Kerenski, Aleksandr – s

Kerenski, Aleksandr – s. 1881.a. – Vene poliitikamees, kutselt advokaat, poliitiliselt meelsuselt sots-revolutsionäär; oli a-st 1912 Vene IV riigivolikogu ((Duuma)) tööerakonna (trudoviki) rühma juht. Etendas silmapaistvat osa 1917.a. märtsirevolutsiooni puhkemisel. Oli ajutises valitsuses algul kohtuministriks, 10. V. alates sõja-ja mereministriks. Juuni lõpul katsus ta teostada Vene vägede üldist pealetungi, mis aga ebaõnnestus. Välispoliitikas püüdis Kerenski jätkata koostööd entente´ga ja hoolimata Vene kriitilisest olukorrast oli keskriikidega eraldirahu sõlmimise vastu. Pärast enamlaste katseid 1917.a. juulis võimu haarata, sai Kerenski 20 VII peaministriks, kellena püsis mitmes järgnevas koalisatsioonivalitsuses. Pärast kindral L. Kornilovi ebaõnnestunud katset Peterburi vallutada, võttis Kerenski 10. IX 1917.a. enda kätte ka vägede ülemjuhatamise. Kuid ta pehmus ja eluvõõras idealism mõjustas suuresti Vene vägedes distsipliini langust. Kui nov. Alguses 1917.a. enamlased haarasid Peterburis võimu, püüdis Kerenski pealinna taasvallutada, kuid sai Gatšina juures oma vägedega lüüa, mille järel ta põgenes välismaale. Tema mälestused ilmusid 1928.a.

Tema nime kannavad rahvasuus 1917.a. sügisel Vene Ajutise Valitsuse poolt emiteeritud väikseformaadilised 20 – ja 40 rublased paberrahad.
Artikkel on võetud: EE.IV kd. 1934.a. v.659.
***
Kerenski, Aleksandr , Fjodori poeg – (s. 1881. – 1970.a.) – Vene poliitika ja riigitegelane. Advokaat. 1905-7.a. revolutsioonist osavõtnu. 1915.a. tööerakonna fraktsiooni juht IV Duumas. Kuulus Venemaa vabamüürlaste Ülemnõukogusse. Veebruarirevolutsiooni ajal 1917.a. liitus esseeridega ((sots-revolutsionääridega)). Kuulus Ajutise Valitsuse koosseisu: justiitsminister (märts-mai), sõja- ja mereminister (mai-september), 8 juulist veel minister esimees ((peaminister)). 30. augustist vägede ülemjuhataja. Peale enamlaste poolset võimu võtmist 26-31. okt. Koos P.N. Krasnoviga võttis ette rünnaku Petrograadile, milline aga kukkus läbi. Ta põgenes 1918.a. esmalt Prantsusmaale ja 1940.a. USA-sse. Ta oli üks „Rahva vaduse eest võitleva liiga“( «Лиги борбы за народную свободу» organisaatoritest. Kirjutas memuaarid ja on ajalooliste uurimistööde autor, vene revolutsiooni ajalugu puudutavate dokumentide, selliste nagu: «Дело Корнилова» (1918), «Гачина» (1922), «Издалека» (1922) jne. kirjastaja ja toimetaja.
Vene väike ensüklopeedia T.2., 2004.a. lk.49.
***
NB! Kerenski isa oli selle Gümnaasiumi juhatajaks, milles Lenin õppis ja oma õppetulemuste eest kuldmedali pälvis. Kui saan, siis loen Aleksandr Kerenski elulugu, et vaadata, milliste tunnetega viimane oma 11 aastat vanemat koolivenda, eks nad teadsid teineteist, kirjeldab. Maailm on väike ja ümmargune!

***
NB! Allpool leiate Lenini poolse Kerenski iseloomustuse!

***

Kerenski, Aleksandr , Fjodori poeg – (s. 1881.) – sots-rev., Venemaal 1917.a. kodanliku-kontrevolutsioonilise Ajutise Valitsuse (vt.) liige ja juht, Nõukogude võimu äge vastane, aktiivne kontrevolutsiooni tegelane. Aadlik. Vandeadvokaat, lõpetas Peterburi Ülikooli ja alates 1904.a. ta registreeriti Peterburi advokatuuri juures. Ta oli valitud IV Riigiduuma liikmeks Saratovi kubermangu Volska linna poolt ja mingi aja kuulus tööerakonna gruppi ning oli selle juhataja. Kodanlik-demokraatliku Veebruarirevolutsiooni ajal läks lõplikult üle kodanluse poole. Kerentski esines aktiivselt revolutsiooni ja selle teostamise vastaselt. Ta oli imperialistliku kodanluse agent ja liitlane, kes viis Venemaal hoolikalt läbi selle poliitikat 1917.a. revulutsiooni perioodil. Kerenski läks 1917.a. Riigiduuma Ajutise täitevkomitee (vt.) koosseisu ja osales aktiivselt duumalaste ja Mihail Romanovi vahelistel Nikolai II asendamise küsimust puudutavatel läbirääkimistel. Kerenski oli justiitsminister Ajutise Valitsuse esimeses koosseisus, millisesse ta asus Petrogradi Töötajate saadikute Nõukogu Täitevkomitee otsuse vastaselt. Seejärel ta oli –sõja- ja mereminister selle esimeses koalisatsioonivalitsuses. Täites liitlaste ja vene imperialistliku kodanluse tahet, pidas Kerenski rindel metsikut sõdurite vennastumise vastast võitlust, arendas võimendatud demagoogilist agiteerimist, et vene armee arendaks pealetungi, milline oli tema käsul 18/VI (1/VII) alustatud ja mis varsti lõppes lüüasaamisega ning vene vägede taganemisega. Kerenski oli juuli päevadel üks Petrogradi proletariaadi, madruste ja sõdurite väljaastumise relvastatud mahasurumise initsiaator ja organisaator. Punaarmee lahtirelvastamise ning rindel surmanuhtluse sisseviimise initsiaator ja organisaator. 1917.a.juunis sai Kerenski minister-esimeheks ((peaministriks)) ja samaaegselt oli ka sõja- ja mereminister. Püüdes diktaatoriks saada, Kerenski valmistas ette ja organiseeris proletarjaadi ja töötajate ja sõdurite saadikute nõukogude purustamist, toetudes sõjaväeliste-kodanlike vandenõulaste organisatsioonidele Petrogradis (vt.Корниловщина). Septembris sai Kerenski Venemaa relvajõudude ülemjuhatajaks. Kuuludes uuesti moodustatud Ajutisse Valitsusse «директории» (vt.), Kerenski säilitas peaministri ja ülemjuhataja kohad. Suure proletaarse Oktoobrirevolutsiooni esimesel päeval 25./X või siis (7./XI) 1917.a., kohe kui algasid töötajate, sõdurite ja madruste esinemised. Põgenes Kerenski algul Gatšinasse, seejärel Pihkvasse ja püüdis siis koos kindral Krasnoviga (vt) suunata rindelt väed revolutsioonilise Petrogradi peale. Kuid kõik ned katsed olid ülestõusnud tööliste ja sõdurite poolt luhta aetud. Kerenski põgenes siis Doni oblastisse ja olles juba Lõunas, võttis aktiivselt osa valgekaartlaste Nõukogude võimu vastasest võitlusest. Peale valgete purustamist õnnestus Kerenskil varjuda välismaal. Käesoleval ajal ta on valge-emigrant ja peab vihast NSVL vastast võitlust.

Ereda ja täiesti ammendava Kerenski poliitilise iseloomustuse me leiame Lenini artiklitest, mis on pühendatud 1917.a. sündmustele. Kirjas Ganetskile (Ганецкому) 30 (17) III 1917 Lenin iseloomustas Kerenskit kui „ohtlikuimat imperialistliku kodanluse agenti, kes ajab imperalistlikku, st. Venemaa poolset rööv- ja vallutusõja kaitsmise ning õigustamise poliitikat, kaitstes seda sõda kõlavate fraaside ning tühjade lubadustega“ (Lenin, kd. XX, lk. 53). Poolkadett, bonapartist, korniilovlane, fraasi kangelane, hoopleja, revolutsioonilise teatraalsuse minister – on epiteedid, millisega Lenin Kerenskit atesteerib edaspidi (Lenin, Kogutud teosed, kd. XX, lk. 63; Xxi lk. 192 ja 212; kd XXIII, lk. 30 ja kd. XXX, lk. 316 ja 355).((Vene keelne. Vist siniste kaantega väljaanne.))

***

Kes teisele hauda kaevab, see võtku mõõt enda järgi! (Vanasõna)

***