V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)

Selline on üldine kohustus, milline langeb Saksamaale. Selle summa, aga, ei ole siin kindlaks määratud, ega ka rahulepingu teistes punktides. Selle peab kindlaks määrama eriline reparatsioonide (taastamise) komisjon. See reparatsioonide komisjon koosneb järgmiste 7 riigi poolt nimetatud delegaatidest:Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, Belgia ja Serbia, kusjuures selle alalisteks liikmeteks on esimese nelja riigi delegaadid ja viiendaks delegaadiks on üks ülejäänud riikide delegaat, kellest igaüks osaleb vaid teatud küsimuste ringi lahendamises. Üle viie liikme ei saa ühel ja samal komisjoni istungil otsustava hääälega osaleda. Ka teised asjast huvitatud riigid võivad sinna nimetada oma liikmeid, kuid neil on vaid nõuandev hääl. Komisjoni alaliseks asupaigaks on Pariis, kuid ta võib pidada istungeid ka mujal, vastavalt vajadusele.

Reparatsioonikomisjoni esimene ja tähtsaim ülesanne – määratleda täpselt selle rahalise kontributsiooni suurus, millise, kooskõlas nimetatud printsiipidega, võib Saksamaalt välja nõuda. See summa, nagu me juba nägime, ei ole rahulepingu tekstis määratletud, vaid see on ka üpris ebamäärane: printsiibid, milliste järgi see peab olema määratletud, on küllaltki laialivalguvad. Hägusus suureneb eriti veel sellega, et Saksamaale pannakse kohustus hüvitada mitte ainult tema enda poolt tekitatud kahju, vaid ka ta liitlaste tekitatud kahju, kusjuures ta liitlased on ise oma tegude eest materiaalselt vastutavad. Teisest küljest suurendab kontributsiooni suuruse kindlaksmääramatust veel see, et Saksamaa ressursid ei kata tema poolt tekitatud kahju ja et kontributsioon, nähtavasti, ei saa ületada seda summat, millist on temalt võimalik välja nõuda. Ja kontributsiooni suuruse määramisel ei ole otsustavaks teguriks mitte Saksamaa poolt tekitatud kahju suurus,vaid tema maksejõud. Austriaga sõlmitud rahulepingu tekstis, nagu me allpool näeme, on see öeldud välja selgemalt, kuid asja olemus on mõlemates rahulepingutes üks ja sama.

Oma ülesande teostamiseks peab reparatsioonide komisjon eelkõige selgitama välja Saksamaa ja ta liitlaste poolt Prantsusmaale, Belgiale jt. tekitatud kahjude suuruse ning siis, ja see on peamine, määratlema Saksamaa ressursid, st. selle, mis ta on võimeline kõige äärmisel pingutusel maksma.

Ülesanne on ilmselgelt keerukas ja mahukas. Selle teostamiseks peab reparatsioonikomisjon omama arvukat kontoripersonali ja igasuguseid ametimehi ning agente. Kõik ta nimetab ise ametisse, määrab kindlaks töötasud ja sõidukulud. Komisjoni asjaajamise kord ei ole rahulepinguga kindlaks määratud, kuid selles on otse öeldud, et reparatsioonikomisjon „ei ole oma ülesannete täitmisel seotud mitte mingi seaduste ja eeskirjade koodeksiga, kuid juhindub õigusmõistmise, õigluse ja kohusetundlikkuse printsiipidest“.*

(*Versailles´rahuleping, VIII osa (§231-244), lisa 2, §11 (???). Seda rahulepingu ettevaatamatut väljendit peab muidugi mõistma piiratud mõttes, kuna rahuleping ise on juba seadus ja selles on toodud ära, kuigi kaugeltki mitte ammendaval viisil, rida komisjoni käitumist reguleerivaid määrusi, millised seda kahtlemata kohustavad.)
Saksamaal on õigus esitada kõikvõimalikke andmeid, millised võivad selgitada komisjonile asjade seisukorda aj komisjon peab sellelt võtma vastu kogu kirjaliku materjali ja kuulama ära tema tunnistajad. Komisjonil on omakorda õigus nõuda Saksamaalt igasugust temale vajalikku informatsiooni, nii eelarvest kui maksudest ja jälgida selle järele, et Saksamaa kohustused, millised tulenevad Versailles´rahulepingust, oleksid täidetud enne, kui mingid muud riiklikud vajadused (V.r. §248).

Komisjoni istungeid peetakse suletud uste taga, kui komisjon ise teisiti ei otsusta.

Komisjon peab lõplikult määratlema rahalise kontributsiooni suuruse ja selle kustutamise viisid 1. maiks 1921.a. Peale seda tähtaega ta, siiski, kuhugile ei kao ja nagu me praegu näeme, Saksamaa maksab kontributsiooni peale raha ka erinevate kaupade näol ja nende hulk, milline iga aasta muutub, peab olema juba varem r-komisjoni poolt kindlaks määratud. Temale on pandud samuti Saksamaalt maksete vastuvõtmine, viimase kogu majanduselu kontrollimine, jälgides eriti seda, et ta oma tulusid ei varjaks ega teeks fiktiivseid kulusid. R-komisjon võib samuti maksude maksmise tähtaega varasemaks tuua või varasemast pikemaks perioodiks edasi lükata jne. Komisjon lõpetab oma eksisteerimise vaid siis, kui Saksamaa on maksnud ära kõik Versailles´rahulepingu kohustustest tulenevad võlad.

Kontributsiooni tunnistatakse kahel moel:

1)Rahana.

2)Asjades.

Rahasumma suurus peab olema kindlaks määratud r-komisjoni poolt. Kuid peale juba ülalpool nimetatud üldiste printsipiaalsete aluste, millistest ta on kohustatud juhinduma, on rahulepingus endas mõned, kuigi mittetäielikud arvandmed ja nimelt:

Viivitamatult peale Versailles´rahulepingu jõustumist ja igal juhul hiljemalt 1. maiks 1921.a., s.t. päevaks, mil r-komisjon lõpetab oma ülesande esimese osa, peab Saksamaa maksma liitlastele ära 20 miljardit marka kullas.

Peale selle, Saksamaa annab välja võlatähed esitaja nimele, summas 40 miljardit kuldmarka, millistele hakatakse arvestama protsente 1921.a., kusjuures alguses, esimesed 5 aastat, 2,5 % ja hiljem 5%.

Vaevalt et asjades makstav kontributsioon on kergem, milline hõlmab tervet rida asju, milliste kaotuse peab ta liitlastele hüvitama. Eelkõige peab Saksamaa hüvitama tonn-tonnilt, kogu Atanti liikmete uputatud kaubalaevastiku. Kuid, et sakslased uputasid liitlaste laevu rohkem kui praegusel Saksamaal on, siis:

a)Saksamaa annab liitlastele kõik ta kodanikele või kaubandus-kompaniidele kuuluvad kaubalaevad veeväljasurvega 1.600 Tonni, pooled 1.000 – kuni 1.600 tonnise v.v. ja veerandi kalalaevastiku tonnazist;

b)Saksamaa kohustub ehitama oma laevatehastes liitlastele, kuid viimaste arvel, igal aastal, kuni 200.000 üldtonnaaziga, erinevaid laevu. Laevade iseloomu, suuruse jne. määratleb täpsemalt r-komisjon ja tema nimetab laevade eest makstava summa, milline arvestatakse maha Saksamaa teistest maksekohustustest.

Samas Saksamaa loobub igasugustest pretensioonidest liitlaste poolt uputatud laevade suhtes.

Saksamaa annab liitlastele ära märkimisväärse osa oma merekaablitest, tasu eest, milline arvestatakse maha tema kontributsioonist.

Saksamaa hüvitab liitlastele hävitatud lokomotiivid ((vedurid)), vagunid, vabrikute sisseseade, hukka saanud kariloomad jne. Kõige eeltoodu hulga määratleb r-komisjon andmete põhjal, mis on esitatud Prantsusmaa, Belgia ja teiste riikide valitsuste poolt. Kuid varem, enne kui see arv kindlaks määratletakse, kolme kuu jooksul, peale rahulepingu jõustumist, on Saksamaa kohustatud andma Prantsusmaale üle 500 3-7. a. täkku, 3000 varssa ja 1,5-3.a. ardenni, buloni või belgia tõugu mära, 2000 1,5-3.a. pulli, 90.000. 2-6.a. lüpsilehma, 1000 jäära, 100 000 utte, 10 000 kitse. Belgiale ta peab nimetatud loomi andma üle 2-5 korda väiksema arvu (kusjuures täkkude ja märade puhul on nõutav vaid belgia tõug) ja peale selle 40 000 vasikat ja 15 000 siga. „Välja antavad loomad peavad olema normaalse tervise ning toitumise juures.“

Edasi, Saksamaa kohustub hüvitama Prantsusmaal rikutud söekaevandused, peale enda kaevanduste loovutamise Saari söebaseinis, vedama talle igal aastal, 10 aasta kestel, sellise hulga sütt, milline jääb puudu ennesõjaaegsest toodangumahust, kusjuures see hulke ei tohi esimesel viiel aastal ületada 20 miljonit tonni aastas, teisel viisaastakul – 8 milj.t. ja peale selle puudujäägi veel igal aastal 7 miljonit tonni. Komisjon määrab igaks aastaks tarnitava hulga täpsemalt. Ta peab Belgiale andma 10 a. kestel 8 milj t., Itaaliale 4,5 kuni 8,5 milj tonni, väiksema hulga ka Luksemburgile. Maksimaalne Saksamaalt nõutav söe kogus esimesel viisaastakul kõigub 40 - 44 miljoni tonnini ja teisel 32 milj,t. Seda tehakse tasu eest, millise määrab kindlaks reparatsiooni komisjon *.

(*Enne sõda kaevandas Prantsusmaa umbes 40.000.000 tonni kivisütt. 1920.a. liitnud endaga Saari ja Elsass-Lotringi söebasseinid, ta tootis 33.000.000 t sütt. 1921.a. esimesel poolaastal 18.000.000 t., järelikult, kui teisel poolaastal tootmine ei kahanenud, siis aastas ligikaudu 36. miljonit.t. Sellisel viisil, söe puudujääk on nende kahe aasta jooksul vahemikus 7 – 4 milj. t. Nii-siis, Saksamaa peab tarnima talle just sellise koguse ja peale seda veel 7 milj. t. Need 7 milj. tonni ei saa kuidagi olla „hüvitus“ ja sellel on omamoodi söe andami iseloom, kuigi tasu eest, andam, millise eesmärgiks on tõsta Prantsusmaa tööstust ja nõrgendada Saksamaa tootmisvõimsusi.

Saksamaa kaevandas enne sõda kivisütt umbes 190 milj t. aastas. Järelikult ta võib olla sunnitud andma oma endisest toodangust ära kuni veerandi. Kuid see arv ei saanud jääda muutumatuks, sest Saksamaa kaotas ju üpris rikkaliku Saari ja samuti Elsassi söebasseini. 1920.a. ta tootis vähendatud territooriumilt 130 milj t., 1921.a. esimesed 8 kuud 88,8 milj. Kuid 1921.a. lõpus ta kaotas veel Ülem-Sileesia söebasseini ja söe toodang pidi veelgi kahanema. Andmed on võetud „Bulletin Mensuel de Stastistique“ 1921.a. Nr:9. Rahvasteliidu ametlik väljaanne. Genf. 1921.a. viimaste kuude kohta minul andmed puuduvad. Vaja on veel märkida, muide, et Saksamaal leidub peale kivisöe ka pruunsütt (ligniit) ja selle tootmine ei ole käesoleval ajal vähenenud, vaid hoopis ennesõjaaegse toodanguga võrreldes tõusnud.)

Edasi tuleb üpris pikk erinevate kaupade loetelu, milliseid peab Saksamaa Antanti liitlastele tarnima küll suure hulga erinevate kuid mitte just suurtes kogustes.

Lõpuks, Saksamaa tagastab:

a)Prantsusmaale – trofeed (lipud jne), arhiivid, kunstiteosed, mis viidud Prantsusmaalt välja 1870-71.a. ja viimase sõja ajal, Prantsusmaa poolt esitatud nimekirja alusel;

b) Hidžazile ((Saudi Araabia)) – Kaliif Osmanile kuuluva Koraani originaaleksemplari, milline oli võetud ära türgi ametnike poolt Medinas ja toodud Wilhelm II;

c)Belgiale – sellest väljaveetud pildid ja hüvitama Luveni tulistamisel hävinenud Tolliasjade Ülikooli kollektsiooni raamatud, käsikirjad ja kollejktsioonid. Hüvitamise viisi määratleb reparatsioonikomisjon jne.

Selline on kontributsioon milline, kooskõlas Versaiies´rahulepinguga, Saksamaal tuleb maksta.

Reparatsioonikomisjon lõpetas tõesti oma töö esimese osa 1921.a. 1. maiks ja määratles Saksamaale arvestatud kontributsiooni suuruseks 132 miljardit marka kullas.

Selle arvu hulka muidugi ei kuulu üpris märkimisväärsed okupatsiooniarmee ülalpidamise kulutused, samuti ka reparatsioonikomisjoni enda väljaminekud ning veel mõned Saksamaale pandud kohustused.

Nii nagu kontributsioon on määratud mitte üksikute riikide sõjaliste kulutuste katmiseks, vaid sõjas purustatud hoonete jne. taastamiseks, mis on jaotatud erinevate riikide vahel vastavalt kahjustuste ulatusele. Kõige rohkem 52% kontributsioonist läheb Prantsusmaale, Inglismaale ja tema koloniaalvaldustele 22%, 10% Itaaliale, 8% Belgiale, ülejäänud 8 % jaotatakse Jugoslaavia, Rumeenia, Kreeka, Portugali ja teiste riikide vahel. Selline jaotus ei ole muidugi rahulepingust võetud, vaid on reparatsioonikomisjoni töö vili*)

(*Selleks, et mõista paremini kontributsiooni suurust, ma toon kaks võrdlust.

1.Kogu maailmas, 1915.a., teadaolev kulla hulk müntides, kangides, asjades maksab 85 miljardit franki, st. 68 miljardit marka. Järelikult kui koguda kokku kogu maailmas kasutuses olev kuld pankadest, riigikassadest, eraisikute taskutest, rebida kõikide vaimulike kaelast kuldristid ja võtta ilmalikelt inimestelt ehted ja abielusõrmused ja hambakroonid ja blommid ning ikkagi jääb kontributsiooni maksmiseks pool puudu.

2. 1910.a. kogu maailma raudteede võrk oli umbes miljon versta pikk (1.057.000 km). Selle ehitamiseks mahutati kapitali u. 198 miljardit marka kullas. Sellisel viisil, kontributsioon, millist peab Saksamaa maksma, võrdub kahe kolmandikuga kogu maailma raudteevõrguga. Mis aga puutub raudteevõrku Saksamaal, siis selle pikkuseks oli 1910.a. 60.000 km ja maksis – 18 miljardit marka. Järelikult Saksamaa peab maksma rohkem kui seitsmekordse raudteevõrgu maksumuse. Kontributsioon paneb Saksamaa igale elanikule kukile 2.200 kuldmarga suuruse maksu. Aga millises suhtes on see kontributsioon tegelike sõjakuludega? Kas tõesti ei jätku Saksamaal varasid, et hüvitada vaid eraisikute kaotused? Kas reparatsioonikomisjon tegi oma tööd kohusetundlikult? Minul ei ole andmeid, et kindlalt vastata kahele viimasele küsimusele, kuid esimesele – kontributsiooni suhe sõjakuludesse – küsimusele vastamine on lihtne.

