Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
 
 
Oskar Luts 
KM EKLA A-7:19 
 
 
 
Kevade
 tiitelleht 
Autor(id): Oskar Luts  
Kujundaja: Asta Vender 
Kirjastus: Eesti Raamat 
Tallinn: 1968 
 
 
 
Näidend 
 
20. sajandi alguses jõuab lastekirjandusse ka näidend. Viljandi kirjastaja H.Leoke 
hakkas avaldama anonüümseid lastenäidendeid. Lastenäidendeid oli vaja kooli jõulu-
või kevadpidude jaoks, kus tavaliselt tehti ka näitemängu. Paremad näidendid on pärit 
tuntud näitekirjaniku August Kitzbergi (1855-1927) sulest. Kuigi enamik tema 
näidendeid on mugandused teiste kirjanike loomingust, on neis ka algupärast 
huumorit ning situatsioonikoomikat. Esimene Kitzbergi lastenäidend oli 1907.aastal 

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
lavastatud „Kaval-Ants ja Vanapagan“. „Vanemuise“ teatri jaoks tõlkis ja mugandas 
A.Kitzberg mitmeid saksa näitekirjanike lastetükke. 
 
August Kitzberg 
Foto: nikitheone.blogspot.com 
 
Tuntuks sai Oskar Lutsu näidend „Ülemiste vanake“ (1916) 
 
Lastekirjanduse teooria 
 
Väljapaistvam lastekirjanduse teoreetik oli Mihkel Kampmann (1867-1943), kes oli 
eelkõige tuntud koolikirjanikuna ning kirjandusloolasena. 
 
 
Toetudes saksa õpetlase J.Fr.Herbarti teostele toob Kampmann välja lastekirjanduse 
neli olulist omadust. 
1.  Lastekirjanduses  peab olema tõsist lapselikku vaimu, lihtsust ja rikast 
mõttekujutust, et lapsi köita. 
2.  Lastekirjandus peab olema kombeliselt hariv, kirjeldades olukordi, mis 
kutsuvad lapsi nendele moraalset hinnangut andma; sihilikku moraliseerimist 
Kampmaa ei poolda. 
3.  Lastekirjandus peab olema positiivselt õpetav, kasulikke näpunäiteid pakkuv. 
4.  Lastejutul peab klassikaline väärtus olema, et see üha uuesti lugejat huvitaks. 
(Palm 2005: 26) 
 
20. sajandi alguses suurenes vajadus lastekirjandust liigitada.Varasemale lisandus 
liigitamine vanuse järgi. M. Kampmann jagab noored lugejad: 1) 7-10aastased, 2) 10-
13aastased ja 3) 14-16aastased lugejad. (Palm 2005: 28) 
 
20. sajandi alguses hakatakse rääkima ka lasteraamatukogudest, millele omistatakse 
tähtis roll laste lugemise suunamisel. 
 
                                                               *** 
20. sajandi alguses toimus eesti lastekirjanduses oluline areng. Ilmus esimene 
lasteajakiri Lasteleht. Sündis algupärane koolijutt (O. Lutsu „Kevade“) ja 
murdekeelne humoristlik noorsoojutustus (Jaan Lattik „Meie noored“), hakati 
sihipäraselt viljelema rahvaluuletöötlust (Ansomardi, E. Peterson-Särgava), tänu K.E. 
Söödile ja E. Ennole tekkis kõrgetasemeline lasteluule. Proosa ja luule kõrvale ilmus 

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
ka lastenäidend.  Kaalukamate arvamustega lastekirjanduse kohta esines Mihkel 
Kampmann. 
 
 
KIRJANDUS 
 
Järv, Ants 1989. Eesti lastekirjandus. Kujunemine ja areng kuni a 1917. Tartu Riiklik 
Ülikool. Eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder. 
Krusten, Reet 1995. Eesti lastekirjandus. Tartu: Elmatar. 
Palm, Jaanika 2005. – Eesti lastekirjanduse kriitika ja teoreetiline mõte aastail 1900-
1917.Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse toimetised 2, lk 6-35 
Treumann, Hans 1977.Vanemast raamatukultuuriloost. Tallinn: Eesti Raamat. 
http://www.estonica.org/et/Lastekirjandus/Lastekirjanduse_kiire_areng/
 
 
 
Tekstid: 
Hundil on need hullud jutud 1998. Eesti lastekirjanduse antoloogia III köide. 
Koostanud Andres Jaaksoo.Tallinn: Steamark. 
Laste rõõm 2011. Koost Eesti Lastekirjanduse Keskus.Tallinn: Tammerraamat. 
Meie kiisul kriimud silmad 1985. Kogunud Ants Järv. Tallinn: Eesti Raamat. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
 
 
 
Lastekirjandus Eesti Vabariigis 1918-1940 
 
Iseseisvas Eesti Vabariigis (1918-1940) hakkas kiiresti arenema emakeelne teadus, 
kultuur, koolisüsteem. Tõusis üldine haridustase, kasvas eestikeelse trükisõna hulk. 
Laienes raamatukogude võrk ning anti välja järjest enam raamatuid. Kuna haridus oli 
tähelepanu keskmes, pöörati suurt tähelepanu ka koolikirjandusele ja 
lastekirjandusele. Energiliselt tegeles laste ja noorsoo lugemisvara küsimusega EKS-i 
noorsookirjanduse toimkond. 
Laieneb lasteajakirjandus. Lastelehe kõrval hakkas 1921. aastal ilmus Päevalehe 
lisana Laste Rõõm. Laste Rõõm oli vaadeldava perioodi kõige populaarsem 
lasteväljaanne, ajakirja ümber koondusid oma aja kõige paremad lastekirjanduse 
autorid. Kõige viljakamaks autoriks oli Julius Oro. 
 
 
Ajakiri Laste Rõõm 
 
Suurenes lasteraamatute kirjastamine. Esialgu oli kõige tähtsam emakeelsete 
kooliõpikute kirjastamine, 1922. aastal aga jätkas taas EKS-i koolikirjanduse 
toimkonna väljaandmisel „Noorsoo kirjavara“.Uus kirjastamiskava nägi ette 
lastekirjanduse viit erinevat seeriat: 1) eesti autorite seeria, 2) maailmakirjanduse 
üldtunnustatud teosed  (tõlked originaalkeeltest), 3) noorsoo jutukirjastik (12-
16aastastele, 4) lastekirjanduse seeria (7-12aastastele),  
5) populaarteaduslik seeria (koolis õpitavate ainete süvendamiseks). (Krusten1995: 
105) 
Lastekirjanduse väljaandmisega tegelesid teisedki kirjastused. 
Kõige olulisemaks lastekirjanduse väljaandjaks kujunes kirjastus Loodus.1931. 
aastal alustas Loodus eriti populaarseks saanud sarja „Looduse kuldraamat“ 
väljaandmist, milles 1939. aastaks avaldati 91 raamatut. (Krusten 1995: 106) 
„Looduse kuldraamatu“ sarjas ilmusid paljud maailma lastekirjanduse tippteosed. 
30ndate aastate keskpaigast peale ilmus „Looduse kuldraamatus“ ka eesti autorite  (J. 
Parijõgi, H. Kauri, K. Põldmaa, A.Tuliku) teoseid.  
1935. aastast alates hakkas Loodus romaanivõistluse eeskujul korraldama ka 
lastekirjanduse võistlusi,
 kusjuures põhinõudeks seati teema positiivsus ja ainestiku 
kodumaisus. 1935. aastal said Looduse lastekirjanduse võitlusel  esikoha K. Ristikivi 
„Lendav maailm“ ja A.Virgese „Jänesepoeg To-too“. Auhinnatud tööd ilmusid kahes 
„Looduse lasteraamatu“ sarjas
. 
Kirjastus-osaühing Loodus andis 1937-1940. a. välja populaarset lastekirjanduse 
sarja "Kuldne
 kodu".  "Kuldne kodu" oli esimene kvaliteetses värvitrükis 

---