Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
Palm, Jaanika 2008. – Eesti lastekirjanduse kriitika ja teoreetiline mõte aastail 1918-
1939. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse toimetised 2, lk 6-52 
http://www.estonica.org/et/Lastekirjandus/Eesti_lastekirjanduse_esimene_kuldaeg/ 
 
 
 
 
 
Tekstid: 
Rebasel kõned kavalad1999. Eesti lastekirjanduse antoloogia IV köide. Koostanud 
Andres Jaaksoo.Tallinn: Steamark. 
Kus sa käisid, sokukene?1999. Eesti lastekirjanduse antoloogia V köide. Koostanud 
Andres Jaaksoo.Tallinn: Steamark. 
Hobu mul jookseb ohje pidi1999. Eesti lastekirjanduse antoloogia VI köide. 
Koostanud Andres Jaaksoo.Tallinn: Steamark. 
Laste rõõm 2011. Koost Eesti Lastekirjanduse Keskus.Tallinn: Tammerraamat. 
Meie kiisul kriimud silmad 1985. Kogunud Ants Järv. Tallinn: Eesti Raamat. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
Lastekirjandus 1940. aastatel 
Võimu ja okupatsioonide vahetus 
 
 
1940. aasta riigipööre ja Nõukogude okupatsioon puudutasid kõiki elualasid, 
sealhulgas ka lastekirjandust. Koheselt algasid põhjalikud ümberkorraldused, mille 
eesmärgiks oli lastekirjanduse allutamine riiklikule kontrollile ja tsensuurile. Selleks 
reorganiseeriti kõigepealt lasteajakirjandus ja lasteperioodika. Lõpetati seniste laste-ja 
noorsooväljannete ilmumine. Oktoobris hakkas ilmuma kaks uut ajakirja – 
kooliealistele Pioneer ja väiksematele Mäng ja Töö. Ajakiri Pioneer oli kohustuslik 
igas liiduvabariigis, suur osa ajakirja sisust oli pühendatud nõukogude propagandale 
ja  Stalini ülistamisele. Ilukirjanduslikud tõlked pärinesid eranditult vene kirjanikelt. 
Uuele lasteajakirjale tegid kaastööd ka eesti lastekirjanikud (O. Luts, K. Ristikivi, M. 
Raud jt).  Mõned kirjanikud ( R. Parve, G. Helbemäe, Ed. Nukk, E. Kippel) toetasid 
ühiskondlikke muutusi ja lootsid, et uus elu  võib kaasa tuua positiivseid muutusi, 
kaotada Eesti Vabariigis valitsenud majanduslikku ebavõrdsust. 
Ajajärku iseloomustab ka fakt, et 1940. aastal alustas nõukogude võim massilist 
raamatute hävitamist. Hävitati ka hulgaliselt Eesti Vabariigi aegseid kooliõpikuid ja 
lasteraamatuid. 
Kõik varasemad kirjastused suleti, kirjastustegevus koondati riigi kätte, 
lasteraamatuid andsid välja Pedagoogiline Kirjandus ja Ilukirjandus ja Kunst. Uusi 
algupärandeid ilmus vähe, avaldati mõned jutukogud varem ajakirjanduses avaldatud 
töödest.  
 
Tõlkeraamatutest domineerisid vene kirjanikud ja selle valik oli hea – avaldati 
B.Žitkovi, A.Kuprini, L.Uspenski, V. Katajevi jt klassikute teoseid. (Krusten 1995: 
157) 
 
Saksa  okupatsiooni  tingimustes  1941-1944  ilmus  väga  vähe  lasteraamatuid, 
lasteajakirju ei ilmunud üldse.1944. aastal ilmus kuus numbrit ajakirja Eesti Noored, 
kus  avaldati  M.  Sillaotsa,  G.  Helbemäe,  E.  Paikre  lasteproosat  ja  J.  Jaigi 
lasteluuletusi.  Üldse  anti  ajavahemikus  1942-1944  välja  16  lasteraamatut. 
Posthuumselt  anti  välja  J.  Parijõgi  jutukogu  “Teotahtelised  poisid”  (1942),  Evald 
Paikrelt  avaldati  kaks  raamatut  “Raudteevahi  poeg”  ja  “Vana  Valge”  (mõlemad 
1942).  Mõned  raamatud  ilmusid  K.  A.  Hindreylt,  M.  Sillaotsalt,  J.  Jaigilt.  Kersti 
Merilaasilt ilmus 1944 luulekogu “Kallis kodu”. 
 
1944. aastal vallutasid nõukogude väed jälle Eesti, tõrjudes siit välja sakslased. Enne 
seda  põgenes  umbes  44 000  eestlast  välismaale,  peamiselt  Rootsi  ja  Saksamaale. 
(Krusten 1995: 158) 
Sundpagulaste  seas  oli  ka  palju  lastekirjanikke  (K.  Ristikivi,  J.  Lattik,  J.  Jaik,  G. 
Helbemäe jt) Mitmed eesti lastekirjanikud olid  represseeritud või hukkunud. NKVD 
poolt  olid  1941.  aastal  mõrvatud  J.  Parijõgi  ja  J.  Oengo,  sõjas  oli  hukkunud  Evald 
Paikre. M. Sillaots saadeti Siberisse, mitmed kirjanikud nagu Kersti Merilaas sunniti 
vaikima, neil ei olnud enam avaldamisvõimalust. 
Lastekirjandusse tuli sõjajärgsetel aastatel uus põlvkond autoreid, kultuuri taastamise 
ja juhtimise eesotsas olid kirjanikud, kes naasesid Nõukogude tagalast.. 
 
Taasilmumist  alustas  ajakiri  Pioneer,  esimeseks  sõjajärgseks  toimetajaks  oli 
L.Remmelgas, hiljem R. Parve ja H. Pukk.  

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
 
 
Ajakiri Pioneer  
 
1946.  aastal  alustas  ilmumist  lasteajaleht  Säde.  Lasteperioodika  ülesandeks  oli 
eelkõige uue nõukoguliku põlvkonna kasvatamine, seepärast oli igas väljaandes suur 
osa  pühendatud  propagandistlikele  kirjutistele.  Positiivne  oli  Pioneeri  ja  Sädeme 
puhul  see,  et  mõlemal  väljaandel  oli  suur  lastest  kirjasaatjate  võrk,  kes  võisid  
avaldada  omi  artikleid  ja  ka  kirjanduslikke  katsetusi.  Ka  ilmus  ajakirjas  Pioneer 
paljude eesti lastekirjanike loomingut. 
 
Lastekirjandusele pöörati antud ajajärgul suurt tähelepanu, sest kirjanduses nähti uue 
põlvkonna 
ideoloogilise 
kasvatuse 
vahendit. 
1946. 
aastal 
kuulutas 
haridusministeerium välja lastekirjanduse võistluse, millele laekus küll palju käsikirju, 
kuid nende tase ei olnud kõrge. 
Kogu  varasem  lastekirjandus  sai  hävitava  hinnangu  osaliseks,  samuti  kuulutati 
keelatuks  paljude  lastekirjanike  nimed,  kelle  eluloos  oli  võimude  meelest  kahtlasi 
seiku. 
Lastekirjandusele  esitati  rangeid,  kohati  lausa  absurdseid  nõudmisi.  Elu  kujutamise 
ainsaks meetodiks  jäi realism, muinasjutud ja  fantaasia äratasid  kahtlust. Siiski peab 
ütlema, et eesti lastekirjanduses pole neid nõudeid kunagi täht-tähelt täidetud. Näiteks 
muinasjutte on avaldatud igal ajajärgul, 40ndatel ja 50ndatel eelistati küll klassikat ja 
rahvaluule mugandusi, mitte algupärast kunstmuinasjuttu. 
 
Kirjastustegevus  koondati  riiklikesse  kirjastustesse
.  Rõhutati  vajadust  uute, 
nõukogulike  lasteraamatute järele,  kus oleks  kujutatud sõjakangelasi, ülesehitustööd, 
nõukogude  patriotismi  ja  rahvaste  sõprust.  Lastekirjandus  oli  koguni  rangema 
kontrolli  all  kui  täiskasvanutele  kirjutatu,  kuna  peeti  oluliseks  kujundada  uue 
põlvkonna  vaateid.  Kirjandus  pidi  pakkuma  eeskujusid  ja  ideaale  ning  kujutama 
võimalikult  mustades  toonides  sotsialismi  vaenlasi  ning  elu  enne  sotsialistliku  korra 
kehtestamist. Valdavaks kujunes realistlik esitus, mis pidi aga sobima kommunistliku 
ideoloogiaga.  Kõik  see  välistas  tegelikkuse  tõetruu  kujutamise.  Raamatud  olid  jälle 
liiga didaktilised, skemaatilised, huumorivaesed. Lasteraamatute  kirjastamine toimus 
kirjastuses  Ilukirjandus  ja  Kunst,  hiljem  Eesti  Riikliku  Kirjastuse  lastekirjanduse 
toimkonna  kaudu.  Lasteraamatud  läbisid  väga  range  tsensuuri.  Et  algupärast 
kirjandust oli vähe, anti välja kordustrükke ja muinasjutte. Tõlgete osas oli ülekaalus 
vene  nõukogude  lastekirjandus.  Positiivne  külg  oli,  et  tiraažid  olid  suured  (5000-
30 000)  eksemplari  ja  hind  oli  väga  odav,  mis  tegi  raamatu  kättesaadavaks  igale 
lapsele.  Samuti  ilmusid  lasteraamatud  heas  eesti  keeles.  Kujunduselt  oli  sõjajärgne 
lasteraamat  vaene,  välja  antud  halval  paberil  ja  tagasihoidlike  must-valgete 
illustratsioonidega. 

---