V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)

Teiste sõnadega, nende motiividega, milliseid taanlased Šlesvigi puhul kartusi omasid, muidugi kohalikke tingimusi silmas pidades. Igal juhul, see hääletamine tõestab, et elanike poliitilised püüdlused ja sümpaatiad ei ole määratletud mitte ainult rahvustundega, vaid ka teistest eesmärkidest, kuigi enamjaolt, mida näitab Šlesvigi ja teised näited, milliseid me kohtame allpool (Austria-Ungaris) on rahvustunne ikkagi teistest kaalutlustest domineerivam.

1921.a. oktoobris Rahvasteliit, vastavalt pleibitsiidi käigule, jagas Ülem-Sileesia Poola ja Saksamaa vahel nõnda, et suurem osa söekaevandusi sai Poola. See andis tugeva hoobi Saksamaa majandusele, mis oli peale sõda juba väheke paranema hakanud.

Saksamaa pidi andma ära (lugedes Saarimaa piirkonda) ilma vastava Ülem-Sileesia osata – 69.196 rkm (oli 540.857) ja 6.233.000 elanikku (oli 1910.a. rahvaloenduse järgi 64.925.000). Peale seda Ülem-Sileesias 4.000 rkm ja 800.000 elanikku. Järelikult kokku 73.000 rkm (territooriumist 13%) ja 7 milj elanikku (11%). ((Eestist peaegu kaks korda suurema ala ja 5 korda rohkem rahvast)).’

Nn. „poola koridori“kaotus koos Danzigiga tõi muuseas kaasa olukorra, et Ida-Preisimaa osutus ülejäänud Saksamaast äralõigatuks. Tõsi, asja leevendas leping, mis kohustas Poolat lubama vaba transiiti ja telegraafi ning telefoniühendust, kuid vältimatult peab sõjaliselt ja poliitiliselt nõrgendatud Saksamaa neid õiguste kasutamist välja pressima.

Peale selle, Saksamaa kaotas kõik oma kolooniad Inglismaa, Prantsusmaa, Belgia ja Jaapani kasuks.

Lõpuks, nagu oli juba öeldud, on olemas veel territooriumid, millised jäid Saksamaa piiresse, kuid milliste üle Saksamaa kaotas oma ülemvõimu.

Peale Keli ((???)), milles juba juttu oli, peab kogu Reini vasak kallas olema välisvägede poolt okupeeritud. Mõnedes paikades laieneb okupatsioonitsoon ka parmale kaldale. Okupatsioon on meede, milline võeti, et saada rahulepingu täitmise lojaalsuse garantii; „kui rahulepingu tingimusi hakatakse Saksamaa poolt vastutustundlikult täitma“, siis liitlased viivad okupeeritud tsoonist oma väed ettenähtud tähtaegadel välja: viiendiku (6415 rkm) 5 aasta möödudes, teise viiendiku (6417 rkm) 10.a. ja kogu ülejäänud territooriumilt 15.a. pärast (kogu okupeeritud tsoon hõlmab 31.946.rkm st. 6,75% Saksamaa üldpindalast, 6.457.000 elanikku – 10%, 1910.a. rahvaloenduse järgi).

Nimetatud tähtajad võivad olla lühendatud, aga ka pikendatud ja isegi peale vägede väljaviimist, kui leitakse, et Saksamaa ei ole lepingu tingimustele lojaalne, võib piirkonna uuesti okupeerida ( V r §428- 431).

Okupeeritud piirkonnas nimetatakse liitlaste poolt ametisse Reinimaa Ülemkomisjon, mis koosneb USA, Belgia, Prantsusmaa ja Inglismaa esindajatest. See võib anda hädavajalikke korraldusi ja saksamaa võimud peavad neid täitma. Liitlasvägede ohvitseride ja sõdurite isiku ning vara vastaste kuritegude puhul on süüdlased võetud ära saksamaa õiguspädevuse alt ja antud liitlaste sõjakohtu alla. Samas peavad sakslased aitama kaasa süüdlaste väljaselgitamisel ja kinnivõtmisel ning üldse täitma kõiki okupsioonivõimude nõudmisi. Selle territooriumil on Saksamaa võim oluliselt piiratud. See on piiratud veel ühes olulises suhtes ja mitte ainult sellel territooriumil, vaid ka Reini paremal kaldal asuval 50 km laiusel ribal. Saksamaa on kohustatud õhkima kõik seal asuvad kindlustused ega tohi sinna neid kunagi enam uusti ehitada, samuti ta ei või okupatsiooni ajal seal mitte ainult vägesid hoida, vaid ei tohi neid sealt ka läbi viia (Reini territooriumi sõjalise okupeerimise kokkulepe 28. juuni 1919.a. §1-4).

Austria-Ungari.

Saksamaa jäi äärmisel juhul põhiliselt terveks, kuid Austria-Ungari jagati tükkideks. 676.617 rkm ja 51.390.000 elanikust (arvestades Bosnia ja Hertsogovinaga) tervelt pool, aga nimelt 351.000 rkm. ja 22.930.000 elanikku on antud neljale naberriigile: Poolale, Rumeeniale, Serbiale, millest sai Serbia-Horvaadi-Sloveenia kuningriik e. Jugoslaavia ja Itaaliale. Teine pool on lõhutud 4 üksikuks väikeriigiks: Austriaks, Ungariks, Tšehhoslovakkiaks ning väikeseks vabalinnaks Fiumeks.

Neist Austriale jäi 84.214 rkm koos 6.646.000 elanikuga, 1910.a. rahvaloenduse järgi (elanikond oli vähenenud suurte sõjaohvrite, tsiviilelanike suurenenud suremuse ja sündivuse vähenemise tõttu). Sellisel viisil uus Austria Vabariik moodustas endisest Austria-Ungarist 1/8 ja oli natuke suurem kui veerand endisest Austria keiserriigist.

Peaegu sama suur tükk jäi alles Ungarist, millisest jäi alle 1/3 endisest Ungari kuningriigist. Ta pindala on nüüd umbes 100 000 rkm (täpne arv puudub) ja elanikke 1910.a. rahvaloenduse järgi 7.470.000 hinge ja 1921.a. loenduse järgi 7.840.000. Kasv ei tulnud loomulikust juurdekasvust, vastupidi, see oli negatiivne, vaid madjarite arvelt, kes otsustasid Rumeeniale, Jugoslaaviale ja Tšehoslovakkiale antud aladelt kolida Ungarisse, et mitte jääda võõra võimu alla.

Uus riik Tšehoslovakkia moodustati austria kuningriigi maadel:Tšehhi, Moraavia ja suurem osa austria Sileesiast ning ungari Slovakkiast mõnede ungari komitaatidega, mis asustatud rusiaanidega (ukrainlastega). Peale selle, liitus sellega väike osa preisimaa Sileesiast (286 rkm ja 45.000 elanikku). Ta piirneb Läänes ja Põhjas Saksamaaga, Idas Poolaga ja Lõunas Rumeeniaga, Ungariga ja Austriaga. Ta üldpindala on 140.968 rkm st. peaegu kaks korda suurem kui praegune Austria, 13.636.000 elanikuga (1910.a. loendus.).

Lõpuks, vabalinn Fiume, milline on sellisena tunnustatud Rapallos 12 nov. 1920.a., pindala 20 rkm ja 49.000 elanikku.

Naaberriikidest, milline rikastus Austria arvelt, Poola sai kogu Galiitsia, Lääne (poola elanikega, Krakovi linnaga) ja Ida- Galiitsia (venelastega, Lembergi e. Lvovi linnaga) ning väikse osa austria Sileesiast, u. 80.780 rkm ja (1910.a.loenduse järgi) 8.460.000 elanikku. Nii nagu Poola sai Saksamaalt u. 47.000 rkm ja 3.700.000 elanikku ning Venemaalt vähemalt 216.000 rkm enam kui 17. milj elanikuga, siis sai temast 343.000 rkm ja 29 milj elanikuga riik. Seega ta on Euroopas pindalalt Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi ja elanike hulgalt vaid Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia järel.

Itaalia sai Tiroli lõunaosa kuni Bennerini (järelikult, mitte selle kõige lõunapoolsemat osa Triesti linnaga, millises räägitakse itaalia keeles ja mis juba ammu aega soovib Itaaliaga ühinemist, vaid ka keskosa, puhtalt saksapärase, koos Merani, Brikseni jt. linnadega, Герц и Градиску, Триест, часть Каринтии ja Rapalli rahulepingu järgi suure osa sloveenidega asustatud Istriast ja osa puhtalt serblastega asustatud Dalmaatsiast koos Zaro linnaga, kõik kokku 25.000 rkm ja 1,5 milj elanikuga.

Juurdelõigetest, millise sai Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriik ja Rumeenia, on juttu allpool.

Austria keiserriik kaotas suure osa maast tingimustetult. Vaid väike ala Klagenfruti lähedal, Karintia lõunaosas, kuulutati vaidlusaluseks. See jaotati Põhja- ja Lõunarajooniks, millistes selle ala Austriale või Serbia-Horvaadi Sloveeniale kuuluvuse küsimuse lahendamise pleibitsiit pidi olema viidud läbi alguses Lõuna tsoonis, hiljem Põhjapiirkonnas, kui Lõuna tsoon soovib Jugoslaaviaga liituda. Kui aga viimane soovib Austriaga liituda, siis Põhjatsoon liidetakse ilma mingi pleibitsiidita Austriaga. Selle meetme mõte on lihtne: Jugoslaaviaga piirnevas lõunatsoonis, suure serblaste protsendiga alal võis ennemalt loota sümpaatiat slaavlaste suhtes, aga kui ta hääletab Austria kasuks, siis Põhja tsooni elanike tunnetes ei ole enam mingit kahtlust.

Kuid selles, et Lõunaosa hääletab Serbia poolt, liitlasriigid ei kahelnud. Seepärast Saint-Germaini rahulepingus oli sätestatud, et see antakse Serbiale juba enne pleibitsiidi läbiviimist. Serbia pidi selle siis kohe sinna oma sõjaväe siise tooma ning laiendama piirkonnale oma seadusandluse mõju. Vastupidiselt, Põhja osa enne pleibitsiiti jäeti Austria võimu alla ja ta väeüksused jäid sinna paigale. Austriale anti veel üks eelis, millisest Saksamaa oli pleibitsitaarsetes rajoonides ilma jäetud. Komisjonide koosseisus, millistele oli antud piirkondades pleibitsiitide läbiviimise juhtimine, oli võitjariikide poolt määratud viie liikme kõrval ka üks Austria poolt nimetatud liige, kellel oli hääleõigus vaid Põhja tsooni puudutavate küsimuste otsustamisel, samuti ka üks Serbia esindaja, kellel oli hääleõigus vaid Lõuna tsooni puudutavate küsimuste otsustamise puhul.

Need määrused, muidugi, kergendasid Jugoslaavia võitu, äärmisel juhul Lõuna tsoonis. Kuid, sellegi poolest, pleibitsiit, mis teostati 10. oktoobril 1920.a. andis täieliku võidu Austriale, mis sai märkimisväärsetl rohkem hääli ja sellisel viisil läks kogu Klagenfurti rajoon, pleibitsiidita Põhja tsoonis, endistele võimudele, kuna Serbia taotlused näisid kohalike elanike poliitiliste sümpaatiate alusel põhjendamatuteks.

Jugoslaavia ei soovinud seda otsust vabatahtlikult tunnustada ja hõivas sõjaväega kogu Klagenfurti pleibitsitaarse rajooni, ka selle põhjaosa. Kuid Antanti Ülemnõukogu nõudmisel ta pidi oma sõdurid sealt välja viima ja sellega oli intsident ammendatud.Klagenfurti rajoon läks Austriale tagasi.

Teine pleibitsiit viidi läbi Austria Sileesia poole Ida pooles (Koos Teššeni linnaga), kuid mitte Austriasse jäämise küsimuses, vaid hoopis selle Poolaga või Tšehhoslovakkiaga liitmise küsimuses. Pleibitsiidi tulemused tuli võtta kokku üksikute kogukondade kaupa ja hääletuse tulemused olid nõnda ettearvamatud, et teostades seda nende kahe uue riigiga liitmise kava alusel, olid raskustes. Kuid, kuidagi see jaotamine sai teostatud. Ida pool anti piirkonnast Poolale, Lääne pool –Tšehhoslovakkiale. Piirijoon jooksis läbi Teššeni linna ja linnast suurem osa läks Poolale, väiksem, kuid raudteejaamaga Tšehhoslovakkiale. Elektrijaam jäi ühele poole ja gaasivabrik teisele poole*

(*Selle „Salomonliku otsuse“ üle ironiseerisid Pariisi konverentsil olevad USA delegaadid oma aruandes-raamatus: „What really happened at Paris. The story of the Peace Conference by the American Delegat´s, London 1921, p. 83).

Lõpuks, kolmas endise Austria-Ungari keiserriigi territooriumil teostatav pleibitsiit, mis kuulub pika aja peale edasilükatute hulka, pikema kui Saarimaal – aga nimelt 25.a pärast teostavaks. See teostatakse Galiitsia Ida pooles (koos Lvovi linnaga, mis on saksapäraselt Lemberg). Vaatamata eredalt väljendatud ukraina rahvustundele, milline oli poolakate vaenulik, Anti Idaosa Poolale, kuid kohustusega seal viia sisse autonoomia ja 1944.a. teostada pleibitsiit.

Nagu me juba nägime, siis Saksama jaotamisel rahvaste enesemääramise õiguse printsiipi järjepidevalt ei rakendatud. Veelgi vähem rakendati seda Austria-Ungari jagamisel: nii näiteks, Tšehhoslovakkias 3 ½ milj st. ligikaudu ¼ kogu elanikest, kusjuures nad hõlmavad terveid märkimisväärsed territooriumid (Tšehhi põhjavöönd, milline piirneb vahetult Saksamaaga ja selle Austriaga põrkuv Edela-nurk) tunnistavad oma emakeeleks saksa keelt ja püüdlevad kultuuriliselt ja poliitiliselt- Austria ja Saksamaa poole, et sakslaseks jääda.

Austria Vabariik ise aga teatas avameelselt ka konkreetselt, et soovib tervikuna olla liidetud Saksamaaga. Samasuguse avalduse tegid Sakslased ja see oli isegi tema põhiseadusesse kirjutatud. Kuid liitlasliigid olid otsustavalt selle vastu, võttes Versailles´ rahulepingusse spetsiaalse paragrahvi, milline väldib sellise ühinemise võimaluse:

„Saksamaa tunnistab Austria sõltumatust neis piirides, millised kehtestatakse nende riikide ja liitlasriikide poolse lepinguga; ta tunnistab seda sõltumatust, mida ei saa teisiti võõrandada, kui vaid Rahvasteliidu nõusolekul“ (§.80).

Hiljem, kui Saksamaa tegi oma Asutavasse Kogusse Austria saadikute, kuigi vaid nõuandva häälega, kutsumise katse, suurriigid nägid selles (ja täiesti põhjendatult) kahe riigi ühendamiseks ettevalmistavat meedet ja panid sellele kavale oma veto.

B.Balkani poolsaar Rumeenia ja Türgiga.

Balkani poolsaare riikidest, kui nende hulka lugeda ka Rumeenia, sai kõige suuremad juurdelõiked just viimane. Ta laiendas oma võimu Bukoviinale, Transilvaaniale, Banadi Ida-osale. Samal ajal ta sai Venemaalt kogu Bessarabia ja sellisel viisil sai riigist , mis oli enne balkani sõdasid 131.000 rkm ja 7.235.000 elanikuga, nüüd riigiks mis hõlmas 316.000 rkm ja seal elas 17.393.000 elanikku.

Sellest jääb vähe maha Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriik, endine Serbia. Ta sai Austrialt Kraina ja Stiri osad ja suure osa Dalmaatsiast, Ungarilt Horvaatia, Lääne Banati; Austria-Ungarilt Bosnia ja Hertsogovina; Bulgaarialt kolm väikest piiririba (märkimisväärsem on Lõunariba koos Strumitsa linnaga) ja ühendas endaga Tšernogooria. Kuid ta ei saanud Zaroi linnaga Dalmaatsia põhjaosa, ega Fiumi (Rijek) linna, ega Istriat, ega Albaaniat, millisele ta pretendeeris. Enne balkani sõda (1912.a.) oli Serbia pindala 87.303 rkm ja 4.354.000 elanikku, siis nüüd – 272.222 rkm ja ta valitsuse arvates on elanikke 14.344.000 inimest, kuid nähtavasti on see arv liialdatud.

Bulgaaria kaotas Serbiale kolm väikest piirkonda oma Läänepiiril, millisest tähtsaim oli Lõunas Strumitsa linn. Kuid hulga olulisemaks oli talle kogu oma Egeuse mere ranniku ja Dedeagatsi linna, mis võidetud Türgilt 1912-13.a.sõjas, Kreekale kaotamine. Sellisel viisil on Bulgaaria jälle lõigatud ära Egeuse merest, millise poole ta juba ammusest ajast püüdleb.

Kreeka sai Bulgaarialt selle valdused Egeuse mere äärest ja Türgilt kogu selle osa Frakiast, koos Adrianopoli linnaga, milline oli seni veel türklaste käes. Väike-Aasias sai Kreeka peaegu kogu Smirna (teisiti Aidini) vialeti koos Smirna linnaga, kuid sellise tingimusega, et seal peale rahulepingu sõlmimist 5 a. pärast viiakse läbi pleibitsiit selles küsimuses, millise võimu alla kohalik elanikkond tahab kuuluda, kas Türgi või Kreeka. Sellisel viisil kuulub Kreekale kogu Egeuse mere Euroopa osa rannik, märkimisväärne osa (Smirna kandis) selle Aasia kaldast ning peaegu kõik selle saared. Tema võimu all on Gallipoli ps. Ja järelikult, Dardanellide Euroopa kallas ja peaegu kogu Marmori mere Euroopas asuv kallas, peale väikese riba Konstantinoopoli juures ja lõpuks, Musta mere Edela-rannik Tsataldzist kuni Bulgaaria piirini (Midia linnast Põhja poole).

Kuid sellest on tarvis teha väljajätu:Kreeka võim Galipoli poolsaare, Marmori mere ja isegi Egeuse mere mõnede saarte, millisedasuvad Dardanellide sissepääsu juures (Imbros, Lemnos, Lespos jt.) üle üle, samuti nagu Türgi võim Bospori ning Marmori mere Aasia kallaste ja Dardanellide üle on mittetäielik, sest see on väinade rahvusvahelise komisjoni kontrolli all. Komisjon koosneb väinades vabast liiklusest huvitatud suurriikide esindajatest. Neis on isegi Türgi ja Kreeka esindajad. Omades spetsiaalset rahvusvahelist sõjamalevat, millise ülesandeks on väinades kõigile maailma riikidele vaba laevatamise tagamine. Väinadesse ehitatud kindlustused peavad olema likvideeritud ja Türgi ega Kreeka ei tohi seal neid tulevikus taastada ega uusi ehitada.

Lõpuks, Türgit keiserriiki tabas samasugune saatus, mis Austri-Ungari monarhiatki: ta kadus Euroopa, Aafrika ja Aasia kaardilt. Tõsi, Väike-Aasias on veel seda nime kandev territoorium, kuid uuel Türgil on endisega vähem ühist kui uuel Austria Vabariigil endise Austria-Ungari monarhiaga.

Enne sõdade tsükli algust st. 1911.a. oli Türgi, isegi ilma Egiptuse ja Sudaani ning teiste nominaalsete valdusteta, üle 26 milj elanikuga ja hõlmas 2.974.000 rkm., kui aga lisada ka selle nominaalsed valdused, siis neile arvudele tuleb lisada 3.700.000 rkm ja 14.700.000 inimest.

Sõjas Itaaliaga (1911-12.a.) Türgi kaotas oma valdused Aafrikas – Tripolise ja Barku ning osa Arhipelaagi saared. Sõjas väikeste balkani riikidega (1912-13.a.) kaotas peaegu kõik oma euroopa valdused (peale Konstantinopoli vilaieti, Tsataldzi, Frakia Ida-ppole koos Adrianopoliga) ja astunud Maailmasõtta, vallatas territooriume Euroopas ja aasias 1,792.000 rkm ja 21,5 milj elanikku. Kuid sõja lõppedes jäi temast järele vaid väike laostunud tükk. Euroopas – Konstantinoopol koos lähima ümbrusega ja Väike-Aasia ja sellest viimasest ka mitte kõik, vaid u. 400.000 rkm ja 8 milj elanikuga.

Türgi oli Euroopast välja aetud: tema võim Konstantinoopolis on vaid võimu vari. Konstantinoopol on väinade rahvusvahelise komisjoni residents, aga sultan, kellel ei ole kindluste rajamise, laevastiku ja sõjaväe, milline ületaks 700 sõdurit (Konstantinoopolis endas ja selle ümbruses, kuid mujal ta võib pidada 50.000 mehelist armeed) pidamise õigust, kes ei mõjuta väinades liiklust ja on jäänud ilma tuluallikatest ja kes on võlgadesse sattunud – on lakanud olemast tõeline monarh ja on selle vari. Äärmisel juhul –Konstantinoopolis. Aga ka Väike-aasias, milline sellest eraldus ja millel on Angoras oma valitsus Kemal pašaga eesotsas – milline on revolutsiooniline-rahvuslik, sultani vastane, islami, türgi rahvusluse ja välismaise vägivalla vastane, kuid mis ei sega temal välisriikidega diplomaatilisi ning ärisuhteid ajamast.

Türgi kaotas Väike-Aasias, Läänes, peaegu kogu Smirna (Aidini) vilaieti koos Smirna linnaga Kreekale, tõsi, kohustusega viimases teostada hiljemalt 1925.a. pleibitsiit, et selgitada, kas elanikud soovivad jääda Kreeka võimu alla või naaseda endise Türgi võimu alla. Idas läksid mõned Väike-Aasia osad Gruusiale, Armeeniale ja Süüriale – kolmele Türgi piiririigile. Neist Gruusia koosnes peamiselt vene Taga-Kaukaasiast ja vaid väikesest Türgi valdusest (Trapzond) Musta mere ääres. Vastupidiselt moodustavad suurema osa Armeeniast endised Türgi alad ja väikse osa - vene.

Need kaks riiki on täiesti iseseisvad. Mesopotaamia, Süüria ja Palestiina ei ole sellisteks tunnistatud. Süüriale juhtimiseks anti mandaat Prantsusmaale, teise kahe üle Inglismaale, kusjuures Palestiinast on kavatsus teha juutide riik.

Araabias on moodustatud mitu iseseisvat riiki, kellest tähtsaim on – Hidžaz ((kuni 1927.a. Nedždi ja Hidžazi kuningriik. Hiljem Saudi Araabia)).

Egiptus ja Sudan oli antud Inglismaale.

C.Kolooniad.

Saksamaa kaotas kõik oma koloniaalvaldused ja need jaotati võitjariikide: Inglismaa, Prantsusmaa, Belgia ja Jaapani vahel ära.

Kõigist enam sai Inglismaa: temale sai Aafrikas 1.905.000 rkm territoorium koos 5.674.000 elanikuga, Aasias-Austraalias Uus-Ginea ja seda ümbritsevad saared ning Polüneesias Samoa saarte grupi, kõik kokku 242.000 rkm koos 573.000 elanikuga.

Eriti tähtsad on soetused Aafrikas. Tänu neile (samuti Egiptusele ja Sudanile), Inglismaa ümmardas kasulikult oma valdused. Ta kulgeb nüüd laia katkematu ribana Aafrika Ida poolest kuni Lõunasse, Vahemerest ja Punasest merest kuni Atlandi ja India ookeanini. Talle kuulub Põjas kogu Egiptus Punasest merest kuni Liibüa kõrbeteni, milline kulge nende vahel ühelt poolt ning Itaalia ja Prantsusmaa teiselt poolt. Inglismaa egiptuse valdused piirduvad vahetult Lõunas Inglise-Egiptuse Sudaniga. See viimane inglise Ugandaga ja inglise Rodeesiaga, Namibia ja Lõuna –Aafrika Liiduga. Nende valduste riba , tõsi, ei lähe küll kõikjal mööda mere äärt. Sudan on Punase mere kallastest Lõunas ja India ookeani Põhja kaldast lõigatud ära Abesiinia ja Itaalia ning osalt ka Prantsuse valdustega: Eriteeria ja Somaalia. Seejärel Inglise, endine Saksa, praegune Inglise. Ida-Aafrika toob Inglismaa uuesti mere äärde, nimelt India ookeani kallastele. Edasi Lõunas on Portugali Ida-Aafrika, milline lõikab Rodeesia ja Lõuna-Aafrika Liidu põhjaosa (Transvaali), merest, kuid seejärel Lõunas seesama Lõuna-aafrika Liit (Natal) ja Kapimaa avanevad mõlema ookeani suunas.

Juba ammuoli valmis suure raudteemagistraali ehitamise kava, milline lähtuks Kaplinnast Lõunast kuni Kaironi Põhjas. Läbides kogu Aafrika Lõunast-Põhja. Juba ammu alustati selle ehitusega, kuid Lõunas jäid sõja tõttu oluliste lõikude ehitus pooleli, sest endise projekti järgi oleks pidanud Inglise ja Saksa valdustes asuvad lõigud olema eraldi ehitatud ja siis ühendatud. Nüüd aga on kogu ehitus vaid Inglaste käes ja ei ole kahtlust, et selle töö lõpetamine on mõnede aastate küsimus. Seal kus 50 aastat tagasi Liwingstone ja hiljem Stenly eksles soodes ja raskustega ületas kärestikulisi jõgesid, seal vaid kolme aasta pärast vilistab ja müriseb vedur.

Peale selle pika ja laia riba kuuluvad Inglismaale paljud üksikud valdused Aafrika Idaosas (Inglise Somalia), Prantsuse valduste vahel.

Prantsusmaa sai Aafrikas 725.000 rkm territooriumi koos 3.209.000 elanikuga ja nüüd kuulub talle peaegu kogu Aafrika Põhja osa Lääne piirkond, kusjuures kohati ta valdusi katkestavad nii Inglismaa, kui iseseisvate riikide, nagu Libeeria, või pool-iseseisvate nagu Marokko, valdused.

Belgia on vallatavate territooriumite poolest kolmandal kohal. Ta lisas oma Kongole sellega vahetult puutuva Saksa Ida-Aafrika valdused 50.000 rkm koos 2.660.000 elanikuga.

Jaapan sai Hiinas Kiao-Tsao ja Austraalias Karolini, Maršali, Mariani saared, milliste territoorium on kokku võttes 3.000 rkm ja elanikke 260.000 inimest.

V.

Rahulepingute majanduslikud tingimused.

1. 
   Kontributsioon.
   

„Liitlasriigid ja nendega liitunud valitsused tunnistavad Saksamaad ja selle liitlasi vastutavateks - ja Saksamaa on sellega nõus – kogu selle kahju ja kõigi kaotuste eest, milliseid liitlasliigid ja sellega liitunud valitsused ja nende riikide kodanikud sõja tõttu Saksamaa ja selle liitlaste, räägib Versailles´ rahulepingu §231., kallaletungi pärast kandsid

Sellest tuleneb Saksamaale seda kahju hüvitamise kohustus, st. maksta kontributsiooni.

Liitlasriigid ja sellega liitunud valitsused, räägib edasi järgmine (V.r. §232) paragrahv, tunnistavad, et “Saksamaa resursid on ebapiisavad, et hüvitada kannatanutele täielikult kogu kahju, eriti kui arvestada nende resursside vähenemist, milliseid neelatakse käesoleva traktaadi teiste määruste alusel“, (st.ilmselge, et põhiliselt Saksamaa territooriumi kahandamise tagajärjel).

Kuid igal juhul, Saksamaa on kohustatud hüvitama kogu selle kahju, millise ta koos oma liitlastega on tekitanud liitlasriikide tsiviilelanikkonnale ja selle varale, maa-, mere ja õhuvägede rünnakul tekitatud purustustega (V.r. § 232).

Sellisel moel , võitjad-riigid loobuvad nende kahjude hüvitamist, millised on tekitatud kindlustele, sõjalaevadele, lennukitele, sõjavarustusele, riigi raudteedele jne., üldse kogu kahju, millist nad kui riigid kandsid ja soovivad vaid, et hüvitataks eraisikutele tekitatud kahju*.

(*Seepärast nad vältisid traktaatide tekstides terminit „kontributsioon“ ja räägivad „reparatsioonidest“, st. taastamisest. Muide, ka varasemates rahulepingutes tavaliselt ei kasutata kontributsiooni terminit. Nii näiteks 1871.a. Frankfruti rahulepingus ja sellele eelnenud Versailles´ relvarahus räägiti vaid, et Prantsusmaa maksab Saksamaale 5 miljardit franki kullas või kindla kursiga väärtpaberites.)

Nii on öeldud V.r. §232. Kuid selle lisas on mõiste „tsiviilelanik“ oluliselt avardunud ja Saksamaa tunnistatakse kohustatuks enda peale võtma pensionite maksmise kõigile töövõime kaotanuile ja sõjategevuses hukkunute perekondadele, sõltumata sellest, kas need on sõjaohvrid kuuluvad tsiviilelanikke hulka selle sõna otseses mõttes või sõjaväelaste hulgast, sõltumata sellest kas nad said kannatada lahingutes, tulevahetuse käigus või said kannatada vangistuses halva kohtlemise tõttu, või selle pärast, et need isikud langesid mingite toimingute ohvriks, millised olid suunatud nende tervise, töövõime või au vastu“, või siis sõja tõttu mingite meetmete võtmise tagajärjel ja seejuures sõltumata sellest, kas neid meetmeid võttis Saksamaa ja selle liitlased või siis vastaspool. Kui juba Saksamaa end sõjasüüdlaseks tunnistab, siis ta vastutab ka Prantsusmaa, Inglismaa või siis Venemaa sõjategevuse tagajärgede eest.

Edasi, ta maksab Atandi riikidele valitsustele kinni need toetused, milliseid nad pidid maksma mobiliseeritute ja sõjavangi langenud isikute perekondadele.

Saksamaa on kohustatud hüvitama kõik linnadele, küladele, eraraudteedele tekitatud kahjud, maksma tagasi kõik sõja ajal võetud kontributsioonid ning hüvitama rekvireerimistel võetud vara. Spetsiaalselt Belgia suhtes, milline sai eriti kannatada, on lisatud, et Saksamaa on kohustatud talle maksma tagasi kõik summad, milliseid Belgia sai liitlastelt sõja ajal, vahetult 11. novembri 1918.a. relvarahu sõlmimiseni, koos protsentidega.