V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)



Yüklə 432,5 Kb.
səhifə3/10
tarix01.08.2018
ölçüsü432,5 Kb.
#60480
1   2   3   4   5   6   7   8   9   10

Saksamaa, nagu ka selle liitlased, pidid alluma sellele uuele tingimusele.


II

Pariisi konverents.



Selle koosseis. Suurriikide suhted selle suhtes. Nõupidamiste käik. Wilsoni roll. Versailles´rahulepingu sõlmimine. Teised rahulepingud. Rahulepingute ratifitseerimine. Ameerika Ühendriikide poolne nende ratifitseerimisest keeldumine. Ameerika Ühendriikidega sõlmitud separaatrahu ((eraldirahu)).
Pariisi kongress, või nagu seda tavaliselt nimetatakse, pariisi 1919.a. konverents peab jääma ajalukku, kui üks tähtsamaid kunagi-iial kokkutulnud rahvusvahelistest poliitilistest nõupidamistest*
(*Kongressi ja konverentsi vahel vahet teha on üldse raske. F.F. Martens püüab seda vahet teha, kusjuures eristavateks tunnusteks ta peab järgmisi iseärasusi:

1)Kongressidel viibivad kohal kas valitsejad ise või esimesed ministrid – ja üldse sellised esindajad, kellel on antud traktaatide sõlmimiseks volitused. Vastupidiselt kongressidele osalevad konverentsidel valitsuse delegaadid, kes on nimetatud ad hoc, otsustava või nõuandva häälega, harva ministrid ja mitte kunagi ei osale seal valitsejad.

2)Kongressidel on arutluse asjaks riikide ja terve riikidevahelise liidu elulisi küsimusi puudutavad asjad. Konverentsidel arutatakse eksisteerivaid asjaolusid ja neid tõlgendatakse või siis valmistatakse ette mingisuguse olulise küsimuse lahendust. Nende mõlemate tunnuste põhjal tuleks pariisi diplomaatrilist kogu tunnistada kongressiks (kui seal ei olnud valitsejaid, siis Wilsoni isikus oli riigipea, aga teistest riikidest olid enamjaolt kohal peaministrid ja teised ministrid), ja kuna ta ise nimetas end konverentsiks, siis selline nimetus juurdus ka kirjandusse. Muideks, Martens lisab oma kongressiks ja konverentsiks jaotamisele märkuse, et see ei saa olla tingimusteta nõnda määratletud ja mõnede rahvusvaheliste koosolekute nimeks, millistel oli kongresside iseloom ja tähendus, sai ikagi konverents (Martens. Rahvusvaheline õigus.)(Мартенс. Международное право, т. 1., Спб. 1887, стр. 226.-227).
Kuid igal juhul mitte ükski diplomaatiline konverents, ega ükski kongress, peale 1815.a. Viini kongressi, ei kannata sellega võrdlust välja. Kuid Viini kongressiga võrreldes ei ole raske leida mõningad sarnaseid jooni, kuid on ka rida sisulisi erinevusi. Nii 1815.a. Viini kongress, kui 1919.a. Pariisi konverents tulid kokku peale pikaajalist sõda, mis haaras ja vapustas kogu tsiviliseeritud maailma. Mõlemite ülesandeks oli sõlmida uuesti rahvusvahelised suhted, millised esimesel juhtumil olid täiesti kaotatud revolutsioonide ning Napoleoni sõdadega, aga teisel juhtumil – Suure Maailmasõja poolt – ja seada neid võimalikult kindlale alusele. Mõlematel juhtumitel eksisteeris mõte igavesest rahust ja see mõte juhtis nõupidamise tööd. Kuid seda oli vähe. Endine kord, nii nagu 1815.a. ja 1919.a. oli kukutatud, uus ei olnud veel kehtestunud. Seepärast Viini kongress ei olnud mitte ainult diplomaatiline nõupidamine, vaid mingil määral ja mõne aja kestel oli see just-kui rahvusvaheline valitsus ja see valitsus võttis praktilisi meetmeid, kui Napoleon Elbalt lahkus. Sarnaseks ahvusvaheliseks valitsuseks, sünnitiseks oli ka Pariisi konverents. Sellel samuti tuli samuti varsti võtta puhtalt praktilisi meetmeid, kui 1919.a. jaanuari lõpus kahe äsja loodud riigi vahel (Tšehhi ja Poola), kes ka võtsid konverentsist osa, algasid piirikonfliktid, millised ähvardasid sõjaga Sileesia pärast, millisele mõlemad pretendeerisid, täpselt samuti nagu siis, kui Saksamaa teatas konverentsile, et teda ähvardab väljasuremine nälja tõttu, kui selle rannikult ei võeta maha, või ei lõdvendata, inglaste blokaadi.

Kooskõlas oma ülesannete erakordse tähtsusega, mõlemad kogud – nii Viini kongress, kui Pariisi konverents – olid eriti avarad neis esindatud riikide poolest. Viini saabusid 1815.a. 90 riigi esindajad, 1919.a. Pariisi vaid 27 (kui Suurbritanniat ja selle kolooniaid lugeda üheks riigiks, kuigi kolooniad olid samuti esindatud). Kuid Viinis esindatud 90 riigi hulgas moodustasid enamuse Saksamaa kääbusriigid ja seal puudusid nii Ameerika kui ka Aasia riigid. 1919.a. Pariisis, vastupidi, olid esindatud kõik viis maailmajagu ja erandiks kesk ja Ida-Euroopa ja üpris paljude neutraalsete riikide - peaegu kogu maailm. Peale Euroopa riikide, märkimisväärne Ameerika ja Aasia riikide hulk. Aafrikast oli Libeeria. Lõuna Aafrika ja isegi Austraalia ja Okeaania olid esindatud Suurbritannia delegatsioonis. See-eest esindatus oli Pariisis hulga ühepoolsem. Viinis olid võitjad ja võidetud, siin vaid võitjad, n.n. „liitlased ja nendega ühinenud riigid*


(*Les gouvernements (või puissances) allies et associés. Alliés all liitlased, muidugi mõista euroopa riigid ja Jaapan, millised sõlmisid sellise tingimuse, et nad mingil juhul ei sõlmi eraldirahu. Associés – Ühendriigid ja teised riigid, sellist tingimust alla ei kirjutanud. Suurriikideks, millised sõjas ja rahuläbirääkimistel osalesid, peetakse Ühendriike, Inglismaad, Prantsusmaad, Itaaliad, Jaapanit, teised on lihtsalt riigid.)
Saksa koalisatsiooni riigid olid tingimusetult kõrvale jäetud, Venemaa ja riigid, millised moodustusid laguneva Venemaa kildudest, erandiks Poola, samuti neutraalseid riike (neid, tõsi, selle sõja ajal ei olnud palju) ei olnud.

Seoses esindatud riikide rohkearvulisusega, sarnaselt Viini kongressiga, oli kohal sajad diplomaadid. Juba Hiina delegatsioon, tõsi, kõige rohkearvulisem, üksi koosnes 90 inimesest. Muide, juba algusest peale oli seatud sisse, et konverentsi plenaaristungitest võivad osa võtta kuni viis delegaati igast suurriigist (Inglismaa poolt, peale selle metropoli delegaatide arvu, samuti kolooniate delegaadid) ja 1 delegaat igast väikesest või keskmisest riigist, sõltuvalt nende suurusest ja sõjaga seotusest. Kuid sõltumatult oma delegaatide arvust, omas iga riik vaid ühe otsustava hääle. Inglismaa ja ta kolooniad loeti üheks riigiks, kuigi kolooniate esindajad seisid aruteludel tihti Inglismaast erinevatel, iseseisvatel ja sõltumatutel seisukohtadel.

Toon ära konverentsil osalenud riikide nimekirja koos nende tuntumate esindajate nimedega (riigid on paigutatud sellises järjekorras nagu need on loetletud konverentsi poolt väljatöötatud traktaatides. Alguses prantsuse tähestiku järgi on toodud ära viie suurriigi nimed, seejärel samamoodi 22 ülejäänud riiki).

Ameerika Ühendriigid. Delegatsiooni peaks oli president Woodrow Wilson, kes ilmus koos välisasjade riigisekretäri R. Lansingiga, Gompersi töölisliitude juhi ning mõnede teiste isikutega.

Ühendkuningriigid ja Iirimaa. Selle poolt oli peaminister Lloyd George, välisminister Balfur, alamkoja esimees Bonar Loy ja portfellita minister G.N. Barnes.

Kanada, Borden, peaminister

Austraalia, Hjugs, peaminister

Lõuna-Aafrika Liit, kinddral L. Bota, peaminister *


(*See sama Bota, kes lõuna-aafrika sõja ajal 1899-1902.a. peale kindral Zuberi surma (1900.a.) juhtis Inglismaa vastu Transvaalia vägesid. Peale Lõuna-Aafrika Liidu moodustamist oli selle peaministriks (1910.a. alates). Ta suri 1919.a. augustis.)
Uus-Meremaa, V.F. Massei, peaminister

India keiserriik, India asjade riigisekretär Samuel Montegju, riigisekretäri abi lord Singa, indialane, india rahvuslaste juht

Prantsusmaa, Klemanco, peaminister, Pison, välisminister, Garde, Burzua,

Itaalia, Orlando, peaminister, parun Sonnino, välisminister A.Salandra

Jaapan, markiis Saioni, parun Makino

Belgia Gimans, välisminister, Vandervelde, justiitsminister

Bolivia

Brasiilia



Hiina, Ly Dzen Teiang, Vellington Koo

Kuba


Ekvador

Kreeka, Veniselos, peaminister, Politis, välisminister

Guatemaala

Haiiti


Herzas (Hidzas, endine Türgi vialett, nüüd araabiariik, Punase mere põhja osas, selle esindaja Rustem Gaidar

Honduuras

Libeeria

Nikaragua

Panama

Peruu


Poola, Roman Dmovski

Portugal


Rumeenia, Bratiano, peaminister

Serbo-Horvadi-Slovenia riik (selline on sel ajal tunnustatud ametlik nimi, nime võttis Serbia. Mitteametlikult nimetatakse Jugoslaaviaks. Selle delegatsiooni kuulusid peaminister Pašits, endine Serbia saadik Pariisis Vesnits ja austria serbia maade revolutsiooniline tegelane Trumbits

Siiam

Tsehho-Slovakkia vabariik, Kramarz, peaminister, Benes, välisminister



Uruguai *

(*Konverentsi istungite ajal toimus delegatsioonide koosseisudes pidevalt muudatusi. Nii 1919.a. juunis toimus Itaalias valitsuskriis, Orlando ministeerium läks erru ja sellega muutus ka delegatsiooni koosseis. Wilson ja Lansing juba juunis, peale esimese traktaadi (Versailles´rahu Saksamaaga) allkirjastamist, sõitsid ära Ameerikasse ja edasistest läbirääkimistest enam osa ei võtnud ning nad asendati teiste isikutega. Leon Bourgeois osales aruteludel vaid esimesed kuud ja ei allkirjastanud isegi Versailles´rahu).

Nagu näha, konverentsil osalesid mitte ainult äsja tekkinud ja Antanti poolt tunnuistatud riigid, milliseid tegelikkuses riikidena sel ajal olemas ei olnud (Poola, Tšehhoslovakkia, Hedzas) ja riigid, kelle osavõtt sõjast oli puhtalt fiktiivne (Kesk-ameerika riigid Nikaragua, Panama, Guatemala, Honduras, Lõuna-Ameerikast Peruu ja Boliivia, Aasiast Siiam, väike neegririik Aafrikast – Libeeria jne.) Järsult ilmestas Pariisi konverentsi kõigist eelmistest kongressidest selles osalevad hiinlased ja indialased aga teistest – sotsialistid (belglane Vandervelde, inglane G. Barnes ja ameeriklane Gompersa.
Arutelud konverentsil, millised Wilsoni programmi järgi pidid olema peetud avalikult, peeti tegelikult suletud uste taga ja kuigi arutelude sisust teavitati ajakirjandust üpris igakülgselt, kuid ikkagi mitte täielikult ja paljud üpris olulised rahulepingu punktid said Saksamaale teatavaks vaid päeval, millal need talle ametlikult esitati.

Pariisi konverentsi iseloomustasid üldiste abstraktsete ideede tuuled ja ka selles suhtes Pariisi konverents meenutab Viini kongressi, nõnda nagu ülejäänud kongressidel pühendati avamistel ja lõpetamistel üldistele printsiipidele, kõlavatele ja säravatele fraasidele, erilised pidulikud koosolekud või banketid, kuid nõupidamised olid tavaliselt asjalikud, kuivad, rangelt formaalne iseloom*


(*Huvitav on meenutada, sellest toonist, milline valitses banketil, mis oli korraldatud Bukarestis peale rahu allkirjastamist (28. juulil -10 augustini 1913.a.), milline sõlmiti balkani riikide vahel peale teist balkani sõda 1913.a.. Eriti iseloomulik on Rumeenia kuninga Karli kõne, kes muuseas ütles:

„Bukaresti rahu lõpetas rahvaste, millised on saatusega määratud omavahel kooskõlas elama, vahelise sõja. See rahu avab uue vastastikuse usalduse ja heatahtlikuse ajajärgu Balkani poolsaarel... Mitmete aastate järel maitsevad meie riigid oma jõupingutuste ja tarkuse vilju“.

Bulgaaria ja Serbia esindajad, kes sellel banketil osalesid, suutsid vaevu tõsist ilmet säilitada, kuulates neile uut sõnumit, et nende riikidele on saatuse enda poolt mõistetud kooskõlas elama. Oleks huvitav teada, kas nad meenutasid, kui mitte kõrge oraator (ta suri 11 oktoobril 1914.a.), siis tema kuulajad, seda kõnet peale Maailmasõja algust.)
Pariisis võttis kõlavate sõnadega esinemise kohustuse hea meelega endapeale Wilson, kuid teda kordasid tihti ka teised konverentsi liikmed, eriti prantslased (Clemenceau, Bourgeois, samuti konverentsi avanud Poincare), kuigi vaevalt tihti kõlavad fraasid õiglusest, üldisest heaolust, sõprusest ja rahvaste vendlusest nõnda ilmselt olid tegelikkusega vasturääkivuses, kui sel korral.

Hädavajalik on märkida, et, vaatamata Pariisi konverentsile pandud ülesannete suurusele, oli see sel ajal ainsaks üldiseks organiks, milline juhtis sõja ja rahu asju. Konverentsi kõrval eksisteeris edasi ka Ülemnõukogu, milline moodustati veel aktiivsete tegutsemiste ajal, millal oli selle ülesandeks nende kõrgem juhtimine. Nüüd ta istus Pariisis koos kui konverentsi täitevorgan või siis abiorgan. Peale selle Spa linnas (Belgias) istus koos vaherahu (relvarahu) komisjon. See komisjon juba 11. novembril 1918.a. sõlmis Saksamaaga relvarahu ja seejärel ta pikendas seda mitu korda uuteks tähtaegadeks. Vastupidiselt Pariisi konverentsile ja Ülemnõukogule, millistes osalesid vaid saksavastase koalisatsiooni riigid, oli Spa komisjonis esindatud samuti Saksamaa ja selle koalisatsiooni liikmed.

Pariisi konverentsi, Quai dÓrsay Pariisis välisministeeriumi suures saalis, avas laupäeval 18. jaanuaril 1919.a., Versailles´ Saksa Keiserriigi 48. aastapäeva puhul, esimese plenaaristungi Prantsusmaa Vabariigi President Puankare. Ta tõi oma lühikeses kõnes üldjoontes ära osaliste sõtta astumise ajaloo ja ütles, et kõiki neid juhtis püüd õigluse poole. See-järel ta kuulutas konverentsi avatuks. Wilson tegi ettepaneku valida konverentsi presidendiks Clemenceau ja see ettepanek, olles toetatud Lloyd George ja Sonnino poolt, võeti üksmeelselt vastu. Clemenceau tänas lühikeses kõnes konverentsi ja ütles, et konverentsi edu on võimalik vaid sel juhul, kui selle osalised hakkavad olema üksmeelsed.

„Meie tulime siin kokku kui sõbrad ja me läheme rahu teed nagu vennad. Meie, kes me oleme siia kogunenud, moodustame rahvastl liidu ja meie ülesanne on sellest teha elav keha ja selle saavutamiseks me oleme valmis igasugusteks ohvriteks. Rahu, millise me peame sõlmima, on rahvaste rahu“.

Seejärel konverents konstitutsionaliseerus lõplikult ja asus tegevusse.
Endistest kongressidest erinevalt, millistel jagamatult valitses prantsuse keel, siis Pariisi konverentsil olid võrdsed nii inglise kui prantsuse keel. Kõned mis peeti neis ühes keeles, tõlgiti tõlkide poolt viivitamatult teise keelde. Kooskõlas sellega ka rahulepingud, millised on konverentsi poolt välja töötatud, olid koostatud mõlemates keeltes, kusjuures mõlemad tekstid (inglise- ja prantsuse keelne) tunnistatakse ühtmoodi audentseteks (Versailles´leping Saksamaaga §440). Lepingud ei näe ette, kuidas toimida sel juhtumil, kui nende vahel on erinevus. Selles faktis võib märgata prantsuse keele mõningast degradeerumist ja anglo-saksi maailma tugevnemise sümtoomi.

Nii nagu konverentsil olid esindatud vaid liitlasriigid, siis võis oodata suurt üksmeelt. Tegelikult, erimeelsusi ei olnud just kõige vähem ja vaid üksikud küsimused läksid libedalt läbi. Vahetevahel muutusid liitlaste suhted üpris teravateks ja üks Itaalia delegaadid korra isegi lahkusid konverentsile ja sõitsid Pariisist minema, ähvardades isegi veel mitte tagasi tulla. Kuid kümne päeva pärast nad tulid lõpuks ikkagi tagasi.

Kõigepealt asus konverents, Wilsoni, Bourgeois ja Orlando ettepanekul, asus Rahvasteliidu põhikirja väljatöötamisele, peale millise koostamist, nagu lootsid selle loojad, oleks maailmas pidanud saabuma igavene rahu. Just siin, ainiti, selle põhikirja arutamise juures, ilmnesid mitu korda teravalt konverentsil esindatud riikide huvide vahelised vastuolud.

Nii juba konverentsi teisel plenaaristungil, Rahvasteliidu põhikirja väljatöötamise komisjoni valimisel, Belgia esindaja Hymans esitas protesti selle vastu, et kõik sisuliselt olulised asjad konverentsil aetakse vaid suurriikide esindajate poolt, kes trügisid kõik väikeriigid kõigist komisjonidest eemale. Protesti toetasid Brasiilia, Jugoslaavia, Kreeka, Portugali, Tsehhoslovakkia, Poola ja isegi Kanada, milline, nähtavasti tundis end Suurbritannia delegatsiooni liikmena ahistatuna, esindajad. Suurriikide nimel vastas neile konverentsi juhataja Clemenceau, et suurriigid võinuks rahu sõlmida üksi, ilma et selles protsessis väikeriigid osaleksid, kuid nad eelistasid kutsuda kõiki konverentsile, et saaks ära kuulata ka kõigi väikeste riikide soovid ja arvamused. Kas protesti mõjul või sellest sõltumatult, osalesid kõigis valitud komisjonides, peale 5 suurriigi, samuti ka mõned väikeriikide esindajad.

14. veebruaril, Wilson, kui komisjoni ettekande tegija, esitas konverentsi plenaaristungil Rahvasteliidu (League of Nations Covenant) põhikirja või lepingu.

„Rahvasteliit, ütles Wilson, omab mitte ainult rahu kaitsmise, vaid ka tihedama rahvaste vahelise koostöö ja majandusliku asja edenemise ülesannet. Selle dokumendiga on jõud võidetud: nüüdsest peale võivad rahvad elada sõpruses, nagu ühe pere liikmed, aga varsti nagu ka vennad“.

Seejärrel oli Rahvaste Liigale pühendatud mõned plenaaristungid. Aruteludest võtsid eriti aktiivselt osa Wilson ja Borgeois, kuid ka teised esinesid märkuste ja parandustega, nende hulgas ka parun Makino (Jaapanist), Wellington Koo (Hiinast), Rustem Gaidar (Hidžazi). Üks suuremaid huvide ja veendumuste kokkupõrkeid toimus 28. aprillil 1919.a.., kui parun Makino tegi ettepaneku Rahvasteliidu põhikirja võtta määrus kõigi inimrasside ja rahvuste täielikust võrdõiguslikkuse tunnistamisest. Selle oma ettepanekuga Jaapani esindaja, olles samas toetatud Hiina esinda poolt, pidas silmas kollast rassi inimeste võrdsetel alustel teiste välismaalastega, Ameerikasse ja Austraaliasse immigratsiooni lubatavust. See ettepanek tulenes loogiliselt, Wilsoni poolt palju kordi tunnustatud rahvaste võrdsuse printsiibist, millist tunnistati konverentsi poolt vastuvaidlematult kõigile valge rassi rahvastele ja mis võetud sisse Saksamaaga, Austriaga ja Ungariga sõlmitud rahulepingusse neis riikides rahvusvähemuste kaitse määruste vormis. Kuid parun Makino ettepanek äsitas ta vastu üles eelkõike Wilsoni ja seejärel ka Austraalia ja Kanada esindajad. Peale ägedat vaidlust, üldise kokkukõla nimel, võttis selle initsiaator oma ettepaneku tagasi. Nõnda siis võeti 28. aprillil 1919.a. Rahvasteliidu põhikiri või leping vastu üksmeelselt. Hiljem lisati selle tekst sõnasõnalt rahulepingutesse, kusjuures Wilson oli eriti selle sissevõtmise poolt, kuna aga prantslased kaldusid Rahvasteliidu lepingu ja rahulepingute täieliku eraldamise poole.

Need-samad kuud, kui arutati Rahvasteliidu lepingut, jätkati ka teiste küsimuste arutamist. 1919.a. veebruari keskel toimus väga terav kokkupõrge Serbia (Jugoslaavia) ja Itaalia delegatsiooni vahel. Itaalia, põhinedes Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaaga 1915.a. kevadel Londonis sõlmitud lepingule ühelt ja Itaaliaga teiselt poolt, millise alusel Itaalia sõtta astus, nõudis endale põhja Dalmaatsiat koos Zara ja Spalato linnadega. Serblased väitsid vastu, et Dalmaatsiale, milles elanike hulgas loetakse vähemalt 97% serblasi ja horvaate ning mitte üle 2,5 % itaalasi, on õigus vaid Serbo-Horvaadi-Sloveenia riigile.

Seda vaidlust ei hakatud kohe lahendama ja see teema võeti üles mitu korda. See küsimus oli konverentsile tõesti väga raske. Ühelt poolt on formaalselt antud lubadus, teiselt küljest – rahvuslik printsiip. Saksamaa poolsest Belgia suhtes võetud kohustuse rikkumise eest kuulutas sellele omal ajal sõja Inglismaa. Millisel viisil siis seesama Inglismaa rikub oma kohustusi Itaalia suhtes? Aga teisest küljest – kuidas toimida siis rahvuste ja rahvaste enesemääramisõiguse printsiibiga? Muuseas, kõik see oli alati konverentsi osaliste huultel. Serblased tegid vaidlusaluse küsimuse Wilsoni vahekohtusse lahendamiseks andmise ettepaneku. Kuid itaallastele ei olnud saladuseks Wilsoni arvamus Dalmaatsia küsimuses, kes ei olnud seotud Londoni 1915.a. lepinguga, nõnda nagu Ühendriigid sellel ei osalenud. Seepärast itaallased sellise ettepanekuga kaasa ei läinud, eelistades apelleerida konverentsile tervikuna. Kuid ka viimase sümpaatia kaldus vähehaaval serblaste poole. Prantsusmaa ja Inglismaa, millise valitsused olid Londoni lepingu allkirjastanud, ajakirjandus toetas serblaste rahvuslikku õigust ja nende hääl ei saanud jätta mõjutamata ka nende riikide delegaatide arvamust. Tehti katse lepitada Itaaliat Dalmaatsia kaotamisega, pakkudes talle Fiumi linna, millist Londoni lepingus ei olnud mainitud. Kuid Itaalia sellega ei nõustunud, nõudes Fiumis ((Rijek)) pleibitsiidi läbiviimist, kuid mitte Dalmaatsias, kus selle tulemustes polnud mingeid kahtlusi.

Vaidlus kestis üle kahe kuu ja teravnes eriti aprilli lõpus, 23. aprillil. Sellel päeval avaldas Wilson üldiseks tutvumiseks üksikasjalikult motiveeritud Serblaste kasuks tehtud avalduse.

Londoni lepingu sõlmimise ajast – räägitakse selles – rääkides eralepingu jõudu omavast kokkuleppest, astus sõtta terve rida riike, kes sellest lepingust osa ei võtnud ja selle olemasolust isegi ei teadnud, neile on see, järelikult, mittekohustuslik. Kuid peamine, et sellest ajast peale olukord kogu Euroopas muutus radikaalselt. Austria-Ungari monarhia lakkas eksisteerimast. Sõda lõppes relvarahuga, mis sõlmitud täiesti selgelt väljendatud printsiipide alusel, millised peavad seadma sisse uue õiguse ja õigluse korra. Need printsiibid peavad olema rakendatud kõikjal – Balkanitel sama moodi kui Saksamaal. Nende printsiipide vaatepunktist peab Fiume olema mitte Itaalia, vaid sellest Põhja ja Ida suunas - Ungari, Bogemia ((Tšehhi)), Rumeenia, Jugoslaavia - asuvate riikide sadam ja sellel põhjusel Londoni leping seda Itaaliale ei andnud. Mis aga puutub Dalmaatsiasse, siis Londoni leping andis osa sellest provintsist Italiale eranditult strateegilistest kaalutlustest, et Itaaliat kaitsta tulevikus võimalikuks peetava Austria-Ungari poolsest kallaletungist. Kuid kui juba Austria-Ungarit enam ei eksisteeri, siis Itaalia huvi seisneb nüüd selles, et kaitsta end enam mitte eksisteeriva Austria-Ungari kallaletungi vastu, vaid et luua sõbralikud suhted kõigi naaberriikidega, ning seepärast kaotab Londoni lepingu määrus Dalmaatsia suhtes oma jõu.

Itaalia delegatsiooni vastus oli samal päeval, 23. aprillil 1919.a. lühike ja otsustav ja seejuures ka ootamatu:

„Pidades silmas president Wilsoni deklaratsiooni Aadria küsimuses, Itaalia delegatsioon otsustas homme Pariisist lahkuda“.

Ja see ähvardus, vaatamata kõigile L-George ja Clemenceau lepitamiskatsetele, viidigi täide. Enne seda ärasõitu avaldas Itaalia delegatsioon Wilsoni esinemise vastase protesti.

Itaalias Orlando ja tema kaaslaste käitumine kohtas peaegu kõikide parteide, peale sotsialistide ja mitte ka kõigi, üksmeelset toetust. Juba enne Pariisi konverentsi avamist, 1918.a.detsembris, Orlando valitsuse sõjatööstuse minister, sotsialist Bissolati, esitas erruminekuavalduse, kui protesti, tema arvates, valitsuse imperialistliku poliitika vastu, mis öeldi välja saadikutekojas, millises ta motiveeris oma erruminekut. Itaalia peab loobuma serbia Dalmaatsiast Jugoslaavia kasuks, kreeka Dodekanesast Kreeka kasuks ja tahtmast Tirolis maad kuni Brennerini. Kuid Fiume ((Rijek)), kui itaalia linn, peab olema antud Itaaliale. Peale Bissolati erruminekut moodustati Orlando kabinet ümber (17.aprillil 1919.a.) ja muutus ühtlasemaks, eriti välispoliitilistes küsimustes.

29.aprillil Orlando ja Connino andsid kojas oma konverentsil käitumise kohta aru ja koda avaldas neile täielikku toetust 382 häältega, mil vastu anti vaid 40. Vähemuse hulgas hääletas sotsialistlik partei. Rooma elanikkond oli häälestatud liitlasriikide vastu nõnda vaenulikult, et ektsesside ärahoidmiseks tuli ameerika, inglise ja prantsuse esinduste juurde seada üles eriline sõjaväeline valve.

Itaalia delegatsiooni absentism kestis, kuid mitte üle kahe nädala. Pariisi konverents pöördus selle poole 4. mail Pariisi tagasi kutsumise kutsega ja juba 5. mail sai teatavaks Itaalia valitsuse poolt kutse vastuvõtmise otsus, kuigi suurriigid mingitele järelandmistele ei asunud ja Itaalial tuli leppida sellega, et Pariisi konverents jättis lahtiseks Fiumi ja Dalmaatsia küsimuse. Aga muuseas, just itaallaste delegatsiooni äraoleku ajal lõpetati Rahvasteliidu põhikirja ja Saksamaaga rahulepingu teksti arutamine ja viimasele oli ka selle tekst juba üle antud.

Saksamaa delegatsioon saabus Prantsusmaale juba aprilli lõpus. Selle eesotsas seisis välisminister (Scheidemanni valitsuses) krahv Brokkdorf Rentsau, selle liikmeteks olid portfellita minister David (sotsiaaldemokraat), posti ja telegraafi minister Gisberts (klerikaal) jt.

7. mail Versailles´, Trianoni lossis, toimus sakslaste delegatsiooni vastuvõtt. Clemenceau, kui konverentsi president, andis sakslastele rahulepingu teksti üle.

Rahvad, ütles ta seejures, maksid rahu eest liiga kallist hinda, et mitte jätta võtmata, uute sõdade ärahoidmiseks, kõikvõimalikke meetmeid. Te võite tutvuda tekstiga ja 15 päevase tähtaja jooksul teha ise kirjalikke märkusi, millised konverents vaatab läbi ja annab neist igaühele oma vastuse.


Yüklə 432,5 Kb.

Dostları ilə paylaş:
1   2   3   4   5   6   7   8   9   10




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə