Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. 1991 (2006)



Yüklə 464 b.
tarix26.09.2017
ölçüsü464 b.
#1805





Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. 1991 (2006) (R. Veidemann, I. Soms, P. Lias)

  • Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. 1991 (2006) (R. Veidemann, I. Soms, P. Lias)

  • Semiosfäärist 1999 (Kajar Pruul)

  • Kultuur ja plahvatus 2004 (Piret Lotman)

  • Vestlusi vene kultuuriloost 2003 (Kajar Pruul)

  • Filmisemiootika 2004 (Elen Lotman)

  • Kunstilise teksti struktuur 2006 (Pärt Lias)

  • Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast 2007 (Kajar Pruul)

  • Kultuuritüpoloogiast 2010 (Kaidi Tamm, Tanel Pern, Silvi Salupere)



Lotmani semiootika sai alguse struktuuri eritlemisest keeles ja tekstides, mille aluseks on mõiste modelleeriv süsteem kui elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur. Primaarse modelleeriva süsteemi moodustab eelkõige loomulik keel, sekundaarsed modelleerivad süsteemid on keelele analoogiliselt kirjeldatavad või keelt materjalina kasutavad (kirjandus, kunst, muusika, film, müüt, religioon jne). Kultuuris toimivad need süsteemid koos, ühelt poolt autonoomsusele püüeldes, teiselt poolt kreoliseerudes (segunedes).

  • Lotmani semiootika sai alguse struktuuri eritlemisest keeles ja tekstides, mille aluseks on mõiste modelleeriv süsteem kui elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur. Primaarse modelleeriva süsteemi moodustab eelkõige loomulik keel, sekundaarsed modelleerivad süsteemid on keelele analoogiliselt kirjeldatavad või keelt materjalina kasutavad (kirjandus, kunst, muusika, film, müüt, religioon jne). Kultuuris toimivad need süsteemid koos, ühelt poolt autonoomsusele püüeldes, teiselt poolt kreoliseerudes (segunedes).



võimaldab inimesel tajuda, seletada ja mõjutada ümbritsevat maailma

  • võimaldab inimesel tajuda, seletada ja mõjutada ümbritsevat maailma

  • selle abil inimene töötleb, vahendab ja talletab infot maailma kohta

  • Modelleerimises sisaldub idee maailmast, kus keskkond on vastastikuses suhtes mingi teise süsteemiga (ind. organism, arvuti, kollektiiv) ja kus keskkonna peegeldus kontrollib selle süsteemi kommunikatiivset käitumist (Thomas Sebeok)



nimetatakse lihtsamaid semiootilisi struktuure:

  • nimetatakse lihtsamaid semiootilisi struktuure:

  • alates sümptomatoloogiast ja kõigist signaalidest, mida küberneetika paigutab «musta kasti» väljundisse, ja lõpetades liiklusmärkide, zoosemiootika ja parasemiootika ning selle kihi kohal kõrguva loomulike keelte süsteemiga — maailma kõigi elavate ja surnud keeltega.



on kultuuri aluseks ja “materjaliks” paljudele teistele modelleerivatele süsteemidele

  • on kultuuri aluseks ja “materjaliks” paljudele teistele modelleerivatele süsteemidele

  • loomulik keel on ainus vahend, mille abil saab kõiki teisi keeli interpreteerida, mällu talletada, indiviidi või grupi teadvusse tuua

  • Ka arenguperspektiivis eelneb teistele kultuurisüsteemidele



nimetame aga keerulisemaid semiootilisi struktuure: kunstide keeli, rituaalikeelt, rahvuskultuuride ja usundite ning mütoloogia semiootilisi süsteeme — kõike seda, mida sisaldab endas «kultuuri» keeruline mõiste.

  • nimetame aga keerulisemaid semiootilisi struktuure: kunstide keeli, rituaalikeelt, rahvuskultuuride ja usundite ning mütoloogia semiootilisi süsteeme — kõike seda, mida sisaldab endas «kultuuri» keeruline mõiste.

  • Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika.



semiootiline superstruktuur, mis on loodud esimese astme modelleerivat süsteemi kasutades

  • semiootiline superstruktuur, mis on loodud esimese astme modelleerivat süsteemi kasutades

  • kõik inimkultuurid sisaldavad vähemalt kaht teisest modelleerivat süsteemi: visuaalset ja verbaalset, ikoonilist ja sümboolset. Kuid hierarhiseerivad erinevalt



Kultuurisemiootikast saab “erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus” (Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism on asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi — diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised).

