Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Yüklə 15,16 Mb. Pdf görüntüsü
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- 20. sajandi 50.-60. aastate lastekirjandus
- Hundid ja kitserahvas”
- Rein ja Anna mängivad poodi”
- Tekkis elukutselise lastekirjaniku staatus. Realistlik jutukirjandus
- Realistlikku poistekirjandust
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 20. sajandi 50.-60. aastate lastekirjandus Pärast Stalini surma 1953 tõi alanud nn sulaperiood kaasa muutusi ka lastekirjanduses. Lastekirjandus vabanes järk-järgult didaktilise õppevahendi rollist. Avardus teemade ring ja kunstiliste väljendusvahendite valik. Kuigi lastekirjanduse parteilne juhtimine ja kontroll jätkus, toimus see nüüd varjatumalt. Tegelikkust ei olnud vaja enam ilustada, oli lubatud näidata ka halbu õpilasi ja negatiivseid elunähtusi. Endiselt oli aga teemasid, millest ei tohtinud rääkida ja kirjanikke, keda ei saanud avaldada. Selline teema oli näiteks Eesti Vabariigi ajalugu, 1940. aasta nõukogude okupatsioon ja küüditamine. Alternatiiviks poolikule tõele oli allegooria või allteksti kasutamine. Kujunes välja oskus lugeda ridade vahelt, mõista irooniat ja ümberütlemisi. Näiteks 1956. aastal ilmunud A. Hindi muinasjutus “Hundid ja kitserahvas” võis kolmes juhthundis kirjelduse järgi kerge vaevaga ära tunda Stalini, Malenkovi ja Beria. „Hundid ja kitserahvas”tiitelleht Autor: Aadu Hind (ümber jutustanud) Illustraator: Romulus Tiitus Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus Tallinn: 1956 Alates 50. aastatest anti üha rohkem välja algupärast lastekirjandust, tiraažid olid väga suured. Lasteramatuid kirjastati riiklike dotatsioonidega, mis võimaldas maksta kirjanikele häid honorare, samas hoida raamatute hinda madalana. 50.-80. aastatel oli Eestis palju elukutselisi lastekirjanikke, kes said elatuda ainult kirjutamisest. Samuti oli raamatute ostmine ja lugemine väga populaarne. Oli tavaline, et perekond ostis kõik ilmunud lasteraamatud. Lasteraamatute põhiline kirjastaja oli 1949-1964 Eesti Riiklik Kirjastus ja seejärel Eesti Raamat. Aastakümnete vältel on need kirjastused välja andnud mitmeid algupärase eesti lastekirjanduse kogumikke nagu “Jutupaunik“ (1958-1986), „Laste Sõna“(1965),“Kirju-mirju“(1969). Samuti hakkasid ilmuma populaarsed raamatusarjad „Minu esimene raamat“ (1956-1968), „Seiklusjutte maalt ja merelt“ (1955-1962, 55 raamatust koosnev maailmaklassika noorsoole), „Noorus ja Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 maailm“(1963-1969), „Tahan kõike teada“ (aimeraamatute sari koolinoortele 1960- 1965) jne Sarja „Minu esimene raamat“ raamatud olid õhukesed ja väga odavad, samas olid sarjas esindatud mitmed eesti lastekirjanduse väärtteoseid, muuhulgas kaks Jüri Parijõe raamatut. “Rein ja Anna mängivad poodi” tiitelleht Autor: Jüri Parijõgi Illustraator: H. Mitt Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus Tallin: 1958 Sari: Minu esimene raamat Väga oluliseks tuleb lugeda välismaise lastekirjanduse tõlkimist. 60. aastatel jõudsid eesti lasteni maailmakirjanduse klassiku Astrid Lindgreni raamatud, aga ka mitmete teiste välismaiste laste-ja noorsookirjanike teosed. Muidugi tõlgiti kõige rohkem vene lastekirjanike teoseid. Lasteperioodika täienes 1960. aastal koolieelikutele ja nooremale koolieale mõeldud ajakirjaga Täheke. Ajakirja kaastööliseks on olnud kõik tuntud lastekirjanikud. Samuti on Tähekeses jälle laste kirjanurk.Väga populaarne oli ka ajakirja käsitööleht ja nuputamiseleht. Tähekese ilmumise päev oli oodatud kõikides kodudes, kus oli väikesi lapsi. Ajakirja Täheke esimene number Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 60. aastatel tuli kirjandusse uus põlvkond noori andekaid lastekirjanikke. Nende hulgas luuletajad Ellen Niit ja Heljo Mänd, proosakirjanikud Villem Gross, Eno Raud, Silvia Rannamaa, Silvia Truu, Holger Pukk, Manivald Kesamaa, Boris Kabur, Jaan Rannap, Heino Väli, Kalju Kangur, Harri Jõgisalu jt. Kirjandusse tuli uus põlvkond autoreid, kelle lapsepõlv jäi iseseisvusaega, kes noortena tegid läbi sõja ja võimuvahetusega kaasnevad vapustused ja asuvad hoogsalt end väljendama stalinismijärgses optimistlikus kultuurisituatsioonis. Tekkis elukutselise lastekirjaniku staatus. Realistlik jutukirjandus 50. aastatel toimunud kirjanduslikud muutused tähendasid pöördumist tagasi realistliku traditsiooni juurde. Lastekirjanduse peamine sihtrühm neil aastatel oli keskmine kooliiga, eriti põhikooliealised poisid. Realistlikku poistekirjandust esindab Villem Grossi (1922-2001) jutustus “Ühe poisi suvi” (1956). Teose peakangelane Voldemar Jalakas peab suvel tööle minema, sest kodus kasvatab lapsi ainult ema. Poisil tuleb ületada mitmesuguseid raskusi ja suve jooksul muutub ta palju mehisemaks ja tahtejõulisemaks. Tunnustuse pälvis ka V. Grossi teine noorsooromaan “Tiivasirutus” (1959), mis käsitleb 1940/1941. aasta sündmusi gümnaasiumi lõpuklassi õpilaste kaudu. Raamatul oli suur menu. Ja kuigi kogu tõde ei olnud võimalik välja öelda, on romaan noorte inimeste, omaaegse kooli ja sõjaeelse poliitilise olukorra kujutamisel suur saavutus. Maaelust annab tõepärase pildi Lall Kahase “Pisilugusid Jalukselt”(1956) ning selle järg “Tere jälle!” (1958). Raamatutes avaneb tolleaegne maaelu teismelise ja väikelapse suu läbi. Raamatus on elavad karakterid ja soe huumor. Poisteraamatu ühe suunana elustus 50. aastate lõpul seikluskirjandus, mille teerajaks oli Eno Raud diloogiaga “Roostevaba mõõk” (1957) ja “Sõjakirves on välja kaevatud” (1959). Pealkiri: Roostevaba mõõk Autor(id): Eno Raud Illustraator: E. Vaher Kujundaja: A. Viidalepp Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus Yüklə 15,16 Mb. Dostları ilə paylaş:
|