V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)

Täpselt samamoodi ja isegi suuremal määral on tehtud Austria-Ungaris. Kuid siin ei ole asi seotud ainult sellest kindlaksmääratud territooriumite äravõtmisega, vaid ka selles, kellele need on antud. 6 miljonit russiaanidest Galiitsia elanikku on antud üle (alles 25. a. pärast toimuva pleibitsiidi alusel, siis, kui uus põlvkond eelmist vahetab) neile vaenulikule Poolale. 3 miljonit sakslast Bogemia ((Tšehhi)) on antud üle Tšehhoslovakkiale. Mõnisadatuhat Tirooli sakslast, suur osa Istria ja Dalmaatsia sloveene ja serblasi ning Rodose kreeklasi on antud Itaaliale. Andes neile selle üleantud territooriumi koos elanikkonnaga, suurriigid ei muretsenud selle eest et riigid võtnuks endapeale rahvusvähemuste õiguste austamise kohustuse ja on üpris tõenäoline, et Itaalia alustab kohe nende hoolimatut romaniseerimist. Kõik see on tehtud ilma pleibitsiitideta ja kõik see kutsub esile kohalike elanike tugeva rahulolematuse. Konkreetsemalt, Itaalia suhtes on meil juba olemas sellise rahulolematuse ere tõend: itaalia saadikutekotta valiti Tripolis 1921.a. mais 4 saksa-rahvuslikku partei saadikut, Istrias 6 sloveeni-rahvusliku partei saadikut ja need kümme saadikut on kojas rahvuslikuks opositsiooniks. Kuni selle ajani oli Austrias Italia irredenta ((Irredentism – it. irredenta vabastamata (maa), natsionalistlik liikumine Itaalias XIX s. lõpul ja XX s. algul, taotles Itaalia ühendamisel teiste riikide alla jäänud, kuid osaliselt itaallastega asustatud alade (Lõuna-Tirooli, Triesti, Fiume, Nizza jt.) liitmist Itaaliaga. Vs.)), nüüd, ilmus selle asemel Itaalias Germania irredenta ja Slavonia irredenta.

Vaatamata sellele, et pleibitsitaarsetele piirkondadele anti Saksamaast ja Austriast lahkulöömise eest selliseid suuri preemiaid, nagu sõjaväekohustusest ja kontributsiooni maksmisest vabastamine (üldkokkuvõttes moodustas Saksamaal see maks inimese kohta 4500 marka ja Austrias oli see veelgi suurem), sellele vaatamata, oli kõikide, seni läbiviidute pleibitsiitide käik olnud Saksamaa ja Austria kasuks, millised tunnistasid sellest liigsest lahkusest, millisega suurriigid neid pleibitsiite korraldasid*).

(*Selline asjade käik tunnistab paljudel juhtudel sakslaste hämmastavalt suurest rahvustundest).

Saksa elanikkond Šlesvigis, Lõuna- Preisimaal, Ülem-Sileesias, Klagenfrutis – kõikjal hääletas Saksamaa ja Austria poolt- vaatamata suurest preemiast nende vastu hääletamise eest. Aga Ülem-Sileesias isegi suur osa poolakatest hääletasid Saksamaa poolt. Sellest sai juba ülalpool räägitud.

Saksamaa territoriaalse jagamisega seotud ja eriti Austria-Ungari, riiklike võlgade ja kontributsiooni jaotamine oli veel üheks rahulolematuse põhjuseks. Ei või unustada, et Saksamaalt ja Austrialt ära lõigatud maade elanikond omas oma saadikuid Saksamaa Riigipäevas ja Austria Riigipäevas ja kõik tema saadikud – poolakad Saksamaal ja Austrias, tšehhid ja serblased Austrias, taanlased, isegi elsasslased Saksamaal – kõik nad hääletasid sõja poolt ja sõjakrediitide poolt**)

(**Kaks elsassi saadikut, sotsiaaldemokraat Veil ja klerikaal abbd Vetterle, põgenesid Saksamaalt Prantsusmaale, aga neist esimene isegi astus prantslaste sõjaväkke ja osales Saksamaa vastases sõjas, mida, muidugi, piisavalt tõendas tema suhtumine Saksamaa asjadesse. Kuid neid oli vaid 2 – 15-st.)

Kõik need rahvad osalesid Antanti vastases sõjas ja kõik nad on ühtmoodi selle eest vastutavad. Tšehhis toimus revolutsioon ja Tšehhi kuulutas end liitlaste poolel olevaks, kuid sõja viimastel kuudel, senini ta ei väljendanud millegagi oma austriavastaseid meeleolusid. Mis aga puutub Austria ja Ungari serblasi ja horvaate, siis nad ilmutasid eriti raevukat austria patriotismi***)

(***1914.a. detsembris ma olin Serbias. Just siis, kui austerlaste esimene pealetung Serbiale lõppes rutaka taganemisega. Põgenevad austerlased jätsid endast maha õudsad purustused, millised tunnistasid suurest metsikusest. Ma küsisin siis, et millised Austria-Ungari rahvastest näitasid välja kõige suuremat julmust, erilist kirge purustamisele ja kõigile küsimustele sain alati ühe vastuse – horvaadid.)

Aga sellegipoolest on nad kõik vabastatud sõjavõlgadest ja kontributsioonist.

Kontributsioon koos teiste majanduslike koormistega, millised võidetud riikidele pandi, oli väga raske.

Me juba nägime, et ta katab vaid tühise osa võitnud-riikide sõjakuludest, ja senini rahvusvahelises õiguses valitseva arvamise kohaselt on see tunnistatud täiesti õigustatuks.

Teine asi on selle sihipärasuse küsimus. Kahtlemata on selles vihkamise, solvumise ja kättemaksu tunnet, kuid selles ei ole asi. Saksamaa poolse revanši vastu võtsid liitlased piisavad meetmed ja pikaks ajaks (äärmisel juhul, seni kuni nende endi vahel püsib üksmeel) on selle eest kaitstud ja Saksamaa viha on jõuetu.

Hulga olulisem on see, et see kontributsioon, koos Saksamaa ja ta liitlaste poolse kaubandusliku ebavõrdsuse loomisega, ei lase Saksamaal kaua aega toibuda.

Kuid kas see on võitjatele kasulik?

Vaevalt.

Kuid ju kadus ohtlik konkurent. Mida siis veel tahta?

Kadus mitte ainult konkurent, vaid kadus ka inglise, prantsuse ja ameerika kaupade tarbija ja ostja ning ka kogu maailma kaubandus oli sassis.

Saksamaale oli pandud suur kontributsioon, rahaline ja asine. Seejuures võeti talt ära merelaevad, kahjustatud maismaatransport ja on rikutud selle tootlikus, nii et nad ei saa oma funktsioone täies mahus täita. 1922.a. esimestel kuudel Saksamaa oma makse ära ei maksnud ja tähtaega tuli pikendada. Austria olukord on veelgi lootusetum.

P.S.
Peale selle, kui käesolev raamat oli kirjutatud ja trükki antud, toimusid, ajalehtedes toodud sõnumite järgi, järgmised sündmused, millistel oli otsene suhe käesoleva raamatu sisusse.

Versailles´ rahulepingu ümbervaatamise hädavajadus tõusis Inglismaa üldisesse teadvusse, et see riik loobus üldse temale määratud Saksamaa kontributsiooni osast e. 29 miljardist margast kullas. Sellisel viisil, lasus Saksamaal nüüd 103 miljardi marga suurune kontributsioon. Peale seda lahkus Inglismaa liige reparatsioonikomisjonist.

Rapallos (Genua lähedal, Itaalias), 16. aprillil 1922.a. allkirjastati Vene-Saksa leping. Selle lepingu alusel Venemaa loobus Saksamaalt välja nõudmast, Versailles´ rahulepingu §116 määruste alusel võimaldatavat, oma kontributsiooni osa. Saksamaa omakorda loobus pretensioonide esitamisest Venemaal natsionaliseeritud varade ning muude Venemaal 1917.a. Oktoobrirevolutsiooni aegadel võetud meetmete suhtes. Kuid ta ei loobunud oma pretensioonidest tingimustetult, vaid „tingimusel, et V.N.F.S. Vabariigi valitsus ei rahuldaks ka teiste riikide analoogilisi pretensioone“. Vastupidiselt sellele, et Venemaa loobus oma Versailles´ rahulepingust tulenevatest õigustest tingimusetult.

8. juuni 1922.a V.V. Vodovozov (В.В. Водовозов)

***

Sisukord.

Eessõna III lk.
I Peatükk. Enne Pariisi konverentsi.

Viimased sõjakuud ja rahuläbirääkimiste algus. lk.5

II. Peatükk. Pariisi konverents. Selle koosseis. Suurriikide suhted selle suhtes. Nõupidamiste käik. Wilsoni roll. Versailles´rahulepingu sõlmimine. Teised rahulepingud. Rahulepingute ratifitseerimine. Ameerika Ühendriikide poolne nende ratifitseerimisest keeldumine. Ameerika Ühendriikidega sõlmitud separaatrahu ((eraldirahu)). 17.lk
III . Peatükk. Rahvasteliit. Rahvasteliidu leping. Selle iseloom ja sisu. Selle koosseis. Rahvasteliidu tekkimine. Selle tegevus 1920.a. lk.30
IV. Peatükk.Rahulepingute sisu. Territoriaalsed muutused. lk. 40
A.Saksamaa lk.42

B.Austria-Ungari lk.48

C.Balkani poolsaar Rumeenia ja Türgi lk.50

D.Kolooniad lk.52

V. Peatükk. Rahulepingute majanduslikud tingimused.

A..Kontributsioon. lk 53

B.Teised majanduislikud tingimused. lk.60

C.Rahanduslikud tingimused (riigivõlad) lk 61

VI.Rahulepingute poliitilised ja õiguslikud tingimused. lk.62
VII.Lõpetuseks. lk.66.
Sisukord. lk. 71
***
1922.a.
Teemat puudutava uuema kirjanduse loetelu.

***

10.01.09.K.K.L.