V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)

Sellega lõppeski Klemanso lühike, kuiv ja jahe kõne. Temale vastas Saksamaa delegatsiooni nimel kr. Brokkdorf Rentsau. Tema kõne oli pikem ja see kutsus kaastundele.

Me ei teinud endale illusioone, - ütles ta,- meie lüüasaamise suuruste suhtes; meie sõjaline jõud on murtud, - me teame seda. Me tunneme ka selle vihkamise jõudu, millise me enda vastu välja kutsusime. Meilt nõutakse, et me tunnistaksime ennast ainsateks sõja süüdlasteks. Kuid selline tunnistamine oleks olnud vale. Me ei eita selle eest oma vastutust, me tunnistame, et endine Saksamaa valitus, saatuslikel 1914.a. 12. juuli päeval tugevalt aitas kaasa sõja algusele, kuid me eitame seda energiliselt, et saksa rahvas, kes oli veendunud sõja kaitsesõjalises iseloomus, oleks selle ainsaks süüdlaseks.

Seejärel Brokkdorf viitas eiikide imperialismile ning mitmetele üksikutele faktidele, - Austria troonipärija tapmist jne., - kui sõja puhkemise vältimatuid põhjuseid. Ta tunnistas Saksamaapoolset kuritegu Belgia suhtes, tunnistas rida sõjaõiguse vastaseid kuritegusid, kuid rõhutas sellele, et neid ei sooritanud mitte ainult Saksamaa. Saksa kallaste blokaad, milline jätkus ka peale relvarahu sõlmimist, tuues kaasa tuhandete sõjategevuses mitteosalevate inimeste näljasurma, - kas siis see ei olnud kuritegu?

Selle kõnega lõppeski teksti üleandmise protseduur. Järgmisel päeval avaldati see üldiseks tutvumiseks.

Saksamaale avaldas rahuleping otse jahmatama panevat muljet. Kuidas ta ka ei olnud selleks ettevalmistatud, et võitjad ei pruugi 14 wilsonlikust punktist kinni pidada, ning ta teadis miskit rahulepingu kohta ajakirjanduse kaudu, kuid ikkagi, paljud olulised punktid olid neile täiesti uudsed. Maal nähti rahulepingus Saksamaa pihta antud surmahoopi. Olles nõrgendatud territoriaalsetest kaotustega, räägiti nendest, et ta ei kannata välja neid majanduslikke koormisi, millised on talle rahulepinguga peale pandud ja hukkub. Sellegi poolest, aktiivsest vastupanust, sõja taasalustamisest enam juttu ei olnud. Räägiti vaid sellest, et kuidas veenda liitlasi rahu ebaõigluses, selle mittevastavusest lubatud wilsoni programmiga, et kuidas neid paluda, et rahutingimusi leevendataks ja et ei hävitataks niigi varemetes Saksamaad. Sellises vaimus olid koostatud saksamaa delegatsiooni märkused, mis anti üle Antanti esindajatele 30 mail (esialgset tähtaega oli pikendatud 2 nädala võrra).

16. juunil andis konverents Saksamaa delegatsioonile üle oma vastused nende märkustele. Suurele osale sakslaste vastuväidetele ja alternatiivsetele ettepanekutele anti vastuseks lühike ja kuid, vahest ka motiveerimatu äraütlemine ja vaid vähesed, põhiliselt teisejärgulised märkused andsid konverentsile põhjust lepingu vastavate määruste muutmiseks. Oluliseim parandus, milline konverentsi poolt vastu võeti, puudutas Ülem-Sileesiat, milline esmase kava järgi pidi minema Poolale üle tingimusetult, aga muudetud kava järgi – vaid pleibitsiidi alusel. See eest säilitati muutmatul kujul §231, milline oli äärmiselt solvav sakslaste enesearmastusele, milline mitte ainult ei tunnistanud saksa koalisatsiooni ainsateks sõjasüüdlasteks, vaid nõudis selle formaalset tunnistamist („liitlasriigid tunnistavad Saksamaad ja selle liitlasi vastutavatena, - ja Saksamaa on sellega nõus, - ka kõige sõja ...kahjuga, mis tingitud Saksamaa ja selle liitlaste rünnakust“). Nüüd juba nõudis konverents Saksamaalt rahulepingu tunnistamist en bloc selle lõplikul kujul, kusjuures mitte enam, kui 5- päevase tähtaja jooksul: vastasel juhul ta ähvardas sõjategevuse taasalustamisega.

