Värvitöötluses kasutatavad töövahendid Juuste värvimise ajalugu ja värvus-, valgusõpetus 4
Yüklə 187,91 Kb.
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- 4. Värvide ring, juuksekarva ehitus,juuste naturaalne pigment 13
- 5.Tehisvärvained 15-19 6. Püsivärv 21-33 7. Blondeerimine ja heledaks värvimine 33-37 8. Värvimise ja blondeerimise järel protseduurid 38
- Juuste värvimise ajalugu ja värvus-, valgusõpetus 2.1 Juuste värvimise ajalugu
- 2.2 Värvus- ja valgusõpetus
- Phythagoras
- Leonardo daVinci
- Newtoni
- Albert Einstein ja Niels Bohr .
- Füsioloogiline ja värviõpetuslik taust
- Värviaistingute tajumist silma kaudu
- 3. Juuste värvimise psühholoogia
- 4.Värvide ring, juuksekarva ehitus ja juuste naturaalne pigment 4.1 Värvide ring
- Johannes Itteni
- vastandvärvid ehk komplementaarsed värvid
- Primaarvärvuste paarid Sekundaarvärvid
- Komplementaarsete värvide segamise efekt
- 4.2 Juuksekarva ehitus Cuticle
- Joonis Estel Professional Cuticle
- Eumelaniin
- Joonis Estel Professional 5. Tehisvärvained Tehisvärvaine üldiseloomustus
- Otsetoimivad värvid ehk värvilist kihti moodustavad värvid
|
Ida–Virumaa Kutsehariduskeskus Juuste värviõpetuse loengumaterjal Koostaja: Katrin Veber Sisukord
2.1 Juuste värvimise ajalugu 4 2.2 Värvus- ja valgusõpetus 4-9
4.1 Värvide ring 13 4.2 Juuksekarva ehitus 4-9 4.3Juuste naturaalne pigment………………………………………………………………………………………………………14 5.Tehisvärvained 15-19 6. Püsivärv 21-33 7. Blondeerimine ja heledaks värvimine 33-37 8. Värvimise ja blondeerimise järel protseduurid 38 9. Terminoloogia 39 1.Värvitöötlusel kasutatavad töövahendid 
  
2. Juuste värvimise ajalugu ja värvus-, valgusõpetus 2.1 Juuste värvimise ajalugu Iidsetest aegadest alates on juuksevärvi muutmiseks kasutatud erinevaid rohtusid, taimi, leotiseid. Arvatakse, et Kleopatra määris oma juukseid hennaga enne suplust Niiluses. Juuste blondeerimiseks valmistasid rooma naised leotist puusüsist, kustutamata lubjast ja söögisoodast. Et anda juustele tumedat varjundi, kasutasid vasepuru tammelehtede käsnasegu. Selleks kasutati ka veel kaanidest tehtud vedeliku, mis oli leotatud savipotis veinis ja äädikas 60 päeva jooksul. Peale Rooma impeeriumi lagunemist kandusid ilu saladused laiali itta, Konstantinoopolisse, kus türgi naised kasutasid juuste musta värvimiseks peenestatud väike aasia tamme vilju, mis olid sisse hõõrutud taimeõlidega ja segatud valge pliiga. Renessansi ajal blondeerisid naised juukseid booraksi ja salpeetri seguga või hundioa, safrani, želatiini, vägiheina ja eksootilise mürri seguga. XV sajandil olid juuste blondeerimise retseptide valvsa silma all, kuid ajalugu räägib meile selles, et nende koostisesse kuulusid sisaliku rasv, pääsukese sõnnik ja karu luude tuhk. Ühtlasi kasutati nendega safrani, väävlit, maarjast ja mett. Mitte alati ei olnud need retseptid ohutud, ning 1562.a. doktor Maridello Modeenast ( Itaalia) kirjutas, hoiatades võimalikest soovimatutest blondeerimise tagajärgedest ,, Peanahk ja juuksed võivad tõsiselt juurtest kahjustatud saada, mis toob kaasa juuste väljalangemise ." Nii jätkus kuni XIX sajandini, kus avastati vesinikülihapend. Esimest korda kasutas seda 1860 aastal Napoleon II armuke Kora Perl. 1859 aastal uuris saksa professor Wilhelm Hoffman Londoni keemia kuningakolledžis kivisöeõli. Üks tema tudengitest, William Henri Perk, püüdis sünteesida hiniini kuid sai musta sette. Selle asemel, et meelt heita lahustas ta sette piirituses kus lahus sai purpurse värvuse. See avastus sai aluseks permanentsete värvainete loomisel, mis sobisid kangaste ja juuste värvimiseks. Lõppude lõpuks tõi see avastuse sünteetilise juustevärvide tööstuse tootmisarengu. Pärast II Maailmasõda 1945. A. hakkasid naised juukseid blondeerima. Moodi tulid tugevalt värvitud juuksed. Eelmisel sajandil 70-ndatel aastatel hakati juukseid värvima salguti kõikvõimalikes toonides. Juuksevärvid, mis olid tol ajal ei olnud pooltki nii looduse ja juuksesõbralikud, kui seda on nad tänapäeval. Sünteetilise juuksevärve kasutame tänapäevani, mis pidevalt täienevad ja arenevad.
Läbi ajaloo on valgusnähtuste uurimine vast üks kõige erutavamaid ja dramaatilisema arenguga füüsikavaldkondi. Paljudes religioonides - ristiusk kaasa arvatud - algab maailm just valguse loomisest. Valgust on peetud peaaegu et jumalikuks objektiks, kuna selle puudumisel kaotab inimene suurema osa orienteerimisvõimest. Seda, et tegu on tavaterminites raskesti kirjeldatava objektiga, näitab juba põhikontseptsiooni vahelduv areng, kord on valgust peetud küll laineks, siis jälle osakeste kogumiks. Teadlased ja filosoofid on sajandite vältel värvide ning valguse olemuse üle arutlenud. Phythagoras uskus, et objektid kiirgavad osakesi, mis võimaldab meil neid näha. Isaac Newton oli see, kellele hakkas valgus rohkem huvi pakkuma. Mitmete katsetuste teel avastas ta, et kui tavaline Päikesevalgus suunata läbi prisma, tekib prismas murdumise tagajärjel spekter. Newton eristas spektris seitset põhilist värvi: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ning violetne.
(Allikas: http://allforchildren.ru) Leonardo daVinci oli sama katse teinud juba 200 aastat varem, kuid kartuses, et tema avastust peetakse pühaduseteotuseks, tegi ta sellest vaid märkmeid. Õnneks oli Newton võimeline mitte ainult avalikustama oma leidu, vaid ka arutlema selle tekkemehhanismide üle. Ta järeldas, et valge valgus on lihtsalt paljude värvide kombinatsioon ja et prisma murdis igat värvi erinevalt, tehes nad niimoodi nähtavaks. Looduses võib Newtoni avastatud valgusspektrit näha vikerkaares. Vikerkaare tekkimist seletab valguskiirte murdumine veepiiskades, kuna iga piisk on justkui väike prisma. Meie silmad on sellise ehitusega, et suudame tajuda vaid vikerkaarevärve. Punasest allpool on aga infrapunane ja violetsest ülevalpool ultravioletne. Paljud loomad suudavad ka neid värve näha. Paljude värvide esinemine valges andis teistele mõtlejatele alust arvata, et värvitud kiirtel on unikaalsed omadused. Newtoni kaasaegne, taanlane Christian Huygens eelistas võrrelda valguse levimist lainetena, sarnaselt heli levimisele. Kuna helikõrgus sõltub selle lainepikkusest, siis avastas ta, et erinevat värvi valgusel on erinev lainepikkus. 19. sajandil võttis valgusteooria juba täpsema vormi. Mitmete katsete toel suudeti tõestada valguse lainetelaadne levimine ning suudeti valguslaineid ka esimest korda mõõta. Umbes sada aastat hiljem suudeti lähemalt uurida ka soojuskiirgust ja selle seost valguslainetega. 20. sajandil on valgusteooriaga tegelenud näiteks Albert Einstein ja Niels Bohr. Valge valgus koosneb: Violetne 380 – 420 nm - nanomeeter Sinine 420 – 470 nm Helesinine 470 – 520 nm Roheline 520 – 570 nm Kollane 570 – 600 nm Oranž 600 – 630 nm Punane 630 – 760 nm Füüsikaline taust Valge valgus, nagu päikesevalgus koosneb eri värvi osadest, millel on erinevad lainepikkused. Ühtlasena näiv valgus, läbides prisma või peegeldudes kas vihmapiisa pealt tagasi, jaguneb erinevatele lainepikkustele vastavalt värvideks. Kui valgest värvist eraldatakse mingile lainepikkusele vastav osa, pole valge enam valge, vaid värviline. Kuna meid ümbritsev maailm on värviline, siis ilmselt paljud ained neelavad osa sellele langevast valgusest. Veel XVII sajandil Isaac Newton avastas, et valge päevavalguse tegelikult koosneb kõikidest nähtavatest värvidest. Ta tõestas selle teooria, lastes päikesekiire läbi klaasiprisma. Erinevate pikkustega laine kiire murdunud nurga all moodustasid värvilise mustri. Vikerkaarevärvid on alati ühes ja samas järjestuses; punane, oranž, kollane, roheline helesinine, sinine ja violetne. Juuste värvus oleneb juustes sisalduvatest pigmentidest, mis osa valguskiiri peegeldavad ja ülejäänud neelavad. Meile nähtamatu värvus mõjub ümbritsevale värvusele, samuti ka vähemal määral- riiete värvus ja meigi toon. Füsioloogiline ja värviõpetuslik taust Värvilisuseks vajatakse valgust ja ainet, mis talle omasele kombel peegeldab valgusest teatud lainepikkusi. Valgus ja aine on olemas ilma vaatajategi, meie aga räägime siin juuksevärvidest, järelikult on ka kolmas osaleja-juuksevärvija ja juuksurisalongi klient, kes teavad omapoolseid tõlgendusi silma võrkkesta saabuvatest valguse lainepikkustest. Värvilisuse aistimine tekib siis, kui valguskiired ärritavad silma võrkkesta värvitundlikke retseptoreid ja ärritus kandub mööda nägemisnärvi ajusse. Tavaliselt näevad inimesed värve ühtemoodi, kuna teatud värv mõjutab kõikide võrkkestade retseptoreid ühtemoodi ning ajus sünnib teatud värviaisting. Ent inimesed, kes oma töös värvidega kokku ei puutu, ei suuda alati ligilähedasi värve üksteisest eristada. Juuste värvi ja kliendi vahel võib sellest hoolimata, et mõlema värvide eristusvõime on hea, ette tulla arusaamatusi, sest värvidele on võib-olla antud erinevaid nimetusi. Näiteks sama oranži värvi nimetab üks kollaseks ja teine punaseks. Kvalifitseeritud juuksur peab oskama kliendiga vestelda värvidest nii, et tekiks ühtne arusaam soovitavast värvist. Värvimine on õnnestunud, kui värv kliendile sobib. Sobivus on suhteline. Värviõpetuse teooriate kohaselt võib põhjendatult otsustada, milline värv sobib näiteks riietuse ja naha värviga, milline värv jätab külma ja milline sooja üldmulje. Värvivalik ei saa olla siiski vaid värviõpetuse kohandamine. Kliendi subjektiivne eelistus teatud värvide suhtes on niisama tähtis valikumotiiv kui selle mõistmine, mis värviõpetuslikult sobib ja mis mitte. Värviaistingute tajumist silma kaudu Värvid võivad teha suuri muutusi diagrammi esteetilises kvaliteedis ja sisust arusaamisel. Kuid värvid võivad põhjustada samuti visuaalset lärmi, segadust ja isegi ebamugavust vaatajale. Kõige tavalisem värvisuhete esitlus on värviring, mille avastas Isaac Newton 1666 aastal. Traditsiooniline värviring näitab nähtavat värvispektrit. Põhivärvideks on punane, sinine ja kollane. Neid värve saab omavahel segada kõikideks teisteks nähtavateks värvideks. Inimsilm tajub kõiki värve läbi spetsiaalsete struktuuride kompleksi võrkkesta tagumises osas, mis reageerivad närviimpulssidega erinevatele valguse lainepikkustele. Hilisemates avastustes anatoomias ja psühholoogias on esikohal teooriad, mis käsitlevad punast, sinist ja rohelist kui esmaseid värve, sest need on need värvid, mida kolm tüüpi võrkkesta kolvikesi meie silmas suudavad tajuda. Teadmised inimpsühholoogiast aitavad meil tuletada mõned reeglid värvide kasutuse kohta diagrammis. Need reeglid arvestavad nii võrkkesta kepikeste ja kolvikeste jaotusega kui ka muutustega läätses, et korralikult kujutist näha. Värviliste diagrammide loomisel tuleks arvestada järgnevat
järske muutusi, mis viib silmade väsimiseni. Küllastunud värvid tuleks asendada näiteks pastelsetega või muude värvidega, mis paiknevad spektris lähestikku.
mehed ja värvipimedad tajuvad värve nõrgemalt kui noored, naised ja terved inimesed.
Keemiline taust Värvi tekkeks vajatakse peale valguse ka ainet. Aine näib värvilisena, kui osa valguse lainepikkustest neeldub ehk absorbeerub selles. Valgusest on märgatavad vaid need osad, mida aine ei absorbeeri, vaid laseb läbi või peegeldab tagasi. Kui aine peegeldab sinist osa valgusest tagasi ja absorbeerib muud lainepikkused, näeme seda sinisena. Valgus mõjub aine elektronidele nii, et need siirduvad saadud energia annusest ergastatuna kõrgemale energia tasemele. Ained, mille elektronide ergastamine toimub kergelt, on värvilised. Elektronide siirdumine on tavaline niisuguste ainetes, milles on konjugeeritud kaksiksidemete süsteem. Konjugeeritud ehk ühendatud kaksiksidemed tähendavad seda, et aine molekulides on iga teise aatomitevahelise sidemena kaksikside. Leukodopakroom, juuste loomuliku värvaine melaniini algvorm, on värvitu kuna siin on vaid kaks konjugeerunud kaksiksidet. Leuko-määratlus tähendab sõna-sõnalt valget. Sellises aines ei ole ergastusvõimelisi elektrone. See-eest on dopakroomis on juba neli kaksiksidet konjugeerituna, seega ühend on värviline ja kõnealuse juhtumi puhul punane. Valmis melaniin aines on konjugeerunud kaksiksidemete süsteem veel palju pikem- see esineb kogu molekulis, nii et ergastus vaid ja siis teatud lainepikkusi absorbeerivaid elektrone on rohkesti. Juuste värvaine väljatöötamisel on eesmärgiks valmistada aineid, milles on sobival määral konjugeerunud kaksidemeid.
Värvus on kõikjal meie ümber, isegi meie unenägudes. Me näeme muutlikku taevast, säravat päikest, elusa looduse varjundeid jne. Võimatu on endale ette kujutada maailma ilma värvideta. Värvid täidavad meid energiaga ja mõjuvad meie tujudele, sunnivad nägema asju soojade või külmadena. Erutavad ja stimuleerivad. Kurt Goldshtein, neuropsühholoog, kes on läbi viinud eksperimente värvuse valgusega tegi järelduse selle kohta, et punases valguses subjektiivselt aeg möödub kiiremini ja esemed näivad pikemad, suuremad ja raskemad; rohelises või helesinises valguses aeg möödub aeglasemalt, esemed aga näivad lühemad, väiksemad ja kergemad. Kui me püüame iseloomustada inimeste ja emotsioonide värvide abil, näiteks roheline- kadedus, purpurne- viha, kollane- argus või punane- tarkus edastame me endale terve assotsiatsiooni spektri, mis võib olla enam tõepärane kui me seda endale ette kujutame. Kogu elu me nii või teisiti kasutame värve, et interpreteerida seda, mida näeme. See puudutab ka juuste värvust. Blondiinidele, punapeadele ja brünettidele on traditsiooniliselt looduse poolt antud teatud isikutunnused. California Teaduskeskuse sotsioloog Robert Scott, kes tegeleb käitumise uurimisega, et järelduse, et inimese iseloomustus oleneb juuste värvusest. Tähendab me teame inimeste kohta juba midagi veel enne seda, kui me temaga rääkima hakkame.
Heledad juuksed sobivad mistahes värvusega värvimiseks. Kuid tuleb silmas pidada juuste struktuuri, naturaalse blondeerimise astet, nahatooni ja silmade värvust, samuti hallide juuste osa kui neid on. Punapead on rohkem impulsiivsemad ja meeletumad. Reeglina sümboliseerivad punapead iseloomu ohjeldamatust ja kurja saatust. Punaste juuste jaoks on olemas spetsiaalsed väljatöötatud värvained. Kuigi võib kasutada mistahes tüüpi tooted, saavutatakse parim tulemus siiski taimse päritoluga värvainetega, mis annavad juustele läike ja rikastavad nende tooni. Kogu punapea juuste helendamine on üks kõige raskematest protsessidest, eriti kui planeerite saada tumepunasest värvusest külmaks blondiiniks. Peale juuste valgendamist on reeglina raske kahvatu-punane värvus, mida tuleb korrigeerida. Brünetid assotsieeruvad alateadlikult soojuse ja lõbususega. Kastanipruunide juuste jaoks sobib ükskõik mis värvitüüp ja tulemus saab olema oivaline. Kuid tuleb meeles pidada, et värv kantakse tumedamale alusele ja seda tuleb arvestada värvilahendi valimisel. Helendamisel pidage meeles, et pigmendid kaovad juustest järgmises järjekorras: punane, punane / oranž, oranž, sel moel võib eksperimenteerida sooja varjundiga. .
