Georg Gershwini Porgy ja Bess Järgnevas slaidishows tutvume ooperiga, mis on mitmes mõttes tekitanud kõneainet maailmas

Georg Gershwini Porgy ja Bess

• Järgnevas slaidishows tutvume ooperiga, mis on mitmes mõttes tekitanud kõneainet maailmas.

Sisukord

• George Gershwin
• Porgy ja Bess e ooperist endast
• Kas, kas, kas?
• Veel fakte…

George Gerswin

• Lapsepõlv ja perekond (1898-1916)

• George Gershwin sündis 26. septembril 1898 Brooklynis, New Yorgis. Olles immigrantidest vanemate poeg, sai George`ist üks esimesi ameerika heliloojaid, kelle helitööd on tänaseni kasutusel õpetajate „tööriistana“ näitamaks kõikjal ja kõigile ameerika sisenemist Stravinsky, Chopini, Beethoveni ja Mozarti muusikamaailma.

• George`il oli kaks venda, Arthur ja Ira, ning õde Francis (Frankie). Kuigi George on oma perekonnast kõige tuntum, oli ka ta vend Ira küllaltki edukas teksti autor. Täpsemalt- kui poleks olnud Ira huvi muusika vastu, siis poleks ka George`i vanemad koju klaverit soetanud. Ira pidi hakkama klaverit õppima, kuid kohe kui klaver koju toodi, hakkas see kohe George`i huvitama ja suhteliselt ruttu suutis ta mängida kõrva järgi. Hiljem investeerisid vanemad natukene ta klaveritundidesse ja nii hakkas George tõsisemalt õppima 12. aastaselt.

Varajane professionaalne karjäär (1916-1924)

• George alustas oma professionaalset karjääri „Tin Pan Alley`s“, kohakeses New Yorgis, kus püüdlevad heliloojad ja lauluautorid võisid tuua oma tööd kirjastajale, lootuses müüa neid tagasihoidliku rahasumma eest. Laulu reklaamijana Jerome Remick Company`le, eksponeeriti George`ile tuhandeid laule, mis andsid talle parema idee, millistel lauludel on edukas kvaliteet.

• Kaks aastat peale tööle hakkamist Jerome Remickile, kirjastati George`i esimene laul. „When You Want Em You Can`t Get Èm“ polnud talle mingi hetkeline hitt, vaid see tekitas huvi nii mõneski Broadway heliloojas. Oma professionaalsuse „kasvamise“ ajal hoidis George oma teed harjutava pianistina, ning õppis klaverit, teooriat ja orkestratsiooni meistrite juures.

• George`i esimene suurem hitt sai tuntuks läbi Broadway muusikali „Sinbad“. „Swanee“ sai otsekohe hitiks.

• 1919. aastal komponeeris George muusikat „La, la Lucille`le“, mis ole tema esimene täis muusikal. Alates 1920 kuni 1924 varustas ta produtsent Georg White`i mitmete lauludega, et neid kasutada äärmiselt populaarses Georg White`i Skandaalide seriaalis.

Rhapsody in Blue (1924)

• Ühe osana „Skandaalidest“ komponeeris George lühikese opereti nimetusega „Blue Monday“ ehk „Sinine esmaspäev“. Selle muusika jõudis Paul Whiteman`i (üks esimesi bändijuhte 1920. alguses) kõrvu kes volitas tema sümfoonilisest jazzust pala, mida mängitaks Aeolian Hall`is koos teiste esimeste töödega Whitemani juhtimise all. George unustas teose kirjutamise täiesti. Alles kolme nädalat enne ettekannet märkas ta kuulutust, mis väitis George Gershwini huvitava uue helitöö ettekannet. Niisiis –vähem kui kolme nädalaga oli ta sunnitud kirjutama teose, mis pidi saama tema karjääri aluseks ja tõstma teda „suursuse“ levelile.

• Rhapsody in Blue oligi see teos, mis valmis. Kuigi teose orkestratsioon ja arranžeering omistati Paul Whitmanile ja Ferde Grofè`le, ei ole mingit kahtlust, et originaalteos on kirjutatud klaverile ja Jazz bändile, ning kuulub Georgile. Rhapsody in Blue on siiani üks lemmikumaid teoseid, mida mängitakse Usa`s ja maailma orkestrites ning ansamblites.

Broadway aastad (1924-1929)

• Peale Rhapsody in Blue on George enamasi tuntud kui arvukate laulude autor, mis on saanud tähtsaks osaks Ameerika lauluraamatus. Suurema osa nendest teostest lõi ta Broadway aastatel. Täielik koostöö, George ja Ira Gershwini, kui helilooja ja tekstiautori vahel algas 1924. aastal koos muusikaliga „Lady Be Good“ („Leedi, käitu hästi“). Tuntumad laulud muusikalist on „Fascinating Rhythm“, „Oh, Lady, Be Good“ ja "The Man I Love“. Pärast „Lady Be Good“`i moodustasid Ira ja George veel mitmes muusikalis tiimi luues sealjuures veel „Tip_Toes“, „Oh, Kay!“, „Strike Up the Band“, „Funny Face“, „Girl Grazy“ ja „Of Thee I Sing“. Nendest muusikalidest on pärit kuulsad laulud „Clap Yo`Hands“, „Strike Up the Band“ ning kaasaarvatud laul, mis on saavutanud suure kuulsuse läbi aegade „Someone to Watch Over Me“.

• Hoolimata tema suurest edust Broadwayl, otsustas George, jälgides Rhapsody in Blue edu, kirjutada rohkem teoseid klaverile ja orkestrile. Samuti klaveri soolokontserte, kaasaarvatud „Kontsert F-duuris“ (1925), „Prelüüdid klaverile“ (1926) ja „Ameeriklane Pariisis“ (1928). „Ameeriklane Pariisis“ sai tehtud peale George`i reisi prantsuse linna. See on nagu luuletus muusikaga, mis viib kuulaja Pariisi tänavatele 1920.`l. See on populaarsuselt teine George Gershwini teostest orkestrile.

Hollywoodi aastad (1930-1937)

• Kui George ja Ira pakkisid oma pakke minemaks Hollywoodi ja jätmaks Broadway`d seljataha, nende muusika ei hääbunud. Nad kirjutasid koos arvukalt laule „Silver Screen`le“, kaasaarvatud lühiteoseid Fred Astaire ja Ginger Rogersile. George esimene töö filmi jaoks oli „ The King of Jazz“ , millele muusika valis tema sõber Paul Whiteman. Filmis, kus tähena esines Bing Crosby, sisaldas ka osana „Rhapsody in Blue“ laule. Pärast „The King of Jazz`u“ esietendumist, avastas George end töötamas juba uue filmi muusika kallal, mille nimeks „Delicious“ . Selle filmimuusikaga kaasnev edu tõestas, et Gershwini edu ei seisnenud ainult kiftides pealkirjades. Ja nii edasi. Oma Hollywoodi ajastul pöördus George tagasi traditsioonilise muusika kirjutamise juurde. Kuid järgmised muusikalised katsed nagu „The Second Rhapsody“ , mis esietendus 1931 ja „Cuban Overture“ , mis esietendus järgneval hooajal, ei olnud nii populaarsed. Ilmselt suurim pettumus George`i karjääris oli tema „American Opera“. See teos oli George`i väitel „Porgy and Bess“- nende igapäevane elu ja armastus, getod ja nende kehvus.

• Kahjuks lõpetati selle etendamine kiirelt peale esietendust, kuna etendusele kuluvaid väljaminekuid ei suudatud maksta. Õnnetuseks „Porgy“, mis esietendus 1935. aastal, said populaarseks alles peale George`i surma aastal 1937. Täna esindab see teos ühte esimestest katsetest peegeldada vähemuskultuuride elu ameerikas ja samuti on see kõige edukam ooper, mille on kirjutanud ameerika helilooja. See teos naudib kuulsust tänapäevani, temast on tehtud filme ja televisiooni programme. Mõned laulud sellest ooperist nagu „Bess You Is My Woman Now“, „Summertime“ ja „I Got Plenty of Nuttin“ on väga kuulsad ka eraldi numbritena.

Mõjud tänapäeva muusikas (1937- tänapäev)

• George`i elu sai lühikese ja traagilise lõpu. See algas lihtsatest peavaludest ja sai palju tõsisemaks ja krooniliseks. Kui ta hakkas unustama, oma teoseid mängides, mingeid osasid neist, soovitasid ta sõbrad ja perekond teda pöörduma arsti poole. Arstid teavitasid teda ajukasvajast ja soovitasid talle hädaolukorra operatsiooni. Arstid, kes spetsialiseerusid sellistele kasvajatele, pidid lennukiga toodama Californiasse läbiviima potensiaalset elupäästmisoperatsiooni. Kahjuks ei elanud George seda operatsiooni üle ja ta suri 11. juulil 1937 Hollywoodis. Ira päästis suure osa George töödest ja jagas neid nooremate inimestega, kaasaarvatud Michael Feinstein, kelle salvestused sisaldavad suurt osa Gerswhini teostest. Tema muusika vastu huvi taaselusamisel leiti palju võimalusi. Näiteks kasutati Gershwini muusikat reklaamides, United Airlines kasutas „Rhapsody in Blue“ teemad aastaid jne. Kuid reklaamid ei ole siiski ainuke koht, kus George muusikat kuulis. Filmitööstus kasutab samuti siiani lõike tema muusikast.

• Näiteks „Mr. Holland`s Opus“ laulab noor õpilane armastuse ballaadi „Someone to Watch Over Me“ .Samuti „When Harry Met Sally“ leidub palju Gershwini laule, kaasaarvatud „Let`s Call the Whole Thing Off“.

• George muusikat õpitakse tänapäeval kõrgkoolides ja lõpetajad õpivad orkestraalset arranžeeringut tema teostest. Tema talent kaunistab siiani maailma ja mälestus elab läbi ta andunud fännide ja imetlejate üle maailma.

Schoenberg Gershwinis

• „Paljud muusikud ei arvesta George Gershwini kui „tõsist“ heliloojad. Aga nad peaksid mõistma, et tõsine või mitte, ta on helilooja. See tähendab meest, kes elab muusikas ja väljendab kõike, tõsist või mitte, sügavat või pinnapealset muusika läbi. Sest see on tema rahvuskeel. On eksisteerinud arvukalt heliloojaid, tõsiseid (nagu nemad usuvad) või mitte (nagu mina tean), kes on õppinud noote kokku liitma. Aga nad on siiski ainult üks suur puudujääk huumorist ja hingest. Tundub, et ainult juba see erinevus on piisav õigustamaks kellegi nimetamist heliloojaks ja teise mitte. Artist on minu jaoks nagu õunapuu: kui tema aeg tuleb, tahab ta seda või mitte, puhkeb ta õide ja hakkab õunu looma. Ja nagu õunapuu ei tea ega küsi, kas mingisugused poeeksperdid omistavad sellele produktile kõrge väärtuse, nii ka õige helilooja ei küsi, kas tema töötulemus rahuldab tõsise kunsti eksperte. Ta ainult tunneb, et tal on midagi öelda, ja ütleb seda“.

• „Unustades kahtlused, näib mulle, et Gershwin oli innovaator. See, mis ta on teinud rütmi, harmoonia ja meloodiaga, ei ole puhas stiil. See on fundamentaalselt erinev tõsiste heliloojate maneerist. Selline maneer põhineb kunstlikel eeldustel, mis on saavutatud spekulatsiooni läbi, ja on kokkuvõtvad jooned moest ja eesmärkidest nüüdisaegsetel heliloojate vahel teatud ajastul. Selline stiil on pinnapealne ühendus deviisidest, millele on peale pandud minimaalne idee, ilma igasuguse sisemise põhjuseta. Sellist muusikat saab võtta tükkideks ja panna tagasi kokku erinevat moodi ja tulemus oleks sama tühisus, väljendatult teise maneerlikkusega. Seda ei saaks aga teha Gershwini muusikaga. Tema meloodiad ei ole mingisuguste kombinatsioonide toodangud või tehniliste käikude kooslused, vaid nad on üksused ja seetõttu ka võimatud tükkideks võtta. Meloodia, harmoonia ja rütm ei ole külgekeevitatavad, vaid valatud. Ma küll ei tea seda kindlalt, aga kujutan ette, et ta improviseeris need klaveril. Ehk andis ta neile hiljem viimase puudutuse; ehk veetis ta palju aega käies neid üle muudkui ikka ja jälle- ma ei tea.

• Aga mulje, mis jääb, on improvisatsiooniline, koos kõikide heade-, halbade külgedega ja puudujääkidega, mis kuuluvad taolise loomingu juurde. Nende efekt selles vaates võib olla võrreldav kõnega, kui sa võid pettuda selles, mil sa loed ja hindad seda liialdatult- sa tunned puudust sellest, mis läks sulle nii hinge, kui sa olid kaasahaaratud kõnepidaja sarmist. Tal on kindlasti midagi lisada algsele efektile. Aga kahjuks on see kunstis alati nii- sa saad töölt umbes sama palju, kuipalju sa oled nõus andma sellele iseend. Sel kohal ei räägi ma nagu muusikateoreetik ega ka kriitikuna ja seega ei ole ma sunnitud ütlema, kas ajalugu arvestab Gershwini sarnaselt Johann Strauss`i, Debussy, Offenbachi, Bhramsi, Lehari või Pucciniga. Aga ma tean, et ta on artist ja helilooja; ta väljendas muusikalisi ideid; ja need olid uued-nagu ka moodus, kuidas ta väljendas neid“.

Veel natukene…

• Sel ameerika heliloojal oli jalg kahes leeris: popmuusikas ja kontsertmuusikas. Ta arendas edasi mõlemat kirjutades laule ja Broadway muusikale. Vastutasuks oma olemasolule ja fenomenaalsusele ameerika muusikaajaloos, nimetatakse teda ameerika Verdiks. Inimesed, kellel ei ole mingit huvi ooperite vastu, ümisevad osasid „Porgyst ja Bessist“ samas teadmata kust see materjal tuleb või, et see on pärit millestki suurest. Ta näitas üles absoluutset kirge parandamaks oma tööd. Samuti õnnestus tal reisida suuri distantse tänu oma suhteliselt lihtsatele „Rhapsody in Blue“ viisikestele, „Ameeriklasele Pariisis“, „Cuban Overturele“ ja paljudele stseenidele ooperist „Porgy ja Bess“. Suure tänu võlgneb ta aafrika-ameerika muusikale, millest on pärit tõesti suur osa inspiratsiooni. Siiski pole see ainus. Igor Stravinsky, Claude Debussy, Piotr Tchaikovsky ja isegi juudi psalmid on kaasa aidanud tema paradoksaalse, kuid originaalse muusika tekkele. Need kes õpiksid või õpivad temalt, peavad olema ettevaatlikud, et ei lõpetaks „tehes“ Gershwini.

• Tema kriitiline reputatsioon on kannatanud ka muuhulgas ameerika kriitikute pärast, kes püüdsid/püüavad leida „tõsist“ rahvusmuusikat. Isegi tänapäeval ilmuvad tema tööd tavaliselt popprogrammides, mitte regulaarselt hooaja vältel ja muusika üleolevalt kohtlemine on olnud pikka aega kriitikutel moes. Eurooplased seevastu, arvestavad Gershwini kui ühte sajandi paremat laululoojat. Samuti arvavad ka tema fännid, sealhulgas Arnold Schoenberg, Maurice Ravel (kes modelleeris mõlemad tema aegunud viiuli sonaadid ja klaveri kontserti G-duuri Gershwini idioomis) ja Francis Poulenc.

Nüüd ooperist endast…

• Osatäitjad:

• Porgy, bass Bess, sopran Crown, bass Serena, sopran Clara, sopran Maria, sopran Jake, bass Sporting Life, tenor Mingo, tenor

• Robbins, tenor Peter, tenor Frazier, bariton Annie, metsosopran Lily, metsosopran

Libreto saamisloost…

• Kui George Gershwin luges 1926. aastal DuBose Heywardi „Porgyt“, kirjutas ta otsekohe autorile ja soovis teha koostööd folkloorse ooperi loomisel, mis põhineks tema romaanil. Ka Heyward oli entusiastlik, kuid tegelikku tööd sai Gershwin alustada alles 1934. aastal kui seda talle võimaldati. Vahepeal lavastasid Heyward ja tema naine Dorothy „Porgy“ 1927. aastal, millesse kaasati ka spirituaale. Selle teose umber 367 lavastust meelitasid ligi aga ka teisi, keda huvitas teose kasutamine muusikas. Seal hulgas ka Al Jolson. Kuid ükski neist teistest ideedest ei arenenud kuhugi ja seega 1934. aastal (aastaid pärast kirjavahetust) ühinesid George ja Ira Gershwin ning DuBose Heyward Charlstonis, et kirjutada ooper, mis oli idanenud George`i ettekujutuses juba aastaid. Nad seadsid end suveks elama Folly Beachi, barjääriga saarele, umbes 10 miili kaugusel Charlestonist, kus nad võisid jälgida üht isoleeritud inimgruppi elamas naabersaarel (James island), kellest said Catfish Row elanike prototüübid. See oli õnnelik koostöö nende meeste vahel. Umbes keskaugustis lahkusid Ira ja George Charlestonist ja viimane rakendas end lõpetama ooperi retsitatiive ja orkestratsiooni.

• Ja kui ta selle lõpuks 1935. aasta juulis lõpetas, iseloomustasid 700 lehekülge muusikat tema kõige ambitsioonikamat loomingut ja lemmik kompositsiooni. Tema esimese autobiograafia autori David Eweni kohaselt ta „ ei lakanud iial imestamast selle ime üle, et tema on selle teose autor. Ta ei lakanud iialgi armastamast sellest iga rida, ega kahelnud iialgi, et ta on loonud kunstiteose.“

• Järgmiseks kaasa George end produtseerima ja looma seda ooperit. Esimene Porgy -Todd Duncan rääkis oma mälestustes, et Gershwin käis mööda maad ja muudkui otsis ideaalset Porgyt. Üks muusikakriitik Olin Downes soovitas Gershwinil kuulata Duncanit, kes oli õpetaja Howardi Ülikoolis ja samuti laulja. Aga George loobus sellest ideest, sest ta tundis, et ei taha kuulda ülikooli professorit laulmas. Ka Duncan polnud esiti huvitatud. Siiski suutsid need kaks lõpuks organiseerida kohtumise, mille ajal Gershwin mängis ja Duncan laulis. Gershwin oli vaimustatud ja palus Duncanil olla Porgy osatäitja. Gershwin organiseeris Duncanile õhtu koos Ira ja tema naisega, kes oli Guild teatri juhatuses ja võimalik toetaja.

