12
harva. Üldiselt eelistati luureülesannete täitmisel suuremaid üksuseid ning kohati isegi keelduti
luurele vaid jao kooseisus minemast.
39
Selle põhjuseks oli asjaolu, et luure oli agressiivne ning vaatluskontakti saavutamisel mindi
kiiresti üle ka tulekontaktile ning seda isegi juhtudel, mil vastane ei olnud avastanud
luureüksust. Agressiivse luure all peetakse silmas, et enamasti ei olnud luureüksuste esmaseks
prioriteediks informatsiooni hankimisel jääda varjatuks ning tulekontakti astuti meeleldi ja tihti
enda initsiatiivil. Tuli avati tihti ka endast tunduvalt suurema üksuse vastu. Nii sattusid
tulekontakti viis luurajat 3. jalaväepolgust Lätis Zīle kõrtsi juures veebruaris 1919, kus tuli avati
40 enamlase vastu, kes kontakti tõttu laiali jooksid. Ka
Zīle kõrtsi kontaktis avastasid luurajad
vastase, kuid vastane luurajaid mitte.
40
Kontakti mindi väikeste üksustega isegi soomusrongide
vastu. Nii hiilis 1. veebruaril 1919 2. jalaväepolgu 6-liikmeline luuresalk kapral August Lepiku
juhatusel Kolodavitsa küla juures raudteele, avas seal vaenlase soomusrongi pihta tule ja tekitas
segadust.
41
Sarnaste kontaktide eesmärgiks ei olnud mitte vastase hävitamine, vaid tema
tegevuse häirimine ja segaduse külvamine, mistõttu olid kontaktid enamasti lühiajalised ning
kiire eemaldumisega.
Luureüksuste agressiivsusel oli mängida oma osa ka vastase üsnagi madalal moraalil, mille
tulemusena loobusid nii mõnedki neist oma positsioonidest ilma võitluseta. 22. jaanuaril 1919
läks 2. jalaväepolgu 2. roodust välja 15-liikmeline luuresalk Ahja mõisa. Seal jaotati salk kolme
gruppi, igas viis meest. Keskmine grupp kohtas Kärsa külas umbes 80-liikmelist vaenlase salka,
kes andis ilma vastupanuta alla. Meeskonna meeleolu olevat halb ja paljud neid soovivat tulla
eestlaste poole üle, mida ainult mahalaskmise ähvardusel ei julgetud teha. Mehed olid kõik
sunniviisiliselt mobiliseeritud.
42
Vastase üsnagi kergekäelisi allaandmiseid leidub allikates
hulgaliselt, mis küll osalt olid tingitud luureüksuste üllatusmomendist saadud moraalsest
efektist, kuid paljuski ka vastase üksuste madalast võitlusvalmidusest. Kuna vastased olid
kohati agarad andma ilma võitluseta alla, tõstis see kindlasti luureüksuste agressiivsust.
Luureüksuste agressiivsust näitab ka asjaolu, et luurel käidi tihti suurte üksustega.
Rühmasuurust üksust on vastase poolt üsnagi lihtne avastada, kuna üksus muutub
kohmakamaks, suuremaks ning lärmakamaks. Teisalt on rühmasuurune üksus suuteline end
paremini kaitsma ning tulekontaktis vastu pidama. Kuna rühmasuuruse üksusega käidi luurel
39
Mõrd. 3-da jalaväe polgu jalaluurajad. – RA, ERA.2124.3.795, l. 65-66.
40
3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat.– RA, ERA.2124.3.1920, l. 5.
41
Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 147.
42
Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 126.
13
tihti, näitab see, et varjatusele eelistati kaitstust ja tulejõudu. Vähene varjatus aga suurendab
kontaktiohtu tunduvalt, mis näitab, et kontakti sattumisega oli luurepatrulli minnes juba
arvestatud. Pigem oli erandiks käsk, mille kohaselt luureüksus peab patrullis hoidma
tuledistsipliini ning varjatust, et vastasele enda positsioone mitte ära anda.
43
Seega oli vastase
tuvastamisel tähtsam roll pigem kontakti liikumisel kui vastase tuvastamisel vaatlusega.
44
Enda initsiatiivil loodud kontaktid vastasega näitavad, et kuigi luureüksuste esmaseks
ülesandeks oli tavaliselt informatsiooni hankimine, siis taktikaliselt ei erinetud kuigi palju
jalaväeroodudest. Ehk luureüksused käitusid vastast kohates nagu iga teine üksus, kui polnud
määratud teisiti. Mitte kordagi ei ole allikates kirjeldatud, et luureüksused oleksid vastase
patrullidel lasknud mööda kõndida, vaid alati avati nende pihta tuli. Seega täitsid luureüksused
Vabadussõjas ka eelväe rolli ning lisaks informatsiooni kogumisele oli nende ülesandeks ka
vastase häirimine tuletegevusega.
Pärast kontakti saavutamist ning tulekontaktis peale jäämist hakati eemalduvat vastast jälitama.
Kuigi Paul Villemi väidab, et Vabadussõjas „katkes üldiselt nõrga luure tõttu jälitamisel tihti
kontakt vastasega“
45
, siis siinkirjutaja selle väitega osaliselt ei nõustu. Eemalduva vastase
jälitamise eesmärgiks on saada informatsiooni nende edasisest kavatsustest ning võimalusel
raskendada nende uut rühmitumist kas kaitsele või ründele. Vabadussõjas võib täheldada, et
vastast jälitav luureüksus lõpetas jälitustegevuse siis, kui vastase edasise tegutsemise kohta oli
kätte saadud piisav informatsioon. Nõnda asusid 27. jaanuaril 1919 3. jalaväepolgu
luurekomando mehed Kärstna koolimajast väljalöödud vastase üksust jälitama. Luurajad
fikseerisid, et vastane tahab kaotatud seisukohta tagasi võtta ning andsid sellest ka teada.
46
Järelikult täitsid luurajad jälitamise eesmärgi – tõid informatsiooni vastase edasisest
kavatsetavast tegevusest.
Vastaste väiksemate patrullide jälitamist kasutati ka eesmärgil tuvastada vastaste suuremate
jõudude paiknemine. 19. juunil liikus Liepna alevis asuvast 2. jalaväepolgu luuresalgast 15
meest koos 20 läti partisaniga Kuprava jaama, kuhu jõudes jäeti küüthobused maha ja liiguti
lätlaste teejuhtimisel Vilaka suunas jalgsi edasi. Kui salk oli jõudnud 8 kilomeetrit Kuprava
jaamast eemalolevate Demby ja Gruzdova küladeni, kohtas luuresalk punaste patrulle, kes
nähes meie mehi, jooksid külade poole tagasi. Luuresalk paiskus ahelikku ja hakkas vaenlase
43
4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando sõjapäevaraamat – RA, ERA.2124.3.640, l. 15.
44
K
ontakti liikumine on vastase üksuste olemasolu tuvastamine mingis punktis või piirkonnas nendega kas
vaatlus- või tulekontakti sattudes ning tegemist on täiesti tavapärase luuremeetodiga.
45
Villemi. Operatiivse ja taktikalise juhtimise põhijooned Vabadussõjas, lk 167.
46
3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat – RA, ERA.2124.3.1920, l. 2-3.