Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011



Yüklə 15,16 Mb.
Pdf görüntüsü
səhifə5/35
tarix17.11.2018
ölçüsü15,16 Mb.
#80655
1   2   3   4   5   6   7   8   9   ...   35

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
Foto: tsitaat.com 
 
Eesti varasema koolikirjanduse suurteoseks on C. R. Jakobsoni (1841-1882) „Kooli 
Lugemise
 Raamat“ ( I 1867, II 1875, III 1876), mis oli kasutusel veel käesoleva 
sajandi algul, 40 aasta jooksul ilmus see raamat 15 trükis. Jakobson pidas määravaks 
ilmalikku, eelkõige loodusteadustel põhinevat haridust ja tema lugemikus on palju 
lugusid loodusest, loomadest, samuti geograafiast, ajaloost, kultuurist. Samuti on 
Jakobsoni lugemikus hea valik eesti kirjandusest, eriti luulest. Ta on esimesi, kes 
tutvustab lastele Kreutzwaldi „Kalevipoega“. Jakobsoni enda kirjutatud  on lihtsad, 
kuid emotsionaalsed palad koduloomadest 
Jakobsoni lugemikud olid oma aja silmapaistvamad raamatud lastele ja mõjutasid 
mitme põlvkonna vaimset kujunemist. 
 
 
 
C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamat. Esimene jagu“ tiitelleht 1870 
 
 
Jakobsoni kõrval oli populaarne Carl Eduard Malmi (1837-1901) õpik-lugemik 
„Laulud ja Loud“ (1837-1901). C. E. Malmi  õpik on metoodiliselt õnnestunud, kuid 
liigselt didaktiline. Õpik on kirjutatud  heas eesti  keeles, siin on ära toodud tõlkeline 
luulevalik maailmakirjandusest, kasvatuslikult õnnestunud on  lood loomadest. Õpiku 
tekstides on kasutatud rahvaluulet: rahvajutte, mõistatusi, vanasõnu. Mitmed lood 
sellest õpikust on saanud eesti lastekirjanduse klassikaks. 
 
 
 


Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
 
 
C. E. Malmi „Laulud ja Loud“ tiitelleht 1874 
 
Tekstinäide C. E. Malmi raamatust „Laulud ja Loud“  
 
 
 


Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
 
 
Vanad aabitsajutud 2007. Koostanud Reet Krusten. Tallinn: Tiritamm, lk 15. 
 
19. sajandi viimasel veerandil trükiti lastele mõeldud raamatuid juba päris palju. 
Kooliõpikute ja vaimuliku kirjanduse kõrval ilmus ka mitmesuguseid kogumikke, mis 
sisaldasid nii tõlkekirjandust kui algupärast kirjandust. 
 
 Kogumike koostajad olid tavaliselt koolmeistrid. Nende hulgas väärivad tähelepanu 
P. Undritz   („ Eesti Laste kirja-kogu“ I, alapealkirjaga „Looduse lood lastele“ ja „ 
Eesti Laste kirja-kogu“ II anne (1879), mis sisaldab peamiselt ilukirjandust. J. 
Sommerilt on ilmunud „Kuldsed Jõulu Pähklid“ (1889), mis sai Eesti Kirjameeste 


Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
Seltsi II auhinna. Värviliste piltidega ja suure formaadiga kogumik sisaldas 36 
luuletust ja proosapala. 
Sajandi lõpus ilmusid luulekogumikud, jõulujuttude kogumikud, lastele mõeldud 
pildiraamatud, mis tavaliselt olid autorinimeta. 
Kogumike koostajad seadsid eesmärgiks  lastele meelehead teha ja neis õppimise 
himu äratada. Peamiselt tõlkelist lugemisvara pakub lastele E. M. Jakobson tema 
enda poolt illustreeritud kogumikus „Laste sõber“ . Nii tõlkeid kui algupärast 
kirjandust sisaldab M. J. Eiseni „Laste varandus“ (1881). M. J. Eisen avaldas ka mitu 
rahvajutukogu, mida kindlasti ka lapsed lugesid. 
Antud perioodi kaalukama rahvajutukogu ilmutas Jakob Kõrv ( 1849-1916). 
 
19. sajandi lõpus kirjutasid mitmed tuntud kirjanikud värsse ja jutukesi ka lastele. 
Valdav osa lasteluulest jäi mitmesuguste kogumike, lugemike või perioodika 
lehekülgedele. 
Üksikuid lastele mõeldud luuletusi on kirjutanud Lydia Koidula (1843-1886). 
Otseselt lastele on kirjutanud vaid kümmekond luuletust, mis luuletaja kirjutas oma 
lastele.  
1875. aastal kirjutas ta oma aastasele pojale hällilaulu. 1878. aastal olevat Koidulal 
olnud plaanis välja anda lasteraamat (Järv 1989: 60) 
Koidula lasteluuletused on humoristlikud didaktilise sisuga lood loomadest. Kuid 
tema luule paremik on tänapäevani ilmunud koolilugemikes ja kirjanduse õpikutes ja 
on väga suure tähendusega. 
 
 
Kirjanikest, kelle osa lastekirjanduse arengus on olnud ulatuslikum, tuleb märkida 
Jakob Pärna ja Juhan Kunderit. 
Möödunud sajandi kõige viljakam lastekirjanik oli Jakob Pärn (1843-1916), kes 
kirjutas lastele vähemalt kolm jutukogu ja avaldas muinasjututöötlusi. 
Lastekirjanduses nägi J. Pärn eelkõige kasvatusvahendit. Heale käitumisele järgneb 
tasu, halvale teole järgneb raske karistus. Vaid vähestes juttudes pole J. Pärn 
moraliseerinud, selline on näiteks „Linnupesa“. Oma juttudes rõhutab kirjanik eriti 
hariduse tähtsust.  
Pärna lastejutud jagunevad põhiliselt kahte rühma - rahvaluuleainelised ja 
argiolustikulised. Pärna lastejuttude väärtuseks on see, et neis väljenduvad ajajärgu 
ideed ja nähtused. Temast sai oma aja produktiivsemaid ja armastatumaid 
jutukirjanikke. Pärna „Muistena juttud noore rahvale” (1871), „Lühikesed juttud 
armsa lastele” (1873), „Vanad jutud” (1875) ja „24 Juttu lastele” (1883) olid toona 
lastekirjanduse parimaid töid. Tema lastejutud toetuvad rahvaluulele, kuid autori 
hoiak on neis õpetlik ja jumalakartlik. 
 
 


Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
Jakob Pärn
  
Foto KM EKLA A-42:29 
 
 
 
 
 
Teine tähtsam autor 19. sajandi lõpu lastekirjanduse ajaloos oli  silmapaistev 
pedagoog, folklorist, kirjandusteadlane ja lastekirjanik Juhan Kunder (1852-1888). 
 
 
 
Juhan Kunder 
Foto KM EKLA A-11-179 
 
J. Kunder oli ka Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta 
ettekandeid  
EKmS-s. Tema toimetatud on C.R.Jakobsoni  „Kooli lugemise raamatu” I osa. 
Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast” kujunes tuntud 
rahvaraamatuks.  
Kunderi „Laste raamat” (1884) ja „Lu’ud lastele” (1885) sisaldavad peamiselt 
õpetlikke proosapalu. J. Kunderi lastejuttudes on rohkesti inimlikku soojust ja 
heatahtlikkust, igapäevase elu kodusust.Menukaks raamatuks kujunes „Eesti 
muinasjutud” (1885), tuntuim muinasjutt on neist „Ahjualune”, “Imelik peegel”, 
“Vigur rehepapp” 
J. Kunderi teoreetilised vaated väljendusid lastekirjanduse ülevaates. 
3. jaanuaril 1883 pidas J. Kunder Eesti Kirjameeste Seltsis kõne “Eesti laste 
kirjavarast”.Ta märgib, et kõik raamatud ei sobi lastele. Edasi määratleb J. Kunder 
lastekirjanduse funktsioone. Üldjiintes on need samad mis tänapäevalgi: hea 
lasteraamat peab õpetama, kasvatama ja pakkuma ajaviidet. J. Kunder rõhutab 
eakohasuse printsiipi, moraal tuleb tema arvates peita jutukese sisse, lastele tuleb 
rääkida elust laiemalt, tema headest ja halbadest külgedest. Kirjutaja peab tundma 
laste hingeelu. Kõne lõpus kutsub Kunder lastele rohkem kirjutama. Oma sõnade 
kinnituseks koostas  Kunder „Laste raamatu“ (1884), milles on 32 didaktilist 
lugemispala. 


Yüklə 15,16 Mb.

Dostları ilə paylaş:
1   2   3   4   5   6   7   8   9   ...   35




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə