Ajaloo ja arheoloogia instituut



Yüklə 1,91 Mb.
Pdf görüntüsü
səhifə5/15
tarix19.07.2018
ölçüsü1,91 Mb.
#57223
1   2   3   4   5   6   7   8   9   ...   15

 

 

12 



 

harva. Üldiselt eelistati  luureülesannete täitmisel suuremaid üksuseid ning kohati isegi keelduti 

luurele vaid jao kooseisus minemast.

39

  



Selle põhjuseks oli asjaolu, et  luure oli agressiivne ning vaatluskontakti saavutamisel  mindi 

kiiresti  üle  ka  tulekontaktile  ning  seda  isegi  juhtudel,  mil  vastane  ei  olnud  avastanud 

luureüksust. Agressiivse luure all peetakse silmas, et enamasti ei olnud luureüksuste esmaseks 

prioriteediks informatsiooni hankimisel jääda varjatuks ning tulekontakti astuti meeleldi ja tihti 

enda  initsiatiivil.  Tuli  avati  tihti  ka  endast  tunduvalt  suurema  üksuse  vastu.  Nii  sattusid 

tulekontakti viis luurajat 3. jalaväepolgust Lätis Zīle kõrtsi juures veebruaris 1919, kus tuli avati 

40 enamlase vastu, kes kontakti tõttu laiali jooksid. Ka

 

Zīle kõrtsi kontaktis avastasid luurajad 



vastase, kuid vastane luurajaid mitte.

40

 Kontakti mindi väikeste üksustega isegi soomusrongide 



vastu. Nii hiilis 1. veebruaril 1919 2. jalaväepolgu 6-liikmeline luuresalk kapral August Lepiku 

juhatusel Kolodavitsa küla juures raudteele, avas seal vaenlase soomusrongi pihta tule ja tekitas 

segadust.

41

  Sarnaste  kontaktide  eesmärgiks  ei  olnud  mitte  vastase  hävitamine,  vaid  tema 



tegevuse häirimine ja segaduse külvamine, mistõttu olid kontaktid enamasti lühiajalised ning 

kiire eemaldumisega.  

Luureüksuste  agressiivsusel  oli  mängida  oma  osa  ka  vastase  üsnagi  madalal  moraalil,  mille 

tulemusena loobusid nii mõnedki neist oma positsioonidest ilma võitluseta. 22. jaanuaril 1919 

läks 2. jalaväepolgu  2. roodust välja 15-liikmeline luuresalk Ahja mõisa. Seal jaotati salk kolme 

gruppi, igas viis meest. Keskmine grupp kohtas Kärsa külas umbes 80-liikmelist vaenlase salka, 

kes andis ilma vastupanuta alla. Meeskonna meeleolu olevat halb ja paljud neid soovivat tulla 

eestlaste  poole  üle,  mida  ainult  mahalaskmise  ähvardusel  ei  julgetud  teha.  Mehed  olid  kõik 

sunniviisiliselt  mobiliseeritud.

42

  Vastase  üsnagi  kergekäelisi  allaandmiseid  leidub  allikates 



hulgaliselt,  mis  küll  osalt  olid  tingitud  luureüksuste  üllatusmomendist  saadud  moraalsest 

efektist,  kuid  paljuski  ka  vastase  üksuste  madalast  võitlusvalmidusest.  Kuna  vastased  olid 

kohati agarad andma ilma võitluseta alla, tõstis see kindlasti luureüksuste agressiivsust. 

Luureüksuste  agressiivsust  näitab  ka  asjaolu,  et  luurel  käidi  tihti  suurte  üksustega. 

Rühmasuurust  üksust  on  vastase  poolt  üsnagi  lihtne  avastada,  kuna  üksus  muutub 

kohmakamaks,  suuremaks  ning  lärmakamaks.  Teisalt  on  rühmasuurune  üksus  suuteline  end 

paremini kaitsma ning tulekontaktis vastu pidama. Kuna rühmasuuruse üksusega käidi luurel 

                                                           

39

 Mõrd. 3-da jalaväe polgu jalaluurajad. – RA, ERA.2124.3.795, l. 65-66.

 

40



 3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat.– RA, ERA.2124.3.1920, l. 5. 

41

 Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 147. 



42

 Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 126. 


 

 

13 



 

tihti, näitab see, et varjatusele eelistati kaitstust ja tulejõudu. Vähene varjatus aga suurendab 

kontaktiohtu  tunduvalt,  mis  näitab,  et  kontakti  sattumisega  oli  luurepatrulli  minnes  juba 

arvestatud.  Pigem  oli  erandiks  käsk,  mille  kohaselt  luureüksus  peab  patrullis  hoidma 

tuledistsipliini ning varjatust, et vastasele enda positsioone mitte ära anda.

43

 Seega oli vastase 



tuvastamisel tähtsam roll pigem kontakti liikumisel kui vastase tuvastamisel vaatlusega.

44

  



Enda  initsiatiivil  loodud  kontaktid  vastasega  näitavad,  et  kuigi  luureüksuste  esmaseks 

ülesandeks  oli  tavaliselt  informatsiooni  hankimine,  siis  taktikaliselt  ei  erinetud  kuigi  palju 

jalaväeroodudest. Ehk luureüksused käitusid vastast kohates nagu iga teine üksus, kui polnud 

määratud  teisiti.  Mitte  kordagi  ei  ole  allikates  kirjeldatud,  et  luureüksused  oleksid  vastase 

patrullidel lasknud mööda kõndida, vaid alati avati nende pihta tuli. Seega täitsid luureüksused 

Vabadussõjas  ka  eelväe  rolli  ning  lisaks  informatsiooni  kogumisele  oli  nende  ülesandeks  ka 

vastase häirimine tuletegevusega. 

Pärast kontakti saavutamist ning tulekontaktis peale jäämist hakati eemalduvat vastast jälitama. 

Kuigi Paul Villemi väidab, et Vabadussõjas „katkes üldiselt nõrga luure tõttu jälitamisel tihti 

kontakt  vastasega“

45

,  siis  siinkirjutaja  selle  väitega  osaliselt  ei  nõustu.  Eemalduva  vastase 



jälitamise  eesmärgiks  on  saada  informatsiooni  nende  edasisest  kavatsustest  ning  võimalusel 

raskendada nende uut rühmitumist kas kaitsele või ründele. Vabadussõjas võib täheldada, et 

vastast jälitav luureüksus lõpetas jälitustegevuse siis, kui vastase edasise tegutsemise kohta oli 

kätte  saadud  piisav  informatsioon.  Nõnda  asusid  27.  jaanuaril  1919  3.  jalaväepolgu 

luurekomando  mehed  Kärstna  koolimajast  väljalöödud  vastase  üksust  jälitama.  Luurajad 

fikseerisid,  et  vastane  tahab  kaotatud  seisukohta  tagasi  võtta  ning  andsid  sellest  ka  teada.

46

 

Järelikult  täitsid  luurajad  jälitamise  eesmärgi  –  tõid  informatsiooni  vastase  edasisest 



kavatsetavast tegevusest.  

Vastaste  väiksemate  patrullide  jälitamist  kasutati  ka  eesmärgil  tuvastada  vastaste  suuremate 

jõudude  paiknemine.  19.  juunil  liikus  Liepna  alevis  asuvast  2.  jalaväepolgu  luuresalgast  15 

meest koos 20 läti partisaniga Kuprava jaama, kuhu jõudes jäeti küüthobused maha ja liiguti 

lätlaste teejuhtimisel Vilaka suunas jalgsi edasi.  Kui salk oli jõudnud 8 kilomeetrit Kuprava 

jaamast  eemalolevate  Demby  ja  Gruzdova  küladeni,  kohtas  luuresalk  punaste  patrulle,  kes 

nähes meie mehi, jooksid külade poole tagasi. Luuresalk paiskus ahelikku ja hakkas vaenlase 

                                                           

43

 4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando sõjapäevaraamat – RA, ERA.2124.3.640, l. 15.



 

44

 



K

ontakti liikumine on vastase üksuste olemasolu tuvastamine mingis punktis või piirkonnas nendega kas 

vaatlus- või tulekontakti sattudes ning tegemist on täiesti tavapärase luuremeetodiga.

 

45



 Villemi. Operatiivse ja taktikalise juhtimise põhijooned Vabadussõjas, lk 167. 

46

 3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat – RA, ERA.2124.3.1920, l. 2-3. 




Yüklə 1,91 Mb.

Dostları ilə paylaş:
1   2   3   4   5   6   7   8   9   ...   15




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə