Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
 
 
Väliseesti lastekirjandus 
 
1944. aastal lahkus Eestist umbes 70 000 inimest, kelle hulgas oli palju lapsi. 
Mitukümmend aastat puudus neil inimestel igasugune side kodumaaga. Eesti kultuuri 
ja keele säilitamiseks loodi võõrsil eesti koole, hakati välja andma eestikeelset 
ajakirjandust ja kirjandust. 
 
Lastekirjandusele kuulub väliseesti kirjanduses nii mahu kui taseme poolest 
tagasihoidlik koht.  
Teoseid ilmus vähe ja need olid enamjaolt tagasihoidliku kujundusega.  
Lastekirjanduse ülesanne oli hoida eesti keelt ja kultuuri paguluse tingimustes
. 
Juba põgenikelaagrites asuti organiseerima eestikeelseid koole ja muretsema lastele 
lugemisvara. Esimesed laste-ja noorsooraamatud ilmusid 1945. aastal Helmi Mäelolt 
ja Karl Laaguselt. Ajavahemikus 1946-1947 trükiti Saksamaal kümmekond 
eestikeelset lasteraamatut. Stockholmis ilmus Gert Helbemäe väljapaistev 
noorsoojutustus “Raekooli õpilane” (Krusten 1995: 218). 
Pagulusaastate alguses püüti lastele ja noortele välja anda eesti klassikat, samuti 
populaarsete tõlkeraamatute kordustrükke. Nii anti välja Fr. R. Kreutzwaldi 
“Kalevipoeg” ja “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, Eduard Bornhöhe, Oskar Lutsu, 
Richard Janno, Jüri Parijõe, Karl Ristikivi ning Marta Sillaotsa tuntud lasteraamatute 
kordustrükke. 
Pagulusaastate algupoolele langeb ka lastekirjanduse võistluste korraldamine. Juba 
1947. aastal kuulutati Saksamaal USA-ala Eestlaste Keskesinduse Kirjastuse poolt 
välja laste-ja noorsookirjanduse võistlus. Esimene auhind anti Elmar Postile ja 
Salme Raatmaale
, kelle käsikirjad on aga jäänud raamatuks trükkimata. Teist 
auhinda välja ei antud, kolmanda auhinna said Peeter Lindsaare “Vana hobune” 
(Sidney 1950) ja Arnold Sepa “Kuldsed mäed” (Toronto 1952). 1958/1959 korraldati 
Stockholmi Eesti Algkooli Sõprade Seltsi poolt järgmine võistlus, kus esimest 
auhinda välja ei antud. Silmapaistvam töö oli Ao Vaksi jutustus “Valge kajak” 
(Stockholm 1959). Kolmas lastekirjanduse võistlus organiseeriti 1960/1961 USA 
Eesti Koolitoimkonna poolt. Esikoha sai neil võistlustel Johannes Kaup lüürilise 
proosaraamatuga “Sügise laul”, teiskes tuli Ilme Ivandi “Siilikuru” ja kolmandaks 
Magda Pihla
 “Eide tütar, taadi tütar” (kõik  NewYork 1961). 
Laste-ja noorsookirjanduse esiletõstmiseks on asutatud ka auhindu., näiteks Ennu-
nimeline auhind New-Yorgis.  
Pagulasperioodika on pööranud samuti tähelepanu lastele ja noortele. Peaaegu kõigis 
ajalehtedes ja ajakirjades on avaldatud laste-ja noortelehekülgi, neist tuntumad ja 
püsivamad Stockholmi Teatajas Noorte Teataja ja Eesti Päevalehes Noorteleht. USA-
s andis ajakiri Kodukolle välja laste-ja noortelisa Tulehoidja, mis alates 1949. aastast 
ilmub tänapäevani. Nendes väljaannetes on mõningal määral ilmunud ka  
lastekirjanike luuletusi ja jutustusi. Ilukirjandust on ilmunud veel New Yorgis 
skaudiajakirjas Noorte Sõna, naisteajakirjas Triinu jm. 
 
40. aastate teisel poolel ja 50. aastate esimesel poolel oli paguluslastekirjanduse areng 
intensiivne ja paljulubav. 1952. aastal alustas Eesti Kirjanike Kooperatiiv 
lasteraamatusarja “Sinilind” väljaandmist. Kuid juba 50. aastate lõpus hakati kurtma 
lastekirjanduse vähese leviku üle. Lastekirjandusel puudus laiaulatuslik lugejaskond. 
Lapsed soovisid võimalikult ruttu integreeruda asukohamaa ühiskonda ja eelistasid 

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
lugeda kohalikku kirjandust, samuti ei huvitanud noori paguluskirjanduses käsitletud 
teemade ring ning liigne nostalgilisus. Kaasaegseid noori lihtsalt ei huvitanud enam 
ennesõjaaegne Eesti taluelu. Siiski on üks osa kolmanda põlvkonna esindajatest 
jäänud eestlasteks, säilitanud eesti keele ja huvi eesti kultuuri vastu. 60. aastatel 
soovitati kasutada Kodu-Eesti propagandavaba lastekirjandust, mille kõrget taset 
tunnustati. (Krusten 1995: 217-221) 
  
Eesti lastele on paguluses kirjutanud umbes 20 kirjanikku. Osa neist oli lastele 
kirjutanud juba kodumaal. Helmi Mäelo, Gert Helbemäe, Elmar Õun, Magda 
Pihla, Eerik Laidsaar ja Aksel
 Valgma jätkasid oma tegevust lastekirjanikena ka 
paguluses. Uute või varem vähe tuntud nimedena lisandusid Pedro Krusten, Salme 
Raatma, Ilme Ivand, Johannes Kaup, AoVaks, Ada Otema, Raimond Kolk, 
Alma Teder, Agnes Tiitus jt 
Juhtival kohal pagulaslastekirjanduses on proosa, peamiselt lastejutt. Luulel ja 
näitekirjandusel on tagasihoidlik osa. 
Proosaraamatuid kirjutati peamiselt väikelastele, nooremale ja keskmisele koolieale. 
Kuna enamik kirjanikest kuulus vanemasse või keskmisesse põlvkonda, olid 
eelistatumad teemad minevikuainelised ja noorpõlvemälestused
. Samas lubas see 
ainestik tutvustada noorele põlvkonnale Eesti ajalugu, kultuuri, loodust. Eesti-
ainelisus ja Eesti-kesksus on valdav ajaloolistes jutustustes, allegoorilistes jutustustes 
või erinevates loodust kujutavates raamatutes. Näiteks jutustab J. Kaup oma lüürilises 
jutustuses “Sügise laul” konkreetselt Eesti sügisest, põimides raamatusse legende ja 
ajalugu. Jutustuse minajutustaja on elutark siil. 
Ajaloolise ainestikuga raamatus kujutatakse peamiselt Muinas-Eesti vabadusvõitlust 
või Vabadussõda. Siin võiks nimetada Eerik Laidsaare “Vanema võsu” (New York 
1963) ja Johannes Kauba “Linnuseehitajaid” (Lund 1954).  
Ilme Ivandi
 jutustustes “Siilikuru” (New York 1961) ja “Pargi” (Toronto 1967) 
kujutatakse Lõuna-Eestis taluelu  30. aastate lõpul, talulaste mänge ja omavahelisi 
suhteid.  
Humoristlikud lapsepõlvemeenutused on Raimond Kolga “Vähikuninga” sisuks. 
Poistekampade omavaheline võitlus on  Ao Vaksi poisteraamatute “Valge kajak” 
(Stockholm 1959) ning “Üheksa kajakat” teemaks. Tegevus toimub Tallinna 
vanalinnas Eesti Vabariigi päevil. Tallinna 16. sajandi ajalugu käsitleb ka väliseesti 
ühe tuntuma kirjaniku Gert Helbemäe noorsoojutustus “Raekooli õpilane”, mis ilmus 
Stockholmis 1948. Jutustuse peategelane on teismeline poiss Matthis Kotsep, kelle 
kaudu jutustatakse huvitavaid lugusid 16. sajandi Tallinnast.  
Peamiselt poistele mõeldud seiklus-ja põnevuslugude autoriteks on Raimond Kolk, 
Helga Nõu,
 Ao Vaks. Suuremalt jaolt toimub nende juttude tegevus sõjaeelses Eestis. 
 
Raamatuid, mis jutustaksid kaasaja väliseesti lastest ja noortest, on väliseesti 
kirjanduses vähe. Huvipakkuvamad nendest on Helmi Mäelo “Võidukarika märgi 
all
” (New York 1963), Alma Tederi “Napoleoni jälgedes” (New York 1962) ja 
Helga Nõu
 “Pea suu” (Stockholm 1983). 
 

---