Inglismaa riigivõlg enne sõja algust oli 711 miljonit naelsterlingut. 1920.a. 8.079 miljonit naela. Järelikult sõja ajal kasvas Inglismaa riigivõlg 7.368 miljonit, või siis 147 miljardit marka. Need ei ole muidugi kaugelt mitte kõik Inglismaa sõjalised kulutused, sest ta kasutas ära rahva masukoormuse äärmist tõstmist ja paberraha juurdetrükkimisega ja siia ei ole arvatud eraisikute kahjud. Järelikult, sõja tõttu kasvanud Inglismaa kulud ületavad seda summat oluliselt, aga kogu Saksamaa kontributsioon on sellest 15 miljardit madalam. Samas saab Inglismaa sellest kontributsioonist vaid umbes viiendiku (29 miljardit marka).

Prantsusmaa riigivõlg kasvas enam kui 270 miljardit franki või siis 216 miljardit marka. Järelikult, kogu Saksa kontributsioon kataks sõjakuludest vaid sellest umbes poole, rääkimata ta elanike materiaalsetest kaotustest. Prantsusmaa osa aga sellest on veerand.

Järelikult võib öelda kindlalt, et suurriigid võisid rahulepingusse kirjutada kindlas teadmises oma väite, et Saksamaa ressurssidest kogu tekitatud kahju hüvitamiseks ei jätku.)

Samasugused määrused on Austriat puudutavas Saint-Germaini ja Trianoni –Ungari – rahulepingus. Kõikide nende riikide ressursid kuulutati ebapiisavateks, et katta liitlastele kallaletungiga tekitatud kahjud. Kõigile neile luuakse samuti reparatsioonikomisjonid, millised moodustatakse ja mis tegutsevad nendel samadel printsiipidel, millised eriti ei erine. Nii näiteks Austria reparatsionikomisjon koosneb 6-st 5 suurriigi esindajate ja Belgia poolt nimetatud alalisest liikmest ning 5 liikmest , kes on nimetatud Serbia, Kreeka, Rumeenia, Poola ja Tšehhoslovakkia poolt, kes võtavad istungitest osa vaid teatavatel juhtudel. Seesama komisjon tegeleb ka Ungari ja Bulgaaria

asjadega.

„Austria peab maksma 1919. 1920.a. ja 1921.a. esimese nelja kuu kestel, sellisteks tähtaegadeks ja sellisel viisil (kullas, laevadega, paberitega või miskil teisel moel), milline on komisjoni poolt kehtestatud ja sellise mõistliku summa (sic), millise määratleb reparatsioonide komisjon“ (S-Ger. r. §181). Siin ei ole isegi neid arvandmeid, milliseid leidus Versailles´ rahulepingus. Samuti nagu Saksamaale, pandi ka Austriale märkimisväärne asjades tasutav kontributsioon. Ta tunnistatakse kohustatuks hüvitama liitlastele tekitatud kaubalaevastiku kaotused: tonn tonni vastu. Agu nagu need liitlaste kaotused ületavad Austria kaubalaevastiku arvu, siis viimane on kohustatud kõik oma kaubalaevad ära andma. Samuti nagu Saksamaagi, ta peab loovutama märkimisväärse hulga vedureid, vaguneid ja kariloomi ning nagu eelmainitu, ta peab andma kindlaksmääratud koguse kariloomi Itaaliale, Jugoslaaviale ja Rumeeniale. Arvestades Austria tagasihoidliku territooriumiga (kuna jutt ei käi enam endise Austria-Ungari keiserriigi, vaid väikese Austria Vabariigi kohta) ja selle tagasihoidlike resurssidega, on see arv sakslastele kehtestatust arvust tunduvalt väiksemad. Nii ta on kohustatud andma viivitamatult Itaaliale ära 4000 ja Jugoslaaviale ning Rumeeniale, kumbkile 1000 lüpsilehma. Lisaks 50 pulli Itaaliale ja Jugoslaaviale ning Rumeeniale, mõlemile 25 pulli, jne.

Saint-Germaini rahulepingus on tähelepanuväärsemateks nõudmisteks hoopis teadust ja kunsti puudutavad väljanõudmised. See on seletatud eelkõige sellega, et Habsburgid paistsid juba ammu silma oma peene maitse poolest ja olid selles suhtes ebatseremoniaalsemad kui Hohenzollenid. Austria pidi Itaaliale aga ka Belgiale, Poolale ja Tšehhoslovakkiale tagastama ülisuure hulga pilte ((maalid, graafika)), haruldasi käsikirju, eriti kunstipäraseid juveliiritooteid jne. kõik mis tema poolt röövitud peale 1718.aastat Neapolist, Palermiost, Modenast, Brüsselist, Varssavist jne. Nii oli 1718.a. Neapolist viidud Viini 98 erinevat haruldast käsikirja, Palermost umbes 1200 erinevat eset, 1772.a. viidi Varssavist ära väärtuslik kuldkarikas jne. Kõik see pidi olema tagastatud Itaalia ja teiste riikide poolt esitatud nimekirjade alusel ja spetsiaalse komisjoni järelvalve all.

Austriale anti samasugune rahalise kontributsiooni kindlaksmääramise tähtaeg kui Saksamaalegi - 1921.a., ja see peab olema nüüdseks kindlaks määratud, kuid kahjuks ei ole need andmed, Peterburi, minule kättesaadavasse allikasse laekunud.

Rahuleping Bulgaariaga, mis on allkirjastatud Neuilly´s, erineb mõnevõrra eelmainitutest. Bulgaaria vastutus sõja eest on väljendatud enam pehmemates väljendites ja solvavad vähem rahvuslikku enesearmastust, aga nimelt:

„Bulgaaria tunnistab, et liitunud agresiivse sõjaga, millise alustasid Saksamaa ja Austria-Ungari liitlasriikide ja nendega liitunute vastu, ta tekitas neile viimastele kaotusi ja igasuguseid ohvreid, millise eest ta peab neid võimalikult täielikumalt hüvitama.

„Teisest küljest, räägitakse siin edasi, nii nagu eelnevates traktaatides, Suurriigid tunnistavad, et Bulgaaria ressursid on ebapiisavad, et teha võimalikuks selline täielik hüvitamine“.

Ja siinsamas näidatakse täpselt ära kindlaksmääratud summa, millise Bulgaaria peab maksma liitlastele ja nimelt: 2 ¼ miljardit franki kullas. See summa peab olema makstud ära võrdsetes osades iga poole aasta möödudes, alustades 1. juulist 1920.a. ja lõpetades 1. juuliga 1957.a., kusjuures väljamaksmata osale arvestatakse protsente, millise arvestusperiood algab 1 jaanuarist 1920.a. Esimesel pooleteise aasta jooksul 2% aastas, aga seejärel 5% (§121) *.

(*Kui vähekoormav see kontributsioon ka ei näiks, milline võrdub peaegu et poolega sellest, mis 1871.a. Prantsusmaa poolt makstud ja mis oma suurusega maailma hämmastas, kuid see on ikkagi oluliselt väiksem Saksamaa poolt makstavast mitte ainult absoluutarvu poolest, vaid ka suhteliselt: Saksamaa kontributsioon on hinge kohta 2200 marka, st. 2700 franki kullas, aga bulgaarlased maksavad vaid 510 franki. Muidugi on Bulgaaria elanikond sakslastest hulga vaesem, kuid mitte just viis korda. Bulgaaria rahvuslikku rikkust puudutavad täpsed andmed puuduvad.)
Samuti on Bulgaariale rahulepingus määratud sama täpselt ka asjades kontributsiooni maksmine, milline on seejuures märkimisväärselt madalam (mitte ainult absoluutarvult, vaid ka inimese kohta), kui vastav Saksamaa, Austria või Ungari kontributsiooni osa. Nii annab Bulgaaria sõja ajal ära veetud või tapetud kariloomade hüvituseks ära Kreekale 15, Rumeeniale 60, Jugoslaaviale 50 pulli, 150, 6000 ja 16000 piimalehma, 1800, 3400 ja 4000 varssa, 6000, 15000 ja 12000 lammast, 2250, 5250 ja 5000 hobust, 450, 1050 ja 1000 muula.

Serbia hävinud söekaevanduste hüvitamiseks peab Bulgaaria vedama Jugoslaaviasse viie aasta kestel 50000 tonni igal aastal, kusjuures peab seda tasuta välja vedama.

Mis aga puudutab kunstimälestisi, siis selliseid on Bulgaarias vähe; kuigi mingid arhiividokumendid ja esemed, „millised kujutavad endast arheoloogilist, ajaloolist või kunstilist väärtust“, millised olid sõja ajal bulgaarlaste poolt Serbia, Rumeenia ja Kreeka territooriumilt ära viidud, on bulgaarlased kohustatud seaduslikele omanikele tagastama“. (§126).

Spetsiaalset reparatsioonikomisjoni Bulgaariale ei moodustata, kuid sellele laieneb Austria üle tegutseva komisjoni võim. Kuid selle abistamiseks luuakse eriline „liitlaste-vaheline komisjon“ (interalliée), millisesse nimetab oma delegaate Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia (§.130).

Selline on kontributsioon, millise maksmine on võitjate kasuks pandud võidetud riikidele. Peale selle on kõigis lepingutes tehtud viide sellele, et Venemaa säilitab oma sõjakahjude hüvitamise nõudmise õiguse Saksamaa, Austria, Ungari, Bulgaaria, Türgi suhtes nende riikidega sõlmitud lepingutes märgitud alustel (V.r. §116).

B.Teised majanduslikud tingimused.

Kontributsioon, selle erinevates vormides, ei piirdu ainult võidetule pandud majandusliku koormisega.

Endised sõjad lõppesid tavaliselt „enam eelistatud riigi“ õigustes, vastastikuslikuse alustel, kaubavahetuse lepingu sõlmimisega. Selline kokkuleppe, on näiteks võetud 1871.a. Frankfruti rahulepingusse.

Pariisi konverents lähtus otse vastupidisest printsiibist. Juba 1916.a., samuti Pariisis, kogunes teine liitlasriikide konverents (millisest siis võttis osa ka Venemaa), millisel arutati ja võeti positiivses mõttes vastu Saksamaale peale sõda erilise kaubandusliku boikoti kehtestamise otsus, milline hiljem viidigi Versailles´ rahulepinguga täide.

Saksamaal kelati võtta liitlasriikidest ((Atandi)) sisseveetavatelt kaupadelt mingeid tolle, millise ületavad mingite teiste riikide kaupadelt võetavaid tolle. Maksustada neisse riikidesse ((võitnud riigid)) väljaveetavaid kaupu, milliseid ta viib mõnda teise riiki maksuvabalt. Seada maal- ja meritsi peetavale kaubandusele, seada teiste riikide kodanikele, teistsuguseid tingimusi, kui võitnud riikide kodanike Saksamaale sõiduks või seal elamisele. Veelgi enam. Saksamaa peab liitlasriike pidama kaubanduses „enamsoodustatud riikideks“, kuid vastastikulisuseta. Kui Saksamaa annab, näiteks, kaubanduslepinguga mingeid eeliseid Šveitsi, Rootsi või Austria kaupadele või kodanikele, siis ta peab viivitamatult laiendama selle eelistuse Inglismaale, Prantsusmale ja USA-le ja ka kõigile teistele lepinguga mitteühinenud liitlasriikidele aga viimased ei pea sellele analoogilise soodustusega vastama, vaid isegi omavad õigust viivitamatult maksustada saksa kaupu lisatollidega, keelata oma kauba vedu Saksamaale või panna sellele väljaveotoll, või siis teha oma sadamates kitsendusi Saksa laevandusele ning raskendada sakslastel võitja-riiki sõitu jne.

Täiesti samad eeskirjad on kehtestatud teistele võidetud riikidele, Bulgaariale erandit tegemata, kellesse võitja-riigid võrdlemisi aupaklikult suhtusid.

Kuid Saksamaa suhtes on seatud mitu küllaltki olulist lisatingimust: 5.a. kestel ta peab lubama, vaba, mingite sisse- ja väljaveotollideta kaubavahetust Elsass-Lotringiga ja kolme aasta jooksul Saksamaast eraldatud Poola osadega, kusjuures Prantsusmaa, ega Poola ei pea samamoodi käituma.

Need majanduslikud tingimused on kontributsioonidele üpris olulised täiendused.

Lõpuks on tarvis veel rääkida rahulepingute suhtumist sakslaste, austerlaste, ungarlaste ja bulgaarlaste, kui eelmainitud riikide kodanike, eraomandisse.

Rahulepingud annavad liitlasriikidele õiguse (mõnede, eriliste väljajättudega ja piirangutega) oma riigi territooriumil likvideerida seal asuvat igasuguste võidetud riikide kodanike eraomandit. Likvideerimisel tuleb tasuda likvideerimist teostava riigi seaduste alusel kindlaks määratud väljaostusumma suuruses (V.r. §297 ((Saksamaga)) ja Neuilly r. §177 ((Bulgaariaga)).

C.Rahanduslikud tingimused (riigivõlad).

Kõik Saksamaa ja saksa riikide tulud on eelkõige nähtud ette liitlastele hüvituse maksmiseks ja teiste neile rahulepinguga pandud kohustuste täitmiseks ja vaid nendest kohustuste täimisest jäänud ülejääk võib olla kasutatud ära Saksamaa sisesteks vajadusteks ja tema teiste võlgade protsentide maksmiseks – selline on selle põhiline olukord rahandusasjades, milline on võetud vastu Versailles´ rahulepinguga. Seda pehmendab aga see, et reparatsioonikomisjonile on antud üksikutel juhtudel õigus sellest reeglist erandite tegemiseks (V.r. §248).

Saksamaa ja saksa riikide (Preisimaa ja Bavariia) riigivõlgade osa, millist tulnud maksta Saksamaalt teistele riikidele läinud maaalade poolt, võtavad enda peale asjasse puutuvad riigid – kuid nad võtavad enda peale vaid need võlad, millised olid tehtud enne sõja algust. Kogu Saksamaa võlg, mis tehtud peale 1. augustit 1914.a., jääb täismahus territoriaalselt vähenenud Saksamaale ja Preisimaale ja mitte ühtki kopikat ei võta enda peale Belgia, ega Taani, ega ka Poola, veelgi vähem Prantsusmaa*).

(*Nende võlgade suhe on järgmine: enne sõda oli Saksamaa võlg võrdne 5,157 miljoni margaga aga 1. aprillil 1919.a. – 156 miljardit. Järelikult, sõja ajal sõlmiti uusi laenulepinguid rohkem kui 150 miljardilise summa ulatuses. Nii et ennesõjaaegne võlg moodustab koguvõlast vaid 1/30 – iku.