Lapikunstnik Marja Matiisen: “Võiksin oma tööd teha ka tasuta.”



Yüklə 7,89 Kb.
tarix23.09.2018
ölçüsü7,89 Kb.

Lapikunstnik Marja Matiisen: “Võiksin oma tööd teha ka tasuta.”


“Olen lapiusku. Usun, et lapitöösse õmmeldud kangad pääsevad paradiisi.” V. Mahhovi foto

Helistame uksekella ja lävele ilmub rõõmsameelne naine, kes meid heleda häälega tervitab. Tema on Marja Matiisen, ettevõtja, kes teenib elatist lapitekke tehes ning neid müües. Me astume Lapitöö Majja sisse. Kogu maja on sisustatud lapistiilis asjadega. Toolikatted, seinavaibad, diivanikatted, padjad – isegi lillepotiümbrised on lappidest tehtud. See kõik on väga muljetavaldav meile, poistele, kes me hädavaevalt nööpi kuue ette õmmelda oskame.



Varajane huvi

Marja Matiiseni huvi õmblemise vastu tekkis juba lapsena, kui talle kingiti mängu-õmblusmasin. Päris varakult hakkas ta endale juba riideid õmblema. Hiljem tahtsid ka sõbrad ja pered sellest talendist osa saada ning palusid tal midagi nende jaoks kokku õmmelda. Kõigist neist töödest jäid järele lapikesed, mida kokkuhoidlik perenaine ei suutnud ära visata. Nõnda oli üsna loomulik, et kui Marja esimest korda lapitekki nägi, armus ta sellesse kangaste kasutamise võimalusse.

Esimese teki tegi algaja lapihuviline 1990. aastal enne oma viimase poja sündi. “Olin ise muidugi tulemusest vaimustatud, aga arvasin, et see on lihtsalt üks “kiiksuga asi,” lisab proua Matiisen. Veel paar aastat tegi ta lapitööd enda sõnul “jalgratast leiutades” teadmata, et maailmas on selline käsitöö eksisteerinud aastasadu. Ta polnud näinud ühtegi raamatut või ajakirja ega teadnud ka seda, et lapitekid moes ja hinnas on.

1992. aastal oli Tallinnas Laululava all esimene suur lapitöö näitus. Sellega seoses kogunes esimene lapitööst huvitatute seltskond. Paar naist sellest seltskonnast avasid pisikese lapitöökaupluse. Tuli välja, et Soomes olid sel ajal lapitekid sisustuses väga moes, mis tähendas, et nõudlus toote järele oli suur.

“Olin siis noorema pojaga lapsepuhkusel ja saingi kodus vabalt õmmelda. Kui aga jõudis kätte tagasi tööleminemise aeg, langetasin otsuse, et tahangi lapitööga elatist teenida. Selleks ajaks oli kogunenud hulk kangaid, oskusi ja kindlust, et selle tööga on võimalik ka ära elada.”

Hobist äriks

Marja alustas füüsilisest isikust ettevõtjana 1994. aastal. Raskusi tal eriti ei olnud. Lapitöö läks sujuvalt hobist üle tõeliseks äriks. “Tegin, mida tahtsin,” naeratas ta.

Kuid lapitöö oli peale hobi ja äri ka lastekasvatusmeetod: “Alguses olid lapsed mulle palju abiks – lõikamas, triikimas, nõeltega lappe kinnitamas. Omamoodi oli see tore aeg… sain olla lastega koos ilma teleri ja arvutita. Neil tekkis tööharjumus.”

Esialgu toimus lapitööde müük sõpradega avatud lapikaupluse kaudu, mis sai ruttu soomlaste seas populaarseks. Suust suhu reklaam toimis just nii hästi, kui meistrid tekke teha jõudsid. Tootmine ja nõudlus olid tasakaalus. Kaupluses korraldati ka kursusi, seega eraldi lisareklaami ei olnud vaja teha. Varsti avastasid ka muud käsitööpoed, et lapitekid kaubaartiklina on tulutoovad ning otsisid ise kontakti.



Uus suund – elamusturism

Tööd oli Marjal kuhjaga kuni 2005. aastani. Siis lõppes lapitekkide mood sama kiiresti, kui see algas. Nõudlus vähenes järsult. “Õnneks olin seda ette tajudes, oma tegevuse suunda juba varakult muutnud.”

Marja sõnastas ümber ka ärimudeli. Ta avas oma ateljee klientidele, see ongi seesama Lapitöö Maja. Enam ei tule kliendid tema juurde osturetkele, selle asemel teeb ta käsitööst huvitatud turistidele elamusekskursioone.

“Näitan oma näitusetöid, jutustan neist lugusid, mis ühtlasi tutvustavad ka meie riigi ajalugu ja minu pere lugu. Mõned lapitööd on müügis ka. Pakun hulgaliselt ideesid. Keskendun rohkem taaskasutusele, mis on olnud alati minu lemmikteema ja meeldib ka külalistele.“

Saame teada, et kliendid on pärit põhiliselt Soomest, kus käsitöö on kõrgelt hinnatud ja sealsed inimesed on sellest väga huvitatud. Lisaks on neile huvitav kunstniku kodus ringi vaadata.

Nii võibki öelda, et praegu on Marja Matiiseni äri keskendunud rohkem turismile, kus kohvi ja torditüki kõrvale saab ka ilusa suveniiri kaasa osta.



Särasilmaturundus

“Ja ikka on minu turundajateks külalised ise, kes silmade särades järgmise huviliste grupi nakatavad. Mitmedki rühmad käivad siin ikka ja jälle. See seab mulle eesmärgi pidevalt uusi asju näidata ja müügiks välja mõelda, aga see ongi tore!”

Meie pärimise peale, kas talle ikka meeldib see töö, Marja lihtsalt naerab: “Olen õnnelik inimene, teen just täpselt seda, mida tahan… seega ei tunnegi, et ma töötaks. Taaskasutus on minu elustiil, lapitöö minu hobi, Teeksin seda ilma rahatagi.”

Töö koostaja: Peter Alex Mahhov



Intervjueerijad: Peter Alex Mahhov, Ramses Sepp, Chris Oliver Rahumägi


Dostları ilə paylaş:


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2019
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə