Suur prantsue revolutsioon 1789 – 1799

SUUR PRANTSUSE REVOLUTSIOON 1789 – 1799

NB! Moto, milleks on Mirabeau’ kuulus vahelause ehk repliik, õpivad kõik suure maja lütseumlased pähe originaalis:

L’apostrophe de Mirabeau:

„Allez dire à ceux qui vous envoient que nous sommes ici par la volonté du peuple et que nous ne quitterons nos places que par la force des baïonettes!” (Mirabeau’ vahelause e. repliik: „Minge teatama neile, kes teid saatsid, et me oleme siin rahva tahtel ja et me lahkume siit üksnes tääkide survel!”)

Krahv Mirabeau oli küll aadlik, kuid ta esindas generaalstaatides kolmandat seisust. Ta asus kohe toetama parlamentaarse revolutsiooni algatajat abt Siyèsi ning peagi sai temast Revolutsiooni esimese etapi vaimne juht. Ta on inimõiguste deklaratsiooni ja esimese konstitutsiooni üks peamisi autoreid.

NB! Järgnev Delacroix’ maal (vasakul) ei sümboliseeri Suurt Prantsuse revolutsiooni, vaid umbes pool sajandit hiljem aset leidnud 1830. a. Juulirevolutsiooni. Suurt Prantsuse revolutsiooni sümboliseerib teine pilt (paremal):

Eugène Delacroix. Vabadus juhtimas rahvast. Louvre. Bastille' vangla vallutamine 14. juulil 1789.

SISSEJUHATUS

Meie kooli õpilased on pärit väga erinevatest peredest. Kuid erinevustele vaatamata on meil kõigil õigus mitte üksnes võrdsele haridusele, vaid ka muudele ühiskondlikele hüvedele (arstiabi, õigusabi, õigus täiskasvanuna kandideerida ükskõik millisele ametipostile riigi, linna või valla juhtimisel, õigus avaldada oma mõtteid suuliselt või kirjalikult, õigus vanaduspensionile jt.). Samuti on Eestis kõik inimesed võrdsed eraldi toimiva kohtuvõimu ees. Kui keegi meist sooritab väärteo, tuleb tal võrdselt kõigi kodanikega selle eest ka vastutada. Kõik need demokraatia hüved tunduvad meile nii loomulikud, et me tihti ei mõtlegi, et alles paar sajandit tagasi see nii ei olnud. Euroopa demokraatia on väga noor, see sündis veidi üle 200 aasta tagasi Suure Prantsuse revolutsiooni käigus. Sõna revolutsioon on eestipäraselt pööre. (Algselt pärineb see sõna ladina keelest, kuid meie keelde on see sõna tulnud prantsuse keele kaudu.) Kuna see ühiskondlik pööre, mis Prantsusmaal aastail 1789-1799 toimus, on inimkonna ajaloos väga suure tähtsusega, kutsutaksegi seda sündmust kõikides keeltes Suureks Prantsuse revolutsiooniks.

* * *

Sõna demokraatia pärineb kreeka keelest: demos – ‘rahvas’ ja kratos – ‘võim’. Seega on tegu rahva võimuga. Omadussõna demokraatlik on teisiti öeldes ‘rahva võimul põhinev’. Euroopalikule demokraatiale panid ideelise aluse prantsuse valgustusfilosoofid 18. saj juba enne Suurt revolutsiooni.

Euroopalik demokraatia eeldab, et kõik riigi kodanikud sünnivad siia ilma võrdsetena ning igal täiskasvanud kodanikul on õigus osaleda riigi võimuorganite töös. See mõte kasvas välja Jean Jacques Rousseau’ [ru´soo] teostest, eriti teosest, mis kannab nime “Ühiskondlik leping”. Rousseau’ ühiskondlik leping tähendab demokraatlikus ühiskonnas seda, et hääletades valimistel ühe või teise kandidaadi poolt, loobub kodanik vabatahtlikult oma õigusest otse osaleda võimu teostamisel. Tema asemel teostab võimu see inimene, kelle poolt kodanik valimistel oma hääle andis. Kui valitud isik (saadik) valija lootusi ei õigusta, annab valija järgmistel valimistel oma hääle teisele kandidaadile või seab end ise kandidaadiks. Nii teostubki demokraatlikus ühiskonnas rahva võim.

Demokraatliku ühiskonna põhitunnuseks on kolme võimu lahusus: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim tegutsevad üksteisest sõltumatult. Selle nõude pani 18. saj esimest korda kirja prantsuse filosoof Montesquieu [mo(n) tösk´jöö]. Nii tema kui ka Rousseau olid Suure revolutsiooni puhkedes juba surnud, kuid nende edumeelsed ideed elasid uue põlvkonna haritud inimeste mõtetes edasi.

* * *

Seadusandlikku võimu teostab demokraatlikus ühiskonnas PARLAMENT, mille valivad kõik riigi täiskasvanud kodanikud. Sõna parlament on tulnud meie keelde prantsuse keelest. Sõna parler on prantsuse keeles kõnelema, kõne; seega oleks parlament meie keeles kõnekoda. Igas riigis on parlamendil oma nimi: Eestis Riigikogu, Lätis Seim, Prantsusmaal Rahvusassamblee, Venemaal Duuma, Soomes Eduskunta, Rootsis Riksdag jt. Eestis valib rahvas Riigikogu koosseisu iga 4 aasta tagant uuesti. Eesti Vabariigi parlamendis on 101 rahvasaadikut (paaritu arv, et hääletamisel ei saaks hääled jaguneda täpselt pooleks). Suurtel riikidel on kahekojaline parlament, mis koosneb alamkojast ja ülemkojast. Alamkojas koostatakse uusi seadusi või muudetakse vanu, ülemkoda kinnitab uue seaduse või saadab selle alamkotta tagasi. Prantsusmaa alamkoja nimi on l’Assamblée Nationale ja ülemkoja nimi on le Sénat. Kahest parlamendikojast tähtsam on ikka ja alati alamkoda. Eesti on väike riik. Teise parlamendikoja ülevalpidamine oleks meile liialt kulukas. Eestis allkirjastab seadused või saadab nad parlamenti tagasi meie president. Meie president elab ja töötab Kadrioru residentsis, parlamendi töökohaks on Toompea loss.

Igal riigil on oma põhiseadus e. KONSTITUTSIOON, kus on täpselt kirjas riigi ülesehitus, kuid ka kodaniku põhiõigused ja –kohustused. Ladina keeles tähendab sõna constitutio määratlust, määrust, korraldust; seega on konstitutsioon riiklike määruste e. seaduste kogum. Demokraatlikus ühiskonnas saab seadusi täiendada või muuta üksnes parlament.

Täidesaatvat võimu teostab demokraatlikus riigis VALITSUS, mille moodustavad ministrid (välisminister, majandusminister, põllumajandusminister, rahandusminister, haridusminister, kultuuriminister, sotsiaalminister, kaitseminister, siseminister, justiitsminister, regionaalminister). Iga minister vastutab oma valdkonnas selle eest, et seadused, mis parlament vastu võtab, ellu viidaks. Valitsust juhib peaminister. Kõnekeeles nimetatakse peaministrit ja kõiki ministreid kokku tihti ka ministrite kabinetiks. Meie peaministri töökabinet asub Stenbocki majas Toompeal.

Mõnes demokraatlikus riigis on täidesaatva võimu eesotsas PRESIDENT. Prantsuse keeles tähendab tegusõna présider koosolekut juhatama; seega on président riigi eesistuja, juhataja ehk teisiti öeldes RIIGIPEA. Kui täidesaatva võimu eesotsas on president, on tegu presidentaalse vabariigiga. Siin on president ise ministrite kabineti eesotsas, ta esindab, kuid ühtlasi ka juhib riiki. Tal on nii suured volitused, et ta võib isegi parlamendi laiali saata ja uued parlamendivalimised korraldada. (Nii on Prantsusmaal, USA-s, Venemaal jm.). Sellistes riikides on president riigipea ja riigi juht ühes isikus. Nendes maades valib kogu rahvas ka presidendi (otsesed valimised).

Teistes riikides on presidendil tasakaalustav ning esindusfunktsioon. Lihtsamalt öeldes: ta on riigipea, kuid ta ei ole riigi juht. Siis on tegu parlamentaarse vabariigiga. Eesti on parlamentaarne vabariik. Eestis rahvas presidenti otse ei vali. Meil valib presidendi 5 aastaks Riigikogu (kaudsed valimised). Kui parlament ei suuda presidenti valida, valib presidendi seaduse järgi kokku kutsutud valijameeste kogu. Parlamentaarses vabariigis juhib riiki peaminister. Seega on Eesti Vabariigis tähtsaim mees meie peaminister. President üksnes esindab ja nõustab riiki. Ta kinnitab ka parlamendis vastu võetud seadused või saadab seaduse teistkordseks läbivaatamiseks parlamenti tagasi. Ka Soomes, Lätis, Saksamaal jm. president riigi juhtimisega ei tegele, ta üksnes esindab ja nõustab riiki.

On ka riike, kus esindusfunktsiooniga riigipeaks on traditsiooniliselt kuningas või kuninganna. Siis on tegu konstitutsioonilise monarhiaga (Suurbritannia, Rootsi, Madalmaad, Belgia, Norra, Taani, Hispaania jt.) Kuigi sellist riiki nimetatakse ametlikult kuningriigiks, ei erine selline kuningriik laias laastus parlamentaarsest vabariigist, sest võimu teostatakse ka neis riikides demokraatlikult. (Pole ju tähtis, kuidas esindusfunktsiooniga riigipead kutsutakse.) Niisiis on nendes kuningriikides tähtsaim poliitiline kuju mitte kuningas (kuninganna, vürst), vaid peaminister. Kuningas üksnes esindab riiki – annab üle aumärke, avab üritusi, lõikab linte, võtab vastu suursaadikute volikirju. Nii on meie presidendi ja Rootsi kuninga kohustused suuremalt jaolt sarnased. Mõlemaid riike juhib peaminister

Linna või valla tasandil teostatakse demokraatlikes riikides võimu samamoodi nagu riigis. Seda võimu nimetatakse kohalikuks e. MUNITSIPAALVÕIMuks. Kohalikel e. munitsipaalvalimistel valivad kõik selle linna või valla täiskasvanud kodanikud linna või valla VOLIKOGU, mis tegutseb kohalikul tasandil nii, kuis riiklikul tasandil tegutseb parlament. Volikogu määrab volikogu esimehe (tema on nagu president riigis) ning ka linnapea e. meeri (vallas vallavanema), kes nii nagu peaminister riigis viib ellu volikogu poolt vastu võetud kohalikud seadused e. määrused. Loomulikult ei saa kohalik seadus olla vastuolus riigi põhiseaduse e. konstitutsiooniga. Konstitutsioon on ülemuslik igas linnas ja vallas.
* * *

Enne Suurt Prantsuse revolutsiooni oli riigikorraldus Euroopas hoopis teistsugune. Riiki valitses ainuisikuliselt MONARH (keiser, kuningas, tsaar), mistõttu sellist poliitilist režiimi nimetataksegi ABSOLUUTSEKS MONARHIAKS. Konstitutsioon puudus. Kõik riigi kodanikud olid keisri, kuninga või tsaari alamad. Kuningas määras ainuisikuliselt ministrid, kinnitas seadused, mõistis oma kohtunike kaudu kohut. Prantsusmaal oli kogu elanikkond jaotatud kolme seisusesse: preestrid, aadlikud ja KOLMAS SEISUS e. lihtrahvas, kusjuures viimane moodustas ligi 92% elanikkonnast. Aadlikud ja preestrid ei pidanud maksma makse, seda pidi tegema üksnes kolmas seisus. Ainult üksikud kolmanda seisuse esindajad said oma lastele haridust anda. Tavaliselt võisid seda endale lubada vaid kaupmeeste või juristide pered. Kuid kolmandal seisusel puudus igasugune väljavaade osaleda riigi- või linnaelu korraldamisel. Külades kuulus kogu maa aadlikest feodaalidele. Vaene talumees pidi õiguse eest tükikest maad harida maksma makse riigile, maaomanikule, preestrile ning seejuures toitma ka oma peret.

Veelgi halvem olukord oli lihtrahval Eestis, kus kõik ühiskondlikud hüved olid mõeldud ainuüksi käputäiele saksa rahvusest mõisnikele (feodaalidele). Eestlane oli õigusteta pärisori. Ta ei saanud isegi oma elupaigast lahkuda. Keskhariduse omandamine ei tulnud talupojaseisusest inimesele puhul kõne allagi.
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Mida tähendavad sõnad revolutsioon ja demokraatia? Kust need sõnad pärinevad?

2. Kui vana on euroopalik demokraatia? Kus ja millal selline demokraatia sündis?

3. Mis on sellise demokraatia peamine tunnus?

4. Millised filosoofid on enim mõjustanud meie demokraatiat?

5. Mis on konstitutsioon? Kes peab selle koostama?

6. Kuidas kutsutakse Eesti Vabariigi parlamenti? Kus ta koos käib? Kui pikaks ajaks see Eesti riigiorgan valitakse? Millega ta tegeleb?

7. Miks on meie parlamendis 101 ja mitte 100 liiget?

8. Kes teostab Eesti Vabariigis täidesaatvat võimu? Kus see täidesaatev võim resideerib?

9. Kuidas valitakse Eestis president? Kas sina, saades täiskasvanuks, valid ise meie presidenti?

10. Kas Eesti on presidentaalne või parlamentaarne vabariik? Põhjenda!

11. Rootsi on kuningriik. Ehk ei olegi tänapäeva Rootsi demokraatlik maa? Põhjenda oma arvamust!

12. Läinud sügisel toimusid Eestis munitsipaalvalimised. Mida see tähendab? Milline erakond need valimised sinu elukohas võitis?

13. J. J. Rousseau väitis, et igal kodanikul on õigus riigivõimu teostada. Ometi ei mahuta Eesti Riigikogu istungite saal meid kõiki. Ehk on Rousseau’ väide utoopia (teostamatu unistus)? Põhjenda!

14. Kes juhib riiki Eestis, Prantsusmaal ja Suurbritannias? Nimeta nende inimeste ametikohad ja nimed.

15. Kes teostab suuremat võimu, kas Taani kuninganna või meie president?

16. Millises hoones töötab meie peaminister? Kus resideerib meie president?

I

SUURE REVOLUTSIOONI AJENDID

Louis XVI asus troonile 1774. a. pärast oma vanaisa Louis XV surma. Kahekümneaastane kuningas polnud pärinud ühtegi iseloomuomadust oma kuulsatelt esivanematelt, kes tegid Prantsusmaast esimese riigi Euroopas. Ta oli südamlik, aeglase loomuga otsustusvõimetu noor inimene. Ka väilimuselt (ta kaldus juba noorelt tüsedusele) ei vihjanud miski ilusa ja muljetavaldava Louis XV lapselapsele.


Kuninganna Marie-Antoinette ja kuningas Louis XVI
Juba neli aastat enne kuningaks saamist pandi Louis XVI paari Austria printsessi Marie-Antoinette’iga, kes oli nii välimuselt kui iseloomult mehe täielik vastand. Kui Louis’le meeldis treipingil asju nikerdada ja jahil käia, soovis Marie-Antoinette teatrit teha, musitseerida, seltsidaamidega lõbusalt aega veeta. See tekitas kõikvõimalikke kuulujutte kuninganna lõbujanust. Pärast laste sündimist muutus kuninganna tõsimeelsemaks, kuid üldlevinud arvamust ei suutnud enam miski muuta. Louis XVI oli hea pereisa, kuid täielikult oma ilusa naise mõju all. Tulnuks pidurdada kuninganna luksusejanu. Tema jaoks renoveeriti osa Versailles’ pargist (le Petit Trianon, le *Hameau de la Reine – kuninganna külake). Kuninganna ebapopulaarsus rahva seas tõusis haripunkti pärast nn. kaelakeeafääri¹, millega ei kuningas ega kuninganna polnud üldse seotud.

Välispoliitikas andis kuningas järele neile, kes soovisid Inglismaa nõrgendamise nimel toetada Ameerika iseseisvussõda (1775-1783). Prantsusmaa tegi seda nii nõu kui jõuga, kuid sõda venis ja toetus tekitas lõpuks masendava augu riigikassasse.

Nutika maksureformiga saanuks ehk sellestki hädast üle, kui kuningas oleks ise asunud reforme toetama. Pealegi oli Prantsusmaal vaimne revolutsioon juba valgustusfilosoofide poolt läbi viidud. Uus põlvkond haritlasi oli üles kasvanud Montesquieu’, Diderot’, d’Alambert’i , Voltaire’i teoste, eriti aga Rousseau’ uuenduslike ideede vaimus. Kolmanda seisuse haritud esindajad, kuid ka edumeelsemad aadlikud ja preestrid mõistsid, et pehkinud feodaalkord on läbi saamas. Isegi kuninga lähisugulaste hulgas oli inimesi, kes seda mõistsid.

Kaugeltki mitte tühise tähtsusega polnud ka see, et Prantsusmaad tabas mitu aastat järjest viljaikaldus, mis tegi lihtrahva elu väljakannatamatuks.

Louis XVI, kes hea kristlasena soovis siiralt oma rahvale head ning oli mitmel korral vahetanud rahandusministrit, otsustas lõpuks (tegelikult juba teist korda) pakkuda seda rasket ametit tuntud šveitsi pankurile NECKERile² [ne´keer]. Kuningas lootis, et nii arukas mees päästab riigi finantskriisist. Haritud ja edumeelne pankur mõistis, et kriisist saab riiki päästa üksnes sellise maksureformiga, mis maksustaks kõik seisused. Prantsusmaa ajaloos oli ikka olnud nii, et maksude küsimuses kutsus kuningas kokku kolme seisuse (aadel + vaimulikud + ülejäänud rahvas e. kolmas seisus) esinduse – GENERAALSTAADID³ (les ÉTATS GÉNÉRAUX). Seda soovitaski Necker nüüd kuningal teha. Parem on välja kannatada teatud reformidest tulenev ajutine ebamugavus kui lasta riigil põhja minna.
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Prantsusmaa kuningatel on ajaloos ikka olnud rahva hulgas suur autoriteet. Miks polnud Louis XVI oma rahva hulgas populaarne?

2. Kuidas iseloomustad kuninganna Marie-Antoinette’i?

3. Miks asus Prantsusmaa toetama Ameerika iseseisvussõda? Ehk võinuks Prantsuse kuningriik selles küsimuses jääda neutraalseks?

4. Mis põhjustas lihtrahva eriliselt masendava olukorra just neil aastail?

5. Ehk oleks saanud revolutsiooni nutikate reformidega vältida? Põhjenda oma arvamust!

6. Kelle poole pöördus kuningas finantskriisi lahendamise asjus? Miks just selle inimese poole?

7. Mida soovitas see inimene kuningal teha? Kas see oli hea soovitus? Põhjenda oma arvamust!

8. Kuninganna süüdistas Suure revolutsiooni puhkemises Neckeri? Ehk polekski ilma Neckerita revolutsioon puhkenud? Põhjenda.

9. Mida tead kolmandast seisusest Prantsuse kuningriigi päevilt?

10. Suur Prantsuse revolutsioon andis hävitava löögi feodaalkorrale. Kes on feodaal? Kes olid Eesti ajaloos feodaalid?

II

PARLAMENTAARNE REVOLUTSIOON

Suure Prantsuse revolutsiooni eelmänguks saigi Generaalstaatide kogunemine 5. mail 1789 Versailles’s. See väikelinn asub umbes 30 km kaugusel Pariisist; siin elas kuningas ja siit juhiti riiki. Koosolekute tarbeks kohandati kuningalossi läheduses paiknev Väikeste Rõõmude palee (l’hôtel des Menus-Plaisirs), mis pidi mahutama 1139 saadikut. Prantsusmaal oli ikka rasketel aegadel generaalstaate kokku kutsutud: iga seisus saatis võrdse arvu esindajaid, et kuningale häda korral hüva nõu anda. Kuid nüüd tegi Necker kuningale selgeks, et kolmandale seisusele, mis hõlmas üle 90 % elanikkonnast, ei sünni enam aadlike või vaimulikega võrdselt mandaate (volikirju; siin: saadikukohti) anda. Vaatamata õukondlaste vastuseisule sai Necker oma tahtmise: vaimulikel 291 saadikut, aadlil 270 ja kolmandal seisusel tervelt 578 esindajat. Nii täitus Neckeri soov – kolmandal seisusel oli 17 mandaati rohkem kui aadlil ja vaimulikel kokku.


Generaalstaatide avatseremoonia 5. mail 1789 Versailles’s Revolutsiooni algataja abt Siyès[sje´jess]
Kolmest seisusest oli intellektuaalses mõttes kõige paremini esindatud kolmas. Ligi pooled selle seisuse saadikud olid juristid, Chartres’i linna kolmandat seisust esindas hoopis abt (preester) SIEYÈS⁴[sje´jess], Lõuna-Prantsusmaa üheks kolmanda seisuse esindajaks oli aga krahv MIRABEAU⁵ [mira´boo]. Loomulikult peeti neid mehi Versailles’ õukonnas oma seisuse reetjaiks.

Terve kuu vältel vaieldi selle üle, kuidas lugeda hääli. Uuendusmeelsed soovisid, et igal saadikul oleks üks hääl, tagurlased tahtsid jääda iidse tava juurde: igal seisusel olgu üks hääl. Nii aga jäänuks kolmas seisus otsuste vastuvõtmisel ühe häälega kaotajaks. Lõpuks pani abt SIEYÈS 17. juunil ette moodustada kolmanda seisuse saadikutest kui enamusest RAHVUSKOGU (l’ASSEMBLÉE NATIONALE) – kuna nemad esindavadki rahvast. Sellega oli parlamentaarne revolutsioon alanud: parlament oli sündimas.

20. juuni hommikul jäid aga “isehakanud parlamendi” liikmed Väikeste Rõõmude palee ukse taha. Valvurid väitsid, et kuningas andnud käsu hoone muuks ürituseks korda seada, mistõttu istung jäävat ära. Väljas sadas vihma. Abt Sieyès, kelle arvamus asjast oli kõige autoriteetsem, soovitas koguneda lähedal paiknevasse pallimängusaali – LA SALLE DU JEU DE PAUME⁶. Naabermajast toodi laud ja mõned toolid. Koostati lühikese vande tekst⁷, millega tõotati jääda kokku seni, kui kuningriik saab konstitutsiooni. Seda vannet loeti suure vaimustusega ette lauale roninud vanimale ja kõige lugupeetavamale saadikule astronoom BAILLY’le⁸ [bai´ji]. Selle üleva hetke on inimkonnale jäädvustanud kunstnik J. L. David⁹ maaliga “Pallimängusaali vanne” (Le Serment du Jeu de paume).


J. L. David. Pallimängusaali vanne(Le Serment du Jeu de paume). Revolutsiooni I etapi vaimne juht Mirabeau
Järgmisel päeval koguneti tavalises kohas. Kui kõik olid saalis istet võtnud, saabus kuninga uhkes livrees kuller teatega, et hoone tuleb muuks ürituseks vabastada. Kullerile vastas tavariideid kandev krahv MIRABEAU kõlava bassihäälega: ”Minge ja teatage neile, kes teid saatsid, et me oleme siin rahva tahtel ja et me lahkume siit üksnes tääkide survel!” (Allez dire à ceux qui vous envoient que nous sommes ici par la volonté du peuple et que nous ne quitterons nos places que par la force des baïonettes!)

Mõni päev hiljem liitus vastse parlamendiga ka Ameerika iseseisvussõja kangelane markii de la LA FAYETTE¹⁰ [la fai´jett] ja kuninga nõbu PHILIPPE D’ORLÉANS¹¹ [fi ´lipp dor´lea(n)]. See oli vanameelsete lõplik kaotus. 9. juulil soovitas kuningas ka kõigil ülejäänuil ühineda Rahvuskoguga, mis samal päeval muutus esimeseks üldrahvalikuks parlamendiks, võttes nimeks ASSEMBLÉE NATIONALE CONSTITUANTE, meie ajalooõpikutes ASUTAV KOGU.

Niisiis oli parlamentaarne revolutsioon õnnelikult lõpusirgele jõudmas. Absoluutne monarhia lakkas olemast. Konstitutsiooniline monarhia oli sündimas. Viimast oli vaja veel kinnitada põhiseadusega, mida hakatigi agaralt kirja panema. Seda tähtsat kirjatööd tehti sageli öösel, kuna päev kulus, nagu parlamendis ikka, argiprobleemide lahendamiseks. Mirabeau’ osalus nii ühes kui teises töös oli põhjapanev. Just temast sai parlamentaarse revolutsiooni juhtfiguur. Selleks võimaldas tal saada nii tema erakordne kõne- kui ka sulemehe anne. Keegi ei kõnelnud vabariigist, ka need mitte, kellest kolme aasta möödudes said kirglikud vabariiklased. Kuningriik pidi saama konstitutsiooni ja poliitiliseks režiimiks –konstitutsiooniline monarhia.
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Mis on generaalstaadid? Milleks Prantsusmaa kuningad sellist esindust aeg-ajalt kokku kutsusid?

2. Miks tuli see esindus kokku Versailles’s, mitte Pariisis?

3. Millisest igandist tuli kuningal selle esinduse kokkukutsumisel Neckeri soovitusel loobuda?

4. Kas pead Neckeri edumeelseks või tagurlikuks ajalooliseks isikuks? Põhjenda!

5. Nii mõnegi Prantsusmaa piirkonna kolmandat seisust esindas Generaalstaatides kas aadlik või preester. Miks?

6. Mille üle vaidlesid kolme seisuse esindajad tervelt kuu aja vältel? Millega see vaidlus lõppes?

7. Keda pead parlamentaarse revolutsiooni algatajaks? Kes ta oma elukutselt oli? Millist seisust ta esindas ja miks just seda seisust?

8. Miks käskis kuningas lõpuks kõigil saadikutel Rahvuskoguga ühineda?

9. Millist nime hakkas parlament nüüdsest kandma? Mis sai parlamendi põhiülesandeks?

10. Kellest kujunes parlamentaarse revolutsiooni mõjukaim poliitik? Miks just temast?

11. Milline vahe on absoluutsel ja konstitutsioonilisel monarhial?

12. Kas praegune Rootsi kuningas on absoluutne või konstitutsiooniline monarh? Millega ta Rootsis tegeleb?

13. Kummal presidendil on suuremad volitused, kas Nicolas Sarkozyl või Toomas Hendrik Ilvesel? Põhjenda.


III

14. JUULI 1789 – RAHVAREVOLUTSIOONI ALGUS

11. juulil tegi kuningas oma Versailles’ lossis (tõenäoliselt abikaasa survel) väga halva otsuse: ta saatis erru NECKERi. Seda poleks ühegi hinna eest tohtinud teha, sest rahvas pidas Neckeri Generaalstaatide kokkukutsumise algatajaks, seega parlamentaarse revolutsiooni juhtfiguuriks. Pariisi jõudis teade tema vallandamisest alles järgmisel päeval. Kõneldi isegi tema arreteerimisest. (Tegelikult lahkus mees kohe riigist.) 13. juuli hilisõhtul kutsus noor ajakirjanik CAMILLE DESMOULINS¹² [kamij demu´lä(n)] Palais-Royali hoovi välikohviku kliente vabastama Bastille’ vanglas kannatavaid “despotismi ohvreid”. Ta tegi seda väga ilukõneliselt, tema kuue äärel ilutses plaatani leht (tulevane kokard, millest sai despotismi vastu võitlemise tunnus). Varavalgel kohtas Palais-Royali hoovist väljuv rahvahulk turule suunduvaid müüjaid-ostjaid, kes liitusid “despotismi ohvrite” vabastajatega, sest kõigi meeleolu oli Neckeri vallandamise pärast tusane. Pariisi lihtrahvas oli raskete elutingimuste tõttu üldse väga tundlik.


Camille Desmoulins kutsub inimesi 13. juulil hilisööl Bastille’d vallutama ja 14. juuli sündmused vangla ees.
Kust saada relvi? Selleks sobis Invaliidide varjupaiga relvaladu, sest seda valvasid üksnes pansionaadi asukad. Sellega pikenes küll tee Bastille’ni, kuid see-eest sai väikesest rühmast peagi suur rahvamass, sest inimesed olid juba ärganud. Bastille’d valvasid samuti Invaliidide pansionaadi asukad, mistõttu suurt kähmlust ei tekkinudki. Mõlemalt poolt lasti mõni pauk ja rahvamass oligi kindluses. Kuid oh üllatust! Vihatud absoluutse monarhia sümbol hoidis varjus oma kongides vaid seitset vangi (4 varast, kaks hullu ja üks kurjategija). Vangla garnisoniülem tapeti, sama saatus tabas ka neid invaliididest valvureid, kes vastupanu osutasid. Õhtupoolikul “vallutati” ka raekoda ja tapeti kaupmeeste gildi vanem, kes oli traditsiooni järgi linnapea.

Kuningas käis tol päeval jahil. Õhtul Versailles’ lossi jõudnud, kirjutas ta enne magama heitmist päevikusse: „Aujourd’hui – rien.” (Täna – ei midagi.) Kui talle järgmise päeva hommikul Pariisi sündmustest teatati, hüüatas ta lihtsameelselt: “See on ju mäss!” Kuller aga vastas talle: “Ei, sire, see on revolutsioon!”

Pariisi esimene linnapea astronoom Bailly Rahvuskaardi aluspanija ja trikoloori autor markii de La Fayette
Järgmisel päeval arutati ka Asutavas Kogus, mis resideeris endiselt Versailles’s, Pariisi sündmusi. Tuli kibekähku määrata uus linnapea ja garanteerida linnavalitsuse julgeolek. Linnapeaks määrati Asutava Kogu vanim saadik, auväärne teadlane – astronoom BAILLY. Korra tagamiseks linnas otsustati moodustada Rahvuskaart, mis ei alluks sõjaväele, vaid linnavalitsusele. Selle moodustamine usaldati “kahe kontinendi kangelasele” – markii de LA FAYETTE’ile. Mõlemad pidid juba samal päeval Pariisi asuma. Selline oli rahva tahe.

Mõne päeva möödudes otsustas kuningas uuele Pariisi linnapeale omaltpoolt au osutada. Tema raekotta saabumise eel tekkis La Fayette’il mõte Bastille’ vallutajate kokardi (plaatanilehte) veidi täiendada. Kähku valmistati kolmest eri värvi paelast plaatanilehte meenutav ümar kokard: Pariisi vapi kahe värvi (sinise ja punase) vahele õmmeldi kuninga lippu sümboliseeriv valge riba. Seega on prantsuse trikoloori autoriks ei keegi muu kui kindral LA FAYETTE ja selle sõnum on selge: rahvas on oma valitsejatega ühtne.

Augustis valmis parlamendisaadikutel Versailles’s tähtis dokument – INIMESE JA KODANIKU ÕIGUSTE DEKLARATSIOON (17 artiklit) – La Déclaration des droits de l’homme et du citoyen. Selle tähtsa dokumendi autoreiks olid Mirabeau, Sieyès ja Asutava Kogu eesistuja Mounier¹³ [mun´jee]. Mirabeau’ hiilgav kõne Asutavas Kogus veenis saadikuid selle poolt hääletama. Kui jahmatav võis sel ajal Euroopa aristokraatiale tunduda mõte, et kõik inimesed sünnivad vabadena ja õigustelt võrdsetena ning, et igal inimesel on õigus osaleda seaduste väljatöötamisel, avaldada oma mõtteid ja arvamusi, neid kirja panna ja trükis avaldada. Kõige enam ärritas neid aga see, et selliste ketserlike mõtete autor ja levitaja oli kõrgest soost Mirabeau! Deklaratsiooni hüüdlause LIBERTÉ, ÉGALITÉ, FRATERNITÉ! (vabadus, võrsus, vendlus) levis välguna üle kogu mandri, tekitades külmajudinaid iga pealinna õukonnas. See oli ennekuulmatu! Mingi mühakas ja mats on sünnilt võrdne aadlikuga, isegi kuninga ja tsaariga! Vene keisrinna Katariina II veetis säärast uudist kuuldes mitu unetut ööd. Ühtki Euroopa õukonda ei huvitanud enam see, mis saab Prantsuse kuningaperest, vaid see, mis saab neist endist, kui „prantsuse nakkus” nende maale jõuab.

Algas Prantsuse kõrgaadli paaniline põgenemine välismaale. Sama tegid ka kuninga kaks venda ja praktiliselt kogu õukond.

Prantsusmaal aga näisid revolutsiooni üllad eesmärgid täituma hakkavat. Kohe-kohe valmib põhiseadus, mis kinnitab konstitutsioonilise monarhia, muudab inimõiguste deklaratsiooni üllad ideed seaduseks ja ongi revolutsioon lõppenud! Ometi oli see üksnes algus. Bastille’ vallutamine tähendas seda, et parlamentaarne revolutsioon oli üle kasvanud üldrahvalikuks revolutsiooniks.

MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!

1. 11. juulil 1789 tegi Louis XVI väga halva otsuse. Millise?

2. Bastille’ vanglas ei olnud 14. juulil 1789 poliitilisi vange. Ehk pole sellel päeval ajaloos üldse mingit tähtsust? Põhjenda.

3. Camille Desmoulins on prantslastele rahvuskangelane. Milles seisnes tema kangelastegu? Ehk tead, mis temast hiljem sai?

4. Millise otsuse langetas Versailles’s resideeriv Asutav Kogu Bastille’ vangla vallutamisele järgnenud päeval?

5. Mida sümboliseerivad prantsuse trikoloori kolm värvi? Kes on prantsuse trikoloori autor? Kuidas see sündis?

6. Kuidas hindad augustis 1789 Asutava Kogu poolt vastu võetud ” Inimõiguste deklaratsiooni” tolle aja kontekstis?

7. Keda ”Inimõiguste deklaratsiooni” kolmest autorist tead juba eelnevate sündmuste põhjal? Mida nad eelnevalt korda saatsid?

8. Miks vihkasid Euroopa aristokraadid kõige enam Mirabeau’d?

7. Marie-Antoinette oli veendunud, et tema lähisugulased välismaal tõttavad tema perekonnale appi. Millele aga Euroopa kuningapered eelkõige mõtlesid?

8. Mis jäi 1789 a. teisel poolel puudu, et revolutsiooni saanuks pidada lõppenuks?

9. Milline näeb tänapäeval välja Bastille’ vangla kunagine asukoht Pariisis?

IV

KUNINGA PÕGENEMINE JA VABARIIKLIKE IDEEDE SÜND

Lihtrahva elu pealinnas muutus üha raskemaks. Kõrgaadli põgenemine välismaale röövis töö neilt, kes varem töötasid lossides või olid seotud luksuskaupade tootmise ja müügiga. Paljud inimesed kaotasid töö. Uus viljasaak ei jõudnud pagariteni. Viljaga hakati spekuleerima, leivajärjekorrad muutusid tavaliseks. Nii polnud üksnes pealinnas, kuid suurlinn oli eriliselt vastuvõtlik kõiksugu kuuldustele, mida õhutas takka meedikust ajakirjanik JEAN-PAUL MARAT¹⁴ oma ajalehes L’Ami du Peuple (tõlkes: rahva sõber).

1. oktoobril vahetus Versailles’d valvav väekontingent. Nagu ikka, korraldati ka nüüd lahkuvatele ohvitseridele kuningalossis bankett. Marat’ ajalehest võis lugeda, et seekord olevat seda tehtud erilise toredusega lossi ooperisaalis. Kolmevärvilisi kokarde olevat loobitud põrandale ning trambitud jalgadega, kuningannale tõotatud igavest truudust, rahvast nimetatud pööbliks. Seal olevat söödud-joodud head ja paremat, samas kui rahval ei jätkunud tavalist leiba. Marat kutsus naisi Versailles’sse minema, et kuningat Pariisi elama kutsuda. Nii ei saavat ka ”leivaga sahkerdajad” rahvast enam petta.

Marat korraldatud naiste käik Versailles’sse 5. oktoobril 1789. J.-P. Marat, ajalehe „L’ami du Peuple” väljaandja; ohtra ajakirjandusliku šantaaži (laimu) viljeleja; ebameeldivamaid poliitikuid Suure revolutsiooni päevilt
5. oktoobri hommikul asuski suur naistekari (seal oli ka palju naisteks maskeeritud mehi), oma 6000 inimest, teele Versailles’sse, mis asub umbes 30 km kaugusel Pariisist. Kõlasid hüüded “Leiba!”, “Kuningas Pariisi!” Pärast lõunat oldi lossi piirava raudaia ees. Kuningas võttis vastu naiste esindajad, oli igati lahke ega vaielnud vastu. Samuti käitus ka Asutava Kogu eesistuja. Kuid rahvas ei kavatsenud ikka veel Pariisi tagasi minna. Lossi piirava aia taha tehti lõkked ja terve öö veedeti lageda taeva all. Lauldi ja löödi tantsu. Vastu hommikut tapsid “naised” mõned tunnimehed ja tungisid lossi. Lõpuks ilmus kuningas rõdule ja lubas, et tuleb kogu perega Pariisi elama. 6. oktoobri keskpäeval asuti teele, kuninga kaarik ees, naistekari taga. Kuninga elupaigaks sai Louvre’i kaht tiiba ühendav TUILERIES’[tüil´rii] loss (See loss põles maha1871. a ja on senini taastamata.).

Kahe nädala pärast kolis Pariisi ka parlament. Asutava Kogu istungite kohaks sai Tuileries’ aia vastas paiknev ratsutamissaal MANÈGE (hoone lammutati 19. saj. Rivoli tänava rajamise käigus.)

Novembris 1789 tegi parlament kaks tähtsat otsust: a) saadik TALLEYRAND’i¹⁵ [talej´ra(n)] ettepanekul lahutati kirik riigist ning pandi müüki (ametlikult – anti rahva käsutusse) kirikute ja kloostrite varad; b) kuningriigi territoorium jagati 83 departemanguks. Departemangude nimed tuletati jõgede, mägede, lahtede või orgude nimedest (näiteks Ülem-Seine’i departemang jt.). Enne seda oli riik jaotatud provintsideks (l’Île-de-France, la Normandie, la Bretagne, la Provence jt.).

Aasta 1790 möödus vaidlustes, kas kuningale jääb riigipeana VETO- või SUSPENSIIVNE õigus. Riigipea vetoõiguse puhul saanuks kuningas parlamendi poolt koostatud seadusi õigustühisteks kuulutada. Suspensiivse e. edasilükkava õiguse puhul võib riigipea seadusprojekti küll parlamendile täiendusteks tagasi saata, kuid korduva tagasisaatmise puhul võtab parlament seaduse ikkagi vastu. Riigipea suspensiivse õiguse puhul olnuks kuningal üksnes esindusfunktsioon.(Eesti Vabariigis on presidendil just selline õigus, Prantsusmaal, USA-s, Venemaal jm. aga vetoõigus.).

Alguses olid Asutavas Kogus ülekaalus kuninga vetoõiguse pooldajad, kes koondusid oivalise oraatori krahv Mirabeau ümber, kuid Mirabeau’l halvenes tervis ja 12. aprillil 1791 ta suri. Kahe aasta eest valminud Püha Geneviève’i kirikus peatati jumalateenistus ja sinna paigutati kirst Mirabeau põrmuga. Kogu rahvas leinas oma suurt poega. Selline on Pariisi Panthéoni saamislugu.

* * *

Peagi avastati Tuileries’ palee raudkapist kuninga kirjavahetus Mirabeau’ga. Neis kirjades nõustas suur poliitik kuningat õigusasjus konstitutsioonilise monarhia tingimustes. Marat’ ajalehes tehti sellest suur skandaal, ilmus pilt Mirabeau luukerega kapi uste vahel paberikuhja otsas. Siit ka väljendid: Igal poliitikul on oma luukere kapis. / Kapist välja tulema jm. Jakobiinide diktatuuri päevil tõsteti Mirabeau’ kirst Panteonist välja. See asendati Marat’ kirstuga.
Kuningal polnud mingit põhjust Mirabeau’d leinata, kuid nüüd oli selge, et suspensiivse õigusega riigipeal ei saa olema mingit võimu. Louis XVI andis järele abikaasa pealekäimisele ja nõustus põgenema¹⁶. 20. juunil 1791 lahkus tavariietes kuninglik perekond pimeduse varjus Tuileries’ lossist. Suur ja kohmakas kaarik liikus aeglaselt, mitmes kokkulepitud kohas, kus tuli vahetada hobuseid ei jõutud põgenejaid ära oodata, hingeldav kuningas pistis tihti pea sõiduki aknast välja, mille tagajärjeks oligi see, et enne Varennes’i [va´renn] jõudmist (aga see on juba päris piiri lähedal) tundis postijaama ülem¹⁷ kuninga ära. Lihtrahva, kuid ka paljude parlamendisaadikute pahameel oli haripunktis. Seda ei jätnud kasutamata Marat’ ajaleht Rahva Sõber, kuid ka need, kes siiani olid kuninga vetoõiguse vastased. Alles nüüd jõudis paljude prantslasteni arusaam, et riiki saab valitseda ka ilma kuningata.

17. juunil 1791 suundus lärmakas rahvahulk sümboolsele Isamaa-Altarile (see paiknes Marsi väljal) juba teist korda kuninga tagandamist nõudvat petitsiooni ehk palvekirja asetama. Loobiti, millega juhtus, peksti sisse aknaid, läks kähmluseks korravalvuritega. Linnapea Bailly kuulutas välja eriolukorra, La Fayette andis rahvuskaartlastele käsu märatsejate pihta tulistada. Pariisi linnavalitsuses, mida nimetati PARIISI KOMMUUNIKS (LA COMMUNE DE PARIS) läks ägedaks vaidluseks, kas nii oleks ikka tohtinud toimida. Bailly astus tagasi ja linnapeaks sai PÉTION¹⁸ [pe´tjo(n)], kes oli tuntud oma vabariiklike ideede poolest. La Fayette, kes pretendeeris küll linnapea kohale, kuid jäi alla Pétionile, loobus Rahvuskaardi juhi kohast. Ta lahkus ka JAKOBIINIDE KLUBIST (LE CLUB DES JACOBINS) ja asutas oma mõttekaaslastest FÖJAANIDE KLUBI (LE CLUB DES FEUILLANTS). See oli suur muutus üldisel poliitilisel maastikul.

Poliitilised klubid olid õhtused kogunemiskohad, kus mõttekaaslased pärast päevatööd kokku said, et isekeskis aega veeta. (Poliitilisi parteisid e erakondi veel polnud; nende eelkäijateks võibki pidada poliitilisi klubisid.) Esimene neist tekkis juba Versailles’s enne Rahvuskogu väljakuulutamist ja kandis nime Bretooni klubi (algselt käisid seal õhtuti koos Bretagne’ist pärit saadikud). Pariisi ülekolimisel hakkas sama seltskond koos käima Jakobiinide kloostri raamatukogus, kust ka nimetus JAKOBIINIDE KLUBI. Pärast La Fayette’i lahkumist jäid Jakobiinide klubisse veendunud vabariiklased. La Fayette’i ümber koondunud konstitutsioonilise monarhia pooldajad hakkasid kogunema Föjaanide kloostri ruumides, kust ka nimetus FÖJAANIDE KLUBI. Kolmas tähtis grupeering kogunes Kordeljeeride kloostrisse, kust ka nimi KORDELJEERIDE KLUBI (LE CLUB DES CORDELIERS). Selle juhtfiguuriks sai siiani veel üldsusele vähe tuntud DANTON¹⁹, kes kuulus uude Pariisi linnavaltsusse ning kes oli vaadetelt pigem vabariiklane. Nendest kolmest klubist (kuigi neid oli veel teisi) hakati õhtuti suunama poliitilisi otsuseid, mis järgnevatel päevadel kas parlamendis või linnavalitsuses ka ellu viidi.

MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!

1. Louis XIV tegi Versailles’st Prantsusmaa pealinna. Kelle teeneks pead seda, et Versailles lakkas olemast Prantsusmaa pealinn?

2. Milliseid vahendeid kasutas see inimene oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks? Kas tänapäeva Eesti poliitikud kasutavad selliseid vahendeid? Põhjenda oma arvamust!

3. Kus hakkas Louis XVI koos perega Pariisis elama? Kus töötas parlament? Mis on neist hoonetest saanud?

4. Mille üle vaieldi Asutavas Kogus ligi aasta?

5. Millise sündmuse ajendil nõustus kuningas riigist põgenema?

6. Kuninga põgenemiskatse tõi kaasa suure muutuse reakodanike arusaamast riigi juhtimisel. Millise?

7. Kuninga põgenemiskatse tõi kaasa ka suured muudatused Pariisi linnavalitsuses. Millised?

8. Mis oleks juhtunud, kui kuningal oleks siiski õnnestunud välismaale põgeneda? Põhjenda.

9. Mida tead tolle aja Pariisi poliitilistest klubidest? Kes seal koos käisid? Kas Eestis on tänasel päeval poliitilisi klubisid? Põhjenda.

10. Kust pärineb väljend luukere kapis? Mille puhul ja kelle kohta sellist väljendit kasutatakse?