Saksamaal tunti end lollitatuna, kuid oluline osa poliitikutest ja parteidest tunnetasid rahulepingule, milline see ka ei oleks, allakirjutamise vajadust, vaid konservatiivid olid vastu, kuigi ka nemad ei kavatsenud vastasele relvastatud vastupanu. Nad pidasid õigemaks seda, et parem Antant okupeeriks ja valitseks Saksamaad, kui võtta enda peale sellise häbistava akti allkirjastamise vastutus. Võimalik, muidugi, et nad rääkisid sellisest soovist ning kindlusega, et olles tühises vähemuses ja omamata mingit riski, nad säilitavad koduma au ja väärikuse eest võitlejate auväärse koha.

Nii siis juhtus: et Asutavas Kogus võeti rahu vastu olulise häälteenamusega. Kuid, Scheidmann ei soovinud seda allkirjastada ja läks erru. Seda tegi uus valitsus, samuti koalisatsioonivalitsus (sotsiaaldemokraatidest, klerikaalidest ja demokraatidest) Baueri (sotsiaal-demokraadi) eesistumisel. Prantsusmaale saadeti uus delegatsioon, Mülleriga, uue välisministriga, eesotsas.

Lõppakt toimus jällegi Versailles´, Trianonis, 28 juunil. Saksavastase koalisatsiooni poolt osalesid kõikide riigkide esindajad, välja arvatud Hiina, kes allkirjastamisest keeldus.

Saksamaad esindas selle delegatsioon.

Sel päeval allkirjastati vaid kuus dokumenti.

1)Rahu Saksamaaga, mida nimetatakse Versailles´ rahulepinguks ja

2)protokolli, mõlemad dokumendid allkirjastati kõigi konverentsi töös osalenud (peale Hiina) 26 riigi ja Saksamaa poolt;

3)Reini puudutav kokkulepe, milline allkirjastatud 5 suurriigi ning Saksamaa poolt;

4)spetsiaalne leping, mis puudutab Poolat, mis allkirjastatud 5 suurriigi, Poola ja Saksamaa poolt. Kõnesid ei peetud.

Samal päeval Wilson ja L.George allkirjastasid kaks eraldi, kuid sisult täiesti ühesugust kokkulepet Prantsusmaaga, millise jõuga Ühendriigid ja Suurbritannia kohustuvad Saksamaa poolse uue kallaletungi puhul Prantsusmaale appi tulema.

Mõne aja pärast peale seda oli avaldatud mitmeid kokkuleppeid Saksamaa väljaspool Euroopat asetsevate valduste jaotamise suhtes, milliste kohta oli tekstis eneses nimetatud vaid seda, et Saksamaa loobub neist suurriikide kasuks (täpsemalt määratlemata §119).

Põhjus, millise tõttu Hiina rahulepingu allkirjastamisest keeldus, seisnes järgnevas.

Saksamaa, 1898.a. vallutas, Hiinas kahe misjonäri tappmise kompensatsiooniks, linna Kiao Tsau (teisiti loetakse Dzjao Dzau) ja osa Shatuni poolsaarest. Suure sõja alguses Jaapan vallutas selle linna erilise vaevata ja hoidis enese käes kuni Pariisi konverentsini. Suure sõja päris alguses Jaapan hõivas selle linna ilma erilise vaevata ja haldas seda vahetult Pariisi konverentsini. Seejuures, Hiina nõudis pidevalt selle, kui tema valduse tagastamist. Jaapan, vastupidi, ei soovinud otsustavalt seda tagastada. Hiina taotlusi toetasid Ameerika Ühendriigid. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid Jaapani poolel. Lõppude lõpuks Ameerika Ühendriigid andsid järgi ja Kiao Tsao lepingu järgi selle Jaapanlastele. See kutsus Hiinas esile ägeda protesti. Algas Jaapani pankade, kaupluste, laevakompaniide jne. boikott. Ameerika Ühendriigid muutusid sel ajal seal ülipopulaarseks. Selle vaimustuse mõjul otsustas Hiina rahulepingu allakirjastamata jätta, kuigi ega tal ka sõja venitamise soovi polnud. Seepärast 1919.a. augustis võttis Hiina parlament vastu seaduse, mille alusel kuulutati sõjaseisukord Saksamaaga, tegemata mingit spetsiaalset rahulepingut, lõppetatuks.

Ajavahemikul 7. maist, mil rahulepingu esialgne tekst oli esitatud Saksamaa delegatsioonile ja 28 juunini, kui see allkirjastati, jätkas Pariisi konverents oma tööd, töötades välja põhiliselt Austriaga sõlmitava rahulepingu teksti. Selle väljatöötamine lõpetati juba mais. Austria all ei tule siin mõelda mitte endist Austria-Ungarit, ega ka Austria keiserriiki. Sellest eraldunud juba 1918.a. revolutsioonilisel teel Ungari, Tšehoslovakkia ja austria Poola ja tugevalt ahenenud Austria eksisteeris juba omaette vabariigina. Sellegi-poolest ta säilitas veel mingi aja Tiroli lõunaosa ja Triesti ja Dalmaatsiat ja teisi piirkondi, millised tuli varsti, peale rahulepingu sõlmimist, anda Itaaliale või Jugoslaaviale.

Austria delegatsiooni juhiks oli tollane Austria Vabariigi kantsler d-r Renner*

(*Üks Austria silmapaistvatest sotsiaal-demokraatidest. Teda võib pidada sotsiaal-demokraatia sellise suuna loojaks, milline toob traditsioonilise klassivõitluse kõrvale rahvusliku võitluse, kui iseseisva ajaloolise faktori tähtsuse. Sinoptikusi (Синоптикуса) ja Springeri (Шпрингера) pseudonüümi all kirjutas Renner rahvusküsimusest rea silmapaistvaid teoseid, millistest ka mõned on vene keelde tõlgitud.)

2. juunil toimus, seekord Saint-Germainis (Сен Жермене), temale rahulepingu teksti kätteandmine. Klemanso pidas sel puhul jälle lühikese, kuiva, kõne, milliselel Renner aga vastas pikema sõnavõtuga. Ta ütles muuseas, et on ebaõiglane pidada väikest Austria Vabariiki ainsaks suure Austria keiserriigi pärijaks ja panna talle üksi kohustused, millised oleksid pidanud viimasele pandud olema. Austriale, nagu kuu aega enne seda Saksamaale, anti oma arvamauste avaldamiseks teatud tähtaeg.

Austria delegatsioon pööras neis põhitähelepanu Austriale pandud majanduslikele kohustustele ja teatas, et need kohustused oma esialgsel kujul ei ole nõrgendatud ja vaesunud riigile üldsegi jõupärased. Konverents võttis austerlaste märkused ja nõudmised arvesse ja neile 20. juulil esitatud rahulepingu lõplikus tekstis olid mõnevõrra leevendatud. Siiski, rahulepingu lõplik allkirjastamine venis ja toimus alles 10. septembril, Saint-Germainis. Rahu allkirjastati kõigi 27 liikmesriigi (ka Hiina poolt) ja Austria poolt. Samal päeval olid allkirjastatud samuti viie suurriigi poolt Tsehhoslovakkiaga, Jugoslaaviaga sõlmitud, ning ka mõned teised kokkulepped.

Enne Saint-Germainis rahulepingule allakirjutamist oli sama, 1919.a.juulis valminud Bulgaariaga sõlmitava rahulepingu tekst. 26. juulil saabus Pariisi Bulgaaria delegatsioon, eesotsas peaminister Stambulskiga ja talle anti rahulepingu tekst üle Pariisis välisministeeriumi ruumides. Lepinguga tutvumiseks ja märkuste tegemiseks oli talle antud eriti pikk tähtaeg – kuni 19. septembrini. Rahuleping sõlmiti 27. novembris Neuilly´s (1919).

Seejärel tekkis Pariisi konverentsi töös märkimisväärne paus ja kui alguses tuldi üha harvemini kokku, siis lõpuks nad enam kokku ei tulnud. Kuid samal ajal rahulepingud Ungari ja Türgiga, mis olid küll üldjoontes sõnastatud, olid veel lõpetamata. Nende lõpetamine tehti ülesandeks Ülemnõukogule, milline, lõpuks, sai sellega 4. juuniks 1920.a. ühele poole, millisest Ungariga sõlmitud rahuleping allkirjastati Versailles, kuid nimetati Trianovski rahuks. Sarnaselt Austriaga sõlmitud lepingule, jäi Ungari ilma komandikust valdustest ja peale kontributsiooni, pani talle sellisel viisil kolm korda vähendatuna Ungari kuningriigi poolt sõja ajal tehtud võlad.

Üheaegselt Ungariga sõlmitava rahulepingu väljatöötamisega valmis ka Türgiga sõlmitava rahulepingu tekst. 11. mail 1920.a. esitati see Pariisisi Türgi delegatsioonile, millise juhiks oli Tefik-paša. Selle rahuga võeti Türgilt tema viimased Euroopas asuvad valdused, säilitades vaid Konstantinoopoli koos ümbritseva piirkonnaga. Aasias säilitati talle Väike-Aasia ja sellest ka mitte kõike, eraldades Mesopotaamia, Armeenia, Süüria ja Araabia. Sellegi-poolest oli Türgi valitsus valmis igasugust rahulepingut allkirjastama ja järelikult ka seda. Juuni lõpus esitas Türgi Ülemnõukogule oma rahulepingu suhtes tehtud vastuväited. Ta väitis, et Türgi osalus sõjas oli noortürklaste ühenduse komitee Ühinemine ja Progress asi, ega mitte Türgi rahva soov ja kes selles ei ole süüdi. Ta protesteeris Türgilt Frakia ja Smirni vialeti äravõtmise vastu ja Pospori ning Dardanellide üle kontrolli teostamiseks rahvusvahelise komisjoni koosseisu vastu, millises Türgi ei olnud isegi esindatud. Ülemnõukogu nõustus viimase märkusega ja vastavat komisjoni täiendati. Teised türklaste ettepanekud lükati suuremas osas tagasi. Oma vastuses asetas Ülemnõukogu rõhu sellele, et Türgi astus põhjuseta sõtta ja käitus selles metsikult. Viitas Armeenias korraldatud veresaunale, mil tapeti 800 000 inimest, halastamata naistele ja lapstele.

27. juulil 1920.a. teatas Türgi oma valmisolekust rahulepingu allkirjastamiseks, kuid samal põhjusel sinna kutsutud Kreeka esindus, keeldus sellest, seni kuni ei saa endale saarte gruppi, mis on tuntud Dodekanesi saarte nime all ja mis on veel Itaalia poolt hõivatud.

Mõne päeva pärast, siiski, toimus Itaalia ja Kreeka vaheline eraldi kokkuleppe sõlmimine, mille alusel Kreeka sai Dodekanesi, erandiks Rodose s. Peale selle, 10 augustil 1920.a. Sevresi ´s allkirjastati rahuleping Türgiga. Selle allkirjastasid neli suurriiki (erandiks USA), Kreeka, Rumeenia, Belgia, Poola, Tšehoslovakkia, Portugal, aga samuti Armeenia ühelt poolt ja Türgi teiselt poolt. Jugoslaavia keeldus allkirjastamisest, sest keeldus võtmast enda peale osa türklaste võlgadest mis kaasnesid Türgilt saadud maa-aladega. Samal päeval allkirjastati Sevris ka Kreeka-Itaalia kokkulepe.

Rahulepingud jätsid palju lahendamata küsimusi. Nii jai lahendamata Fiumi linna saatus. Ungari kaotas Trianoni (1920) lepinguga kõik oma õigused liitlasriikidele (Atantile), otsustamaks kellele nimelt pidi see sadam kuuluma, mis oli kahele naaberriigile nii ihaldusväärne, lepingute tekstist ei selgunud. Seejuures, juba varem enne allkirjastamisi, toimusid Pariisis konverentsil teravad kõnelused Jugoslaavia ja Itaalia vahel, toimus oluline sündmus, mis küsimuse lahendamist veelgi rohkem raskendas.

1919.a. septembris vallutas tuntud itaalia poeet Annuntsio tema poolt värvatud vabatahtlike salgaga linna ((Fiumi- tänapäeval tuntud, kui Rijeka ja asub Horvaatias, mere kaldal.)) ja kuulutas selle Itaaliaga liidetuks. Sel ajal oli Itaala valitsuse eesotsas juba Nitti, sest nagu Orlando ebaedu Pariisis oli viimase 19 juunil kukutanud. Kuigi Nitti ja ta kabineti välisminister, Tittoni, soovisid Fiumi ja Dalmaatsiat mitte vähem kui Orlando ja Sonnino, kuid et Itaalia kuulus Antanti liikmesriikide hulka ja ei soovinud uuesti Pariisi konverentsi tööst kõrvale jääda, siis soovis Nitti valitsus ametlikult, et mitte näida Annuntsinoga solidaarne, et viimane linnast lahkuks. Kuid Annuntsino ei allunud korraldusele ja jäi Fiumi juhiks edasi, milline osutus seega vabalinna staatuses olevaks, kuid omades oma iseseisvat poliitilist elu oli ikkagi Itaaliale ustav.

Jugoslaavia, mis oli sellise liidu vastu, lõpuks, 12. novembril 1920.a. ikkagi sõlmis Rapallos (Genoa lähedal) Itaalia ja Jugoslaavia vahelise kokkuleppe, millise alusel Jugoslaavia andis peaegu kõigis punktides järgi Itaaliale, viimane aga ei saanud täielikke õigusi. Fiumi tunnistati alatiseks vabalinnaks, kuid linna kallastel, lahe suudmes asuvad saared läksid Itaaliale. Siiski, Itaalia sai Põhja Dalmaatsia koos Saro mäega, ehkki kitsamates piirides, kui pretendeeris, toetudes 26. aprillil 1915.a. Londonis sõlmitud kokkuleppele.

Sõlmiti mitmed eraldilepped Aafrikas asuvate Saksamaalt ära võetud valduste jagamise suhtes, erinevate Aasias asuvate mandaatterritooriumite (Süüria, Palestiina, Mesopotaamia) jne juhtimise üle.

Me nägime, et need rahulepingud olid võitjariikide poolt võetud vastu mitte eriti üksmeelselt. Nii ei allkirjastanud Hiina - Saksamaaga, Jugoslaavia-Türgiga, USA – Ungari ja Türgiga sõlmitavat rahulepingut.

Rahulepingu allkirjastamise järgi peab toimuma selle ratifitseerimine, s.t. selle kinnitamine riigipea poolt. Varasemal ajal ei olnud kaugelt kõikides riikides selleks vajalik parlamendi nõusolek, sest enamikes riikides kuulus lepingute kinnitamise õigus otse monarhi õiguste hulka, kes allkirjastas selle (muidugi vastutava ministri nõusolekul). Seepärast, kui juba rahuleping oli allkirjastatud, siis oli selle ratifitseerimine juba formaalsus. Siis nüüd on kõigis neis lepinguis märgitud, et need tuleb parlamentide poolt kinnitada.

Võidetud riikides kutsusid rahulepingud esile kibeda kriitika ja kaebekisa aga sellegi poolest enamik riikides kinnitati need häälteenamusega ja otsustati ratifitseerimise kasuks. Ungaris oldi kahtlevamal seisukohal, kuid ka seal see lõppude-lõpuks tunnustati ja ratifitseeriti.

Parlamentaarsetes võitnud riikides kutsusid rahulepingud samuti esile erinevatest vaatevinklitest lähtunud kriitika, kuid lõppude-lõpuks ka pea kõigis need ratifitseeriti. Kuid neist üksikuist eranditest on eriti oluline üks.

USA-s kutsus nende presidendi lapsuke – Rahvasteliit - esile tõsise rahulolematuse. Kahest peamisest poliitilisest parteist, millised võistlesid võimu pärast, isegi demokraatlikust, millest tuli Wilson, ei olnud kaugeltki vaimustatud sellistest rahvaste vahelistest suhetest, milline kohustab täiesti võõraste huvide eest sõtta astuma, sellise organisatsiooni otsuse alusel, millises Ühendriikide hääl võib täielikult olla alla surutud paljude väikeriikide häältega. Vabariiklased olid peaegu üksmeelselt Rahvasteliidu vastu. Peale selle, kutsus Rahvasteliidu põhikirjas olev punkt, milline andis Inglismaa kolooniatele (Kanadala jne) iseseisva hääle, mistõttu Inglismaa sai Liidu üldkogu istungitel kuus häält, samas kui kõik teised riigid ja Ameerika Ühendriigid nende hulgas, omasid igaüks vaid üht häält. Seejuures nad rääkisid Ameerikas, et me ei saa Inglismaad käsitleda teisiti kui ühtset riiki.

Sarnaseid vastuväiteid esitati USA ja Prantsusmaa poolt allkirjastatud eraldi lepingu suhtes, kuna see sunnib USA-t astuma sõtta neile täiesti võõraste huvide eest.

Wilson sõitis Pariisist Ameerikasse kohe kui oli allkirjastatud rahuleping Saksamaaga, 8. juulil 1919.a. Juba kahe päeva pärast ta esitas rahulepingu ratifitseerimiseks Senatisse. Tavaliselt lepingud ratifitseeritakse en bloc, või siis lükatakse tagasi. Seekord Senat asus seada vaatama läbi punkthaaval. Tehti suur hulk väljajättude ettepanekuid ja neist 15 võeti vastu, millistest oli oluliseim see, mis väidab, et Ameerika Ühendriigid ei võta endale kohustust garanteerida mingi välisriigi territooriumi või selle sõltumatuse vastase kallaletungi ärahoidmist ega kohustu alustama sõda Rahvasteliidu mingi otsuse põhjal, kui sellist otsust ei võta, iga üksikjuhtumi puhul eraldi, vastu Ameerika Ühendriikide Kongress.

Teine oluline parandus hoiab juba ette ära Rahvasteliidu kõik määrused, millistega oleks mingile riigile antud mitu häält. Vastupidi, parandus, millisega sooviti KiaoTsao Hiinale tagastada, kuigi see kogus palju hääli, lükati tagasi.

Seejärel, 19. novembril 1919.a. pandi rahuleping ratifitseerimise hääletusele ja võeti vastu koos 15 väljajätuga (reservations), kuid lükati enamuse poolt tagasi 51 häälega, vastu 41 häält. Enamuse hulgas, s.t. ratifitseerimise vastu, oli kogu demokraatlik partei, mis oli väljajättude vastu ja väike osa vabariiklikust parteist, milline oli üldse, igasuguse, nii seda mõtetuks muutvate parandustega, kui ka ilma, rahulepingu sõlmimise vastu. Demokraadid tegutsesid antud juhtumil kooskõlas Wilsoniga, kes kirjutas Senati esimehele, et selliste parandustega lepingu sõlmimine ei oleks selle ratifitseerimine vaid selle nullifitseerimine ((e. tühistamine)).

Sellisel viisil, tekkis pardoksaalne nähtus: Ühendriigid lükkasid rahulepingu, millise alused olid nende endi poolt antud, tagasi ja jäid formaalsest vaatepunktist lähtudes Saksamaaga sõjaseisukorda, mis on katkestatud vaid relvarahuga, sõda, millist nad ei soovinud ja millist jätkata Saksamaa ei saanud. Usk sellesse, et sõda on lõppenud, vaatamata rahu ratifitseerimisest keeldumisele, oli USA-s niivõrd suur, nad hakkasid Euroopast oma vägesid ära tooma. Vangide vahetust aga ei teostatud ja ka teised „sõjaseisukorra ebamugavused“ kestsid veel tervelt kaks aastat. Vaid alles 1921.a. sügisel, uue USA presidendi, vabariiklase Gardingi, kes asendas Wilsoni, ametiajal oli töötatud välja USA-Saksamaa vaheline separaatrahu, aga seejärel ka separaatrahud teiste sõdinud riikidega, lõpetasid venima hakanud relvarahu. Erandiks Rahvasteliit, oli ameeriklaste rahulepingud Versailles´ rahudele üpris sarnased. USA eeskujul loobus rahulepingute allkirjastamisest Ecuador ja Nikaraagua, kes sõlmisid hiljem (1921.a.)samuti Saksamaaga, Austriaga ja teiste sõdinud riikidega eraldirahud.

Nagu me näeme, Maailmasõja lõpetanud rahuleping, ei moodusta endast formaalsest küljest ühtset akti. Iga Saksamaaga koaliseerunud (lugedes Austria ja Ungari eraldi olevaks) riik sõlmis eraldi rahu, peale selle sõlmiti märkimisväärne hulk erilepinguid, aga 1919-1921.a. oli allkirjastatud ja ratifitseeritud üle 60 eri poliitilise lepingu ja kokkuleppe, mis kõik üheskoos moodustavadki selle, millist võinuks nimetada rahutraktaadiks.

Need kokkulepped on ülimal määral eripärased nii sisult kui viisilt ja nende sõlmimise ning allkirjastamise koha ning ka neid allkirjastanud riikide arvu poolest. Vaid mõned neist on töötatud välja Pariisis üldisel konverentsil ja neist veelgi vähemad on Versailles´ allkirjastatud. Versaille rahulepinguks peetakse sõna otseses mõttes vaid üht lepingut, mis sõlmitud 26 liitlase (kelledest kolm, aga nimelt USA, Ecuador ja Nikaragua, keeldusid selle ratifitseerimisest) ja Saksamaa vahel. Teine rahuleping sõlmiti (Ungariga), kuigi ka esimene allkirjastati samas Versailles´ Triani lossis ((On olemas suur ja väike Trianon loss)), kuid mida nimetatakse ametlikult Triani rahulepinguks. Teised lepingud on allkirjastatud mujal, aga paljud ei ole isegi Pariisis välja töötatud, vaid on loodud Londonis, Rapallos jne linnades. Märkimisväärne osa lepingutest – on eraldilepingud mis sõlmitud kahe või enama riigi vahel.

Paljud neist lepingutest, isegi kui neid üksikult võtta, on üpris mahukad: nagu Versailles´rahuleping Saksamaaga sisaldab 440 paragrahvi ja võtab ingliskeelses väljaandes enda alla 205 lk. üpris väikse kirjaga teksti (Mainitud on „The Treaty of Pease with Germany“), millise hulka ei ole arvatud veel mahukamat tervet köidet moodustavad alfabeetilist loetelu. Seda mahukamad on nad kõik tervikuna, moodustades terve raamatukogu, ületades mahus mitu korda kõigi 1815.a. Viini lepingute mahu. See suur maht on ühe suure asjaolu tulemus, kuna kunagi varem ei ole mitte ükski sõda vapustanud inimkonda nii sügavalt, kui see kord ja mitte mitte kunagi varem ei ole tulnud rahulepingu sõlmimisel puudutada niivõrd avaralt igasuguseid eluvaldkondi.

Sellegi-poolest, on vaid harv rahuleping jätnud järele nõnda palju ebaselget ja lõpunirääkimatut. Viimane väljendub mitte ainult selles, et ta paneb riikide piiride lõpliku määratlemise erinevatele rahvusvahelistele komisjonidele, millised peavad peavad neid viima rakendama tegelikus elus, mitte traktaadi teksti täpsemate juhiste järgi, nagu seda tegid alati kõik rahulepingud, vaid piirdudes ligikaudeste juhistega. Ei. Pariisis koostatud lepingud ei anna tihti isegi selliseid ligilähedasi juhiseid. Nii nad ei määratle täpselt kontributsiooni suurust, kuna vaid räägivad, et: nii nagu Saksamaa ja Austria ressursid on ebapiisavad, selleks, et hüvitada kogu nende poolt tekitatud kahju, siis Austria maksab sellise summa, millise on võimalik „temalt mõistlikult välja nõuda“ ja milline määratletakse hiljem kindlaks vastava reparatsioonide komisjoni poolt. Aga üldse, on reparatsioonide komisjonile, millisesse kuuluvad võitnud-riikide esindajad, pandud väga palju selliseid ülesandeid, milliseid rahulepingutes pole kokku lepitud.

Teine rahulepingutele iseloomulik joon – üldiste abstraktsete õigluse ja rahvusvahelise moraali jne. printsiipide mõju. Sarnased fraasid korduvad neis tihti ja nende kujule annab tugeva mõju Wilsoni vaim. Selles vaimus on loodud Rahvasteliit. See on keiser Wilhelmi kohtu alla andmise aluseks, süüdistades teda „rahvusvahelisele moraalile ja traktaatide pühadusele kallalekippumises“. Ta dikteeris ette paljud lepingute punktid, milliste näiteks võiks tuua Vr. VIII peatüki 2. lisa §11 määrused, milliseid on korratud mõnedes teistes rahulepingutes (näit. Austria).

Reparatsioonikomisjon oma tegevuses „ei ole seotud mingi seaduste või eeskirjade koodeksiga, kuid juhindub õigusmõistmise, õigluse ja kohusetundlikkuse printsiipidest“, kusjuures see on moodustatud ühekülgsel moel ja selles on esindatud vaid võitnud-riigid ja neist sõltub sisuliselt kogu Saksamaa ja teiste võidetud riikide saatus.

III

Rahvasteliit.
Rahvasteliidu leping. Selle iseloom ja sisu. Selle koosseis. Rahvasteliidu tekkimine. Selle tegevus 1920.a.

Rahvasteliit (League of Nations, pr. – Sociéte´ des Nations) – see on uus nähtus rahvusvahelistes suhetes, kuigi sellel on analoogia 1815.a. Püha Liiduga. Selle põhiülesanne on selle lepingus määratletud järgmisel viisil:

„Kõrged lepinguosalised,

silmas pidades, et koostöö edendamiseks rahvaste vahel ja neile rahu ning julgeoleku kindlustamiseks on tarvis: