Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Foto: tsitaat.com
Eesti varasema koolikirjanduse suurteoseks on C. R. Jakobsoni (1841-1882) „Kooli
Lugemise
Raamat“ ( I 1867, II 1875, III 1876), mis oli kasutusel veel käesoleva
sajandi algul, 40 aasta jooksul ilmus see raamat 15 trükis. Jakobson pidas määravaks
ilmalikku, eelkõige loodusteadustel põhinevat haridust ja tema lugemikus on palju
lugusid loodusest, loomadest, samuti geograafiast, ajaloost, kultuurist. Samuti on
Jakobsoni lugemikus hea valik eesti kirjandusest, eriti luulest. Ta on esimesi, kes
tutvustab lastele Kreutzwaldi „Kalevipoega“. Jakobsoni enda kirjutatud on lihtsad,
kuid emotsionaalsed palad koduloomadest
Jakobsoni lugemikud olid oma aja silmapaistvamad raamatud lastele ja mõjutasid
mitme põlvkonna vaimset kujunemist.
C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamat. Esimene jagu“ tiitelleht 1870
Jakobsoni kõrval oli populaarne Carl Eduard Malmi (1837-1901) õpik-lugemik
„Laulud ja Loud“ (1837-1901). C. E. Malmi õpik on metoodiliselt õnnestunud, kuid
liigselt didaktiline. Õpik on kirjutatud heas eesti keeles, siin on ära toodud tõlkeline
luulevalik maailmakirjandusest, kasvatuslikult õnnestunud on lood loomadest. Õpiku
tekstides on kasutatud rahvaluulet: rahvajutte, mõistatusi, vanasõnu. Mitmed lood
sellest õpikust on saanud eesti lastekirjanduse klassikaks.
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
C. E. Malmi „Laulud ja Loud“ tiitelleht 1874
Tekstinäide C. E. Malmi raamatust „Laulud ja Loud“
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Vanad aabitsajutud 2007. Koostanud Reet Krusten. Tallinn: Tiritamm, lk 15.
19. sajandi viimasel veerandil trükiti lastele mõeldud raamatuid juba päris palju.
Kooliõpikute ja vaimuliku kirjanduse kõrval ilmus ka mitmesuguseid kogumikke, mis
sisaldasid nii tõlkekirjandust kui algupärast kirjandust.
Kogumike koostajad olid tavaliselt koolmeistrid. Nende hulgas väärivad tähelepanu
P. Undritz („ Eesti Laste kirja-kogu“ I, alapealkirjaga „Looduse lood lastele“ ja „
Eesti Laste kirja-kogu“ II anne (1879), mis sisaldab peamiselt ilukirjandust. J.
Sommerilt on ilmunud „Kuldsed Jõulu Pähklid“ (1889), mis sai Eesti Kirjameeste
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Seltsi II auhinna. Värviliste piltidega ja suure formaadiga kogumik sisaldas 36
luuletust ja proosapala.
Sajandi lõpus ilmusid luulekogumikud, jõulujuttude kogumikud, lastele mõeldud
pildiraamatud, mis tavaliselt olid autorinimeta.
Kogumike koostajad seadsid eesmärgiks lastele meelehead teha ja neis õppimise
himu äratada. Peamiselt tõlkelist lugemisvara pakub lastele E. M. Jakobson tema
enda poolt illustreeritud kogumikus „Laste sõber“ . Nii tõlkeid kui algupärast
kirjandust sisaldab M. J. Eiseni „Laste varandus“ (1881). M. J. Eisen avaldas ka mitu
rahvajutukogu, mida kindlasti ka lapsed lugesid.
Antud perioodi kaalukama rahvajutukogu ilmutas Jakob Kõrv ( 1849-1916).
19. sajandi lõpus kirjutasid mitmed tuntud kirjanikud värsse ja jutukesi ka lastele.
Valdav osa lasteluulest jäi mitmesuguste kogumike, lugemike või perioodika
lehekülgedele.
Üksikuid lastele mõeldud luuletusi on kirjutanud Lydia Koidula (1843-1886).
Otseselt lastele on kirjutanud vaid kümmekond luuletust, mis luuletaja kirjutas oma
lastele.
1875. aastal kirjutas ta oma aastasele pojale hällilaulu. 1878. aastal olevat Koidulal
olnud plaanis välja anda lasteraamat (Järv 1989: 60)
Koidula lasteluuletused on humoristlikud didaktilise sisuga lood loomadest. Kuid
tema luule paremik on tänapäevani ilmunud koolilugemikes ja kirjanduse õpikutes ja
on väga suure tähendusega.
Kirjanikest, kelle osa lastekirjanduse arengus on olnud ulatuslikum, tuleb märkida
Jakob Pärna ja Juhan Kunderit.
Möödunud sajandi kõige viljakam lastekirjanik oli Jakob Pärn (1843-1916), kes
kirjutas lastele vähemalt kolm jutukogu ja avaldas muinasjututöötlusi.
Lastekirjanduses nägi J. Pärn eelkõige kasvatusvahendit. Heale käitumisele järgneb
tasu, halvale teole järgneb raske karistus. Vaid vähestes juttudes pole J. Pärn
moraliseerinud, selline on näiteks „Linnupesa“. Oma juttudes rõhutab kirjanik eriti
hariduse tähtsust.
Pärna lastejutud jagunevad põhiliselt kahte rühma - rahvaluuleainelised ja
argiolustikulised. Pärna lastejuttude väärtuseks on see, et neis väljenduvad ajajärgu
ideed ja nähtused. Temast sai oma aja produktiivsemaid ja armastatumaid
jutukirjanikke. Pärna „Muistena juttud noore rahvale” (1871), „Lühikesed juttud
armsa lastele” (1873), „Vanad jutud” (1875) ja „24 Juttu lastele” (1883) olid toona
lastekirjanduse parimaid töid. Tema lastejutud toetuvad rahvaluulele, kuid autori
hoiak on neis õpetlik ja jumalakartlik.
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Jakob Pärn
Foto KM EKLA A-42:29
Teine tähtsam autor 19. sajandi lõpu lastekirjanduse ajaloos oli silmapaistev
pedagoog, folklorist, kirjandusteadlane ja lastekirjanik Juhan Kunder (1852-1888).
Juhan Kunder
Foto KM EKLA A-11-179
J. Kunder oli ka Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta
ettekandeid
EKmS-s. Tema toimetatud on C.R.Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” I osa.
Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast” kujunes tuntud
rahvaraamatuks.
Kunderi „Laste raamat” (1884) ja „Lu’ud lastele” (1885) sisaldavad peamiselt
õpetlikke proosapalu. J. Kunderi lastejuttudes on rohkesti inimlikku soojust ja
heatahtlikkust, igapäevase elu kodusust.Menukaks raamatuks kujunes „Eesti
muinasjutud” (1885), tuntuim muinasjutt on neist „Ahjualune”, “Imelik peegel”,
“Vigur rehepapp”
J. Kunderi teoreetilised vaated väljendusid lastekirjanduse ülevaates.
3. jaanuaril 1883 pidas J. Kunder Eesti Kirjameeste Seltsis kõne “Eesti laste
kirjavarast”.Ta märgib, et kõik raamatud ei sobi lastele. Edasi määratleb J. Kunder
lastekirjanduse funktsioone. Üldjiintes on need samad mis tänapäevalgi: hea
lasteraamat peab õpetama, kasvatama ja pakkuma ajaviidet. J. Kunder rõhutab
eakohasuse printsiipi, moraal tuleb tema arvates peita jutukese sisse, lastele tuleb
rääkida elust laiemalt, tema headest ja halbadest külgedest. Kirjutaja peab tundma
laste hingeelu. Kõne lõpus kutsub Kunder lastele rohkem kirjutama. Oma sõnade
kinnituseks koostas Kunder „Laste raamatu“ (1884), milles on 32 didaktilist
lugemispala.
Dostları ilə paylaş: |