V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)



Yüklə 432,5 Kb.
səhifə5/10
tarix01.08.2018
ölçüsü432,5 Kb.
#60480
1   2   3   4   5   6   7   8   9   10

võtta vastu kohustusi sõda mitte alata, alal hoida avalikkusele, õiglusele ja aule rajatud (honourtables) rahvusvahelisi vahekordi,

pidada täpselt kinni rahvusvahelise õiguse ettekirjutustest, mis nüüdsest peale on võetud valitsuste tegevuse tunnustatud määrajaks;

maksma panna õiglust ja piinlikult respekteerida organiseeritud rahvaste vastastikustes suhetes kõiki lepingute kohustusi,

võtavad vastu käesoelva põhikirja, millega asutatakse Rahvasteliit“.


Rahvasteliit peab algusest peale ühendama kõik või peaegu kõik maailma tsiviliseeritud rahvad – nii Euroopas, kui ka teistes maailmajagudes. Vaid riigid, millised on Rahvasteliidu loojate arvates süüdi oma rahvusvahelste kohuste täitmatajätmises ja ei tõestanud oma valmisolekut neid ka tulevikus täita; edasi, mittesuveräänsed, veel organiseeruvad ja veel tunnustamata riigid; ja lõpuks pooltsiviliseeritud riigid ei olnud kutsutud viivitamatult Rahvasteliitu astuma; kuid ka need riigid, nagu Liidu loojad lootsid, astuvad sellesse varem või hiljem ja siis Liit hõlmab kogu maailma. Ja nii nagu kõik Liidu liikmed kohustuvad kõik oma erimeelsused, millised ähvardavad sõjaks muutumisega, anda lahendada rahvusvahelisele vahekohtule või Liidu Nõukogule, siis sõjad peaksid tõesti ajalukku kaduma. On iseenesest mõistetav, vaid ühel väga olulisel tingimusel: kui Liidu liikmed ka tõesti sellisele nõudmisele alluvad. Sellele, ilmselgelt, Rahvasteliidu loojad oma arvestused rajasidki, esmalt ka Wilson.

Kuid kui mingi riik ei nõustu oma vaidlust teisega vahekohtule lahendamiseks esitama, ega pöördu Rahvasteliidu Nõukogu vahenduse poole, või kui teebki seda, aga seejärel keeldub esimese otsuse või viimase nõuande täitmisest? Ja kudas siis sõda vältida, kui mitte kõik riigid Rahvasteliitu ei astu ja selle läve taha jäävad märkimisväärset sõjalist jõudu omavad riigid?

Nii ühe kui teise võimalikust Liidu asutajad pidasid muidugi silmas ja et sõdu neid asjaolusid arvestades saaks vältida, tõid sisse järgmised määrused.

Rahvasteliit moodustab huvide ühtsusel, millistest peamine on sõdade ärahoidmine, põhineva tiheda ja sõbraliku pere. Seepärast peetakse igat mingi liikme vastu suunatud sõjalist kallaletungi kui kallaletungi kõigi vastu ja nad kõik peavad tegelikkuses näitama selle ühe suhtes, kes sellise kallalekippumise ohvriks langes, üles solidaarsust.

Kui kallaletungi süüdlaseks osutub Liidu liige, kes rikkus Lepingus toodud vahekohtu või Nõukogu poole pöördumise nõudmist, siis kõik ülejäänud liikmed kohustuvad süüdlasega katkestama mitte ainult igasuguste poliitilisi suhteid, vaid ka keelavad oma kodanikel pidada sellega kaubanduslikke, rahanduslikke või isiklikke suhteid. Ühe sõnaga, süüdi olev riik aja isegi selle kodanikud allutatakse täielikule boikotile, vaat et isegi rangemale, kui see oli Saksamaaga sõdimise ajal või Napoleon I poolt loodud Inglismaa kontinentaalse blokaadi ajal. Iseenesest mõistetav, et selline boikot, kui see ei to kaasa süüdi oleva riigi kiiremat alistumist, peab lõppema kõikide sõjaga üksiku vastu ja seepärast „Rahvasteliidu Nõukogu peab soovitama erinevatele valitsustele sõjalisi, mere- ja õhuruumi puudutavaid meetmeid, milliste vahendusel Liidu liikmed, vastavalt oma sõjaväe suurusele, võivad osaleda süüdlase, Liitu astudes võetud kohuste täitmisele sundimise ettevõtmises“. See muidugi, peab tooma kaasa süüdlase Rahvasteliigast väljaviskamise (§16.).

Kui aga Liidu liikme vastaseks sõjasüüdlaseks osutub veel Liitu mittekuuluv riik, siis asi sellest sisuliselt ei muutu. Temale tehakse vahekohtu või Rahvasteliidu vahenduse poole pöördumise ettepanek, aga kui ta sellega ei nõustu, siis toimitakse temaga samuti nagu Liidu liikmega: st. kuulutatakse boikoti all olevaks ja seejärel alustatakse ühiste jõududega tema vastast sõda (§17.).

Sellisel viisil, ultima ratione sõjaoht ikkagi säilub – kuid kõikide sõda ühe vastu, millist eeldatakse, peab suhteliselt kergelt lõppema õiguse ja õigluse võiduga.

Kuid Rahvasteliidu lepinguga tunnistatud sõda ei võeta selle ainsal kujul – sõda seaduse ilmse rikkumise puhul. Võimalik on ka selline juhtum: Nõukogu vahenduse ettepanek võeti vastu kuid asjast huvitatud pooled keeldusid selle juhiste täitmisest. Sellisel juhtumil Nõukogu avaldab vaidlust puudutava küsimuse täielikku aruande ja esitab pooltele oma ettepanekud. Kui see aruanne ja ettepanekud on Nõukogus vastu võetud ühehäälselt (muidugi ei arvestata asjast huvitatud poolte hääli), siis on ettepanekud tingimusetult kohustuslikud ja „Liidu liikmed kohustuvad vältima sõja alustamist poole vastu, kes oma tegudes arvestab Nõukogu ettepanekuid“. Kuid kui aruanne ja ettepanekud on võetud vastu vaid häälteenamusega, mitte ükshäälselt, siis Liidu liikmetel on õigus tegutseda nõnda nagu peavad õigluse ja õigluse kaitseks õigeks“(§15.) Teiste sõnadega, Rahvasteliidus üksikute liikmete üksmeele puudumisel tunnistatakse ikkagi õiguse ja õigluse küsimuse lahendamisel meetmete iseseisvat valimise õigust ja järelikult, nad võivad ikkagi, isegi Rahvasteliidu lepingut rikkumata, alustada sõda, kui nende arvates aisat õiguse ja õigluse saavutamise meedet. Tõsi, seesamas Lepingu §15, vahetult toodud määruste järel, on toodud ära määrus vaidluse lahendamiseks edasi andmisest Liidu üldkogule ja siin loetakse juba üldkohustuslikuks otsust, mis on võetud vastu häälteenamusega. Sellegi poolest jääb jõudu ka eelnev otsus, kuigi viimase poolt leevendatuna*

(*Oletame, et Rahvasteliit eksisteeris juba 1914.a. ja et Saksamaa, Austria-Ungari ja Serbia olid selle liikmeks. Algas tuntud Austria-Ungari ja Serbia vaheline konflikt. See toodi üle Liidu nõukogusse. Nõukogu otsustas peaegu ühehäälselt Serbia kasuks, kuid selles esindatud Saksamaa esindaja andis enamuse otsuse suhtes vastuhääle ja Austria-Ungari ja tema järel ka Saksamaa säilitavad õiguse tegutseda oma õigusest ja õiglusest arusaamise kohaselt. Sõda ei ole seega ära hoitud ja see on alustatud Rahvasteliidu põhikirja §15. määruste kohaselt.

Serbia, muidugi ka Nõukogu ise, võib apelleerida Liidu üldkogule. Üldkogu võtab rõhuva häälteenamusega vastu Nõukogu määrusega kooskõlas oleva, järelikult Serbiale soodsa, otsuse. See tehakse juba Austriale, veelgi enam, Saksamaale, kui kõrvalisele Liikmele, kohustuslikuks. Kuid Austria-Ungari poolt on võetud sellised meetmed, millised muudavad sõja tingimusetult vältimatuks. Kuidas toimida? Leping ((põhikiri)) ei anna selget vastust. Erinevus sellest oletuslikust ja tegelikuses välja kujunenud sündmuste käigust seisneb selles, et Austria-Ungari oleks neist esimesena olnud üldise õiguse rikkujaks ja kõik riigid, millised, nagu Itaalia, USA kui Rumeenia samal hetkel Rahvasteliidu põhikirja alusel sõtta ei asunud, oleksid pidanud seda viivitamatult tegema, samuti neutraalsed riigid nagu Rootsi, Hispaania, Holland j.t., oleksid pidanud neid järgima. See, muidugi oleks Saksamaa olukorda halvendanud ja kiirendanud sündmuste käiku. Kuid... kas nad seda tegid? Kus on selle garantii, et inimkonnale sellisel kriitilisel hetkel allakirjutatud Rahvasteliidu põhikiri ei osutuks „bumerangiks“.)


Sama eesmärki – sõdade ärahoidmist – püüab Rahvasteliidu põhikiri saavutada ka teist teed pidi: relvastuse piiramise teel. Leping lubab liikmetel omada maa-, mere- ja õhuväge vaid julgeoleku ja igal üksikul riigil lasuvate rahvusvaheliste kohuste, sealhulgas Rahvasteliitu kuulumise fakti alusel, tagamise eesmärgil. Selle hädavajaliku normi peab määratlema Rahvasteliit, võttes arvesse geograafilise asendi, suuruse, elanike arvu ja iga üksiku riigi teised vastavad tingimused. Kooskõlas kõigi nende andmetega, ta peab töötama välja sõjaväe vähendamise plaani, milline peab olema vaadatud läbi vastavate riikide valitsuste poolt (§8) ning olema seejärel võetud vastu Liidu poolt.

Peale oma peamise ja otsese eesmärgi, milleks Rahvasteliit loodi, on sellele põhikirjaga pandud ka mõned teised ülesanded.

Siia puutuvad eelkõige Liitu kuuluvate riikide vahel sõlmitavate lepingute registeerimise ning avalikustamise ülesanne „Ükski rahvusvaheline leping ega kohustus pole kohustav enne, kui ta on niiviisi registeeritud“ (§18). Kas sellise määrusega välistatakse riikide vaheliste salalepingute sõlmimine? Nähtavasti, mitte täielikult, kuigi sellega tehakse see riikidele raskemaks ja iga selliseid leppeid sõlminud riik võib alati esimesel soodsal hetkel neist taganeda. Kuigi sisuliselt ka teistest lepingutest, millised ei ole kaugeltki tingimusetult siduvad, täidetakse tavaliselt vaid seni, kuni see on kasulik.

Edasi, Rahvasteliit võtab endapeale mõnede kolooniate ja territooriumite hoolduse, millised sõja tõttu langesid neid varem valitsenud riikide suveräänsuse alt välja, kuid mis, nõnda nagu ütleb põhikirja §22 „kus elavad rahvad, kes kaasaegse maailma erakordselt rasketes tingimustes end ise veel valitseda ei suuda. Nende rahvaste heakäekäik ja arenemine on tsivilisatsiooni pühaks ülesandeks ja käesolevasse põhikirja on kohane võtta tagatisi selle ülesande täitmiseks. Kõige parem viis seda põhimõtet praktiliselt teostada on neid rahvaid anda arenenud rahvaste eestkostmise alla, kes oma varaallikate, oma kogemuste ja geograafilise asendi järeldusel võivad paremate lootustega seda vastutust enda peale võtta ja kes on selle vastuvõtmisega nõus; nemad oleksid eestkostjateks liidu volinikkudena ja selle nimel“.

Sellisteks territooriumiteks peetakse „mõningad“ (certaines) Türgilt äravõetavad piirkonnad, mõned alad Kesk- ja Edela –Aafrikas ja mõned Vaikse Ookeani saared. Rahvasteliidu põhikirjas ei oel neid territooriume täpsemalt loetletud, kuid nende hulka kuuluvad igal juhul, kõik Türgilt ära võetud piirkonnad, kõik Saksamaalt ära võetud kolooniad Aafrikas. Frakia on antud üle Kreekale mitte hooldaja õiguste või mandaadi alusel, vaid kui suverääni õiguse alusel. Armeenia ja Hedzas on muudetud iseseisvateks riikideks. Kolooniad ja territooriumid, millised ei ole võimelised omavalitsust looma, räägitakse edasi põhikirjas, asuvad üpris erinevatel arenguastmetel ja kooskõlas selliste hooldajatele mandaatidega antud ülesannetega, on üpris eripärased. Edasi on antud ära kolm tsivilisatsiooni arengu etappi:

1.“ühiskondadeks“ (communautés), millised seisavad teistest kõrgemal, „Mõned ühiskonnad, mis varemalt kuulusid Ottomani riigile, jõudsid niisuguse arenemisastmeni, et provisoorselt võib tunnustada nende iseseisvust, tingimusel et nende valitsemisel oleksid abiks eestkostja nõuanded ning toetus, kuni nad suudavad ise endid valitseda. Eestkostja valikul tuleb peaasjalikult tähele panna nende ühiskondade endi soove.“ (§22.,4.lõik). Sellisteks ühiskondadeks tunnistati: Süüria, millisele sai mandaadi Prantsusmaa, Palestiina ja Mesopotaamia, millise üle anti mandaat Inglismaale.

2. Ülalmainitutest allpool asuvate:„teiste, eriti Kesk-Aafrikas asuvate rahvaste arenemisaste nõuab, et eestkostja võtaks oma peale vastutuse maa-ala valitsemise eest tingimustel, mis kindlustaksid südametunnistuse- ja usuvabadust nende kitsendustega, mida nõuab avaliku korra ja heade kommete alalhoidmine ja kõrvaldaksid kuritarvitusi, nagu orjakauplemist ja kauplemist sõjariistadega ning alkoholiga, keelaksid kindlustuste ja maa- ning mereväe toetuspunktide ehitamist ja sõjalise hariduse andmist maa päriselanikkudele rohkemal määral, kui seda on vaja politseiteenistuseks või maa kaitseks. Jne.“(§22.,5.lõik)

3. „On maid, nagu Edela-aafrika ja Vaikse ookeani lõunapoolsed saared, mida elanikkude hõreduse, väikese pindala, tsivilisatsiooni keskkohtadest eemalolemise või mandataari geograafilise läheduse pärast võib kõige paremini valitseda mandataari seadustega kui tema maa-ala lahutamatut osa maa pärisrahva huvides ülal ettenähtud kindlustuste eeldusel.

Igal juhtumisel peab mandataar Nõukogule esitama aastaaruande tema hoole alla usaldatud maade kohta. .“(§22.,6 ja 7.lõik).“ Seatakse sise alaline komisjon, kelle ülesandeks on mandaatriikide aastaaruannete vastuvõtmine ja läbivaatamine ning arvamiste avaldamine nõukogule kõigis küsimustes, mis on ühenduses mandaadi teostamisega.“(§22.,9.lõik).

Edasi, Rahvasteliidu liikmed võtavad endapeale rida töö kaitset, rahvusest hoolimata kodanike võrdsust, naiste ja lastega aga samuti oopiumi ning muude kahjulike ainetega kauplemise jälitamisse, ning ka epideemiatega võitlemisse jne. puudutavaid kohustusi. Kogu see kohustuste gruppei loo, ainiti, olemuselt miskit uut, vaid nõuab Liidu liikmetelt, et nad neis suhetes tegutseksid „kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonide määrustega, nii nende, millised on juba sõlmitud aga ka nendega, millised sõlmitakse tulevikus“. Töö kaitse punkt on väljendatud järgmisel viisil:

„a)püüavad kindlustada ja alal hoida meeste, naiste ja laste õiglasi ja inimlikke töötingimusi nii nende endi maades kui kõigis teistes maades, kellega neil on kaubanduslikud ja tööstuslikud suhtes ja asutavad ning peavad üleval seks otstarbeks tarvilikke rahvusvahelisi organisatsioone“ (§23).

Lõpuks, Rahvasteliit eelistab enda kätte võtta erinevad juba eksisteerivad rahvusvahelised institutsionid, nagu Rahvusvahelise Postiliidu Büroo, Rahvusvaheline Telegraafivalitsuse Büroo jne.

Liitu juhitakse:

1)Üldkoosoleku poolt, millisesse kuuluvad kõik selle liikmed. Iga riik Rahvasteliidu liige võib nimetada Liidu üldkoosolekusse mitu aruteludes osavõtuõigust omavat delegaati, kuid hääletamisel on igal riigil vaid üks hääl (viis Inglismaa kolooniat on Liidu liikmetena võrdsustatud eraldi riikidega).

2)Liidu Nõukoguga. Rahvasteliidu Nõukogu koosneb 9 liikmest: neist viis nimetatakse viie liitlassuurriigi (USA, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Jaapan) poolt, igaüks ühe liikme, ülejäänud neli nimetatakse teiste riikide poolt, kes valitakse kindlaksmääratud ajaks üldkoosoleku poolt. Enne esimesi valimisi on Nõukogusse nelja liikme nimetamise õigus: Belgial, Brasiilial. Hispaanial ja Kreekal. Nõukogu juures asub alaline Sekretariaat; esimeseks peasekretäriks on juba Rahvasteliidu põhikirjas nimetatud sir James Eric Drummond; järgmised peasekretärid ja sekretärid nimetatakse Nõukogu ning üldkoosoleku poolt. Riikide delegaatideks üldkoosolekutel ja Nõukogus ning samuti olla teenistuses sekretariaadis võivad võrdsetel alustel olla nii mehed kui naised. Rahvasteliidu ja selle sekretariaat asub Genfis. Selle üldkogu esimesed kui sekretariaadi istungid peavad olema kutsutud kokku USA presidendi poolt.

Rahvasteliidu kulud jaotatakse selle liikmete vahel sellises proportsioonis, millises kaetakse Rahvusvahelise Postiliidu liikmete üldkulusid.

Nagu ülalpool on öeldud, et Rahvasteliit püüab haarata kogu tsiviliseeritud ((kultuurset)) maailma, kuigi, esialgselt ei astu sellesse nii Saksa koalisatsiooni, ega ka endisest Vene keiserriigist moodustunud riigid (peale Poola, kui Pariisi konverentsist osaleja), ning ka mittesuveräänsed ja poolkultuursed riigid. Ülejäänud jaotatakse kahte kategooriasse:
1)Pariisi konverentsil osalenud riikideks, järelikult Rahvasteliidu põhikirja väljatöötamisel osalenuteks. Nemad, kes allkirjastasid kas või ühe viiest rahulepingust, milliste teksti on võetud ka Rahvasteliidu leping ((põhikiri)) ja nagu on ette nähtud kohustusid selle ratifitseerima, astusid Liitu juba ipso jure, juba paljalt selle lepingu allkirjastamisega. Selliste riikide üldarv on 27, kui Inglismaad koos kolooniatega lugeda üheks riigiks ja kui viimaseid eraldi riikidena võtta, siis 32 ja see viimane arv on õigem, nõnda, et kolooniatel oli iseseisev hääleõigus (nende riikide loetelu on toodud ülalpool lk.19.)

2)13 riigiks, kes kutsuti viivitamatult Rahvasteliitu astuma ja kes on Liidu põhikirjas loetletud. Nendeks on:


Argentiina Paraguay

Taani Pärsia ((Iraan))

Helveetsia ((Sveits)) Rootsi

Hispaania Salvador

Holland Tšiili

Kolumbia Venetsueela

Norra
Nad astuvad Liitu, kui kahekuuse tähtaja jooksul, peale kutse saamist nad teatavad oma nõusolekust võtta tingimusteta vastu Rahvasteliidu põhikiri ((leping)).

Mõlemad riikide grupid, arvult 45, moodustavad esimese kategooria ja tunnistatakse „esialgseteks liikmeteks“.

Kõik ülejäänud riigid võivad, nende poolsel soovil, olla võetud Rahvasteliitu hääletamise teel, kusjures vastu võtmiseks on tarvis saada Liidu üldkoosoleku 2/3 poolthäälte enamust. Seejuures vastuvõtmist loetakse võimalikuks vaid tingimusel, et Liitu astuvad riigid annavad garantii, et hakkavad siiralt täitma oma kõiki rahvusvahelisi kohustusi.

Igal juhul ei ole Saksamaa ega ka mingi teise riigi pääs Liitu teoreetiliselt suletud.

Rahulepingud Saksamaa ja teiste riikidega tõid Rahvasteliidu põhikirja mõned täiendused ja mõningased täpsustused.

Versailles´ rahuleping Saksamaaga pani Liidule järgmised õigused ning kohustused.
Saari söebassein, milline, nagu me näeme järgmises peatükis, eraldatakse Saksamaast teatud tingimustel 15. aastaks ja juhitakse Liidu alalise spetsiaalse, selle Nõukogu poolt nimetatud komisjoni kontrolli all. 15.aasta pärast viiakse seal läbi rahvahääletus. Antud hääled loetakse eraldi asulate kaupa ja kogu arvuline materjalesitatakse Rahvasteliidule, milline, otsustab esitatud materjali alusel piirkonna edasise saatuse. See võib olla tervikuna antud Prantsusmaale, tagastatud Saksamaale, jäetud Rahvasteliidu võimu alla või jaotatud kahte kolme ossa – prantsuse, saksa ja lõpuks jääda alatiseks Versailles´ rahuga kehtestatud olukorda, st. jääda Rahvasteliidu võimu alla.

Saksamaalt ära võetud Danzigist moodustatakse, Rahvasteliidu kaitse all, eriline vabalinn. Rahvasteliit nimetab sellesse ülemkomissari, kes hakkab täitma kohtuniku rolli kõigi Danzigi ja Poola vaheliste vaidlusküsimuste puhul. Tema osalusel ja nõusolekul hakkavad linna esindajad töötama välja oma konstitutsiooni. ((vt. Danzigi 14.juuni 1922.a. konstitutsioon.)).

Sellisel visil saabRahvasteliit oma juhtimise alla need piirkonnad millised Saksamaast eraldatakse. Temale on antud õigus otsustada Saksamaast eraldavate Eupeni ja Malmedy, kahe Reinimaa ringkonna poliitiline saatus.

Kuid, Memeli (Nemani) jõe Loode-piirkonna saavad oma juhimise alla võitjariigid. Rahvasteliidul selle asjadesse sekkumise õigust ei ole. Samuti liitlasriigid, ega mitte Rahvasteliit, otsustavad pleibitsiidi alusel Ülem-Sileesia ja Šlesvig´i keskosa ja teisi piirkondi, milliste üleminek Taanile või Poolale määratletakse rahvahääletuse tulemuste alusel* .


(*Nõnda on asjalugu rahulepingu alusel, kuid faktiline vaidlus Ülem-Sileesia suhtes 1921.a. suvel, peale seda, kui seal oli teostatud rahvahääletus ((pleibitsiit)), oli antud Rahvasteliidu otsustada ja nimelt tema jaotas vaidlusaluse maa Poola ja Saksa osaks.)
Edasi, Rahvasteliidule on antud õigus nimetada ametisse vahekohtute esimehi, et lahendada vaidlusi eravarade, eravõlgade ja üldse üksikute erinevate riikide (näit. Prantsusmaa, Saksamaa) isikute kodanikusuhetes, kuivõrd need suhted on sõja poolt sassi aetud.

Kuid riikliku iseloomuga vaidlusi, mis tingitud rahulepingu rakendamisest, võitjariigid ei pidanud vajalikuks Rahvasteliidu arbitraazi alla anda ja nende lahendamise jätsid tervikuna endale isegi neil juhtudel, milliste lahendamiseks Rahvasteliitu, näiks, võinuks pidada kohasemaks kohtunikuks. Nii näiteks, Saksamaa lahtirelvastamise kontrolli teostamine pannakse spetsiaalsele, liitlasriikide poolt nimetatavale komisjonile, mitte Liidule.

Analoogilised tingimused, mitte eriti oluliste kõrvalekaldumistega, on pandud Rahvasteliidule Saint-Germaini ja teiste rahulepingutega.

Sellisel viisil on Rahvasteliidule pandud üldlepinguga ja üksikute riikidega sõlmitud lepingutega väga olulised ja laialdased ülesanded. Ta, järgides oma sõjavastast ((patsifistlikku)) eesmärki, on samal ajal üpris oluliste territooriumite, nagu Saarimaa ringkond või Danzigi vabalinn, ülemvalitseja. Ta jagab mandaate tervete mitmemiljoniliste rahvaste, nagu Mesopotaamia ((kreeka keeles „riik, mis asub kahe jõe vahel“?)) jne. valitsemiseks. Ta registreerib riikide vahel sõlmitud lepinguid. Ta teeb lõppotsuseid mõningate, võidetud riikidelt ära võetud, maaalade suhtes. Ta on ülemarbiitriks paljude vaidlusküsimuste lahendamisel. Kui veel sellele lisada selle oletatav koosseis, lepingu järgi, kogu tsiviliseeritud maailm, peale Venemaa ja kesk-Euroopa riikide, aga lähemas tulevikus ka viimased. Kui aga pöörata tähelepanu selle organisatsioonile ja juhtimisele, siis saab selgeks, et Rahvasteliit, selle loojate kavade kohaselt, peab muutuma konföderatsiooniks, milline ühendab kõik maailma riigid ja mis võtab oma kätte kogu maailma asjade juhtimise.

Sellised avarad perspektiivid, millised, ilmselt, joonistusid välja juba selle looja Wilsoni peas ja mis on üldjoonetes toodud ära esialgses Rahvasteliidu põhikirjas ((lepingus)).

Me juba nägime, et juba Rahvasteliidu loomise algusest peale ilmnes täiesti ettenägematu, kuid väga oluline takistus. Nimelt USA, mille presidendile Rahvasteliidu loomise algatus kuulub, keeldus rahulepingute allkirjastamisest, kusjuures just sel põhjusel, et ei soovinud võtta enda peale Rahvasteliidu põhikirjaga pandavaid kohustusi. Sellisel viisil pifi Liit moodustuma ilma sellise tähtsa riigita, kui USA, milline lepingu järgi oleks pidanud kuuluma Liidu Nõukogusse ja mille president pidi kutsuma kokku nii esimese Liidu Nõukogu aga ka selle üldkoosoleku ((plenaaristungi)). Sellisel viisil moodustus Rahvasteliidus täiesti algusest peale suur lõhe. Kuid sellegi poolest, Rahvasteliit loodi.

Peale USA, keeldusid rahulepingute ratifitseerimisest veel kaks Ameerika riiki, mis olid USA-ga tihedalt seotud: Ecuador ja Nicaragua. Hiina, milline ei allkirjastanud Saksamaaga sõlmitavat rahulepingut, allkirjastas hiljem Austriaga sõlmitud rahulepingu ja allkirjastas seega ka Rahvasteliidu põhikirja ning oli sellega saanud Rahvasteliidu liikmeks.

Sellisel viisil, 32-st Pariisi konverentsil osalenud riigist (lugedes ka Inglismaa valdusi) astus Rahvasteliitu vaid 29 riiki. See-eest 13 riigist, kes kutse said, võtsid selle kõik vastu ja Liidus oli nüüd 42 esialgset liiget.

Euroopas ei olnud Rahvasteliidus Venemaa, koos selle territooriumil moodustunud riigid, erandiks vaid Poola. Soome, Eesti, Läti, Leedu, Gruusia, Armeenia, Azerbaidzaan esialgselt Liitu ei kuulunud, rääkimata nõukogude Venemaast. Samuti ei kuulunud sinna Saksamaa, Danzing, Austria, Ungari, Fiumi, Bulgaaria, Türgi, Luksemburg ja 4 kääbusriiki (Andorra, Monako, San-Marino, Liechtenstein), ega ka Albaania.

Aasias ei kuulunud Liitu kõik Türgi (Araabia osa) riigi endisel territooriumil moodustatud uued riigid, erandiks Hedzas ((praegune Saudi-Araabia)): Mesopotaamia ((Iraak)), Süüria, Palestiina, Jeemen, Asir ((Saudi-Araabia osa)); vanadest riikidest – Afganistaan, Nepaal, Omani sultanaat.

Aafrikas kuulus Liitu vaid Libeeria ja Lõuna-Aafrika Liit. Iseseisvatest ja pooliseseisvatest riikidest ei kuulunud sinna Abessiinia ega ka Marokko. Ei kuulunud Liitu ka Euroopa riikide koloniaalvaldused, nende hulgas isegi suhteliselt kõrgelt arenenud riik - Egiptus.

Ameerikas ei kuulunud: USA, Mehiko, Kostariika, Nicaragua, Dominikani Vabariik ja Ecuador.

Austraalia ja Uus-Meremaa on samuti liikmeks. Vaid Vaikse Ookeani erinevatele Euroopa riikidele ja Jaapanile kuuluvad väikesaared ei ole esindatud.
Sellisel viisil:

Rahvasteliitu kuuluvad Rahvasteliitu mittekuuluvad

riigid riigid
pindala t rkm elanikke pind.t. rkm. elanikke

milj. milj.


Euroopa 3,778 251 6,060 212
Aasia 18,860 713 18,251 54
Aafrika 1,32 8 28,080 120
Ameerika 27,585 71 11,906 119
Austraalia ja Uus-

Meremaa 8,209 6 - -

Kokku: 59,752 1,049 64,297 505

(Arvud ei ole täielikud, nagu et tühjad alad, Araabia kõrb jne ei ole arvesse võetud ja on ligikaudsed, sest paljudes riikides on statistilised andmed ebatäpsed).


Neist arvudest on näha, et umbes 1/3 inimkonnast ja enam kui ½ elamiskõlvulisest maapinnast Liitu ei kuulunud. Kui Aafrika puudumine Liitu eriliselt ei kahjusta, siis peaegu poole Euroopa ja enamiku Ameerika elanike puudumine ei ole heaks endeks.

Rahvasteliit kuulutati ametlikult avatuks 10 jaanuaril 1920.a. Selle Nõukogu koosnes 9 (Ameerika Ühendriikide puudumisel) asemel 8. liikmest. Liidu esimeseks peasekretäriks nimetati sir James Eric Drummond. Esimese aasta jooksul tuli Nõukogu kokku 10 korda, neist 4 Pariisis, 3 Londonis, korra Roomas ja teistes linnades. Üldkogu tuli Genfis kokku vaid ühe korra.


Yüklə 432,5 Kb.

Dostları ilə paylaş:
1   2   3   4   5   6   7   8   9   10




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə