Suur prantsue revolutsioon 1789 – 1799

Dumouriez [dümur´jee], Charles François (1739-1823) – kindral; žirondiinide valitsuse välisminister 1792.a., loobus ministriportfellist, kui välisvaenlane oli ületanud riigipiiri; peatas liitlaste pealetungi Valmy all; vallutas ja annekteeris Belgia; tungis Hollandisse, kus kaotas lahingu Koburgi vürstile, mis tundus kahtlasena; Konvent saatis 4 kullerit teatega tema tagandamisest; lasi kullerid arreteerida ja vaenlasele üle anda; andis end koos adjutandiga (Philippe Égalité pojaga) Koburgi vürstile vangi; tema reetmine põhjustas žirondiinide valitsuse languse (hiljem ka Philippe Égalite surmamõistmise) ja jakobiinide esiletõusu

27 giljotiin – auväärne meditsiinidoktor Joseph Ignace Guillotin [gijo´tä(n)] ei ole giljotiini leiutaja, kuigi selle tapariista nimi on tuletatud tõepoolset tema perekonnanimest. Ligilähedane hukkamisriist eksisteeris juba renessansiajal Itaalias ja arvata võib, et see oli olemas veel varem. Doktor Guillotin oli parlamendi esimese koosseisu – Asutava Kogu liige, kus ta rääkis üksnes kõikide hukatavate võrdsusest surmanuhtluse täideviimisel (ta nõudis, et ei tehtaks vahet tavalise surmamõistetu ja aadliku vahet). Kuna Pariisi tapamajas juba kasutati loomade tapmiseks mehaanilist tapariista, paluski ta oma kolleegi doktor Louis’d, et too parlamendi istungil saadikutele lamba peal demonstreeriks, kuidas see riist toimib (doktor Louis tellis riistapuu meistrilt nimega Schmidt). Tapariista algne nimi “louisette” ei läinud aga käibele, sest doktor Louis’d keegi ei tundnud, doktor Guillotin oli aga kuulus teadlane ja Asutava Kogus lugupeetav saadik. Vähe sellest, et teadlane istus hiljem Terrori ajal vangis, tal tuli elu lõpuni tunda süümepiinu, et tema nimi seostub Terroriga.

28 Couthon [ku´to(n)], Georges (1755-1794) – advokaat; Seadusandliku Kogu ja Konvendi saadik; jalgadest halvatuna liikus ta ratastoolis; Camille Desmoulins vihjas oma naljades tema halvatusele mitte jalgadest, vaid peast; Rahvapäästekomitees oli tal Robespierre’iga võrdne kaal; Marat’ surmale järgnenud Suure Terrori algatajaid; jakobiinide diktatuurist rääkides võib kasutada ka terminit “triumviraat” (kolme mehe valitsus: Robespierre – Saint-Just – Couthon); giljotineeriti peale 9. termidoori riigipööret koos tähtsamate jakobiinidega

29 Corday [kor´dee], Charlotte (1768- 1793) – omandas hea hariduse Caeni [ka(n)] kloostrikoolis; innukas žirondiinide toetaja; oli veendunud, et 2. septembri tapatalgute ja žirondiinide valitsuse languses on süüdi Marat (ja nii see oligi!), mistõttu pidas enda kohuseks nn. Rahva Sõber kõrvaldada; kuigi süüdistus polnud vale, ei arvestanud noor neiu, et taolise teoga võib ta ajastu suurima mõrtsuka hoopis rehabiliteerida, mis ka juhtus; Marat’ tapmine andis jakobiinidele hea võimaluse “rahva sõbra” märtriks kuulutada, teda Panthéoni matta ning veelgi suuremat terrorit läbi viia; kunstnik J. L. David sai sellest inspiratsiooni ühe oma parima maaliteose loomiseks. Nii ongi: Davidi maal on sedavõrd geniaalne, et mõrtsukaks võib pidada mitte mõrtsukat (Marat’d) ennast, vaid hoopis selle kõrvaldajat.

30 Fouché [fu´šee], Joseph (1759-1820) – Konvendi saadik (esindas Nantes’i linna, kus oli õpetaja); liitus montanjaaridega; Robespierre saatis ta Lyoni rojaliste “rahustama”; ta tegi seda sellise innuga, et pälvis tiitli “Lyoni timukas”; Tallieni sõbrana oli üks peamisi 9. termidoori riigipöörde sepitsejaid; Barras tegi temast politseiministri; 18. brümääri riigipöörde ajal läks üle Bonaparte’i poole, säilitas oma ametikoha ka Keisririigi päevil (aastani 1810); intrigeeris Bourbonidega enne ja pärast Waterloo lahingut, kuid “kuningatapjast” Konvendi saadikuna pidi Prantsusmaalt lahkuma; elu lõpul elas maapaos Tšehhimaal ja Itaalias; Bonaparte pidas teda suureks suliks, kes on riigile vajalik selleks, et kinni püüda suurel hulgal väiksemaid sulisid

31 Barras [ba´ras], Paul, viconte de (1755-1829) – Konvendis liitus montanjaaridega; Robespierre saatis ta “rahustama” Touloni, kus kohtas esmakordselt Napoleon Bonaparte’i; Tallieni sõbrana üks peamisi 9. termidoori riigipöörde läbiviijaid; termidoorliku vahevalitsuse üks juhte; peale rojalistide mässu Pariisis ülendas Bonaparte’i Sisearmee juhatajaks ja tutvustas teda oma armukese Joséphine de Beauharnais’ga; Direktooriumi ajal praktiliselt riigipea; oli teadlik Bonaparte’i ja Sieyèsi riigipöördekavatsusest, kuid ei sekkunud vahele lootuses saada viimastelt tulus ametikoht uues valitsuses; Bonaparte hüvitas tema “heategu” suurema rahasummaga ja pagendas ta pealinnast; “kuningatapjast” Konvendi saadikuna polnud tal küll peale Waterlood õigust elada Prantsusmaal, kuid ta jäi uutele võimudele Robespierre’i kukutajana „märkamatuks”

32 Hébert [e´beer], Jacques René (1757-1794) – ajakirjanik ja Pariisi Kommuuni aktiivne liige; oma ajelehes “Le Père Duchesne” õigustas 2. septembri tapatalguid; Marie-Antoinette’i ülekuulamisel, esitas viimasele rõvedaid ja siivutuid küsimusi, mida ei häbenenud ära trükkida ka oma ajalehes; tema ja Chaumette’i kohta kehtib 19. saj. ajaloolase Ernest Renani lause: “Kui kahju, et revolutsiooni üllaid ideid viisid ellu nii ebasümpaatsed inimesed!”; giljotineeriti märtsis 1794

33 Chaumette [šo´mett], Pierre Gaspard 1763-1794) – pääses Pariisi Kommuni koosseisu 9. aug. 1792.a. hilisõhtul Dantoni korraldatud erakorralisel linnavalitsuse istungil; peagi linnavalitsuse prokurör; keelas kaardimängu avalikes asutustes; propageeris kartulikasvatust Pariisi parkides, 4. okt. 1793 kirjutas alla dekreedile kristlike pühamute sulgemise kohta Pariisis; toetas kirikute rüüstamist ja nende muutmist kas ladudeks või paremal juhul Mõistuse Kultuse templiteks; just tema toetusel pandi müüki ja lammutati raekoja kõrval paiknev Saint-Jacques’i kirik; oli süüdi paljude kunstiteoste (eriti skulptuuride) hävingus; Hébert’i tulihingeline toetaja kuni viimase arreteerimiseni, mille järel ütles Hébert’ist lahti, kuid vaatamata sellele arreteeriti ja giljotineeri märtsis 1794: ka tema kohta kehtib ajaloolase Ernest Renani lause: “Kui kahju, et revolutsiooni üllaid ideid viisid ellu nii ebasümpaatsed inimesed!”

34 Tallien [tal´ jä(n)], Jean Lambert (1767-1820) – 25 aastasena pääses Pariisi Kommuni koosseisu 9. aug. 1792.a. hilisõhtul Dantoni korraldatud erakorralisel linnavalitsuse istungil; Konvendis ühines montanjaaridega; Robespierre saatis ta “rahustama” Bordeaux’ linna, kus kohtas Thérésa Cabarrusi; daami mõjutustel muutis oma poliitilisi vaateid; 9. termidoori riigipöörde peamisi korraldajaid; Termidoorliku vahevalitsuse juht (ametlikult Rahvapäästekomitee esimees); saatis Bonaparte’i Egiptuse sõjakäigul; Konsulaadi päevil tähtsuseta diplomaat Hispaanias; 1805. a. lahutas end Thérésast (naine polnud talle juba algusest truu), mille järel tema täht hakkas kustuma; haige ja varakult vananenuna jäi ta peale Waterlood uutele võimudele märkamatuks (mis võis olla ka vastutasu Robespierre’i kukutamise eest)

35 Cabarrus [kaba´rüss], Thérésa = Madame Tallien (1773-1835) – ta oli 20 aastane, kui Tallien kohtas teda Bordeaux’ vanglas; tema mõju noorele jakobiinile oli nii võimas, et paljud “kahtlased” jäidki Bordeuax’s arreteerimata, mitmed pääsesid giljotiinist; Tallien loobus tema nimel oma poliitilistest vaadetest; Pariisis arreteeriti kaunitar jälle kui Prantsusmaaga sõjajalul oleva riigi alam; ta olekski hukatud, kui Tallienil poleks 9. termidoori riigipööre õnnestunud; nüüd sai temast riigi esimene daam; koos sõbratari Joséphine de Beauharnais’ga suunasid ajastu moodi; kord, blond, kord brünett, siis punapea, oli ta ka ampiirstiili rõivamoe propageerijaid; mehe äraolekul sõjakäikudel ja diplomaatilisel tööl jõudis talle sünnitada kolm last; 1805.a. lahutas Tallienist ja abiellus belgasest Chimay’ vürstiga; tema tuntus on võrreldav toppmodellide tuntusega tänapäeval

36 Beauharnais [boar´nee], Joséphine de (1763-1814) – ta oli pärit Martinique’i saarelt, kus abiellus väga noorelt viconte de Beauharnais’ga, tulevase žirondiinist Konvendi saadikuga, kellega tal oli kaks last: Hortense ja Eugène; peale abikaasa giljotineerimist kasvatas vaesuses lapsi; oli Barrasi armuke; Barras tutvustaski temale Napoléon Bonaparte’i, kes oli temast 5 aastat noorem; Napoléon lahutas temast 1809.a., sest ei saanud temaga järglast; ilusa ja targa naisena oli tal positiivne mõju Napoléonile, kes temast ka peale lahutust lugu pidas; mõjutas ajastu riidemoodi, kuid väljapeetud käitumisega oli märksa tagasihoidlikum sõbratar Madame Tallienist.

37 les merveilleuses – tõlkes ‘imelised’ (neiud); les muscadins – tõlkes ‘muskuselõhnalised’ (noormehed) ; nn. “kuldse nooruse” (la jeunesse dorée) esindajad; noored moekeigarid, kes peale Robespierre’i aegseid piiranguid võtsid elult, mida võtta andis; peamiselt uusrikaste lapsed, kelle riietus ja peakatted olid taotletult grotesksed; mehed kasutasid ohtralt muskuse sisaldusega parfüüme, kust ka nimetus ‘les muscadins’; tuntuim merveilleuse oli Madame Tallien (kuid ka Madame Récamier ja Joséphine de Beauharnais)

38 Bonaparte, Napoléon (1769 – 1821) – sündis Korsikal vaesunud aadliku peres; õppis Brienne’i sõjakoolis; lõpetas Pariisi kõrgema sõjakooli 1785 leitnandi auastmes; 1793 paistis silma Touloni tagasivõitmisel inglastelt, mille eest ülendati brigaadikindraliks (ta oli siis 24 aastane); Barras tegi temast Sisevägede ülemjuhataja rojalistide mässu mahasurumise eest Pariisis ning tutvustas teda Joséphine de Beauharnais’ga, kellest sai tema abikaasa; Itaalia sõjakäigust piisanuks, et jäädvustada oma nimi ajalukku kui üks suurimaid väepealikke üldse; 1789-99 juhtis Egiptuse sõjakäiku, kust lahkus omavoliliselt; jõudnud Pariisi, korraldas koos Siyèsiga 18. brümääri riigipöörde, mille järel valitses Prantsusmaad esimese konsulina (Konsulaat); koondas revolutsiooniaegse seadusandluse nn. Napoleoni koodeksiks, mis on siiani demokraatlike riikide seadusandluse (ka Eesti Vabariigi seadusandluse) vundamendiks; Euroopa poliitilise olukorra kuumenemise tõttu oli sunnitud tsentraliseerima keskvõimu, kuid ka tugevdama sõjaväge, et vastu seista koalitsioonisõdadele; 2. dets. 1804 kroonis Rooma paavst ta Pariisi Jumalaema kirikus keisriks (Keisririik); sõjanduses eelistas ennetustaktikat, rinde läbimurret, tiibamist – tema hiilgavaim saavutus oli võit Austerlitzi lahingus 2. dets. 1805, kus lõi ühendatud Vene ja Austria vägesid; kuna tema abielu Josephine’iga oli lastetu, abiellus 1810 Austria keisri tütre Marie-Louise’iga, kes sünnitas talle poja; peale Waterlood 1815 pagendasid inglased ta Püha Helena saarele, kus ta suri 1821. a.

39 Bernadotte [berna´dot], Charles Jean (1764-1844) – kindral, hiljem marssal; 17 aastaselt seersant; 1792 kolonel; 1793 kindral; 1797 Bonaparte’i alluvuses Itaalia sõjakäigul; Barras andis talle sõjaministri portfelli 1799; Sieyès mõtles ka temale enne 18. brümääri riigipööret, kuid eelistas Bonaparte’i; oli abielus Joseph Bonaparte’i naiseõe Désirée Clary’ga; Napoléon andis talle marssali tiitli 1805. a.; 1809 läks tülli Napoléoniga ja lasi end 1810. a. 46 aastasena lapsendada Rootsi kuningal Karl XIII-l; 1812 liitus Vene armeega, et võidelda Napoléoni vastu; osales ka Leipzigi lahingus liitlaste poolel; 1818 päris Rootsi trooni; praeguse Rootsi kuninga Karl XVI Gustavi esiisa, mistõttu on ka praeguse Rootsi kuninga perekonnanimi Bernadotte.