4.1 Värvide ring 1793. aastal joonistab Goethe värviringi, kus ta ei vastanda üksteisele ainult kahte põhivärvi – sinist ja kollast, vaid lisab sinna kolmanda nurgana punase värvi. Tekib ringikujuline diagramm, kus kolm põhivärvi vahelduvad oranži, lilla ja rohelisega, punane asetseb kõige üleval ja roheline all. Ringi seda poolust, mis algab rohelisega – läbi kollase punaseni – nimetab ta plusspooluseks ja vastaspoolt miinuspooluseks. Goethe seob värvused tunnetega. Plusspoole ja miinuspoole värvid kutsuvad esile erinevaid emotsioone. Ta mõistab värvusi kui meelelisi kvaliteete, mis on lahutamatult seotud inimese teadvusega. Seega polnud Goethe kaugel tänapäeval kasutatavatest värvipsühholoogia testidest. Kollakaspunased toonid, mis asetsevad värviringi plusspoolel assotsieeruvad valguse ja tugevusega, sooja turvalise auraga. Värviringi miinuspool, mis algab sinisega rõhutab kaotusevalu, süngeid mõtteid, tekitab distantsi. Lilla süvendab meis ebakindlust, nõrkust ja igatsust. Kunstiteoreetiku ja -praktiku Johannes Itteni loodud värvikäsitluse (konstruktiivne värviõpetus) keskne põhimõte. Itteni värviharmooniate ja -kontrastide süsteem põhineb lihtsal ja selgel 12-osalisel värvikorraldusel. Värviringi aluseks on nn. põhivärvid - esimese korralduse värvitoonid (primaar) - kollane, punane ja sinine. Teise korralduse värvid (sekundaar) - oranž, roheline ja violett paigutuvad esimeste vastu. Mõlemale poole esimese ja teise korralduse värve jäävad kolmanda korralduse värvid (tertsiaal), mis saadakse esimese ja teise korralduse kõrvuti asuvate värvitoonide omavahelisel segamisel. Need on oranžikas-kollane, oranžikas-punane, purpur, sinakas-violett, jääsinine ja leheroheline Värvid mis asuvad ringi vastaskülgedel on üksteise suhtes vastandvärvid ehk komplementaarsed värvid. Komplementaarsete värvuste segu annab hallikas-pruuni tooni. Kõiki tuntud värvusi võib saada, segades kokku kolme põhivärvi ehk (primaarvärvi). Nendeks on kollane, punane ja sinine. Kui me segame primaarvärve paarikaupa, siis saame kõrvalvärve ehk sekundaarseid värve. Primaarvärvuste paarid Sekundaarvärvid Kollane ja punane Oranž Sinine ja punane Violett Sinine ja kollane Roheline Edasine primaarsete ja sekundaarsete värvuste segamine annab kolmandat järku värvused jne. värvuste varieerimise võimalused on lõputud.
Kollane ja violett annavad tumehalli Oranž ja sinine annavad pruunitooni Punakas ja roheline tekitavad punakaspruuni tooni Tähele tuleb panna, et värvivarjundid, mida saadakse komplementaarsete värvide segamisel, sõltuvad ka kontsentratsioonist. Kontsentreeritud komplementaarsete värvuste segamine → tumedad toonid. Kergete komplementaarsete värvuste segamine → heledad toonid.
Juustes leidub kahte liiki naturaalset pigmenti:
Nende pigmentide kombinatsioonide tulemusena saadaksegi Euroopas levinud juustevärvide gamma. Aasias domineerib juustes pruun-must pigment. Tuleb märkida, et need mõlemad pigmendid võivad tumendada juuste värvitooni. Valgetel juustel puudub pigment üldse. Eumelaniin määrab ära värvitooni sügavuse ( tumedus astme). Selle pigmendi graanulid on suuremad kui feomelaniinil. Feomelaniin põhjustab juuste värvuse punase või blondi tooni. Selle pigmendi osakesed on väikesed ja nad on koondunud väikestesse klastritesse. 
Joonis Estel Professional 5. Tehisvärvained Tehisvärvaine üldiseloomustus Kõik juustele lisatavad värvained on tehisvärvained, kuna need ei ole melanotsüütides moodustunud loomulikud värvained. Tehisvärvaineid võib jagada nelja põhirühma:
Otsevärvained on kas sünteetilised või taimsed. Otsevärvained on juba juustesse lisades värvilised. Oksüdeeruvad värvained valmivad hapniku abil lõplikuks värviks alles juustes. Metallivärvained reageerivad juuste keratiiniga millest moodustubki juuste lõplik värvus. Otsetoimivad värvid ehk värvilist kihti moodustavad värvid Juukseid võib värvida otsetoimivate värvipigmentidega poolpermanentsetes lahustes. Neid pigmente ei ole tarvis keemiliselt ilmutada juuste sees, kuna nad eksisteerivad juba valmis kujul ja on nähtavad. Otsetoimivaid pigmente tuleb kinnitada juuste sisse või pinnale, et nad tagaksid juuste värvuse. Nende pigmentide kinnitamiseks kasutatakse peamiselt kahte mehhanismi. Tänu ümbruskonna keemilisele toimele kannavad juuksed üldiselt negatiivset elektrilaengut. Otsetoimivad pigmendid on valmistatud selliselt, et nad kannavad positiivset laengut, nii et pigment tõmbub juustele nagu pisike magnet. Mõned otsetoimivad pigmendid on nii peeneteralised, et nad on võimelised tungima läbi soomuskihi ja ladestuma juuste pinnale. Muidugi, kui juus on poorne, siis leidub temas avasid, mille läbi pigment võib kergemini tungida juustesse. Otsevärvide põhimõte on värvida juuksed nii, et värv püsiks juustes kas üks või rohkem pesukorda. Otsevärvidele on omane, et nad juba toodetes lõplikku värvi ja neid ei pea enam oksüdeerima nagu püsi-ja kergvärvaineid. Otsevärvainete rühma kuulub erinevaid keemilisi aineid. Osa värvainetest kinnitub juuste külge ainult teatud ajaks elektromagnetilise külgetõmbejõu mõjul, osa aga mehhaaniliselt. Otsevärvide hulgas on siiski ka selliseid värvaineid, mis reageerivad juuste keratiiniga, moodustades seega juustesse püsiva värvitooni. Eelnevalt juustes olnud otsevärvained võivad põhjustada probleeme siis, kui juukseid soovitakse uuesti värvida. Raskusi valmistavad see, et me ei tea, missugused otsevärvained lähevad juustest välja ja missugused kinnituvad püsivalt. Kuna nad ei oksüdeeru ega redutseeru, ei saa neid ka vajaduse korral juustest välja ei oksüdeeruva ega redutseeruva värvieemaldusega. Otsevärvid on kõik HC-tunnustega värvid, näiteks HC Red. Otsevärvaine võib ära tunda nende INCI nimetuses kasutavate tunnuste järgi- ACID, BASIC, DISPERSE ja DIRECT. Kui värvaine nimes on tunnus nitro, on tegemist otse värvainega. Osa otsevärvained on kosmeetikaseaduses määratud nn. kosmeetilisteks värvaineteks. Neid võib ära tunda nimes oleva tunnuse CI järgi CI77891. CI värve kasutatakse peamiselt selliste toodete nagu šampoonid, palsamid, värvivad vahud ihukreemid jne ja neid on ka lisatud juustevärvidesse. Otsevärvaineid kõiki eelnimetatud ainetüüpe, kasutatakse üldiselt ka püsi-ja kergvärvainetes lisaks oksüdeerivatele värvainetele. Tüüpilised sünteetilised otsevärvained on nitrovärvid, näiteks purpurpunane. Erinevad otsevärvained erinevad mitte ainult värvipoolest, vaid ka molekulide suuruselt ning ka selle poolest, kui hästi nad kinnistuvad juukse keratiini külge. Halvasti kinnituvad värvimolekulid ja väikesed värviosakesed uhutakse juustest välja näiteks šampoonide detergentide abil. Osa otsevärvainetest aga püsib juustes pikemat aega ja peab vastu mitmele pesule. Otsevärvaineid kasutatakse lühiajaliseks värvimiseks mõeldud toodetes ( näiteks värviloputustes või värvivates šampoonides jne.), kuid ka oksüdeeruvate värvainete lisana püsi- ja kergvärvides. On otsevärvained, mis ei ole mõeldud juuste värvimiseks, vaid ainult tootele värvitooni andmiseks. Selliseid aineid nimetatakse kosmeetikaseadusandluses kosmeetilisteks värvaineteks. Yüklə 187,91 Kb. Dostları ilə paylaş:
|
