A S T R I D R E I N L A
Teofrastus
Illustreerinud Lea Malin
Esmatrükk
Eesti Raamat, 1985
Toimetanud Piret Klaus
Kujundanud Villu Koskaru
Tekst © Astrid Reinla pärija ning Tänapäev, 2018
Illustratsioonid © Lea Malin
ISBN 978-9949-85-375-5
www.tnp.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
5
Peedu jaamas
Kui Teofrastus Bombastus Filippus Aure olus
neljapäeva hommikul üles ärkas, ei teadnud
ta veel sugugi, et tal on nii keeruline nimi.
Teofrastus oli nimelt kass ja elas Peedu jaa-
mas. Peedu on teivasjaam, kus pole pileti-
kassat ega jaamaülemat, seal pole isegi ahju,
mille ääres ennast külmal talvepäeval soojen-
dada. Ja külm oli see talvepäev küll, lumi kru-
dises ja Teofrastus ise, kes veel Teofrastus ei
olnudki, pidi ükshaaval käppi tõstma, et nad
lume külge lausa kinni ei külmuks. Muidugi
oleks ta võinud ka jaamahoonesse varjule
minna, kuid siis poleks ta näinud, kes rongi
pealt maha tulevad.
Iga paari tunni tagant peatusid jaamas
rongid, mõned tulid ühelt poolt, mõned teiselt
poolt, vagunite uksed avanesid ja perroonile
6
astus õige mitu inimest, keskpäeval vähem,
õhtupoole jälle rohkem, kuid Perenaist nende
seas ei olnud. Perenaine oli lume tulekust
saadik kadunud. Mitu korda päevas lippas
Teofras tus jaamast koju, aga ikka nägi ta aia-
teel ja trepil ainult omaenese jälgi. Ega pole
vist vaja üteldagi, et kass oli selle ajaga üsna
kõhnaks jäänud. Üks punase villase rätikuga
naine andis talle küll teinekord tüki vorsti või
suitsuräime, kuid kass ei kosunud sugugi, sest
ta oli õnnetu. Erinevalt kurvameelsetest ini-
mestest ei oska kurvameelsed loomad ennast
paksuks süüa.
Ega Teofrastus tahtnudki kurvameelne
olla, kuid tal ei jäänud midagi muud üle. Igas
majas oli oma kass olemas – ühes isegi kaks –,
ja seal, kus ei olnud, ei sallinud pererahvas
kasse silmaotsaski. Mõned inimesed lihtsalt
ei salli kasse. Kui asja teistpidi võtta, siis ega
kassidki kõiki inimesi armasta.
Iseasi, kui Teofrastus oleks olnud mõni
pikakarvaline Siberi kass või muidu peene-
mat tõugu, kellega sobib uhkustada. Siis ehk
oleks keegi ta üles korjanud. Aga Teofrastus
oli täiesti tavaline, halli-mustatriibuline, valge
maniski ja valgete käpaotstega. Ainult parem
tagakäpp oli üleni valge. Oleks ta veel olnud
pisike kassipoeg, oleks talle natukenegi lootust
jäänud: mitte igaüks ei saa niutsuvast kassipo-
jast mööda minna, varem või hiljem viib mõni
laps loomakese koju.
7
Kuid Teofrastus oli päris täiskasvanud, kui
nii võib öelda kassi kohta, kes on vähemalt
poolteist aastat vana. Kui vana ta täpselt oli,
ei teadnud ta isegi. Perenaine ehk oleks tead-
nud, aga Teofrastus ei osanud aimatagi, kus
Perenaine võiks olla. Nüüd oli kass juba terve
Peedu läbi käinud, isegi metsas teisel pool jõge,
ometigi polnud Perenaisest mingit märki.
Ükskord, kui ilm jälle hirmus külm oli ja
Teofrastus jaamahoone ees kössitades rongilt
tulijaid silmitses, tundus talle, nagu oleks lah-
tisest vaguniuksest hoovanud tuttavat lõhna.
Teofrastus kõhkles hetke ja hüppas vagunitre-
pist üles. Uksed ta selja taga veeresid kõri-
nal kinni ja Teofrastus tundis ennast lõksus
olevat. Tuttav lõhn kadus silmapilk üldisesse
lõhnade segadikku ja Teofrastus laskis kuul-
davale ahastava „mäu”. Põrand ta jalge all põri-
ses ja rappus, pinkidel istus palju inimesi, aga
Perenaist nende hulgas ei olnud. Teofrastus
puges pingi alla ja sai aru, et suures kandeko-
tis, mis seisis tema kõrval põrandal, pidi olema
vorsti.
„Kõtt!” ütles kandekoti omanik. „Näe, kus
kassi roju. Saab kohe aru, kust lihalõhna
tuleb!” Ja mees tegi jalaga peletava liigutuse.
Ent Teofrastus oli juba vaguni teises otsas.
„Piletita reisija!” kilkas paks kaneelilõh-
naline tädi. Nüüd vaatasid juba kõik sõitjad
Teofrastuse poole. Kass puges vaguninurka
ja tõmbas selja küüru. Talle ei meeldinud
8
põrmugi, et teda aina uuriti. Õigupoolest oli
ta päris paanikas. Kui vähemasti vagun ei
oleks niimoodi urisenud! Teofrastus sai aru
küll, et vagun ei ole elusolend, kuid ühe ruumi
kohta käitus see siiski väga kummaliselt.
Ruumi põhitunnuseks oli ometi paigalpüsi-
mine, Perenaise tuba ei rännanud iial kuhugi
ja majatrepp ka mitte.
Äkki nõksatas kass seljaga vastu vaguni
seina. Samas rullusid uksed lahti ja Teofrastus
taipas, et seal väljas on jälle vabadus. Ta lip-
sas inimeste jalgade vahelt läbi ja oligi taas
lumehanges. Ainult et lumi lõhnas siin teist-
moodi kui Peedul. Lumel oli soola lõhn ja see
oli liivaga segatud. Teofrastus määris oma
valged käpad ära, aga tal polnud aega seda
tähele panna – selles jaamas oli palju rohkem
inimesi kui Peedul. Jaamahoonegi oli suurem.
Aga Perenaist polnud ikka kusagil märgata.
Teofrastus läks inimestega jaamahoonesse
kaasa. Seal oli soe, kass surus ennast vastu
küdevat ahju ja püüdis muutuda võimalikult
märkamatuks. Siiski pandi teda tähele.
„Kass ka sooja tulnud,” täheldas üks vana -
tädi.
„Korralagedus,” sekkus rohelises palitus
mees. „Elva jaamahoone pole kasside koht.”
„Vahest pole tal kodu?” tundis vanatädi
Teofrastusele kaasa.
„Korralagedus,” jäi mees enesele kindlaks.
„Hulkuvad kassid tuleb hävitada. Selle kohta
Dostları ilə paylaş: |