Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Ka pealesõjaaegses lastekirjanduses on kõige soositum teema loodus. Ühelt poolt on
see juba eesti lastekirjanike traditsioon, teiselt poolt andis see teema võimaluse
kirjutada vähem ideologiseeritud tekste.
Loomadest, lindudest ja putukatest jutustas J. Kallak raamatutes “Tedrepoeg Pii-Pii”
(1946), “Summ-Summ” (1947).
Richard Rohult
ilmus kaks valikkogu “Lapsed, linnud ja loomad”(1947) ja “Laaned
ja veed” (1949), mis kuulusid oma aja kõige populaarsemate raamatute hulka.
“Lapsed, linnud ja loomad. Jutustusi noortele”
tiitelleht
Autor(id): Richard Roht
Illustraator: Evald Okas
Kirjastus: RK Ilukirjandus ja Kunst
Tallinn: 1947
Loomadest, lindudest ja putukatest kirjutasid J. Kallak, L.Kibuvits, R. Sirge, E.
Krusten, J. Piik.
Omapärane oli August Jakobsoni eesti folklooril põhinev loomamuinasjuttude kogu
“Ööbik ja vaskuss”.
“Ööbik ja vaskuss” tiitelleht
Autor(id): August Jakobson
Illustraator: Margarethe Fuks
Kirjastus: RK Ilukirjandus ja Kunst
Tallinn: 1947
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Teine traditsiooniline teema eesti lastekirjanduses on olnud ajalugu, eriti kauge
ajalugu ja lähiminevik. Meelisteema oli muistsete eestlaste vabadusvõitlus Saksa ja
Taani ristirüütlite vastu. Varem järjejutuna avaldatud eestlaste muistset
vabadusvõitlust käsitlev Enn Kippeli “Lembitu poeg” anti välja 1941. aastal
pealkirja all “Meelis” ning oli ajakohastatud eesti ja vene rahva “suure ajaloolise
sõpruse” motiiviga.
“Meelis”tiitelleht
Autor(id): Enn Kippel
Illustraator: Eduard Järv
Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst
Tallinn: 1945
Aadu Hindi
“Vesse pojas” (1948) käsitletakse Saaremaa alistamist ristirüütlite poolt
ning saarlaste vaprat vastupanu sakslastest röövvallutajatele Saaremaa vanema Vesse
poja Leho silmade läbi.
Sakslase kuju vaenlase rollis sobis ka sõjajärgsesse konteksti. Autori sõnum noorele
lugejale oli isamaa-armastus ja vastupanu osutamine võõrale võimule.
“Vesse poeg” tiitelleht
Autor(id): Aadu Hint
Illustraator: Evald Okas
Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst
Tallinn: 1948
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Lähiminevikust, koolielust Eesti Vabariigi ajal räägib Lall Kahase (I. Marani ja B.
Lülle ühine pseudonüüm) jutustus “Sõbrad” (1948). Jutustuses antakse mõnusa
huumoriga pilt poiste tegemisest. Minevikuainelisi jutte kirjutas Tõnis. Braks
“Võitlusvennad” (1946) ja “Punaoja poisid” (1947).
”
Võitlusvendade “ tegevus
toimub kahe maailmasõja vahelisel ajal ning kujutab konflikti vaeste tööliste linnaosa
ehk Karbiküla ja rikaste kodanlaste linnaosa ehk Valgelinna poiste vahel. Jutustus
lõpeb positiivsetes toonides 1940. a. juunirevolutsiooni saabumisega, mis toob suure
rõõmu Karbiküla elanikele. “Punaoja poised” jutustab mõisnike ebainimlikkusest ja
külaelanike vaesusest enne 1905. aasta revolutsiooni.
Fasistliku okupatsiooni aega puudutavad mitmed lastekirjanikud. Pikemalt jutustab
sellest ajast Arnold Tuliku jutustus “Ja nad ei tule enam.” (1949).
Arnold Tulik “Ja nad ei tule enam” tiitelleht
Ilukirjandus ja Kunst 1949
Illustratsioonid Aleksander Pilar
Jutustus räägib 12-aastasest poisist, kelle vanemad on mõrvatud kui nõukogude
aktivistid. Poiss püüab mõrvareile kätte maksta, abistades haavatud kommunisti.
Kirjanik räägib sõja-ja okupatsiooniaastate julmusest, põnevust lisab pingeline süžee
ja ohtlikud olukorrad.
Halvemini õnnestus lastekirjanikel kaasaja kujutamine. Pioneeritemaatika oli
kirjanikele võõras, ka olid ette seatud reeglid ja raamid liiga jäigad. Aja nõuete
kohaselt püüti kujutada koolielu ja laste tegevust väljaspool kooli. Selle ainestiku
suhtes kehtinud ettekirjutuste tõttu oli tulemus konstrueeritud ja ebaeluline.
Pseudorelistlikku jutukirjandust esindab näit. V. Läidustare “Pioneer Sulev” (1948).
Vastuolu maaelu argipäeva ja pioneeriorganisatsiooni poolt laste tegevuseks pakutava
vahel on suur.
Aino Tigase
(1912-1991) jutustused „Keerdsõlm“ (1948) ja „Meid kutsub signaal“
püüavad näidata pioneeride positiivset rolli koolielus, kuid vastuolu jutustuses
kujutatu ja tegeliku elu vahel oli suur. Õnnestunum on Aino Tigase „Klassi noorim”
(1950), mille tegevus toimub balletikoolis, mille miljöö oli autorile tuttav.
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Tigane, Aino; "Klassi noorim", Tallinn, 1950
Illustreerinud Aleksander Pilar
Aino Tigase "Klassi noorim" on lugu Hiljast, kes vaatamata raskustele pürib
baleriiniks. Teos on ajale igati iseloomulik. Näiteks, kui tädi Anna kuuleb, et Hilja
võeti koreograafilisse kooli vastu, on ta veidi skeptiline ning ütleb: ""Jah, kui suured -
see on veel iseasi. /.../ Ja kas neilgi maksab sedasi... Võtame või su isa: ammus ta
sõjast tuli, sai koha trükikotta. Oleks võinud rahul olla. Kus tema - vaja sinna
poliitikaülikooli! Neljakümneaastane, aga jälle koolipoiss! Näis, kas peabki kaua
vastu... Ema samuti. Harva, kui saad temaga sõna juttu ajada. Ühtepuhku tal need
ametiühingu ja ei tea mis asjad. Kas seda kõike tarvis on? Eks saaks ka ilma läbi.
Aime ja Endla jälle - pioneerid. Noh, nad küll ka suuremad, tugevamad. Aga sinul,
väikesel - arvad, et sul jõudu jätkub? Väsid ära - vaata siis ei jaksa enam üheski
koolis."
Ei, ei väsi," hüüab Hilja tuliselt. "Pean saama hakkama.""
(Kumberg 2006)
Sageli kujutati individualistist poisi või tüdruku ümberkasvatamist kollektiivi poolt.
Kollektiiviks on tavaliselt klass, pioneeri- või oktoobrilaste salk ehk rühm või
spordimeeskond. Aino Tigase (1912-1991) lasteaiajutus “Lugu väikesest Annest”
kasvatab jonnaka tüdruku ümber lasteaiakasvatajate ja lastekollektiivi õnnestunud
koostöö. Veera Saare (1912) “Sõit
mustikametsa” on samuti lasteaialugu. Muidu elamusterohke ja lapsepilgulistest
juhtumustest rikas jutt kannab endas negatiivse tegelase ümberkasvatamise ideed ja
mudilaste mustikakorjamine toimub “sotsialistliku võistluse” korras.
Mudilastele kirjutas ka Leida Tigane (1908-1983). Ta on üks nendest vähestest
autoritest, kelle loomingus tuleb kodu temaatika järjekindlalt esile. Autor keskendub
laste mängudele ning seetõttu mõjuvad humoorikad jutud neutraalsetena igas ajas.
1946. aastal ilmus L. Tigase lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutukogu “Vanaema
maja”.
Dostları ilə paylaş: |