Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Yüklə 15,16 Mb. Pdf görüntüsü
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- Otto Wilhelm Masingut
| Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 E-kursuse " Eesti lastekirjandus " (P2NC.00.417) materjalid Aine maht 3 EAP Maret Annuk (Tartu Ülikooli Narva kolledž), 2011 Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 Esimesed eestikeelsed raamatud lastele Kuigi aabitsaga ei saa seostada lastekirjanduse algust, on aabits ja aabits-lugemik esimene raamat, mis oli mõeldud lastele. Esimesed eestikeelsed aabitsad ilmusid 16. sajandi lõpul, ligikaudu samal ajal kui mujal Euroopas. Eestikeelse kirjasõna, sealhulgas aabitsa algus võlgneb palju luterlikule reformatsioonile, mis algas Wittenbergis 1517. Reformatsioon nõudis rahvakeelset kirikuteenistust ja lugemisoskust. Enne trükitud aabitsaid olid Lääne-Euroopas kasutusel laudsed aabitsad-puutahvlid, millesse oli sisse lõigatud, põletatud või peale kirjutatud tähestik. Laudseid aabitsaid tunti ka Eestis. 1575. aastast pärineb teade, et Tallinna linnakooli vaesele koolipoisile on ostetud laudne aabits (Treumann 1977: 30). Eesti esimese trükitud aabitsa avaldas piiskop J. Jhering aastal 1641, kuid see pole säilinud. Teadaolevalt pole ka säilinud ühtegi 1684. aastal Riias trükitud Bengt Gottfried Forseliuse eestikeelse aabitsa eksemplari. Vanimad säilinud eestikeelsed aabitsad pärinevad 17. sajandi lõpust ja need asuvad Lundi Ülikooli raamatukogus. Esimesed aabitsad sisaldavad tähestikku, 10 käsku, pisut vaimulikku teksti veerimiseks ja mõned palved. Aabitsate viimastel lehekülgedel on kuke pilt. Aabitsa kõrval kasutati lastele lugemise õpetamiseks ka vaimulikku raamatut, katekismust. Varasemad lapsi silmas pidavad vaimulikud raamatud on “Ehsti-Mah Wehhemb Laulo-Ramat” (1689), “Õnsa Luterusse katekismus Ehk Laste Oppus” (1690/91) . Üldiselt polnud varasematel aabitsatel ja vaimulikel raamatutel erilist vahet. Aabitsa lugemispaladeks olid veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses katekismus, palved ja vaimulikud laulud. Ainuke erinevus oli raamatute mahus ja selles, et aabitsas olid ka tähestik ja veerimissilbid, vahel ka korrutustabel. Sisust lähtudes võib selle perioodi laste esimest raamatut nimetada aabits-katekismuseks. Kui tähed selged, algas katekismus. Tinglikult võib algupärase eesti lastekirjanduse rajajaks pidada Otto Wilhelm Masingut . 1795. aastal Otto Wilhelm Masingu poolt avaldatud "ABD ehk Luggemise-Ramatus Lastele, kes tahawad luggema öppida" on esmakordselt ilmalikke jutte - kaheksa argiolustikus toimuva tegevustikuga didaktilist lugemispala, kus hoiatatakse lapsi järelemõtlematute tegude, varguste, suitsetamise, loomade-lindude piinamise eest. Halbadele tegudele järgneb karm karistus. Esmakordselt sisaldas raamat ka juhendit, kuidas lugemist õpetada. O. W. Masing rõhutab, et lugemine ei tohi olla lapsele karistuseks, et lapsega ei tohi riielda ega pahandada, et last tuleb aeg-ajalt ka kiita. Samuti ei tohi O. W.Masingu arvates last liiga pikaks ajaks lugema panna, sest ta väsib. Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 Otto Wilhelm Masingu „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahawad luggema öppida" (1795) on esimene eestikeelne aabits, mis sisaldab ka ilmalikke jutte O.W. Masingu aabitsajuttude süžeed on rahvusvahelised, lapsepäraselt ja ladusasti ümber jutustatud. Tekstinäide Otto Wilhelm Masingu aabitsast „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahawad luggema öppida" KES TEISELE ÜLEKOHUT TEEB, SAADAB ENESELE KURJA Otto Wilhelm Masing Üks valju südamega laps oli maast madalast õppinud kõiksugust paha ja vaeva jumala loomadele tegema. Sai tema kassi kinni, siis pani ta temale näpitsa sabasse ehk sidus ta jalad kammitsasse ja vintsutas ja vaevas teda igal viisil. Leidis tema linnupesa, siis Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 rikkus ja hukkas selle ära. Ja kui üks parm temale kätte juhtus, siis pani ta temale kõrre [sisse] ja laskis teda sellega lendu. Ükskord tabas ta ühe mesilase, mõtles selle parmu olevat ja püüdis temale oma vana viisi järele õlekõrt tagant sisse ajada, aga see mesilinnuke pistis teda nii kibedasti, et ta näpud kolm päeva kui pulgad paistetanud olid. Sel korral kahetses tema küll häda pärast oma jumalakartmatut vallatust, aga tema ei jätnud seda ometi mitte veel maha. Ühel pühapäeval, kui tema vanemad kirikus olid, hakkas tema ridvaga katuseräästas pääsukesepesi torkima. Ja sest, et tema silmi ei hoidnud, tuli üks pesa äkitselt maha ja kõik see prügi ja liiv langes tema silmi. Kaua valutasid nüüd tema silmad, jooksid kangesti vett ja olid ikka punased ja rähmased, viimaks kasvas kae peale ja silmavalgus kadus ära. Pane tähele, armas laps, kes liiga teeb, ka sellele vähemale jumala loomade seast, et see ikka omal ajal kätte saab, mis ta on teinud. Sest jumal kuuleb ka ühe vaese väikse ohkamist. Seepärast ole armuline ja ära tee kellelegi ülekohut: Kõik tuleb sulle kätte, mis sa teed, niihästi head kui kurja, sest jumal annab igaühele, mis ta teeninud ja väärt on. Vanad aabitsajutud 2007. Koostanud Reet Krusten. Tallinn: Tiritamm, lk 15. Hilisemas, 1823. aastal ilmunud "Täielises ABD-Ramatus", on Masing esmakordselt aabitsasse lisanud õ-tähe, kuid see aabits ei sisalda ilmalikke jutukesi. 18. sajandi lõpul hakkas ilmuma juba enam ilmalikke, valdavalt didaktilisi teoseid. Üheks selliseks on Saaremaa pastori F. W. Willmanni “Juttud ja teggud” 1782, mis põhineb läti ilmaliku kirjanduse rajaja G. F. Stenderi teosel “Kaunid valmid ja jutud”. Raamatus on lihtsakoelised loomajutud, külaelupildid, proosavalmid. Willmann on oma raamatusse lisanud mõistatusi ja ja vanasõnu, olles seega esimesi, kes on raamatus tutvustanud eesti rahvaluulet. 1782. aastal ilmus ka koduõpetaja, hiljem Tallinna gümnaasiumi professori Friedrich Gustav Arveliuse(1753-1806) raamat “Üks Kaunis Jutto-ja Öppetusse –Ramat”, mida võiks lugeda üheks meie varasemaks lasteraamatuks (Järv 1989: 25). Autori sõnade järgi on raamat lugemist õppinud maalaste heaks ja nende rõõmsaks ajaveetmiseks kokku pandud. Arveliuse juturaamatu eeskujuks on olnud Fr. E. von Rochowi “Kinderfreund”. Viimane oli 18. sajandi valgustuslike ja filantroopiliste ideede pooldaja. Yüklə 15,16 Mb. Dostları ilə paylaş:
|