Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
pildiraamatute seeria väikelastele. Raamatute illustraator oli Richard Kivit. Sarjas
ilmus kokku 26 mudilastele mõeldud raamatut. Enamik tekste on algupärandid ning
kuuluvad meie lastekirjanduse varamusse. Sarjas on esindatud tuntud lastekirjanikud
Ernst Enno, Julius Oro, Irma Truupõld, Kersti Merilaas, Elmar Valmre jt.
Vaadeldava perioodi lastekirjanduse kõige innukam organisator oli Madis Küla
(Nurmik 1890-1969). M. Küla oli paljude lastele mõeldud perioodiliste väljaannete
algataja, koolilugemike autor, lastekirjanduse tõlkija, kirjastaja ja mitmesuguste
kogumike koostaja.
Koos lastekirjanduse intensiivse väljaandmisega elavnes ka lastekirjandust käsitlev
teoreetiline ja
kriitiline mõte. Kõige silmapaistvamateks laste-ja noorsookirjanduse ajaloo ning
teooria probleemide käsitlejateks olid vaadeldaval perioodil Jaan Roos ja Jüri
Parijõgi
.
Jaan Roos oli esimesi lastekirjanduse uurijaid.Tema seisukohad lastekirjanduse
küsimustes on toodud välja artiklis “Koolinoorsoo kirjanduslikust kasvatusest” (Olion
1931, nr 12,lk 534-539):
1) kirjandusteosed peavad vastama eale ja soole
2) iga noorsoole lugeda antav teos olgu tõsine kunstiteos
3) igas teoses peitugu väärtuslik ja elujaatav sisu ning ideestik
(Krusten1995: 112)
Laste-ja noorsookirjanduse küsimustega tegeles ka tuntud kirjanik Jüri Parijõgi,
kellelt ilmus ajakirjades „Eesti kirjandus“ ja „Looming“mitu kaalukat lastekirjanduse
probleemidele pühendatud artiklit. J. Parijõe artiklite põhiprobleemiks on laste-ja
noorsookirjanduse funktsiooni ja koha määratlemine kaasaeges kirjanduspildis.
Asjatundlikult on J. Parijõgi iseloomustanud ja käsitlenud lastekirjanduse ealisi
grupeeringuid. Eraldi käsitleb kirjanik murdeealiste poiste kirjanduslikke huvisid.
(Krusten 1995: 113)
Lastekirjanduse põhiliikidest domineeris proosa,
luuleraamatuid ilmus vähe.
Ajajärgule oli iseloomulik temaatika ja kujutamislaadide mitmekesistumine. Kui
sajandi alguses kujunesid välja lastekirjanduse põhiliigid, siis 20-30ndatel toimus
nende sisuline areng.
Lastekirjandus muutus didaktilis-pedagoogilisest kirjandusest kunstiks.
Teiseks iseloomulikuks tunnuseks oli lastekirjanduse jagunemine lugeja ealise ja
soolise kuuluvuse alusel.
Ilmuvad väikelastele ja murdeealistele mõeldud raamatud,
samuti poiste-ja tüdrukuteraamatud.
30ndate aastate üheks iseloomulikuks jooneks on ka lastele ja noortele mõeldud
aimeraamatute
ilmumine. Kõige kaalukam osa on siin Kustas Põldmaa tegevusel,
kelle olulisemad teosed „Mikroobide jahil“ (1935) ja „Must valgel“ ilmusid
„Looduse kuldraamatu“sarjas.
20-30ndate aastate lastekirjanduses on kolm põhilist teemat – loodus, laste elu ja
ajalugu
. Kõige tähtsam on looduse teema, eriti loomariigi kujutamine. On
tähelepanuäratav, et loodust ei kujutata ainult kirjeldavas ja tutvustavas laadis, vaid
eesti lastekirjandusele on algusest peale olnud omane looduskaitsejalik ja humanistlik
suhtumine loodusesse ja loomadesse, tähtsad on inimese ja looduse suhted.
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Loodus ja loomad on peateema viljaka kirjaniku Richard Rohu (1891-1950) lastele
ja noortele mõeldud raamatutes.
Richard Roht, /1930-ndatel/
foto: W. Markus, Tartu
KM EKLA A-2:2019
Rohu esimene lasteraamat „Laanekohus“ (1928) räägib metsloomadest, kes
maksavad kätte salakütist metsavahile.
Inimeste ja loomade suhetest on jutukogu „Väikesed rändurid“ (1934) ja „Noor
elulaevnik“
(1934), mis jutustab orvuksjäänud poisist ja metskitsest. „Väleküüs ja
Tuhknai“
(1935)
on südamlik jutustus karjapoisi poolt üles kasvatatud emata jäänud rebasekutsikast
Väleküünest, tema seiklustest ja sõprusest koera Tuhknaiga. Raamatus „Väleküüs ja
Tuhknai“ väljendab kirjanik mõtet, et inimese sõprus on metsloomale ohtlik.
Richard Roht
Väleküüs ja Tuhknai
tiitelleht
Jutud lastele
Noor-Eesti
1935
Illustratsioonid
Agu Peerna
Mitmes R.Rohu raamatus on lugusid loomadest, kes looduse eluvõitluses hakkama
saavad: „Vetepojad“ (1934) – ahvena- ja havipoja rännak järvest ookeani ja tagasi;
„Kodus ja metsas“
– kassist, kes suvel metsas inimese abita toime tulema õpib;
„Ahnuse palk“
(1947) – saarmas Udrasest; „Mäger Urask“ (1947) mägrast. Parim
valik Richard Rohu loomajuttudest on koondatud kogusse„Jutte loomadest“ (1951,
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
1962, 1978, 1983, 2007), mis püsib järjekindlalt kooliprogrammides. Selle kogumiku
põhjal on Richard Roht mitme põlvkonna teadvusse kinnistunud kui looduskirjanduse
klassik.
Loomade ja inimeste suhteid käsitleb ka tuntud kirjanik Anton Hansen Tammsaare
oma lastele mõeldud jutustuses “Meie rebane” (1932), kus räägitakse metsavahi ja
tema poja Atsi üleskasvatatud rebasest. Raamat on mitte ainult looma, vaid ka
inimeste lugu. Rebasepoja arengut jälgides näitab kirjanik uuest aspektist ka inimest.
“Meie rebane “ tiitelleht
Autor(id): A. H. Tammsaare
Illustraator: Evi Sepp
Kirjastus: Eesti Raamat
Tallinn: 1974
Loomajutte on kirjutanud veel A. Taar (“Musta notsu seiklused” 1930, “Vallimäe
vana vares” 1932, E.Tammlaan (“Laevakoer Tuhk” 1940),A.Virges “Jänesepoeg To-
too” 1935), E. Ramla (“Jänesepoeg, kes luuletas” 1938), L. Tigane (“Metsatalu
vahvad loomad”1938, J.Selg (“Sipelgas Si” 1939 )jt.
Inimese ja looduse suhteid käsitleb ka August Mälk raamatus “Jutte lindudest”
(1934). Loodus on põhiteemaks veel mitmete lastekirjanike loomingus.
Jaan Vahtra
noorsoojutud on seotud koduse maastiku, järve, jõe või metsaga.
Looduse ja lapse suhteid käsitleb ka oma poisteraamatutes Karl August Hindrey.
Pikemates noorsoojutustustes “Kill Martuse lihavõtted” (1933) ja “Kill Martus
koolis” (1935) on tähtis kaitsva ja mõistva hoiaku kujundamine looduse suhtes.
Loomajutte kirjutas ka tuntud kirjanik Karl Ristikivi (1912-1977)
Dostları ilə paylaş: |