Hermeneutika ja retseptiivne esteetika

HERMENEUTIKA JA RETSEPTIIVNE ESTEETIKA

Hermeneutika on üks võimalikest kirjandusteaduse keeltest. Seostub saksa filosoofilise mõttega, saksa romantismiga, on teadus mõistmisest. Hermeneutika eesmärk on maailma mõistmine keele ja subjekti kaudu. Semiootika ja strukturalism keskenduvad tekstile, koodidele ja kontekstile, hermeneutika keskendub adressandi ja adressaadi kommunikatsioonile teksti kaudu.

Klassikalisele hermeneutikale eelnesid antiiksed tõlgendusõpetused. Kreeka verbist ‘hermeneuein’ tulenevasse sõnaperekonda kuuluvad sõnad võib jagada kahte rühma: ühtede kandvaks tähenduseks on vaimus kätketu teatavaks tegemine, väljendamine; teistel aga nähtuste sisemise tähenduse poole püüdmine, tõlgendamine, seletamine, interpreteerimine, ka tõlkimine. Vana-Kreeka teedejumala, rändurite kaitsja ning kaubandus- ja turujumala nimi oli Hermes. Hermes oli jumalate käskjalg, kes edastas ja tõlgitses nende teateid inimestele. Hermeneutika kui tõlgenduskunst, seotud vanade ürikute, kirjandusteoste, kunstiteoste tõlgendamisega. “Jumalate keel”, mis vajas vahendajaid, et see oleks mõistetav lihtsurelikele. ”Vahendajad”, millisteks näiteks Platonil on poeedid.

Piiblitekstide analüüsid (eksegeetika): piiblitekstide tõlgendamine, kus pühakirjatekstid on käsitletud kui jumaliku ilmutuse märgiline kirjapanek. Ajaloolis-tekstuaalne tõlgendus, mis seotud keeleliste muutustega läbi erinevate ajastute. Sümbolite, allegooria lahtimõtestamine. Märgiline tekst kui jälg ilmutusest. Eesmärgiks näidata, kuidas tekst viib sellesse kätketud tähenduseni. Szondi kirjutab, et sümbolistlik-allegooriline tõlgendamine on inspireeritud siin märgist, millele omistatakse uus tähendus, mis peitub mitte nende ettekujutuste süsteemis, mis on antud tekstis, vaid interpreteerija enese maailmas. Selline tõlgendamine apelleerib inimkonna vaimse kogemuse ühtsusele, mis võimaldab vaimse ja kultuurilise arengu järjepidevuse.

Antiiktekstide mõtestamine renessansiajal: renessansiaegne hermeneutika on kantud püüdlusest mõista ajastule võõrast klassikalise ja kristliku antiigi vaimuelu.

Schleiermacheri-eelsed nn. spetsiaalhermeneutikad (teoloogiline, filoloogiline, juriidiline) olid kantud renessansi ja ratsionalismi vaimust ning eeldasid, et maailm ja seal leiduv on põhiliselt mõistuspärane ja selge ning keskendusid teostes ettetulevatele üksikutele hämaratele kohtadele (obscuritas). Immanuel Kanti kriitilise transtsendentalismi, XVIII saj. lõpul saksa vaimuilmas tekkinud uue ajalooteadvuse¹ (J. G. Herder jt.) ning romantismi foonil sai alguse uus, universaalne hermeneutika, mille eesmärgiks on autori kui looja mõistmine ja teose kui autori tervikliku eneseväljenduse mõistmine.

Väljapaistvaid autoreid ja tekste:

Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (1768-1834). Traktaadid “Dialektika”, “Hermeneutika”, “Kriitika”. (Fr. Schleiermacher`s sämtliche Werke, Bd. 1-IV,1835-43).

Wilhelm Dilthey (1833-1911) “Sissejuhatus vaimuteadustesse” (“Einleitung in die Geistenswissenschaften”1883) “Hermeneutika teke” (“Die Enstehung der Hermeneutik” - 1900), “Poeetilise kujutlusvõime jõud. Poeetika alused”. (“Die Einbildungskraft des Dichters. Bausteine für eine Poetik” ).

Martin Heidegger.(1886-1976) “ Olemine ja aeg” (“Sein und Zeit” 1927)

Hans Georg Gadamer (1900-) “Tõde ja meetod. Filosoofilise hermeneutika põhijooned”.(“Wahrheit und Methode. Grundzüge einer philosophischen Hermeneutik” 1960); Mis on kirjandus? (“Was ist Literatur?” 1981)

Paul Ricœur (1913) “Interpretatsioonide konflikt” (“Conflit des interpretations. Essais d`hermeneutique.” 1969), “Tekst kui mudel: hermeneutiline mõistmine”.

P. Szondi (1929-1971) “Sissejuhatus kirjanduslikku hermeneutikasse” (“Einführung in die literarische Hermeneutik” 1975).
Lingvistiline hermeneutika - G. Gadamer, J. Habermas, P. Ricoeur

Ontoloogiline hermeneutika- M. Heidegger

Sotsioloogiline hermeneutika - G.Marcuse, Th. W. Adorno

Ajaloolis-kulturoloogiline - hilisemad W. Dilthey tööd

Hermeneutika kui üldine metodoloogia - E. Betti

Schlegel: “Kriitika ei ole midagi muud kui teose vaimu ja tähe võrdlemine /---/ Kritiseerida tähendab mõista autorit paremini kui tema ise end mõistis”. Schlegel rõhutab, et klassikalised tekstid ei saagi olla täielikult mõistetavad, kuna neid igavesti kritiseeritakse ja interpreteeritakse. Schleiermacheri universaalne hermeneutika lähtus samast saksa klassikalise idealismi traditsioonist (Kant, Fichte, Schelling), millest on inspireerit ka Schlegeli tõdemus. Hermeneutika on subjekti püüd mõista maailma; läbi autori (kui teise subjekti) teksti püütakse mõista ka autorit ennast.

Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (1768-1834)

Universaalse hermeneutika looja. Berliini ülikooli õppejõud XIX saj. alguses, saksa romantismi tõusu ja keeleteaduse elavnemise perioodil. Ilmusid tööd filoloogilise hermeneutika alalt (Fr. Ast “Grundlinien der Grammatik, Hermeneutik und Kritik” 1808; F. A. Wolf “Vorlesungen über die Althertumswissenschaft” 1831) Oli oma eluajal peaaegu tundmatu, jäädes Hegeli varju. Teoloogina avaldas ka usufilosoofilisi traktaate: “Kõnelus religioonist seda põlgavatele haritud inimestele”, mis oli orienteeritud pms. Jena romantikutele (Novalis, Schlegel jt.), kelle vaated olid Schleiermacheri omadega üsna sarnased, ainult et jenalastel oli Kunst seal, kus Schleiermacheril Jumal. Sch. vastandus ratsionalismile, talle on oluline religioosne tunne, mille objektiks on universum, Jumal. Religioosne tunne on seos ajatu, igavesega; lõpliku seos lõpmatuga. teeb võimalikuks mõista, et lõplik eksisteerib vaid lõpmatuses ja tema kaudu. Religioosne tunnetus vastandub teaduslikule kaemusele. Subjekt on passiivne, võimaldab universumil enesele mõjuda, samas on ta individuaalne ja olemuselt irratsionaalne. Teaduslik tunnetus on analüütiline, ei võimalda maailma tajumist tervikuna; subjekt on aktiivne, universum passiivne. Rel. tunne oli enne, kui ilmusid ‘mina’ ja ‘mitte-mina’. (Romantikud räägivad sama juttu, ainult ‘religioosse’ asemel on ‘esteetiline’. Schlegel kirjutab kunsti religioossest loomusest ja väidab, et romantiline luule on universaalne, kuna ühendab teaduse, moraali, religiooni. Novalis räägib armastusest lõpmatu vastu jne. Jena romantikute programmilised seisukohad ilmnevad hiljem sümbolistide juures – seesama positivismivastane paatos. Romantikutel on subjektiivsus universaalsuse teine poolus.)

Schleiermacheri järgi pole Absoluut tunnetatav teisiti kui relig. tunde kaudu.

Tal oli ka õpetus eetikast, põhimõisteks ‘inimese individuaalsus’. Sch. ei võta omaks Kanti ja Fichte abstraktset normatiivsust; ei lähtu üksikteost, vaid inimese loomingulisest eneseteostusest.

Tema dialektiline õpetus on laialipillatud märkmed, mis on hiljem kogutud teoseks “Dialektika”. Seal sisalduvad mõistepaarid ei ole tingimata opositsioonid. (ajatu – ajalik, sarnasus – erinevus, üksik – üldine, tunne – mõistus, keel – kõne, eluakt - kõneakt; tunnetusvormid: tundeline – spekulatiivne, hermeneutika – retoorika, tervik – osa, psühholoogia – grammatika, inimeseteadmine – keeleteadmine, võrdlev – intuitiivne, nullväärtus - absoluutväärtus; eristas ka sisu vääritimõistmist vormi v. tooni vääritimõistmisest ning kvalitatiivset vääritimõistmist kvantitatiivsest ja ekstensiivset keeletalenti intensiivsest).

Filosoofia kõrgub Sch. meelest teiste teaduste kohal, andes üksikteadustele üldised seaduspärasused. Dialektika on filosoofiline meetod, mis kätkeb filosofeerimise kunsti printsiipe. Teadmine kujuneb dialoogi kaudu, tingimuseks on erinevuse olemasolu. Mõttevahetuse käigus toimub üleminek erisustelt üldistele printsiipidele. Teadmine on intersubjektiivne, hermeneutika olulisus seisneb selles, et ta aitab mõista. Et mõtlemine saaks teaduseks, peab ta olema intersubjektiivne ja üldine, mõtlemisprotsess on kõigil seesama. Mõtlemine peab vastama olemisele, mis asub väljaspool mõtlemist.

Schleiermacheri hermeneutika

1838 traktaat “Hermeneutika ja kriitika, eriti seoses Uue Testamendiga”.

Sch. püüdis luua universaalset teadust mõistmisest ja anda üldreegleid kirjutatud tekstide mõistmiseks. Tõi sisse uudse eelduse, et mittemõistmine on loomulik (varem oli arvatud, et mõistmine on loomulik). Tähelepanu tuleb pöörata mitte üksikutele segastele kohtadele, vaid terviku mõistmisele. Teksti mõistmine tugineb nii autori kui lugeja sarnasusele ja erinevusele.

Keele kasutamine, kõnelemine ja mõistmine moodustavad Sch. õpetuse tuuma: iga mõistmise akt on kõnelemise akti ümberpööramine, millega teadvustatakse, milline mõtlemine oli kõne aluseks.

Inimese suhe keelde on kahetine:

1) mõtted ja kujutlused on suuresti keeleliselt determineeritud, keele normatiivsus piirab inimest ja inimene on keele võimu all.

2) iga mõtlev inimene loob ja mõjutab keelt – keelesüsteem on elav ja dünaamiline.

Keel ei arene suletud süsteemina, vaid läbi individuaalse kasutamise. Keel ja individuaalsus on teatud pingestatud tasakaalus. Kõne on individuaalne, keel – üldine. Kõne on keelest tulenev ja samas individuaalse mõtlemise fakt.

Mõistmine eeldab kahe meetodi olemasolu:

1) Grammatiline: mõistmine sõltub keelest, mis on lõpmatu ja universaalne, individuaalne kasutus on mõistetav kui teatud suhe tervikusse; kõneakt on keele realiseerumise akt, märksõna: klassikalisus

2) Psühholoogiline: mõistmine sõltub kõnelejast - kõne suhe autori mõtlemise tervikusse, kõne kui individuaalse mõtlemise fakt, eluakt, inimese elumoment, originaalsus. Psühholoogilise meetodi rakendamise eesmärk on jõuda keeleliste modifikatsioonide subjektiivse aluseni. (Siin näeme seost Jena romantikute Novalise ja Schlegeliga.)

Hermeneutika on nende meetodite Ineinandersein, teineteisesolek; “Mõlemad on teineteisega täiesti võrdsed ja õigustamatu oleks nimetada grammatilist interpretatsiooni madalamaks ja psühholoogilist kõrgemaks”. Hermeneutika on mõistmise kunst, sest see pole puhtratsionaalne, vaid nõuab ka intuitsiooni. On vaja nii sisseelamist kui rangelt objektiivseid faktiteadmisi.

Põhimõiste: hermeneutiline ring – osa mõistmine terviku kaudu ja terviku mõistmine

osa kaudu; sellele tugineb tõene teadmine. “Teoloogilises õpetuses” kirjutab SCH: “Ükski teos ei või olla mõistetud teisiti kui seoses kõigi nende ettekujutustega, milledest ta lähtub, läbi kirjanike kui ka nende, kellede jaoks ta kirjutab, eluliste suhete. Iga teos on osa ühisest elust, nii nagu iga lause on osa kõnest või teosest kui tervikust.” Keel ja ajalooline ajastu on tervik, mis on mõistetav osa, teose kaudu. Kuigi mõistmine on liikumine mööda suletud ringi, on ring näiline, ta ei vii ummikusse, vaid uuele mõistmisele. Teatud tervikutaju on protseduuri eeldus, aga protseduur ise on lõpmatu iseloomuga; sama ringi mööda teostuvad nii grammatiline kui psühholoogiline tõlgendamine. Kõrvuti grammatilise ja psühholoogilise interpretatsiooniga kõneleb Sch. veel komparatiivsest ja divinatoorsest meetodist. Komparatiivne, võrdlev meetod lähtub tõlgitsejale ja autorile ühisest, et sellega võrreldes eripärast autori teoses välja tuua. Divinatsioon on menetlus, milles end justkui teise inimese kohale asetades püütakse tema individuaalsust vahetult tabada, ära aimata. Taas ilmneb üksiku ja üldise vastastikune suhe. Gadamer peabki seda Sch. uudsuseks, et too näeb hermeneutilist ringi mitte ainult interpretatsiooni grammatilisel, vaid ka psühholoogilisel küljel, kuivõrd tõlgitsusel tuleb üksikut teost käsitleda oma looja tervikliku eluseose üksiku, lõpliku ja piiratud väljendusena. Siiski ei lange nende kahe meetodi eristus kokku grammatilise ja psühholoogilise interpretatsiooni eristusega.