14
patrulle jälitama. Meie luuresalk tungis edasi Tepenīca külani, kus hästikindlustatud kaevikuis
asusid vaenlasel suuremad jõud. Sealt pöörduti tagasi.
47
2. jalaväepolgu luurajate ning läti
partisanide poolt teostatud jälitustegevuse kirjeldus annab tunnistust, et vastase jälitamine oli
samuti agressiivne ning hästi teostatud, kuna jälitustegevus kestis vaid niikaua, kuni
jõuvahekord seda võimaldas. Hästikindlustatud ja ülekaaluka vastase vastu ei arendatud
pikaajalist tuletegevust ning informatsiooni kättesaamisel tõmbuti tagasi. Seega ei saa väita, et
nõrk luure oleks olnud põhjuseks vastasega kontakti kaotamisel. Kontakt kaotati juhtudel, mil
tuvastatud oli vastase järgnev rühmitumine kas kaitsesse või ründesse mingis punktis. Seega oli
täidetud jälitamisele pandav põhiülesanne ning luureüksuse järgnev samm pidigi olema
eemaldumine, vastasel juhul oleksid jälitajatest saanud jälitatavad. Vabadussõjas ei olnud
luureüksustel võimalik kasutada sidevahendeid ning küüthobuseid jälitustegevuseks leidus
harva. Selles kontekstis võib väita, et luureüksused võisid küll jälitamisel tihti kontakti
vastasega kaotada, kuid jälitamise põhiülesanne võis siiski olla täidetud. Siinkohal ei taha autor
ümber lükata Villemi väidet, vaid näidata, et jälitustegevusega saadi mõnel pool ka hästi
hakkama.
Erinevate luureülesannete täitmisel või vastase ründamisel jagati üksus sagedasti väiksemateks
gruppideks ning igal grupil oli oma ülesanne. Kuna tegutseti vastase ridade vahel, oli siinkohal
äärmiselt tähtis kokku leppida äratundmisprotseduurid, olgu selleks käemärk või tunnussõna.
Äratundmisprotseduuride eesmärgiks on anda omadele üksustele teada, et lähenevad sõbralikud
üksused ning et ei tekiks tulekontakti omade vahel. Äratundmisprotseduuri eiramisel või
segamini ajamisel võisid olla traagilised tagajärjed. 16. veebruaril läksid Scoutspataljoni mehed
enda algatusel 7-8 kilomeetri kaugusel Hopa jaamast Aluliina poole jäävat oletatavat punaste
raskepatarei asukohta välja luurama, et see võimalusel hävitada. Patarei vallutamine jäi vendade
leitnant Herbert Pinka ja kapten Friedrich-Karl Pinka ülesandeks. Leitnant Pinka läks öösel oma
meestega patareid vallutama ja kapten Pinka asus samal ajal ise oma meestega ristteele, et
patarei taganemisteed ära lõigata. Lepiti kokku üksikasjades ja määrati kindlaks märgusõna, et
ööpimeduses üksteist ära tunda ja vahet teha vaenlase ja oma mehe vahel. Ebaõnnestunud
luurekäigult tagasi tulles, pidas ootava salga eelpost, skaut Jaak Utt, marssivaid mehi punasteks,
ja hüüatas vene keeles „Kes tuleb?!“. Leitnandil libises suust venekeelne vandesõna ning kohe
eestikeelne märgusõna, kuid pauk oli juba käinud ja Herbert Pinka rinnus kuul. Leitnant Herbert
Pinka suri saadud vigastusse hiljem.
48
Kuigi märgusõnas oldi kokku lepitud, ei piisanud sellest
47
Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 314-315.
48
Pinka. Scoutspataljon loomisest taassünnini, lk 36-37; Võting. Scouts rügement Vabadussõjas, lk 114-116.
15
üksuste turvaliseks taasühinemiseks ning Scoutspataljoni üks hinnatumatest meestest langes
selle tulemusena. Ühelt poolt oli konkreetne juhtum tingitud vahipostil olnud mehe liigsest
agarusest päästikule vajutamisel, kuid teisalt saanuks situatsiooni tõenäoliselt vältida, luues
märgusõnale ka mõne paralleelse äratundmisprotseduuri nagu käemärgi.
Kõige sagedamini kasutati meeste või üksuste identifitseerimiseks kõnekeelt, mis on
primitiivne ja Vabadussõjas mitte kuigi kindel meede, kuna Eesti poolel võitlesid Vene
valgekaartlased ning Vene poolel Eesti kütipolgud.
Ka vormiriietuse järgi ei olnud üksustel
võimalik vahet teha. 20. märtsi õhtul saadeti Sakala partisanide hulgast Saaluse mõisast teele
4-meheline luuresalk Külma küla ümbruskonda, et kindlaks teha, kas Külma külla on asunud
vaenlase väeosi. Luurajad sõitsid küüthobustel ettevaatamatuse tõttu küla esimese maja õue
väravani, kus kohtusid ühe relvastatud mehega ja küsisid: „Kas 2. roodu mees oled?“ Mees
vastas jaatavalt eesti keeles ja läks edasi ühe maja poole. Majast tormas välja kümmekond
relvastatud eesti punakütti ja karjusid „Käed ülesse!“. Ühel luurepiilkonna kuuluval sõduril läks
korda mäest alla joosta ning põgeneda. Reamehed Robert Tusti, Mihkel Sant ja Märt
Klettenberg langesid vangi. Vangilangenuid kätte ei saadudki.
49
Arvestades, et luureüksuse
ülesandeks oli kontrollida vastase olemasolu Külma küla piirkonnas, näitab kirjeldatud seik,
kuidas kõnekeele kasutamine äratundmisprotseduurina ei olnud antud kontekstis pädev.
Üksuste tuvastamist raskendas ka ühtse vormiriietuse puudumine. Keerulisse olukorda sattus
4. jalaväepolgu luurekomando ülema asetäitja lipnik Ferdinand Linnus 7. augustil, kui tema
juhitud luureüksusel oli raskusi vastu tulnud aheliku tuvastamisega. Vaatluse käigus selgus, et
luureüksuse poole liigub 80-100-meheline ahelik, kes neid veel märganud polnud. Patrulli ülem
Linnus otsustas minna tundmatu üksuse juurde, et nad tuvastada. Jõudes lähemale kuulis ta
venekeelset juttu, mis tähendas, et suure tõenäosusega on tegemist vastase üksusega. Kuna
tagasi minna selles olukorras oli võimatu, ütles Linnus venelastele, et vastane on omadest
üksustest teisel pool, mida nad paistsid ka esialgu uskuma jäävat. Kui Linnus üritas tagasi oma
üksuse juurde minna, hakkasid enamlased teda valgekaartlaseks pidama ning krabasid temast
kinni. Luuraja käratas: „что ты, *** матъ“, andis ühele vastasele jalaga ning pistis jooksu.
50
Kuigi äratundmisprotseduurid olid olemas, ei tule allikates nende kasutamist just kuigi tihti ette
ning tunnussõnade ja käemärkide kasutamine oli pigem erakorraline meede. Samas ei saa ka
väita, et luureüksused oleksid sageli kontaktis olnud omade luure- või jalaväeüksustega. Seega
49
Kangro. Sakala Partisanid Vabadussõjas, lk 128.
50
4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando päevaraamat – RA, ERA.2124.3.639, l. 11-12.