Ajaloo ja arheoloogia instituut



Yüklə 1,91 Mb.
Pdf görüntüsü
səhifə6/15
tarix19.07.2018
ölçüsü1,91 Mb.
#57223
1   2   3   4   5   6   7   8   9   ...   15

 

 

14 



 

patrulle jälitama. Meie luuresalk tungis edasi Tepenīca külani, kus hästikindlustatud kaevikuis 

asusid  vaenlasel  suuremad  jõud.  Sealt  pöörduti  tagasi.

47

  2.  jalaväepolgu  luurajate  ning  läti 



partisanide poolt teostatud jälitustegevuse kirjeldus annab tunnistust, et vastase jälitamine oli 

samuti  agressiivne  ning  hästi  teostatud,  kuna  jälitustegevus  kestis  vaid  niikaua,  kuni 

jõuvahekord  seda  võimaldas.  Hästikindlustatud  ja  ülekaaluka  vastase  vastu  ei  arendatud 

pikaajalist tuletegevust ning informatsiooni kättesaamisel tõmbuti tagasi.  Seega ei saa väita, et 

nõrk luure oleks olnud põhjuseks vastasega kontakti kaotamisel. Kontakt kaotati juhtudel, mil 

tuvastatud oli vastase järgnev rühmitumine kas kaitsesse või ründesse mingis punktis. Seega oli 

täidetud  jälitamisele  pandav  põhiülesanne  ning  luureüksuse  järgnev  samm  pidigi  olema 

eemaldumine,  vastasel  juhul  oleksid  jälitajatest  saanud  jälitatavad.  Vabadussõjas  ei  olnud 

luureüksustel  võimalik  kasutada  sidevahendeid  ning  küüthobuseid  jälitustegevuseks  leidus 

harva.  Selles  kontekstis  võib  väita,  et  luureüksused  võisid  küll  jälitamisel  tihti  kontakti 

vastasega kaotada, kuid jälitamise põhiülesanne võis siiski olla täidetud. Siinkohal ei taha autor 

ümber  lükata  Villemi  väidet,  vaid  näidata,  et  jälitustegevusega  saadi  mõnel  pool  ka  hästi 

hakkama.  

Erinevate luureülesannete täitmisel või vastase ründamisel jagati üksus sagedasti väiksemateks 

gruppideks ning igal grupil oli oma ülesanne. Kuna tegutseti vastase ridade vahel, oli siinkohal 

äärmiselt tähtis kokku leppida äratundmisprotseduurid, olgu selleks käemärk või tunnussõna. 

Äratundmisprotseduuride eesmärgiks on anda omadele üksustele teada, et lähenevad sõbralikud 

üksused  ning  et  ei  tekiks  tulekontakti  omade  vahel.  Äratundmisprotseduuri  eiramisel  või 

segamini ajamisel võisid olla traagilised tagajärjed. 16. veebruaril läksid Scoutspataljoni mehed 

enda algatusel 7-8 kilomeetri kaugusel Hopa jaamast Aluliina poole jäävat oletatavat punaste 

raskepatarei asukohta välja luurama, et see võimalusel hävitada. Patarei vallutamine jäi vendade 

leitnant Herbert Pinka ja kapten Friedrich-Karl Pinka ülesandeks. Leitnant Pinka läks öösel oma 

meestega  patareid  vallutama  ja  kapten  Pinka  asus  samal  ajal  ise  oma  meestega  ristteele,  et 

patarei taganemisteed ära lõigata. Lepiti kokku üksikasjades ja määrati kindlaks märgusõna, et 

ööpimeduses  üksteist  ära  tunda  ja  vahet  teha  vaenlase  ja  oma  mehe  vahel.  Ebaõnnestunud 

luurekäigult tagasi tulles, pidas ootava salga eelpost, skaut Jaak Utt, marssivaid mehi punasteks, 

ja hüüatas vene keeles „Kes tuleb?!“. Leitnandil libises suust venekeelne vandesõna ning kohe 

eestikeelne märgusõna, kuid pauk oli juba käinud ja Herbert Pinka rinnus kuul. Leitnant Herbert 

Pinka suri saadud vigastusse hiljem.

48

 Kuigi märgusõnas oldi kokku lepitud, ei piisanud sellest 



                                                           

47

 Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 314-315. 



48

 Pinka. Scoutspataljon loomisest taassünnini, lk 36-37; Võting. Scouts rügement Vabadussõjas, lk 114-116. 




 

 

15 



 

üksuste  turvaliseks  taasühinemiseks  ning  Scoutspataljoni  üks  hinnatumatest  meestest  langes 

selle  tulemusena.  Ühelt  poolt  oli  konkreetne  juhtum  tingitud  vahipostil  olnud  mehe  liigsest 

agarusest  päästikule  vajutamisel,  kuid  teisalt  saanuks  situatsiooni  tõenäoliselt  vältida,  luues 

märgusõnale ka mõne paralleelse äratundmisprotseduuri nagu käemärgi.  

Kõige  sagedamini  kasutati  meeste  või  üksuste  identifitseerimiseks  kõnekeelt,  mis  on 

primitiivne  ja  Vabadussõjas  mitte  kuigi  kindel  meede,  kuna  Eesti  poolel  võitlesid  Vene 

valgekaartlased  ning  Vene  poolel  Eesti  kütipolgud.

 

Ka  vormiriietuse  järgi  ei  olnud  üksustel 



võimalik vahet teha. 20. märtsi õhtul saadeti Sakala partisanide hulgast Saaluse mõisast teele 

4-meheline luuresalk Külma küla ümbruskonda, et kindlaks teha, kas Külma külla on asunud 

vaenlase  väeosi.  Luurajad  sõitsid  küüthobustel  ettevaatamatuse  tõttu  küla  esimese  maja  õue 

väravani, kus kohtusid ühe relvastatud mehega ja küsisid: „Kas 2. roodu mees oled?“ Mees 

vastas  jaatavalt  eesti  keeles  ja  läks  edasi  ühe  maja  poole.  Majast  tormas  välja  kümmekond 

relvastatud eesti punakütti ja karjusid „Käed ülesse!“. Ühel luurepiilkonna kuuluval sõduril läks 

korda  mäest  alla  joosta  ning  põgeneda.  Reamehed  Robert  Tusti,  Mihkel  Sant  ja  Märt 

Klettenberg  langesid  vangi.  Vangilangenuid  kätte  ei  saadudki.

49

  Arvestades,  et  luureüksuse 



ülesandeks oli kontrollida vastase olemasolu Külma küla piirkonnas, näitab kirjeldatud seik, 

kuidas kõnekeele kasutamine äratundmisprotseduurina ei olnud antud kontekstis pädev.  

Üksuste tuvastamist raskendas ka ühtse vormiriietuse puudumine. Keerulisse olukorda sattus 

4. jalaväepolgu luurekomando ülema asetäitja lipnik Ferdinand Linnus 7. augustil, kui tema 

juhitud luureüksusel oli raskusi vastu tulnud aheliku tuvastamisega. Vaatluse käigus selgus, et 

luureüksuse poole liigub 80-100-meheline ahelik, kes neid veel märganud polnud. Patrulli ülem 

Linnus  otsustas  minna  tundmatu  üksuse  juurde,  et  nad  tuvastada.  Jõudes  lähemale  kuulis  ta 

venekeelset  juttu,  mis  tähendas,  et  suure  tõenäosusega  on  tegemist  vastase  üksusega.  Kuna 

tagasi  minna  selles  olukorras  oli  võimatu,  ütles  Linnus  venelastele,  et  vastane  on  omadest 

üksustest teisel pool, mida nad paistsid ka esialgu uskuma jäävat. Kui Linnus üritas tagasi oma 

üksuse juurde minna, hakkasid enamlased teda valgekaartlaseks pidama ning krabasid temast 

kinni. Luuraja käratas: „что ты, *** матъ“, andis ühele vastasele jalaga ning pistis jooksu.

50

  

Kuigi äratundmisprotseduurid olid olemas, ei tule allikates nende kasutamist just kuigi tihti ette 



ning tunnussõnade ja käemärkide kasutamine oli pigem erakorraline meede. Samas ei saa ka 

väita, et luureüksused oleksid sageli kontaktis olnud omade luure- või jalaväeüksustega. Seega 

                                                           

49

 Kangro. Sakala Partisanid Vabadussõjas, lk 128. 



50

 4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando päevaraamat  – RA, ERA.2124.3.639, l. 11-12. 




Yüklə 1,91 Mb.

Dostları ilə paylaş:
1   2   3   4   5   6   7   8   9   ...   15




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə