Pihlakas ja kadakas
Yüklə 32,41 Kb.
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- 1.Pihlakas 2.Liigid
- 14.Harilik kadakas Eestis
- Tähelepanuväärsed isendid Eestis
|
Tallinna Ülikool Kasvatusteaduste Instituut Cristi Liivla PIHLAKAS JA KADAKAS Referaat Tallinn 2014 Sisukord1.Pihlakas 4 2.Liigid 4 3.Levila 4 4.Kirjeldus 5 5.Kasutamine 5 6.Harilik kadakas 6 7.Levik ja kasvukohad 7 8.Paljunemine ja kasv 8 9.Kasutamine 9 10.Puit 9 11.Keemiline koostis 9 12.Ilupuu 10 13.Kokandus 10 14.Harilik kadakas Eestis 10 1.Tähelepanuväärsed isendid Eestis 11
Sissejuhatus Tehnika areneb metsiku kiirusega, et konkurentsis püsida, on vaja end pidevalt arendada. Antud töö eesmärk on koostada referaat, kus on vaja kasutada loengus õpitud vormistamise võtteid. Ametlikus kirjakeeles, samuti ka kodutööde esitamisel on hea arvutioskus hädavajalik, kiirendab oluliselt meie tööd ja võimaldab edastada infot korrektselt. 1.Pihlakas2.LiigidJoonis Maailmas leidub üle 100 pihlakaliigi. Täpset liikide arvu on raske kindlaks teha, kuna pihlakas hübridiseerub väga kergesti. Peale selle on pihlakatel palju alamliike. Viimasel ajal on hakatud pihlaka perekonda mõnevõrra kitsamalt tõlgendama, nii et osa alamperekondi on omaette perekondadeks tõstetud. 
Kogu perekonnale on väga iseloomulikud liikidevahelised hübriidid, isegi nende liikide vahel, mis kuuluvad eri alamperekondadesse. Hübriididele on omane apomiksis ehk viljade arenemine ilma viljastumiseta. Niisuguste viljade seemned annavad emataime täpseid koopiaid ehk kloone. Niisugune mittesuguline paljunemine on viinud paljude mikroliikide tekkeni. 3.LevilaPihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja-Ameerikas. Nad ei ole väga kõrged puud, kuid võivad siiski kasvada isegi 15 m kõrguseks. Osa liike ei annagi puu mõõtu välja, vaid on põõsad. Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid: harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) pooppuu (Sorbus intermedia) tuhkpihlakas (Sorbus aria) Viimane on haruldane ja kasvab vaid Lääne-Saaremaal. Lisaks neile kasvab Eestis soome pihlakas ehk hübriidpihlakas (Sorbus ×hybrida). Soome pihlakas on hariliku pihlaka ja pooppuu hübriid. Soome pihlaka pidamine Eestis looduslikult kasvavaks liigiks on vaieldav. Siiski kasvab Lääne-Saaremaal vähemalt üks selle liigi viljuv puu. 4.KirjeldusPihlaka (Joonis ) lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi, aga need puud ei ole kuigi lähedalt omavahel sugulased. Lehepungad on kohevad ja karvased. Pihlakal on suured liitlehed, mis koosnevad 11–23 lehekesest, mis paiknevad leherootsul paarikaupa ja rootsu otsas on veel üks paaritu leheke. Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad. Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Õies on emakatümbritsev õiepõhi arenenud õietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas. Vili on kerajas väikeste seemnetega õun, aga kuna ta on väga pisike, siis kutsutakse teda rahvasuus marjaks. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Vili sisaldab ka sorbiinhapet, millel on antiseptiline toime, samuti mikroelemente ja vitamiine: askorbiinhapet, P-vitamiini, karotiini ja glükosiide, sealhulgas amügdaliini.
5.KasutaminePihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve. Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema puit on raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks. Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat. Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, džemmi, kisselli, marmelaadi ja želeed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta. Pihlakas on tähtis toidutaim paljude liblikate jaoks. Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge. Talvel, kui lumi maha sajab, on pihlakamarjad paljude lindude jaoks tähtis toiduallikas. (Wikipedia) 6.Harilik kadakasHarilik kadakas (Juniperus communis L.) on küpressiliste sugukonda kadaka perekonda kuuluv okaspuu. Teaduslikult kirjeldas harilikku kadakat esimesena Linnaeus 1753. Kadakametsa nimetatakse kadastikuks.
Illustratsioon Enamasti kasvab harilik kadakas põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Puu kõrgus on tavaliselt kuni 10, harva kuni 15 m.[2] Registreeritud maksimaalne kõrgus on 18,5 m (Rootsis). Harilik kadakas elab kuni 860-aastaseks.[3] Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on kitsaste laastudena kestendav, vanematel puudel madalate vagudega ja pehmete kiududega.[3] Noored võrsed on punakaspruunid ja kolmetahulised, vanemad pruunikad. Okkad on terava tipuga, lineaalsüstja kujuga, 1–2 cm pikkused, kolmekaupa männases, pealt sinakashallid ja ühe õhulõheribaga, püsivad võrsetel keskmiselt kuni 4 aastat.[3][2] Isasõisikud on kollakad, 4–5 cm pikkused, koosnevad kilbikujulistest soomustest, 3–7 tolmukaga. Emasõisikud meenutavad rohelist punga ning koosnevad kolme püstise seemnealgmega soomustest. Viljad on lihakad marjataolised käbid läbimõõduga 6–9 mm. Viljas on 1–3 seemet, mis on esimesel aastal rohekad, teisel aastal tumesinised ja kolmandal aastal mustjad. Seemne mass on 17–18 mg.[3][2] Kuigi kadaka viljad on botaanilises mõttes käbid, kutsutakse neid rahvasuus välise sarnasuse tõttu kadakamarjadeks. 7.Levik ja kasvukohadHariliku kadaka väga suur levila asub Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni steppideni, idas kuni Jaapani saarteni, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal ja Islandil[3]. Lõuna suunas ulatub levila Pakistani ja Nepaalini, aga Põhja-Ameerikas 30° põhjalaiuseni. Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad.[3] Mõnel pool, näiteks Kassari klibustel rannanõlvadel, on kadakas üllatavalt elujõuline ja katab kogu maapinna tiheda kadakametsaga. Selles kohas ei paista tiheda okastiku vahelt õieti valgust maapinnale ja niimoodi tõrjub kadakas välja kõik teised taimed. Isasõisikud Kadakal eristatakse nelja alamliiki. Eestis on levinud kadaka tavaline alamliik Juniperus communis communis. Alpikadakas (Juniperus communis alpina) kasvab Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas, Gröönimaal, Euroopas ja Aasias. Mägede alpiinses ja subalpiinses vööndis ning tundras kasvab tavaliselt hariliku kadaka teisend mägikadakas (Juniperus communis montana)[3]. See kasvab kuni 20 cm kõrgeks ja katab maapinda nagu vaip. Oksad on lühikesed, jämedad, kolmnurksed ja sageli kõverad. Okkad on 4–8 mm pikad ja 1–2 mm laiad, mõnikord otsast kõverad, aga mõnikord ootamatult teravad. 1949 avastati Kabardiini-Balkaarias 2700 m kõrgusel merepinnast poolkerakujuline kadakas (Juniperus communis hemisphaerica). Rohkem kui 26 aasta vanune taim oli 1½ m suurune.
8.Paljunemine ja kasvHarilik kadakas on tavaliselt kahekojaline, harva ühekojaline puu ja paljuneb üldjuhul seemnetega. Soodsates tingimustes võib ta paljuneda ka vegetatiivselt alumiste okste juurdumisega. Tolmlemine toimub tavaliselt mai alguses. Rohkem vilju on valguse käes kasvavatel puudel. Seemneid levitavad tavaliselt linnud. Tõusmetel on 2 idulehte. Puu kasvab üsna aeglaselt, 10-aastaselt on kõrgus tavaliselt 40–50 cm, 50-aastaselt 3–4 m.[3][2] 9.KasutamineHariliku kadaka puit 10.PuitHariliku kadaka puit on ilusa tekstuuriga, tihedate aastarõngastega, väga meeldiva lõhnaga, sitke ja keskmise tihedusega 550–650 kg/m³. Lülipuit on hallikas- kuni punakaspruun, maltspuit on kitsas ja valkjas. Puude väikse kasvu tõttu ei ole puidul eriti suurt majanduslikku tähtsust, seda kasutatakse peamiselt tisleritöödel, muusikainstrumentide, suveniiride jms valmistamisel.[3] Aastarõngad on käänulised ja hästi märgatavad kõigis lõigetes. Aastarõnga varane osa läheb järsult üle hiliseks osaks, mis on vähearenenud. Vaigukäike ei ole. Puidul on tavaliselt head mehaanilised omadused. Niiskuse 15% korral on puidu tihedus 570 kg/m³, survetugevus 395 kg/cm² ja kõvadus pikikiudu 459 kg/cm². 11.Keemiline koostisKüpsed ja toored kadakamarjad Magusa maitsega viljad sisaldavad suhkruid kuni 40% (peamiselt glükoosi ja fruktoosi), eeterlikke õlisid, lipiide, orgaanilisi happeid (õun-, sipelg- ja äädikhape), vaikaineid, taimevaha, vitamiine ja teisi bioaktiivseid aineid[3]. Viljadest valmistatakse siirupit, mis on tooraineks kondiitritööstuses, ning maitseaineid, mida kasutatakse kalade konservimisel ning viina ja likööride tootmisel[3]. Mikroelementidest sisaldavad viljad mangaani, rauda, vaske ja alumiiniumi. Kadakajuurtest on leitud eeterlikke õlisid, vaikaineid, saponiine, parkaineid ja värvaineid. Okkad sisaldavad 2,7‰ askorbiinhapet. Okastest ja viljadega võrsetest saab valmistada eeterlikku õli (kadakaõli), mida on kasutatud antibakteriaalse vahendina meditsiinis ja veterinaarias. Kadakas on ka mürgiseid aineid, mistõttu ei tohi kadakamarju liiga palju süüa ega kadakaõli liiga palju tarvitada.
12.IlupuuKadakat kasutatakse ilupuuna parkides ja aedades, kuigi neid on raske ümber istutada. Selleks tuleb jälgida, et nii enne kui pärast ümberistutamist oleks taim lõuna suunas sama küljega. Kadakaid istutatakse ka pinnase kinnistamiseks. 13.KokandusKadakamarjad Kadakamarju (botaanilises mõttes käbisid) kasutatakse vürtsina. Tüüpiliselt lisatakse neid metsloomade ning rasvasest sea- ja lambalihast toidu tegemisel, samuti tumedates lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset. Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel. 14.Harilik kadakas EestisEestis on kadaka põhilised kasvualad (75%) Saaremaal ja Läänemaal. Vähem ja hajusamalt esineb kadastikke Hiiumaal, Pärnumaal ja Harjumaal. Üksikpõõsana võib kadakat leida kõikjalt. Eesti on meeldivaks erandiks kadastike rohkuse, nende esteetilisuse, kõrge vanuse, ligipääsetavuse ja kadakaga seotud rahvatraditsioonide poolest.
(Kadakas) Kokkuvõte Olen arvuti kasutamises täielik amatöör. Pean tunnistama, et kergem oleks mul kirjutada, mida ma selle töö juures juurde ei õppinud. Enamus ülesanded olid minu jaoks täiesti võõrad. Jälgisin blogist nõuandeid, konsulteerisin kaasõpilastega ja nii see referaat valmis saigi. Kasutatud kirjandus Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Pihlakas Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kadakas Yüklə 32,41 Kb. Dostları ilə paylaş:
|