Ajaloo ja arheoloogia instituut
Yüklə 1,91 Mb. Pdf görüntüsü
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- Mõttus, Kippel
- Maide Valdin
16 töötas kõnekeel ning vaatlus üldjuhul piisavalt hästi isikute ja üksuste identifitseerimisel ning täiendavate äratundmisprotseduuride määramise vajadus oli situatsioonipõhine. Arvestades luureüksuste piiratud suurust ning nende agressiivsust, oli tihti vaja leida meetodeid, kuidas veenda vastase üksuseid alla andma. Selle jaoks kasutati võimalusel sõjakavalusena bluffi, väites või näidates end tunduvalt suurema üksusena kui tegelikult oldi. Sellisel tegevusel võis olla võimas resultaat. 26. jaanuaril 1919 läks 2. jalaväepolgu 3. roodu luuregrupp reamees Herman Šamajevi juhatusel luurekäigule Rasina kanti. Tegevus toimus luuresalga ülema kirjeldusel järgmiselt: „Jõudsin Rasinale, kus sain teada, et vastane asub kolm versta eemal Viisli külas. Lähenesin külale, mis asus metsa ääres. Mehed jätsin küla taha metsa äärde ahelikku ja ise läksin jalgsi külasse. Lähenesin vastase vahipostile hoonete varjust ning 200 meetri pealt nägin kahte punaväelast enda poole tulemas. Võtsin nad kinni ja viisin enda meeste juurde, kus kuulasin punased üle. Nad seletasid, et neid olla siin umbes 170 meest. Seletasin punastele, et meid on 700 meest kuue kuulipildujaga ja kogu mets ja ümbrus on ümber piiratud. Tegin ettepaneku, et kogu nende vägi alla annaks, millega oli ka nõus, sest üks vangidest osutus komandöri abiks. Vange oli 173 meest, nendest kaks komissari.“ Vangistati vastase 85. polgu 5. ja 7. rood. 51 Reamees Šamajevil õnnestus bluff tõenäoliselt tänu esialgselt vangistatud vastase toomisele ahelikus seisnud luureüksuse juurde, mis kinnitas vähemalt osaliselt tema sõnu. Teisalt oli punaste allaandmine seotud kindlasti ka tolles väeosas valitsenud moraaliga. Bluffi kasutati ka vastase ridadesse üksi imbudes. 4. jaanuaril 1919 võttis skaut Jaan Kutsar iseseisvalt ette luurekäigu Karksi mõisa, et välja selgitada sealne vastase olemasolu. Skaut Kutsar läks kapten Karl-Friedrich Pinka käest küsima, kas saaks avada pooleteise tunni pärast patareist tuli Karksi mõisa peale, mida lubati teha. Ta esitles vastastele end Viljandi kommunistide komitee põrandaaluse käskjalana, kes saadetud pidama sidet ja tooma informatsiooni valgete olukorrast ja jõududest. Kutsar seletas vastastele, et õhtul oli Halliste jaama saabunud ešelon inglasi, soomlasi ja rootslasi, umbes 1000 meest koos suurtükkidega. Efekti andsid ka samal ajal langenud, Kutsari poolt tellitud suurtükimürsud, mille peale anti koheselt käsk mõisast lahkumiseks. 52 Skaut Kutsarile kindlustas lisaks osavale näitemängule edu õigel ajal maha langenud mürsud. Blufi õnnestumine oli seega võimalik tänu hästi läbimõeldud kavandile ning vastasele olukorrast tõepärase mulje jätmisele. Ühe mehe poolt teostatud luureretk informatsiooni saamiseks muutus hoopis Karksi mõisa vallutuskäiguks. Õnnestunud bluffimise läbi oli võimalik vangistada vastase üksuseid või panna neid oma
51 Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 127-128. 52 Võting. Scouts Rügement Vabadussõjas, lk 50.
17 seisukohtadelt eemalduma. Siinkohal tasub siiski meeles pidada, et sarnaste bluffide õnnestumine on seotud ka vastase üsnagi madala võitlustahtega. Võib väita, et sõjakavalus oli luureüksustele tähtis toimimismehhanism, mille abil võis kahjutuks teha märksa suuremaid vastase üksuseid kui lahingut pidades. Samas tuli ka bluff korralikult läbi mõelda, et see kõlaks vastasele usutavalt ning tooks kaasa soovitud resultaadi, vastasel korral riskiti kogu oma üksuse ellujäämisega. Luureüksuste üheks tähtsaimaks informatsiooniallikaks oli kohalike elanike küsitlemine. Kohalikud elanikud võisid anda informatsiooni vastase üksuste paiknemise kohta enne lahingut, eemaldumissuundadest ning korrapärasusest, uute positsioonide hõivamise, lahingus tekkinud kaotuste ja moraali kohta. Lisaks taktikalisele informatsioonile sai informatsiooni küsida ka mahajäetud relvade, laskemoona, toiduainete ning end varjavate vastase üksuste kohta. 53
pruukinud olla tõepärane. Ühelt poolt võisid tsiviilelanikud desinformatsiooni levitada oma poliitiliste veendumuste tõttu. 18. jaanuaril 1919 sõitsid 6. jalaväepolgu allüksused soomusrongil Ruhja suunas. Ruhjast 2-3 kilomeetri kaugusel peatuti, kuna ees oli silla truup purustatud. Välja saadeti 5-meheline luureüksus, kelle ülesandeks oli lähim talu läbi otsida ja kuidagi ka punased tegevusele meelitada. Liiguti lähimasse tallu, toad otsiti läbi ja nõuti inimestelt dokumente. Lisaks küsiti, kas punaseid läheduses on, mille peale saadi eitav vastus. Kui aga mehed otsustasid kõrvalhoonetes ringi vaadata, avati nende pihta kuulipildujatuli. Hiljem oldi hirmus vihased külaelanike peale punaste olemasolu salgamise pärast. 54
Salatsi mõisas kuperjanovlaste hulka kaks tütarlast, kes väitsid end olevat Riia teatri näitlejannad, kes on koduküla külastama tulnud. Osavate võrgutajatena hakkasid neiud otsima ohvitseride lähedust, kes selles kurja ei osanud näha, eriti kuna tüdrukutel oli salajane allikas, kust võis saada konjakit. Sõprussidemed muutusid aina tihedamaks, kuni neiud hakkasid kõrgendatud meeleolus ohvitseridelt pärima andmeid väeosade organisatsiooni kohta. Lisaks leiti tüdrukute käekottidest kahtlaseid pabereid ning võõraid isikutunnistusi. Tüdrukutele pandi peale salajane valve ning uusi vääramatuid tõendeid saades määrati välikohtu koosseis, mis määras tüdrukutele surmanuhtluse. 55 Sarnane tegutsemismuster ilmnes ka märtsis 1919 6. jalaväepolgu tegutsemisalal Ruhjas, kus paljastati ja arreteeriti 8-liikmeline punaste kasuks
53 Luureteenistuse eeskiri. Kaitsevägede staabi väljaanne. Tallinn: 1933, lk 34. 54 Maide Valdin. 6. Jalaväepolk Vabadussõjas, lk 127-130. 55 Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk 49. Yüklə 1,91 Mb. Dostları ilə paylaş:
|