  • Kultuurisemiootikast saab “erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus” (Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism on asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi — diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised).



Diskreetsetes süsteemides on esmane tinglik ja käitumisest sõltumatu märk, kontinuaalsetes on olulisem tekst, milles märgid on kujutavad ja käitumisega seotud. Esimesel juhul loovad keele märgid, teisel juhul tekst. Lotman näeb analoogiat peaaju poolkerade, keele, teksti ja kultuuri vahel ja seega on tema kultuurikäsitlus organismiline ja kultuur ise defineeritav kui inimese ja maailma vahel eksisteerivate seoste süsteem.

  • Diskreetsetes süsteemides on esmane tinglik ja käitumisest sõltumatu märk, kontinuaalsetes on olulisem tekst, milles märgid on kujutavad ja käitumisega seotud. Esimesel juhul loovad keele märgid, teisel juhul tekst. Lotman näeb analoogiat peaaju poolkerade, keele, teksti ja kultuuri vahel ja seega on tema kultuurikäsitlus organismiline ja kultuur ise defineeritav kui inimese ja maailma vahel eksisteerivate seoste süsteem.



Tekst on mõiste, mille abil on võimalik analüüsida kultuuri erinevaid aspekte kui piiritletud struktuure, mille piirid on aga samas tõlkemehhanismid — seega on tekst korraga terviklik struktuur ja dialoogiline mehhanism. Teksti tähendus kujuneb subtekstiliste (üldkeeleliste), tekstiliste ja teksti funktsioonide tähenduste seostest.

  • Tekst on mõiste, mille abil on võimalik analüüsida kultuuri erinevaid aspekte kui piiritletud struktuure, mille piirid on aga samas tõlkemehhanismid — seega on tekst korraga terviklik struktuur ja dialoogiline mehhanism. Teksti tähendus kujuneb subtekstiliste (üldkeeleliste), tekstiliste ja teksti funktsioonide tähenduste seostest.



Suurimaks funktsionaalseks tervikuks, mis kujundab semioosi aega ja ruumi, on semiosfäär kui “kultuuri arengu tulemus ja tingimus” (Lotman 1990, Universe of the Mind). Kultuuri arenemisest rääkides oli Lotmanile oluline rõhutada võimalike arenguteede paljusust ning arengusuuna juhuslikkuse ja seaduspärasuse, lineaarsuse ja plahvatuslikkuse dünaamikat

  • Suurimaks funktsionaalseks tervikuks, mis kujundab semioosi aega ja ruumi, on semiosfäär kui “kultuuri arengu tulemus ja tingimus” (Lotman 1990, Universe of the Mind). Kultuuri arenemisest rääkides oli Lotmanile oluline rõhutada võimalike arenguteede paljusust ning arengusuuna juhuslikkuse ja seaduspärasuse, lineaarsuse ja plahvatuslikkuse dünaamikat



Mõtlev objekt võib:

  • Mõtlev objekt võib:

  • säilitada ja edasi anda infot (valdab kommunikatsioonimehhanisme ja mälu), valdab keelt ja võib moodustada õigeid teateid

  • viia läbi algoritmilisi operatsioone nende teadete õigeks transformeerimiseks

  • moodustada uusi teateid







Kõikidel mõtleva mehhanismi tasanditel — alates inimaju kahepoolkeralisest struktuurist kuni kultuurini igal tema organiseerituse tasandil — võime me leida bipolaarsuse kui semiootilise organisatsiooni minimaalse struktuuri.

  • Kõikidel mõtleva mehhanismi tasanditel — alates inimaju kahepoolkeralisest struktuurist kuni kultuurini igal tema organiseerituse tasandil — võime me leida bipolaarsuse kui semiootilise organisatsiooni minimaalse struktuuri.



Geneetiliselt ehitatakse kultuuri üles kahe primaarse keele baasil.

  • Geneetiliselt ehitatakse kultuuri üles kahe primaarse keele baasil.

  • Maailma topeldamine sõnas ja inimese topeldamine ruumis moodustavad algse semiootilise dualismi.

  • Selleks, et üks või teine süsteem oleks võimeline täitma mitmesuguseid semiootilisi funktsioone, peab ta omama tema tähendust moodustava objekti kahekordistamise (õigemini mitmekordse multiplitseerimise) mehhanismi. Loomuliku keele maailm kahekordistab maailm-objekti ja võib ka ise kahekordistuda keerulisemalt organiseeritud sõnalistes tekstides ja sõnakunsti tekstides.



Igasugune inimtegevus on seotud ruumi klassifikatoorsete mudelitega, selle jagamisega “omaks” ja “võõraks” ning mitmesuguste sotsiaalsete, religioossete, poliitiliste, sugulus- ja muude sidemete ülekandmisega ruumiliste suhete keelde. Ruumi jagamine “kultuurseks” ja “mittekultuurseks” (kaootiliseks), elavate ja surnute, sakraalseks ja profaanseks, ohutuks ja ähvardavaks ning ettekujutus, et igale ruumile vastavad tema elanikud — inimesed, jumalad, põrguväed või nende sotsiokultuurilised sünonüümid — on kultuuri lahutamatu omadus.

  • Igasugune inimtegevus on seotud ruumi klassifikatoorsete mudelitega, selle jagamisega “omaks” ja “võõraks” ning mitmesuguste sotsiaalsete, religioossete, poliitiliste, sugulus- ja muude sidemete ülekandmisega ruumiliste suhete keelde. Ruumi jagamine “kultuurseks” ja “mittekultuurseks” (kaootiliseks), elavate ja surnute, sakraalseks ja profaanseks, ohutuks ja ähvardavaks ning ettekujutus, et igale ruumile vastavad tema elanikud — inimesed, jumalad, põrguväed või nende sotsiokultuurilised sünonüümid — on kultuuri lahutamatu omadus.



Integratsioonimehhanismid:

  • Integratsioonimehhanismid:

  • Metakeele plokk – kirjeldab kahte erinevat keelt ühena

  • Kreolisatsioon – ühe keele põhimõtted mõjutavad sügavuti teist



Kirjeldades kahte erinevat keelt ühena, sunnivad nad kogu süsteemi subjektiivsest vaatepunktist vastu võtma kui teatud ühtsust. Süsteem iseorganiseerub, heites kõrvale oma need elemendid, mis metakirjelduse vaatepunktist ei pea eksisteerima ja rõhutades seda, mis sellises kirjelduses on välja toodud. Metakirjelduse loomise hetkel eksisteerib see reeglina kui tulevane ja soovitav, arengu käigus aga muutub reaalsuseks, saades antud semiootilise kompleksi jaoks normiks.

  • Kirjeldades kahte erinevat keelt ühena, sunnivad nad kogu süsteemi subjektiivsest vaatepunktist vastu võtma kui teatud ühtsust. Süsteem iseorganiseerub, heites kõrvale oma need elemendid, mis metakirjelduse vaatepunktist ei pea eksisteerima ja rõhutades seda, mis sellises kirjelduses on välja toodud. Metakirjelduse loomise hetkel eksisteerib see reeglina kui tulevane ja soovitav, arengu käigus aga muutub reaalsuseks, saades antud semiootilise kompleksi jaoks normiks.

  • Samaaegselt sunnivad autometakirjeldused antud kompleksi välisest vaatepunktist vastu võtma kui ühtsust, omistama talle teatud tegevusühtsuse ja vaatlema laiemas kultuurikontekstis kui tervikut.



Ühe keele põhimõtted mõjutavad sügavuti teist, vaatamata grammatikate täiesti erinevale loomusele. Reaalses funktsioneerimises võib esineda kahe keele segu, mis aga tavaliselt jääb rääkiva subjekti tähelepanu alt välja, kuna ta ise võtab oma keelt vastu läbi metakirjelduste prisma, need aga tekivad sagedamini ühe keel-komponendi baasil, ignoreerides teist (teisi).

  • Ühe keele põhimõtted mõjutavad sügavuti teist, vaatamata grammatikate täiesti erinevale loomusele. Reaalses funktsioneerimises võib esineda kahe keele segu, mis aga tavaliselt jääb rääkiva subjekti tähelepanu alt välja, kuna ta ise võtab oma keelt vastu läbi metakirjelduste prisma, need aga tekivad sagedamini ühe keel-komponendi baasil, ignoreerides teist (teisi).

