. Recon units were also more integrated with regular infantry
units. Although by principle the forms of recon were similar, then no certain methods other than
civil reconnaissance were found with this study. This means that recon tactics were even more
spontaneous than today. Undoubtedly, recon units deserve further study. One research topic
could be the forming of recon commandos to see how experienced men were enlisted.
40
Lisad
Lisa 1. Ferdinand Linnuse Vabadusristi diplom.
Lisa 2. Lõik 3. jalaväepolgu luurekomando igapäevaelust.
Lisa 3. jalaväepolgu struktuur Vabadussõjas.
Lisa 4. 2. jalaväepolgu maakuulajate komando.
Lisa 5. Valveposti teatis.
41
Lisa 1
: Ferdinand Linnuse Vabadusristi diplom.
110
110
Pärineb perekond Linnuse erakogust.
42
Lisa 2
: Lõik 3. jalaväepolgu luurekomando igapäevaelust.
Luurekomandode igapäevaelu ei erinenud kuigi palju teiste üksuste igapäevaelust. Eriti hästi
on kajastatud luurekomandode igapäevaelu 3. jalaväepolgu komandos, kus ühelt poolt on
kirjeldanud toimunud sündmusi tõenäoliselt komando ohvitser ning teisalt komandos teeninud
reamees Märt Mõrd. Tundmatu ohvitser iseloomustas komandot järgnevalt:
„Meeskonna hariduslik tase on keskmiselt alla kihelkonna kooli hariduse, kuid on ka mõned
linna kooli ja gümnaasiumi alamate klasside lõpetajaid, kuid ka paar kirjaoskamatut. Spordiga
tegelevaid isikuid ei ole komandos mitte ühtegi, olgu et kolm või neli meest kunagi spordiseltsi
liikmed on olnud. Seevastu tunneb terve komando meeskond peale mõne üksiku isiku suurt
huvi õrnema soo vastu. Kui aga kuskil on mõni tantsupidu või simman, siis joostakse tüdrukute
peale lausa tormi. Peale 7-8 sõduri on kõik käinud Vene riigi sõjaväes ja pea kõik ilmasõjast
osa võtnud. Vaadete poolest on suurem jagu sotsialismi poolehoidjad ja alluvad meie praeguste
sotsiaaldemokraatide programmile. Kombelises elus võib enam-vähem karskust tähele panna.
Joomisi komandos ei ole olnud. Sõjaline meeleolu on üldiselt hea.“
111
Lõik Märt Mõrd’i päevikust:
„Keegi isik müüs Nītau alevikus viinasid. Esmalt võttis 55 marka pudeli eest, aga kui nägi et
mehed tublisti ostavad, tõstis hinna 100 marga peale. Sellega ei olnud meie rahul. Et Eesti
Vabariigis viina müük keelatud oli, siis konfiskeerisime viina ära ja viisime polgu staapi, kust
meile pool saagist anti.“
112
111
3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat. – RA, ERA.2124.3.1920, l .22.
112
Mõrd. 3-da jalaväe polgu jalaluurajad. – RA, ERA.2124.3.795, l. 16-17.
43
Lisa 3
:
Jalaväepolgu struktuur Vabadussõjas.
113
113
Organisatsiooni skeemid. Koost. August Vassil. – RA, ERA.2124.3.1652, pag-mata.
44
Lisa 4
:
2. jalaväepolgu maakuulajate komando.
114
114
Filmiarhiiv EFA – EFA 4-812.
45
Lisa 5: Valveposti teatis.
115
115
R
atsamaakuulajate komando, 6. roodu ja 2. pataljoni sõjategevuse päevaraamat – RA, ERA.542.1.14, l. 5.
46
Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks tegemiseks
Mina, Taavi Linnus
(autori nimi)
(sünnikuupäev: 30.06.1992)
1.
annan Tartu Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose
Eesti jalaväeosade luureüksuste tegevus ja taktika Vabadussõjas
(lõputöö pealkiri)
mille juhendaja on Ago Pajur
( juhendaja nimi)
1.1.
reprodutseerimiseks säilitamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise eesmärgil, sealhulgas
digitaalarhiivi DSpace-is lisamise eesmärgil kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja
lõppemiseni;
1.2.
üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Tartu Ülikooli veebikeskkonna kaudu, sealhulgas
digitaalarhiivi DSpace´i kaudu kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni.
2.
olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile.
3.
kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega
isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.
Tartus, 15. mai 2017 (kuupäev)
Dostları ilə paylaş: |