Harilik tamm ja pihlakas

TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste instituut

Andragoogika õppekava

Sirle Roots

HARILIK TAMM JA PIHLAKAS

Referaat

Tallinn 2014

Sisukord

1.Harilik tamm 4

1.1.Kirjeldus 4

1.2.Vanimad ja suurimad puud 5

1.3.Tamm sümboolikas ja mütoloogias 6

2.Pihlakas 7

2.1.Liigid 7

2.2.Levila 7

2.3.Kirjeldus 8

2.4.Kasutamine 9

Sissejuhatus

Antud kodutöö eesmärk on tutvustada harilikku tamme ja pihlakat tehes seda korrektse vormistamisega.

1. Harilik tamm

Harilik tamm (Quercus robur L.) on pöögiliste sugukonda tamme perekonda kuuluv puu.

Harilik tamm kasvab suuremas osas Euroopast, samuti Väike-Aasias ja Kaukaasias, kohati ka Põhja-Aafrikas. Tamm ei kasva Põhja-Euroopas ega stepis.

1. Kirjeldus

Puukroon on suur ja haruline, kaugelt vaadates moodustab ligikaudu kera. Tüvi on jäme, 1–1,5 m läbimõõdus, kuid vana puu võib olla ka märksa jämedam. Puukoor on hallikaspruun, paks ja sügavate pikilõhedega ehk korpas. Noore tamme koor on hall ja sile.

Lehed on äraspidimunajad, 7–40 cm pikad, kummastki servast kolme hõlmaga. Talvel lehed kuivavad, kuid erinevalt teistest lehtpuudest suur osa lehti ei varise, vaid jääb puule kevadeni. (vt Error: Reference source not found)

Joonis . Tamme lehed ja tõrud¹

Tamm on ühekojaline puu, kuid õied on ühesoolised. Õied on väikesed, kuni 2 mm läbimõõdus. Isasõies on 6–10 tolmukat. Õitseb mais.

Vili on tõru. Tõrud küpsevad septembris-oktoobris. Nad on pruunid, 1,5–3,5 cm pikad ja asuvad rohelises hoidikus, mis neid kinni hoiab, kuid katab ainult umbes veerandi ulatuses. Tõru on pika, 3–8 cm pikkuse varre otsas.

Maailmas on rajatud tammeistandusi. Tammepuit on kõva ja vastupidav, sellist vajatakse mööbli jaoks ja siseviimistlustöödel. Aastarõngad eristuvad selgesti. Puidu tihedus on 720 kg/m³.

Tamm on tähtsal kohal ökosüsteemides. Arvukad putukad elavad tamme lehtedes, õites ja tõrudes. Tõrud moodustavad väärtusliku toiduallika pisiimetajatele ja lindudele, kes talveks tõrusid endale tagavaraks korjavad. Eriti tuntud on selle poolest oravad ja pasknäärid. Loomad ja linnud matavad tõrusid vigastamatul kujul maha ja need lähevad sageli kasvama. Seetõttu enne seda, kui inimesed tammesid istutama hakkasid, oli pasknäär põhiline tamme levitaja.

2. Vanimad ja suurimad puud

Eesti teadaolev vanim ja ühtlasi jämedaim puu on Tamme-Lauri tamm, mis kasvab Võrumaal Urvastes Tamme-Lauri talu juures. Puu vanuseks on mõõdetud 680 aastat ja ümbermõõt rinnakõrguselt on 825 cm. Seda puud on kujutatud ka Eesti 10-kroonisel rahatähel. Urvaste vallas kasvab ka Eesti jämeduselt teine tamm - Mäe-Lehtsoo tamm.

Eesti teadaolevalt kõrgeim (36,5 m) harilik tamm kasvab Audru mõisa pargis. Sagadi mõisa pargis kasvab tamm, mille kõrguseks on mõõdetud 32,6 m.

Tamm on pikaealine puu. Ta võib elada mitusada, isegi tuhatkond aastat vanaks. Paljusid vanemaid puid on tagasi lõigatud või isegi juurevõsudeni maha raiutud. Mõlemad kärpimistehnikad pikendavad puu eluiga ja võib-olla ka tervist.

Leedus Stelmužės on võib-olla Euroopa kõige vanem tamm, mille iga arvatakse olevat 1500 aastat. Taanis Jaegersprisis kasvab umbes 1200 aasta vanune tamm, mille nimi on Kongeegen ehk Tammekuningas. Rootsis Kvillekenis on üle 1000 aasta vanune tamm, mille ümbermõõt on 14 meetrit. Tammedest, mida pole kunagi tagasi lõigatud, kasvab üks vanimaid Saksamaal Ivenackis ja aastarõngaste uuringud annavad selle vanuseks 700–800 aastat.

3. Tamm sümboolikas ja mütoloogias

Rohelised tammelehed Albu valla vapil viitavad tammele, eestlase pühale puule – pika ea, tugevuse ja jõu võrdkujule. Tammelehed viitavad ka Albu mailt võrsunud A.H. Tammsaarele, Eesti ühele nimekaimale kirjanikule.

Eesti NSV-s oli tammeleht looduskaitse sümbol. Looduskaitsealuste objektide juurde paigaldatud tutvustavatel siltidel oli kujutatud püstine tammeleht.

Inglismaal on tamm kujunenud monarhismi sümboliks. Selle juured ulatuvad Inglismaa kodusõtta, mil Charles II peitis end pärast kaotust Worcesteri lahingus 3. septembril 1651 mässulise parlamendi ehk ümarpeade käsilaste eest tamme otsa. See puu ei ole säilinud, aga seda nimetati Kuninglikuks tammeks. Seda sündmust tähistavad inglased igal aastal Charles II sünnipäeval 29. mail. Suurbritannias on selle mälestuseks 2007. aasta seisuga 541 kõrtsi, mille nimi on "Royal Oak" ehk "Kuninglik Tamm". See on sageduselt kolmas Briti kõrtsinimi pärast "Krooni" ja "Punast Lõvi" . Suurbritannias on läbi aegade olnud 8 sõjalaeva Royal Oak. Sidet mereväega tugevdab tõik, et tammepuit oli sõjapurjelaevade peamine ehitusmaterjal. Suurbritannia mereväge nimetati sageli Vana Inglismaa puitmüürideks. Tamm on kujutatud ühenaelase mündi (1987. aasta väljalase) reversil.

Tammelehed tõrudega on kujutatud Horvaatia 5-lipase mündi reversil. Seda münti vermitakse alates 1993. aastast.

Harilik tamm on Norra Vest-Agderi maakonna tunnuslill.

Eesti pühapuudest on Fred Pussi kogutud andmetel tammesid 24 protsenti.

2. Pihlakas

Pihlakas (Sorbus) on roosilaadsete seltsi õunapuuliste sugukonda kuuluv puude perekond.

1. Liigid

Maailmas leidub üle 100 pihlakaliigi. Täpset liikide arvu on raske kindlaks teha, kuna pihlakas hübridiseerub väga kergesti. Peale selle on pihlakatel palju alamliike. Viimasel ajal on hakatud pihlaka perekonda mõnevõrra kitsamalt tõlgendama, nii et osa alamperekondi on omaette perekondadeks tõstetud.

Kogu perekonnale on väga iseloomulikud liikidevahelised hübriidid, isegi nende liikide vahel, mis kuuluvad eri alamperekondadesse. Hübriididele on omane apomiksis ehk viljade arenemine ilma viljastumiseta. Niisuguste viljade seemned annavad emataime täpseid koopiaid ehk kloone. Niisugune mittesuguline paljunemine on viinud paljude mikroliikide tekkeni.

2. Levila

Pihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja-Ameerikas. Nad ei ole väga kõrged puud, kuid võivad siiski kasvada isegi 15 m kõrguseks. Osa liike ei annagi puu mõõtu välja, vaid on põõsad.

Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid:

harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)

pooppuu (Sorbus intermedia)

tuhkpihlakas (Sorbus aria)

Viimane on haruldane ja kasvab vaid Lääne-Saaremaal. Lisaks neile kasvab Eestis soome pihlakas ehk hübriidpihlakas (Sorbus ×hybrida). Soome pihlakas on hariliku pihlaka ja pooppuu hübriid. Soome pihlaka pidamine Eestis looduslikult kasvavaks liigiks on vaieldav. Siiski kasvab Lääne-Saaremaal vähemalt üks selle liigi viljuv puu.

3. Kirjeldus

Pihlaka lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi, aga need puud ei ole kuigi lähedalt omavahel sugulased. Lehepungad on kohevad ja karvased. Pihlakal on suured liitlehed, mis koosnevad 11–23 lehekesest, mis paiknevad leherootsul paarikaupa ja rootsu otsas on veel üks paaritu leheke. Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad.

Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Õies on emakatümbritsev õiepõhi arenenud õietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas. (vt Error: Reference source not found)

Joonis . Pihlaka õisik²

Vili on kerajas väikeste seemnetega õun, aga kuna ta on väga pisike, siis kutsutakse teda rahvasuus marjaks. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Vili sisaldab ka sorbiinhapet, millel on antiseptiline toime, samuti mikroelemente ja vitamiine: askorbiinhapet, P-vitamiini, karotiini ja glükosiide, sealhulgas amügdaliini.

4. Kasutamine

Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve.

Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema puit on raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks.

Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat.

Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, džemmi, kisselli, marmelaadi ja želeed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse.

Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta.

Pihlakas on tähtis toidutaim paljude liblikate jaoks.

Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge. Talvel, kui lumi maha sajab, on pihlakamarjad paljude lindude jaoks tähtis toiduallikas.

Kokkuvõte

Õppinud olen palju tänu arvuti tundidele, kuid suurim arusaam on ikka, ka selles aines - harjutamine teeb meistriks!

Kasutatud kirjandus

Wikipedia. (28. 10 2014. a.). Kasutamise kuupäev: 29. 10 2014. a., allikas http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_tamm

Wikipedia. (26. 10 2014. a.). Kasutamise kuupäev: 27. 10 2014. a., allikas http://et.wikipedia.org/wiki/Pihlakas

1^ (Wikipedia, 2014)

2^ (Wikipedia, 2014)