31
Manglus, olles paari kaaslasega vahipostil, vaenlase 10-mehelist ratsasalka, mis lähenes nende
seisukohtadele Tõlva kandis. Lasknud neil enesest mööduda, avasid vahipostil viibijad vaenlase
ratsanike pihta tule. Sõjasaagiks saadi neilt hobuseid ja võeti 3 vangi, kellest üks punaväe
ohvitser andis vaenlase kohta olulisi andmeid.
108
Pigem võib tõdeda, et selline vahiposti tüüp
on riskantne, kuna lastes vastasel enda positsioonidest mööduda, tekib tahes-tahtmata suurem
risk nende läbipääsemiseks.
Üldiselt võib väita, et vaatluspostid ei olnud kõige olulisemad luureinformatsiooni saamise
allikad. Vaatlusposte on allikates kirjeldatud vähe ning manööversõja kontekstis, kus luurajatel
oli liikumisvahendina parimal juhul kasutada hobune ning sidevõimekus puudus täielikult, ei
olnud see ka kõige tõhusam informatsiooni saamise viis, kuna informatsiooni edasitoimetamine
postilt staapi võis olla vägagi problemaatiline. Vaatluspostidelt avati samamoodi vastase
lähenedes pea alati tuli, mis tähendab, et nende pikaajaline kestvus ei olnud prioriteediks ning
tegemist oli eelkõige kas eelhoiatus või varitsusfunktsiooni täitva postiga.
Eraldi ülesande tüübina tuleb ära märkida ka julgestustoetus, mida luurekomando mehed
pakkusid tihti patareidele.
109
Üldiselt võib väita, et luureüksustel tuli täita kõikvõimalikke eri
liiki ülesandeid, kui välja arvata tagala teenindustoetus. Jalaväeroodudega koos tegutsedes
võisid luureüksused olla kontaktis vastase sidujateks, et jalaväeroodud saaksid nad hävitada või
tiibavaks üksuseks. Samuti kasutati luurajaid jalaväeüksuste rünnakutes oma spetsiifiliste
ülesannete täitmisel või põhiründeüksusena. Piilurpaare kasutati jalaväe aheliku
külgjulgestuseks. Jalaväeüksustega kaitsefunktsiooni täites kasutati luurajaid nii
kiirreageerimisjõuna vastase tiibamiste nurjamiseks kui ka kaitseliinil võideldes. Lisaks võidi
luurekomandole anda ülesandeks mõne koha kaitsmine või rindeliini hoidmine. Nendele
põhiülesannetele lisaks kasutati komandosid sidepidamiseks, valveteenistuseks ning
julgestustoetuseks.
108
Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 290-291.
109
4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando sõjapäevaraamat. – RA, ERA.2124.3.641, l. 4.
32
Kokkuvõte
Käesolevas uurimustöös on uuritud kuidas ja millise taktika alusel tegutsesid luureüksused
Vabadussõjas. Jalaväepolkudes tegutsesid luurekomandod, mille koosseisus oli 78 sõdurit ja
kolm ohvitseri. Üksikpataljonides oli luurekomando rühmasuurune. Lisaks luurekomandodele
loodi allüksustes luureüksuseid, mis tegutsesid iseseisvalt oma vastutusala piires.
Luureüksused teostasid enda luurespetsiifilisi ülesandeid luurekomando koosseisus enamasti
rühmasuuruse üksusena. Luureülesannet täites jagunes rühm piilkonnaks ja südamikuks.
Piilkonna ülesanne oli anda põhiüksusele eelhoiatus lähenevast vastasest. Luuret teostati kuni
15 kilomeetri kaugusel enda põhijõududest enamasti ühepäevaste retkedena, mis tähendas, et
üksuse puhkeala oli siiski põhijõudude lähedal. Luureretkedel käidi sõltuvalt ülema
teabevajadusest või ka vabatahtlikult, kuid üldjuhul paari päeva tagant, vajadusel ka
igapäevaselt.
Luuretegevus oli agressiivne ning vaatluskontakti saavutamisel mindi kiiresti üle tulekontaktile
ja seda ka olukordades, kus vastase üksused ei olnud luureüksuseid avastanud. Agressiivsus
määras ära ka luureüksuste suuruse patrullide teostamisel ning esmaseks vastase tuvastamise
meetodiks kontakti liikumise. Just luure agressiivsus on näitaja, mis võimaldab töö autoril väita,
et luureüksused tegutsesid jalaväeroodude ees omamoodi eelväena. Seega oli luureüksuste
ülesandeks lisaks informatsiooni hankimisele ka vastase häirimine tuletegevusega. Taktikaliselt
ei erinenud luureüksused kuigi palju jalaväeroodudest, kui just ei olnud kästud käituda
teistmoodi. Äratundmisprotseduurina kasutati enamasti kõnekeelt, kuigi olemas olid ka
tunnussõnad ja käemärgid.
Tähtsa toimimismehhanismina kasutasid luureüksused bluffi. Korralikult läbimõeldud blufi
tulemusena oli võimalik kahjutuks teha märksa suuremaid vastase üksuseid kui
lahingtegevusega. Orienteerumisega kuigi suuri probleeme ei esinenud ning abiks kasutati
teejuhte. Kuigi teejuhid võisid olla tõrksad kaasa tulema või ei tundnud samuti piirkonda, siis
üldjuhul oli nende kasutamine õigustatud. Äärmiselt tähtis oli luurel käimisel tsiviilluure,
millele luureüksused tihti toetusid. Tsiviilluure ohuks oli kohalike elanike võimalik lojaalsus
Vene riigivõimule, mille tulemusena anti luurajatele valeinformatsiooni. Samuti tuli jälgida, et
tsiviilisikud poleks vastase luureagendid.
Luurevormidest kasutati tõenäoliselt kõige rohkem objektiluuret. Objektiluure eesmärgiks on
vastase tuvastamine kindlas objektis nagu seda on teerist, mõis või sild. Objektiluurel käiva
üksuse suurus sõltus vastase ohust ning ülesande keerukusest, kuid üldiselt eelistati jaost
33
suuremaid üksuseid. Objektiluuret teostades kasutati võimaluse korral võimalikult rasket
maastikku, et jõuda avastamata objektile võimalikult lähedale. Luurel olles kasutati vastase
tuvastamiseks kuulamis- ja vaatluspause.
Üheks ohtlikumaks luurevormiks oli alaluure. Alaluure eesmärgiks on vastase olemasolu ja
paiknemise tuvastamine mingil territooriumil. Alaluurele mindi enamasti rühmasuuruse
üksusega ning üksus üldjuhul ei eraldunud väiksemateks gruppideks. Alaluuret teostades tuli
kasutada maastikku, kus kõige tõenäolisemalt võib leida vastase üksuseid, mis tähendas
kõrgendatud kontaktiohtu. Kontaktiohtu suurendas veelgi asjaolu, et vastaseid ja omasid
üksuseid oli keeruline eristada, kuna puudus ühtne välivorm. Vastase üksuste leidmisel mingis
kohas võidi ülesse panna postid, et olla kindlad vastase liikumistest. Alaluuret võidi kasutada
ka enda ründava üksusele ümbritsevast olukorrast informatsiooni saamiseks.
Maastikuluure eesmärgiks on mingi piirkonna maastiku iseärasustega tutvumine ning esemete
otsimine, mida vastane on kasutanud või kohandanud sõjalisel otstarbel. Maastikuluurel käisid
ka kõrgemate üksuste ülemad nagu pataljoni- ning polguülemad. Kõrgemad ülemad käisid
maastikuluurel, kuna just neil oli vaja tunda eesootavas maastikku, et oma üksuseid paremini
rühmitata. Maasikuluuret kasutati ka enne rünnakut.
Luureüksused teostasid ka reide, mille eesmärgiks oli vastasele pideva ohutunde tekitamine või
mõne tähtsa objekti hävitamine. Reidil oli tähtis üllatusmomendi saavutamine ning kiire
kontakt ja eemaldumine, et vastasel ei oleks võimalik reidi teostavat üksust siduda. Reide võidi
teostada ka koostöös jalaväeüksustega, kuid kasutatav taktika oli sama.
Kuperjanovi partisanide luuretegevus perioodil, mil nende baas asus Puurmanis erines oma
olemuselt jalaväepolkudes tegutsenud luurekomandode tegevusest. Kuperjanovlaste
luureüksused tegutsesid ka sissiüksustena, tekitades pidevalt kontakte vastase ridades. Tehti
kõike, mis vähegi võis segada vastase tegevust: üritati õhkida sildasid, loodi kiirkontakte
vastase poolt hõivatud aladel ning rööviti tuntud vastase agitaatoreid. Luureretki viisid läbi
väiksemad üksused, need toimusid enamasti veelgi kaugemal vastase rinde taga ning neid
teostati öösel. Lisaks ei olnud luurel olijatel võimalik loota jalaväeüksuste tuletoetusele.
Luureüksuseid kasutati palju ka jalaväeüksustena või integreeritult jalaväeüksustesse. Patrullis
käis luure jalaväeüksuste ees ning kontakti korral sidusid nad vastase üksused, et omad üksused
saaksid vastase üksustele reageerida. Rünnates üritati igal juhul teostada haaramist, mis toetas
otsepealetungi. Sellises olukorras kasutati luurajaid enamasti haarava üksusena. Luureüksuseid
võidi kasutada kui ründava põhipingutusüksusena, kellele anti toeks jalaväerühmasid.
Dostları ilə paylaş: |