  • Nii funktsioneerib tänapäeva vene keel kui segu suulisest ja kirjakeelest, mis oma olemuselt on erinevad keeled; see segatus jääb aga märkamata, sest keeleline metateadvus samastab keele kirjaliku vormi keele kui niisugusega.



Kujutab endast mehhanismi, mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on selles mõttes tema vältimatuks täienduseks.

  • Kujutab endast mehhanismi, mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on selles mõttes tema vältimatuks täienduseks.

  • Et olla vastastikku kasulikud, peavad kommunikatsioonis osalejad “rääkima eri keeli”.



Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi määratleda kui teatud üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda.

  • Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi määratleda kui teatud üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda.



Kultuurisemiootika põhiküsimus — tähenduse tekke probleem.

  • Kultuurisemiootika põhiküsimus — tähenduse tekke probleem.

  • Tähendust tekitava üksuse invariantne mudel eeldab kõigepealt:

  • * teatud piiritletust

  • * sisendi/väljundi olemasolu

  • * immanentset struktuuri



nii kultuur tervikuna kui iga temasse suletud küllalt keerukas tekst, k.a üksik inimisiksus kui tekst; tähendust tekitava üksuse invariantne mudel

  • nii kultuur tervikuna kui iga temasse suletud küllalt keerukas tekst, k.a üksik inimisiksus kui tekst; tähendust tekitava üksuse invariantne mudel

  • 1) eksistents ei ole mitte materiaalne, vaid semiootilis-informatiivne, tekst ei hävi „tarbimise“ käigus

  • 2) võime siseneda omaenda sisendisse ja iseend transformeerida → loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile



3) Vähim võimalik ehitus hõlmab binaarset süsteemi, mis koosneb (vähemalt) kahest semiootilisest mehhanismist (keelest), mis on vastastikku tõlgitamatud ja ühtaegu teineteisega sarnased, kuna kumbki modelleerib oma vahenditega üht ja sedasama semiootikavälist reaalsust.

  • 3) Vähim võimalik ehitus hõlmab binaarset süsteemi, mis koosneb (vähemalt) kahest semiootilisest mehhanismist (keelest), mis on vastastikku tõlgitamatud ja ühtaegu teineteisega sarnased, kuna kumbki modelleerib oma vahenditega üht ja sedasama semiootikavälist reaalsust.

  • 4)Semiootilise mehhanismi töötamise vältimatuks tingimuseks on, et teda peab ümbritsema semiosfäär — semiootiline ruum. Astub suhetesse teiste monaadidega, luues kõrgema ühtsuse. Sõltub sellest, kuivõrd sooduvad/soodumatud on nad vastastikustele konvergentsidele /kohandumistele/.



5) Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäien-davuse, struktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust.

  • 5) Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäien-davuse, struktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust.

  • 6) Mida keerukama korraldusega on monaad, seda autonoomsem on ta käitumine, seda rohkem ennustamatust toob ta kogu süsteemi. Määratu informatsioonimahutavus ja piiramatud võimed iseeneslikuks arenguks.



Piiritletus

  • Piiritletus

  • Semiootiline ebaühtlus

  • Tuum ja perifeeria

  • Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas

  • Terviklikkus, hierarhilisus

  • Semiosfäär kui tervik on homomorfne teiste semiootiliste ruumidega (nagu tekst ja kultuur)



Rajaneb ruumilise sümmeetria-asümmeetria ristumisel ajaliste protsesside intensiivsuse ja vaibumise sinusoidse vaheldumisega; see tekitab diskreetsuse.

  • Rajaneb ruumilise sümmeetria-asümmeetria ristumisel ajaliste protsesside intensiivsuse ja vaibumise sinusoidse vaheldumisega; see tekitab diskreetsuse.

  • Need kaks telge on taandatavad üheks – parem- ja vasakpoolsuse ilminguks, mis on lähtekohaks dialoogile, kõigi tähendusloomeprotsesside alusele.



Teaduslik mudel taasloob näitlikus vormis objekti süsteemi. Ta modelleerib uuritava süsteemi «keele».

  • Teaduslik mudel taasloob näitlikus vormis objekti süsteemi. Ta modelleerib uuritava süsteemi «keele».

  • Kunstiline mudel taasloob objekti «kõne». Kuid selle tegelikkuse suhtes, mida teadvustatakse juba omandatud kunstilise mudeli valguses, esineb see mudel kui keel, mis diskreetselt organiseerib uusi kujutlusi (kõnet).



Kunst modelleerivate süsteemide reas 1967

  • Kunst modelleerivate süsteemide reas 1967



Struktuur eksisteerib teksti empiirilises olemasolus, ei tule aga arvata, nagu oleks seos siin ühepoolselt suunatud ning empiiriline fakt reaalsuse määratlemise ülim kriteerium.

  • Struktuur eksisteerib teksti empiirilises olemasolus, ei tule aga arvata, nagu oleks seos siin ühepoolselt suunatud ning empiiriline fakt reaalsuse määratlemise ülim kriteerium.



Kirjeldav poeetika sarnaneb vaatlejaga, kes üksnes fikseerib teatud elunähtuse.

  • Kirjeldav poeetika sarnaneb vaatlejaga, kes üksnes fikseerib teatud elunähtuse.

  • Strukturaalne poeetika lähtub alati sellest, et vaadeldav fenomen on vaid üks keeruka terviku koostisosi. Ta sarnaneb vaatlejaga, kes pidevalt esitab küsimuse: «Missuguses situatsioonis?» /tänaval/



Seetõttu erineb ta tekstist oma suurema süsteemsuse, «reeglistatuse», kõrgema abstraktsuse astmega.

  • Seetõttu erineb ta tekstist oma suurema süsteemsuse, «reeglistatuse», kõrgema abstraktsuse astmega.

  • Õigemini ei vastandu tekstile mitte üks abstraktne struktuur mudel, vaid vastavuses abstraktsuse astme kasvuga organiseeritud struktuuride hierarhia.



Süsteemne — süsteemiväline. Strukturaalkirjelduse aluseks on kirjeldatava objekti niisuguste elementide ja seoste eraldamine, mis osutuvad invariantseiks objekti kõigi homomorfsete transformatsioonide puhul.

  • Süsteemne — süsteemiväline. Strukturaalkirjelduse aluseks on kirjeldatava objekti niisuguste elementide ja seoste eraldamine, mis osutuvad invariantseiks objekti kõigi homomorfsete transformatsioonide puhul.

  • Invariantsele struktuurile vastandatakse nn. süsteemivälised elemendid, mille tunnusteks on ebastabiilsus ja irregulaarsus ning mis kirjeldamise käigus elimineeritakse (kõrvaldatakse).



Ühetähenduslik — ambivalentne. Binaarsussuhe on iga struktuuri olulisemaid korrastuspõhimõtteid. Binaarse opositsiooni struktuursete vööndite vahel aga eksisteerib sageli teatav (ja küllalt avar) struktuurineutraalsuse ala. Siia kogunevate struktuurielementide seosed ümbritseva konstruktiivse kontekstiga pole mitte ühetähenduslikud, vaid ambivalentsed.

  • Ühetähenduslik — ambivalentne. Binaarsussuhe on iga struktuuri olulisemaid korrastuspõhimõtteid. Binaarse opositsiooni struktuursete vööndite vahel aga eksisteerib sageli teatav (ja küllalt avar) struktuurineutraalsuse ala. Siia kogunevate struktuurielementide seosed ümbritseva konstruktiivse kontekstiga pole mitte ühetähenduslikud, vaid ambivalentsed.



Tuum — perifeeria. Struktuuriruumi korrastatus on ebaühtlane: alati eksisteerivad teatud kesksed moodustised (tuum) ja struktuuriperifeeria. Iseäranis selgesti ilmneb see keerukate ja ülikeerukate märgisüsteemide puhul, mis on juba loomult heterogeensed ning sisaldavad vältimatult struktuurselt ja funktsionaalselt suhteliselt iseseisvaid allsüsteeme.

  • Tuum — perifeeria. Struktuuriruumi korrastatus on ebaühtlane: alati eksisteerivad teatud kesksed moodustised (tuum) ja struktuuriperifeeria. Iseäranis selgesti ilmneb see keerukate ja ülikeerukate märgisüsteemide puhul, mis on juba loomult heterogeensed ning sisaldavad vältimatult struktuurselt ja funktsionaalselt suhteliselt iseseisvaid allsüsteeme.



Kirjeldatud — kirjeldamata. Nagu nimetatud, suurendab kirjeldamine süsteemi korrastatust ja vähendab dünaamilisust. Järelikult tekib kirjeldamisvajadus keele immanentse arengu teatud kindlatel momentidel. Keeruka semiootilise süsteemi kasutamist võib kujutleda pendliga analoogse võnkumisprotsessina, kus kommunikatsioonipartnerid pruugivad kord ühist keelt, kord jälle erinevaid keeli

  • Kirjeldatud — kirjeldamata. Nagu nimetatud, suurendab kirjeldamine süsteemi korrastatust ja vähendab dünaamilisust. Järelikult tekib kirjeldamisvajadus keele immanentse arengu teatud kindlatel momentidel. Keeruka semiootilise süsteemi kasutamist võib kujutleda pendliga analoogse võnkumisprotsessina, kus kommunikatsioonipartnerid pruugivad kord ühist keelt, kord jälle erinevaid keeli



Obligatoorne — liigne. Struktuuri kirjeldamine on tihedalt seotud obligatoorse, tegeva — s.o elementide ja seoste, milleta süsteem oma sünkroonses olekus ei saaks eksisteerida — eraldamisega struktuurikomponentidest, mis staatika seisukohalt näivad liigsed. Vaadeldes keelte hierarhiat lihtsaimatest, tänavasignalisatsiooni tüüpi keeltest kuni kõige keerukamateni — kunstikeelteni —, torkab silma «ülejäägi» kasv.

  • Obligatoorne — liigne. Struktuuri kirjeldamine on tihedalt seotud obligatoorse, tegeva — s.o elementide ja seoste, milleta süsteem oma sünkroonses olekus ei saaks eksisteerida — eraldamisega struktuurikomponentidest, mis staatika seisukohalt näivad liigsed. Vaadeldes keelte hierarhiat lihtsaimatest, tänavasignalisatsiooni tüüpi keeltest kuni kõige keerukamateni — kunstikeelteni —, torkab silma «ülejäägi» kasv.



tüpoloogilises lihtsuselt komplitseerituse poole suunduvas hierarhias (astmestikus) on žanride paigutus:

  • tüpoloogilises lihtsuselt komplitseerituse poole suunduvas hierarhias (astmestikus) on žanride paigutus:

  • argikõne

  • laul (tekst + motiiv)

  • «klassikaline luule»

  • kunstiline proosa.



Kõnekeel tõepoolest võrdsustub tekstiga, kunstiline proosa = tekst + poeetilise tingliku kõne miinusvõtted.

  • Kõnekeel tõepoolest võrdsustub tekstiga, kunstiline proosa = tekst + poeetilise tingliku kõne miinusvõtted.

  • ilukirjanduslik proosateos ei ole sel juhul võrdne tekstiga — tekst on vaid üks keeruka kunstilise struktuuri moodustajaid.



Riimi puudumine kui:

  • Riimi puudumine kui:

  • kunstiliselt mittetähenduslik element

  • mitteriimi kohalolek, miinusriim





Meetrumist ja rütmist hoolimata , tuli Endre Ady luuletuse puhul 60% foneemidest ennustada, eksperimendi puhul ajaleheartikliga aga ainult 33%. Luuletuses olid liiased, informatsioonivabad 40 häälikut sajast, ajalehe juhtkirjas aga 67. Veelgi kõrgem oli liiasus kahe tütarlapse vestluses. Siin piisas 29 häälikust, et ära aimata ülejäänud 71.

  • Meetrumist ja rütmist hoolimata , tuli Endre Ady luuletuse puhul 60% foneemidest ennustada, eksperimendi puhul ajaleheartikliga aga ainult 33%. Luuletuses olid liiased, informatsioonivabad 40 häälikut sajast, ajalehe juhtkirjas aga 67. Veelgi kõrgem oli liiasus kahe tütarlapse vestluses. Siin piisas 29 häälikust, et ära aimata ülejäänud 71.



Yüklə 464 b.

Dostları ilə paylaş:




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə