Ajaloo ja arheoloogia instituut
Yüklə 1,91 Mb. Pdf görüntüsü
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- Maide, Valdin
29 Lisaks ründeoperatsioonidele kasutati luurekomandosid ka kaitseoperatsioonides. Landeswehri sõja vältel kasutati 3. jalaväepolgu luurekomandot nii lühiajalistes kaitselahingutes kui ka kiirreageerimisjõuna, mille ülesandeks oli tiibava vastase tegevuskava nurjata, mis luurekomandol õnnestus. 96 Kaitselahingutes kasutati luurekomandosid ka jalaväeroodude tiibade julgestamiseks. 97 Lisaks otsesele jalaväeroodude toetusele, pidasid luureüksused iseseisvalt kaitselahinguid. 22. novembril 1919 olid 4. jalaväepolgu luurajad käsu korras sunnitud kaitsma Narva rindel hiljuti vallutatud Volkovo alevikku vaid 40 mehega, mistõttu ülekaaluka vastase saabumisel oldi siiski sunnitud külast eemalduma. 98
Kaitselahingutes võisid vastase üksused üritada kasutada sõjakavalust, mistõttu oli pidevalt vaja säilitada kaine mõistus ning olukorrahinnang. 28. aprillil tungisid vastased peale Pihkva rindel Senteri talule, kus asus 6. jalaväepolgu luurekomando. Punased lähenesid valget lippu kandes kolonnis komando seisukohtadele, mistõttu luurajad alguses tuld ei avanud, pidades neid Pärnu kaitsepataljoni sõduriteks. Üks komando piilkond märkas siiski õigeaeglaselt pettust ja avas tule. Vastased tõmbusid kiirelt ahelikku ja avasid vastutule. Tulevahetus kestis umbes tunni, mille jooksul hiilisid mõned luurajad mööda põllukraave punastele seljataha, kust avasid püssitule. Ootamatu tulistamine seljatagant ajas punased kabuhirmus põgenema. 99 Senteri talu lähistel toimunud kokkupõrkes päästis luurekomandot halvimast vaid ühe piilkonna kahtlustav meel ligineva kolonni suhtes. Komandod pandi vajadusel kaitsma ka omade üksuste taganemisteid, eriti suurtükkide ja vooride omi. Nii pidid 4. jalaväepolgu jalamaakuulajad kaitsma 15. novembril 1919 teeristi Polutše läheduses, et omad üksused saaksid eemalduda. Kiirelt satuti kontakti vastase üksustega ning luurekomando eemaldus Polutše küla serva, kus oli positsioonidel 5. jalaväepolgu rühm. Seega kasutasid luurajad oskuslikult ära ka jalaväeüksusi enda eemaldumise katteks. 100
Kaitselahingutes määrati luurekomandodele kaitsta tulevaid rindelõike. Tihti määrati komandodele liiga laiad kaitseliinid. 3. jalaväepolgu jalamaakuulajad pidid katma 70 mehega ära kolm kilomeetrit rindelõiku 101 , mis saab üksnes tähendada ohtlikele kohtadele postide panemist ning häire korral sinna reageerimist. Seega oli kaitstus sellistes lõikudes minimaalne ning üksus ei oleks vastase tugeva rünnaku puhul olnud võimeline talle püstitud põhiülesannet
96 3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat. – RA, ERA.2124.3.1920, l. 11. 97 Maide, Valdin. 6. Jalaväepolk Vabadussõjas, lk 292. 98 4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando sõjapäevaraamat.– RA, ERA.2124.3.641, l. 5. 99 Maide, Valdin. 6. Jalaväepolk Vabadussõjas, lk 242. 100 4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando sõjapäevaraamat.– RA, ERA.2124.3.641, l. 2.
101
3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat.– RA, ERA.2124.3.1920, l. 17.
30 täitma. Samas võis luurekomando olla ka edukas kaitselahingut pidades. Landerwehri sõjas näitas 19.-20. juunil toimunud Lemsalu lahingus üles erilist vahvust 9. jalaväepolgu luurekomando junkur Friedrich Reinholdi juhtimisel. Vidriši mõisa juurest taanduti järk-järgult ülekaalukale vastasele tugevat vastupanu osutades kuni Baldaši taluni, kus junkur Reinhold lausus: „Siit mitte enam edasi“. Luurajate kaitsetegevuse tulemusena oli 6. rood ja luurekomando varurühm võimelised tiibama ründavaid sakslasi ning nende read laiali paiskama. 102
võis langeda kohustuseks olla sidemeesteks jalaväeüksuste vahel juhul kui nende vahel side katkes. Nii juhtus lahingutes Salatsi läheduses, kus kadus side Kuperjanovi partisanide ning neist paremal võitleva Pärnu kaitsepataljoni vahel. Luuresalkadele tehti ülesandeks side taastamine, millega ei saadud hakkama ning mille tulemusena tekkis rindesse umbes 10 kilomeetri laiune täiesti katteta vahemik. Vastane suunas sinna oma pealöögi, pannes Rahvaväe üksused taganema. 103 Lisaks oli luurajate ülesandeks tihti ka staapide ning väeüksuste vahelise side loomine, millega tegelesid peaasjalikult küll ratsaluurajad. Erandkorras võisid maakuulajad edastada sõnumeid vastaste üksustele. Nii läks 2. juunil 9. jalaväepolgu luurajate salk Riia poole sakslastele vastu, et neile teada anda, kus asuvad Eesti väed ja nõuda et Saksa väed meie asukohtadele mitte ligemale kui 10 versta ei tuleks. 104
valvepostide mehitamisel. 105
Valvepostide ehk „karaulide“ mehitamisel kasutati eraldiseisvat vaatlus- ning puhkeala. Vaatlusala mehitati üldjuhul kahe mehega ning ülejäänud üksus viibis lähedal asuval puhkealal, kus oli võimalik teha lõket ning toitu. Valveposti püsti panekust võidi teada anda ka kõrgemale ülemale. 106 Vastase ilmumise korral andis vaatlusalal paiknev üksus signaali puhkealale, mille peale kustutati tuli ning liiguti positsioonidele vaadeldava objekti juurde, et vajadusel vastane peatada. 107
tavaliselt 2-3 meheline meeskond pidas valvet mingi objekti üle. Sellist vaatlusposti kasutas 2. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando. 15. mail märkas jalaluurajate komando kapral Arnold
102
Eesti Rahvaväe 9. jalaväepolk, lk 71-73. 103
Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk 50. 104
Eesti Rahvaväe 9. jalaväe polk, lk 64. 105
3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat. – RA, ERA.2124.3.1920, l. 16. 106
Vt lisa 5. 107
Mõrd. 3-da jalaväe polgu jalaluurajad. – RA, ERA.2124.3.795, l. 59. Yüklə 1,91 Mb. Dostları ilə paylaş:
|