• Duncan meenutas, et ta pidi laulma kolm või neli laulu aga „ ma laulsin tunni ja tunni ja veel pool.“ Seejärel laulsid Ira ja George „oma pehkinud ja koledate häältega“ kogu ooperi läbi. Duncan jätkas: „Ma arvasin, et olen lihtsalt taevas. Need kaunid meloodiad ja see uus idioom-see oli midagi, mida ma polnud kunagi kuulnud. Ma lihtsalt ei suutnud küllalt saada kui nad lõpetasid „I`m on My Way I was crying“. Ma nuuksusin.“

• Gershwin otsustas lasta „Porgy ja Bessi“ lavastada Broadway Alvini teatris selle asemel, et teha sellest täielik ooperlik produktsioon ja kindlustada rohkem etendusi. Esimesed osatäitjad üheksateistkümnest lepingulisest lauljast olid Duncan, Anne Brown Bessina, John W. Bubbles Sportin`Life`ina, Warren Coleman Crownina ja Eva Jessye koor;

• Rouben Mammoulian produtseeris ja juhatas, ning Alexander Smallens dirigeeris. „Porgy ja Bess" prooviti järele Bostonis ja esietendus New Yorgis 10. oktoobril, 1935 aastal. Need 124 etendust oli pettumust valmistavad ja selle etenduse rahastajad said oma osa ja rohkemgi tagasi alles aastaid hiljem.

• „Porgy ja Bess“ oli George Gershwini pikim ja kõige ambitsioonikam looming, aga see ei olnud tõeliselt edukas tema eluajal. Mõned laulud jõudsid küll kõrge populaarsuse tasemele ka enne tema surma 1937. aastal, aga teos ise teenis tõelise heakskiidu ja poolehoiu alles peale 1940. aastat, kui Guild teater presenteeris väheke kontrollituma versiooni. Aastaid etendati seda sagedamini Euroopas, kus seda peeti ameerika tõeliseks ooperiks, erinevalt ameerikast. See ooper teenis oma esimese lõikumata esietenduse versiooni eest kiidutormi Houstonis 1970. aastal. Dirigeeris John DeMain. Tõeline kuulsus tuli umbes 50 aastat pärast esmaesitust.

• See on ilmselt ainuke jazzmuusika ooper aastatest 1920.-30., mis on üleelanud sõja, ning sellele eelnenud ja järgnenud perioodi, mil heliloojad alles alustasid jazzu kasutamist satiiriliselt.

• Heywardi romaan sai inspiratsiooni ajalehe artiklist, mis rääkis sandistunud mustast mehest, kes sooritas kiremõrva ja baseerus reaalses elus hästi tuntud tegelasel, keda kutsuti „Goat Sammy“( Kitse-Sammy). Ta ei suutnud seista püsti ja oli sunnitud reisima umbes kitse venitatud kärus.

• Ooperi kolm vaatust leiavad aset Catfish Rows, mis kunagi oli aristokraatide häärber, aga nüüd rahvastatud ja enamasti neegrite korterelamu rannapiirkonnas.

„Porgy ja Bess“ (Stseen I)

• Ooperi avab lühike avamäng, mil klaverit kuuleb mängimas Jasbo Brown Bluusi. Käib kirev ööelu, ekspromttantsud, -laulud, ringihulkuvad paarid ja lastemängud. Sealsamas laulab Clara hällilaulu „Summertime“ oma uppunud lapsele. Tagaplaanis leiab aset rahapeale täringumängimine. Seltskonnas on: Sportin Life, Jake, Mingo, Jim ja Robbins Jake. Viimane on tulnud mängima oma naise palvetest hoolimata. Jack võtab Claralt lapse ja püüab teda magama laulda. Siseneb halvatud kerjus Porgy oma kitsekärus ja tema sõbrad narrivad teda Bessist hoolimise pärast. Porgy vaidleb vastu, ta polevat liigselt tossike ühegi naise suhtes, vaiad Jumal on andnud talle kerjuse rolli siin maailmas ja selle tõttu peab ta olema üksik. Mäng jätkub. Siseneb purjus Crown koos kriiskavalt riietunud Bessiga ja ühinevad mänguga.

• Kaotustest raevu aetud Crownil tekib Robbinsiga sõnavahetus ja ta ründab teda enne kui hirmunud Catfish Row elanikud reageerivad ning tapab ta konksuga. Bess annab talle raha, et ta saaks peitu minna. Crown põgenebki ja jätab Bessi sinna üksinda, samas lubades tagasi tulla. Sportin`Life pakub Bessile, et võtab ta endaga New Yorki kaasa. Bess keeldub. Samal ajal kaovad kõik Catfish Row residendid kodudesse, kartes politseid. Bess hakkab lahkuma, kuid kuuldes politsei vilesid pöördub hirmunult tagasi ja hakkab ustele koputama, et peavarju leida. Aga mitte keegi ei ava peale Porgy. Õu jääbki tühjaks kui mitte arvestada Serenat, kes vajus kokku oma abikaasa surnukeha kohale.

Stseen II- Serena tuba

• Robbins lamab oma kirstus, rinnal karp matuste raha jaoks. Paljud inimesed on kogunenud umber ja laulavad spirituaale nagu „Gone, Gone, Gone“, et leinata Robbinsit ja lohutada teha leske Serenat. Sisenevad Porgy ja Bess ja panevad samuti raha karpi. Sisenevad detektiiv ja kaks politseinikku. Detektiiv manitseb Serenat, et surnu oleks järgmine päev maetud.Ta vaatab toas ringi, valib välja Peteri (vana ja poolsurnud mees) ja süüdistab teda Robbinsi tapmises. Vana mees protestib, et ta on süütu ning pahvatab välja, et seda tegi Crown . Detektiiv liigub edasi Porgy poole, kuid ei saa tollelt selgitust asja kohta. Nii võetakse Peter kaasa kui „tähtis tunnistaja“. Surnu juures valvamine jätkub ja Serena laulab väga liigutavalt „My Man`s Gone Now“. Varsti siseneb sümpaatne surnumatja ja on nõus matma Robbinsi selle raha eest, mis on kogunenud karpi. Serena vastab lootusrikkalt. Kõik väljendavad tänulikkust ja teine vaatus lõpeb surnu juures valvajate poolt tunnustatud Bessi sütitava lauluga „Leavin`s For the Promis`Lan`

Teine vaatus- Catfish Row, kuuaega hiljem, hommik…(Stseen I)

• Jake ja teised kalamehed laulavad „It take a long pull to get there“ ning valmistuvad minema merele hoolimata septembrikuu tormihoiatustest. Ka Clara palub neil mitte minna. Rahuloolev Porgy tuleb oma toast lauldes „Got Plenty o`Nuttin“. Rahvas märkab, et Porgy on muutnud palju elurõõmsamaks peale seda, kui Bess temaga elama hakkas. Sportin`Life longib ümber Maria poe ja püüab müüa seal „õnnelikku tolmu“ (narkootikum) ja Maria sõitleb teda nokkivalt. Kui Sportin`Life aga teeb ettepaneku, et nad võiksid olla sõbrad, haarab Maria tal kõrist, võtab teise kätte noa ja demonstreerib, mida ta arvab temast – ja see on kõike muud kui sõpruseavaldus. Frazieri tulekut märgates, põgeneb ta poest. „Õigusetundja“ Frazier tuleb Catfish Row-sse ja korraldab Porgy müümise „lahutamiseks“Bessist, kuigi nad ei olnud abielus. Teine külaline on Mr. Archdale, kes pakub, et muretseb võlakirja ikka veel vangistuses istuva Peteri jaoks. (Selle koha peale jäetakse vahel etendusest „Buzzard Song“ välja ja vahel pannakse ta kusagile mujale ooperis). Kui Mr. Archdale valmistus lahkuma, karjatas igaüks õudussest, kui hiireviu lendas madalalt üle õue.

• Porgy selgitas, et see lend ennustab Mr. Archdale haigust ja väljendas oma hirmu lauluga „The Buzzard Song“. Et sel päeval peetakse Kittiwah Islandil pikniku, inimesed läksid piknikuks ettevalmistusi tegema. Sportin`Life hiilib üles Bessi juurde ja pakub talle uuesti võimalust mehega New Yorki minna, kuid taaskord Bess keeldub öeldes, et ei kannata meest silmaotsaski. Porgy, võimas mees isegi vigasena, haarab Sportin`Life randmest, peaaegu murdes selle, ning käsib jätta Bessi üksi. Heitunud kaubitseja lahkub kiirustades. Bess teatab Porgyle, et ei jäta teda üksinda ega lähe seetõttu piknikule. Seejärel laulavad Porgy ja Bess oma armastuse dueti „Bess, You Is My Woman“. Piknikule ruttava rahvahulga järel tuleb hulk lapsi- laul „Oh, I Can`t Sit Down“. Bess tahab siiski koju jääda, aga Porgy keelitab teda piknikule minema. Bess nõustub lõpuks kui ka Maria teda hurjutab. Üksi jäänud laulab Porgy õnnelikult „I Got Plenty of Nuttin“.

Stseen II – Kittwah Island, sama päeva õhtu…

• Piknik on täis svingimist ja osalised laulavad ning tantsivad „I ain` Got No Shame“. Piknik on peaaegu lõppenud, kuid mõned veel  tantsivad. Sportin`Life hüppab keset inimesi ja laulab oma elutarga ja skeptilise laulukese „ It Ain`t Necessarily So“. Äkitselt tuleb stseeni Serena ja nähes tantsijaid, nimetab neid patustajateks ja tuletab meelde, et paat lahkub varsti. Inimesed korjavad üles oma korvid ja hakkavad liikuma sadamasilla poole. Bess, üks viimastest lahkujatest, on äkki vastamisi Crowniga, kes mõrvas Robbinsi ja tuli nüüd metsast välja, kus ta end varjab. Ta käskis Bessil paigale jääda, aga Bess ütles, et ta elab nüüd koos Porgyga. Ta anus, et Crown laseks tal minna, kuna Porgy vajab teda, Crown võib aga leida noore tüdruku – „What You Want wid Bess?“. Kuid Crown tahab vaid Bessi ja kui l kõlab laevavile, haarab ta Bessi ja võrgutab ta ning Bess ei suuda talle vastupanu osutada.

Stseen III - Catfish Row, nädal hiljem, koidikul…

• Kalamehed valmistuvad taas merele minema ja oma ritvu sättides laulavad „It takes a long pull to get there“ Jake suudleb Clarat lahkumisel ja kalapaadid lahkuvad sadamast. Peter on vabastatud vanglast. Porgy toast on kuulda Bessi sonivat häält, viidates sellele, et Bess on saabunud tagasi saarelt. Ta oli kadunud kaks päeva ja tagasitulles näis tiba segane ning katkendlik. Serena, Porgy ja üks Row residente palvetavad ta eest. Saabub Peter ja sõbrad ja naabrid tervitavad teda. Nüüd on päevavalgus saabunud ja Vendorsi õuel on mitmeid aktiivseid inimesi, nende hulgas Strawberry Woman, Crab Man ja Peter, mesimees, pistrik nende kaup. Porgy ootab kannatlikult märke Bessi paranemisest, varsti hüüabki viimane teda. Ta räägib, et ta teab, et Bess oli Crowniga, kuid see ei tähenda midagi. Bess jutustab, et oli lubanud Crownile, et läheb ta juurde tagasi, aga pihib samas, et tahab jääda Catfish Rowsse, kuid pole küllalt tugev osutamaks vastupanu Crownile kui viimane tuleb -„I Loves You, Porgy“. Porgy lubab kaitsta Bessi ja Crowniga asjad klaarida.

• Clara jälgib erutunult, kuidas torm tõuseb. Hirmunud Clara jookseb sisse ja jutustab kui must on meri sadamasillalt vaadates. Taevas muutub järjest pimedamaks, orkaanikellad helisevad, inimesed tõttavad majadesse ja Clara vajub kokku, hüüdes oma abikaasa nime.

Stseen IV– Serena tuba, järgmise päeva koidik…

• Kohutav torm raevutseb ikka veel. Naabrid on kogunenud kokku ärevateks gruppideks, et üksteist toetada ja palvetada. Nad laulavad „Oh, Doctor Jesus“ . Välgusähvatused, tormi raksatused. Osa inimesi laulab spirituaalisarnaseid laule. Clara, hoides oma last enda vastas, vaatab akna juures ja püüab ennast ja last lohutada „Summertime“-ga. Peter laulab „I Hear Death Knocking at the Door“ ja umbes samal ajal on kosta päris koputus uksele, millepeale inimesed tormavad ust kinni hoidma. See on Crown, kes on Bessile järele tulnud. Kui Porgy püüab nende kahe vahele tulla, lükkab Crown ta pikali ja eest ära. Serena noomib Crowni käituma nii, et Jumal ei karistaks teda, öeldes, et kohe-kohe võib torm temani jõuda. Trotsivalt laulab Crown „If God Wnat To Kill Me He Had Plenty of Chance Tween Here an`Kittiwah Island“. Seejärel jätkab kohe elava jazzpalaga „A Red-Headed Woman“. Järsku karjatab Clara ja kukub aknast eemale. Ta annab oma lapse Bessi kätte ja tormab välja, sest nägi seal Jacki kalalaeva hulpimas üles-alla. Bess kiirustab akna juurde ja puurib pilgu pimedusse , tõesti– Jake paat on ülesvoolu jõel.

• Bess anub kedagi kaasa minema, kuid keegi ei liigu paigast. Sellepeale Crown, nähes kõikide hirmunud nägusid, mõnitab mehi, eeskätt Porgyt, argpükluse pärast, avab ukse, hüüab Bessile, et ta tuleb tagasi ja sukeldub tormi. Inimesed palvetavad.

III vaatus, stseen I – Catfish Row, järgmine päev…

• Torm on möödas ja Row residentsid leinavad Clarat, Jake ja Crowni- kõiki neid, keda arvavad olevat kadunud. Kui nad hakkavad Crowni pärast palvetama, segab neid Sprotin`Life naeruga. Maria sisistab talle vastu, mille peale Sportin`Life vihjab, et Crown on siiski ellu jäärnud. Ka kõneleb ta kavalalt selle üle, et mis saab Crowni ja Porgy rivaalitsemisest. Seejärel longib ta välja, Maria läheb oma poodi ja Bess tuleb välja, lauldes „Summertime“ Clara lapsele. Õu on mahajäetud. Äkki tuleb väravast Crown ja seab sammud vargsi Porgy maja poole. Nende kahe vahel tekibki oodatud võitlus. Crown pöörab hetkeks selja ja halvatud mees haarab tast oma võimsate kätega. Toimub lühike võitlus, mille käigus Porgy tapab Crowni. Ta karjub võidukalt „Bess, sa said praegu endale mehe, sa said Porgy“.

II stseen – Catfish Row, järgmine õhtupoolik…

• Saabuvad politseinik ja koroner, et uurida Crowni mõrva kohta. Serena ütleb aga, et tema oli haige ega tea midagi mehe surmast, kes kõigi Catfish Rowi elanike sõnul tappis ta mehe Robbinsi. Porgyt tahetakse ära viia laipa identifitseerima aga mees puikleb vastu, väites, et temal pole midagi sellega pistmist. Mees on hirmunud mõtte juures, et peab vaatama näkku oma ohvrile, aga Bess julgustab teda minema. Tema vastumeelsust on veel suuremaks ajanud Sportin`Life, kes väitis, et Crown hakkab veritsema kui mees, kes ta tappis, keha lähedale läheb. Lõpuks veetakse Porgy ikkagi kaasa.

• Sportin`Life ütleb Bessile, et Porgy pannakse kindlasti aastaks-paariks vanglasse – ja teeb käega poomisliigutuse. Ta pakub Bessile veidi „õnnelikku tolmu“, et aidata tema närvidel taluda mõtet või perspektiivi kaotada Porgy. Bess keeldub ja Sportin`Life kihutab teda tagant endaga siiski New Yorki tulema, lauldes talle „ There`s a Boat Dat`s Leavin`Soon For New York“. Mees pakub veelkord uimastiannust Bessile, kuid tüdruk keeldub ja jookseb majja.

• Ta viskab pakikese majja ja pöördub minekule. Äkitselt Porgy uks avaneb ja Bess tuleb välja, totaalselt pilves. Ta läheb Sportin` Life käe alt hoides uhkeldades väravast välja.

III stseen – Catfisdh Row, nädal hiljem….

• Kaunis hommik, lapsed mängivad, sõbrad ja tuttavad tervitavad üksteist soojalt ja sõbralikult. Kuuldub kaubavaguni kolksatusi, varsti tuleb õuele Porgy, kes on nädalakese vangis veetnud, sest ta hakkas vastu kohtu korraldusele laipa vaadata. Ta on heas tujus ja on ostnud kingitusi Bessile ja oma sõpradele peale seda, kui tegi mõned edukad täringumängud vanglas. Inimesed tema ümber seisavad vaikselt, nukralt ja hämmeldunult, kuid ta ei märka neid. Kingituste hulgas on uus kübar, suupill ja liilia, Porgy harutab lahti Bessile ostetud uue kleidi. Saades aru, et inimesed hakkavad lahkuma, proovib ta neid meelitada jutuga. Porgy hüüab Bessi. Porgy püüab selgitada lahkuvatele inimestele, et ta on olnud vanglas õue põlguse pärast. Nähes Serenat Clara lapsega tema kahtlused süvenevad ja ta hakkab muutuma meeletuks; aeglaselt oma maja poole liikudes hüüab ta jälle Bessi – ning saab aru, et Bessi ei ole siin. Ta laulab „Oh, Bess, oh Where's My Bess“. Õuele on jäänud vaid Serena ja Maria ning hirmunud Porgy hüüab ikka uuesti ja uuesti „Kus on Bess?“.

• Maria kommentaari peale, et tüdruk ei ole talle sobiv, karjub Porgy, et ta ei taha teada arvamusi, vaid seda, kus on Bess. Ta laulab südantliigutava laulu „Oh, Bess, Oh, Where's My Bess“. Serena ja Maria liituvad temaga, keegi kritiseerib Bessi, keegi püüab selgitada, miks ta lahkus. Algul mõtles Porgy, et Bess on surnud, aga Serena seletab, et see on hirmsam kui surm, et Bess on müünud end saatanale, et Bess on kaugel. ELUS! Porgy on ekstaasis, saades teada, et Bess on New-Yorgis, palub ta tuua oma koti ja käru ning asutab end minekule, öeldes, et Jumal aitab tal leida Bessi. Tema lahkudes Catfish Roe-st laulavad kõik „Oh, Lawd, I'm on My Way“.

Laulude nimekiri