Teofrastus sisu trykki pdf



Yüklə 41,34 Kb.
Pdf görüntüsü
tarix17.11.2018
ölçüsü41,34 Kb.
#80651




A S T R I D   R E I N L A

Teofrastus

Illustreerinud Lea Malin



Esmatrükk 

Eesti Raamat, 1985

Toimetanud Piret Klaus

Kujundanud Villu Koskaru

Tekst © Astrid Reinla pärija ning Tänapäev, 2018

Illustratsioonid © Lea Malin

ISBN 978-9949-85-375-5

www.tnp.ee

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas



5

Peedu jaamas

Kui  Teofrastus  Bombastus  Filippus  Aure olus 

neljapäeva  hommikul  üles  ärkas,  ei  teadnud 

ta  veel  sugugi,  et  tal  on  nii  keeruline  nimi. 

Teofrastus  oli  nimelt  kass  ja  elas  Peedu  jaa-

mas.  Peedu  on  teivasjaam,  kus  pole  pileti-

kassat  ega  jaamaülemat,  seal  pole  isegi  ahju, 

mille ääres ennast külmal talvepäeval soojen-

dada. Ja külm oli see talvepäev küll, lumi kru-

dises  ja  Teofrastus  ise,  kes  veel  Teofrastus  ei 

olnudki,  pidi  ükshaaval  käppi  tõstma,  et  nad 

lume  külge  lausa  kinni  ei  külmuks.  Muidugi 

oleks  ta  võinud  ka  jaamahoonesse  varjule 

minna,  kuid  siis  poleks  ta  näinud,  kes  rongi 

pealt maha tulevad.

Iga  paari  tunni  tagant  peatusid  jaamas 

rongid, mõned tulid ühelt poolt, mõned teiselt 

poolt,  vagunite  uksed  avanesid  ja  perroonile 



6

astus  õige  mitu  inimest,  keskpäeval  vähem, 

õhtupoole  jälle  rohkem,  kuid  Perenaist  nende 

seas  ei  olnud.  Perenaine  oli  lume  tulekust 

saadik  kadunud.  Mitu  korda  päevas  lippas 

Teofras tus jaamast koju, aga ikka nägi ta aia-

teel  ja  trepil  ainult  omaenese  jälgi.  Ega  pole 

vist vaja üteldagi, et kass oli selle ajaga üsna 

kõhnaks jäänud. Üks punase villase rätikuga 

naine andis talle küll teinekord tüki vorsti või 

suitsuräime, kuid kass ei kosunud sugugi, sest 

ta  oli  õnnetu.  Erinevalt  kurvameelsetest  ini-

mestest  ei  oska  kurvameelsed  loomad  ennast 

paksuks süüa.

Ega  Teofrastus  tahtnudki  kurvameelne 

olla, kuid tal ei jäänud midagi muud üle. Igas 

majas oli oma kass olemas – ühes isegi kaks –, 

ja  seal,  kus  ei  olnud,  ei  sallinud  pererahvas 

kasse  silmaotsaski.  Mõned  inimesed  lihtsalt 

ei salli kasse. Kui asja teistpidi võtta, siis ega 

kassidki kõiki inimesi armasta.

Iseasi,  kui  Teofrastus  oleks  olnud  mõni 

pikakarvaline  Siberi  kass  või  muidu  peene-

mat  tõugu,  kellega  sobib  uhkustada.  Siis  ehk 

oleks  keegi  ta  üles  korjanud.  Aga  Teofrastus 

oli täiesti tavaline, halli-mustatriibuline, valge 

maniski ja valgete käpaotstega. Ainult parem 

tagakäpp  oli  üleni  valge.  Oleks  ta  veel  olnud 

pisike kassipoeg, oleks talle natukenegi lootust 

jäänud: mitte igaüks ei saa niutsuvast kassipo-

jast mööda minna, varem või hiljem viib mõni 

laps loomakese koju.




7

Kuid Teofrastus oli päris täiskasvanud, kui 

nii  võib  öelda  kassi  kohta,  kes  on  vähemalt 

poolteist aastat vana. Kui vana ta täpselt oli, 

ei teadnud ta isegi. Perenaine ehk oleks tead-

nud,  aga  Teofrastus  ei  osanud  aimatagi,  kus 

Perenaine võiks olla. Nüüd oli kass juba terve 

Peedu läbi käinud, isegi metsas teisel pool jõge, 

ometigi polnud Perenaisest mingit märki.

Ükskord,  kui  ilm  jälle  hirmus  külm  oli  ja 

Teofrastus  jaamahoone  ees  kössitades  rongilt 

tulijaid silmitses, tundus talle, nagu oleks lah-

tisest  vaguniuksest  hoovanud  tuttavat  lõhna. 

Teofrastus kõhkles hetke ja hüppas vagunitre-

pist  üles.  Uksed  ta  selja  taga  veeresid  kõri-

nal  kinni  ja  Teofrastus  tundis  ennast  lõksus 

olevat.  Tuttav  lõhn  kadus  silmapilk  üldisesse 

lõhnade  segadikku  ja  Teofrastus  laskis  kuul-

davale ahastava „mäu”. Põrand ta jalge all põri-

ses ja rappus, pinkidel istus palju inimesi, aga 

Perenaist  nende  hulgas  ei  olnud.  Teofrastus 

puges pingi alla ja sai aru, et suures kandeko-

tis, mis seisis tema kõrval põrandal, pidi olema 

vorsti.


„Kõtt!”  ütles  kandekoti  omanik.  „Näe,  kus 

kassi roju.  Saab  kohe  aru,  kust  lihalõhna 

tuleb!” Ja mees tegi jalaga peletava liigutuse.

Ent Teofrastus oli juba vaguni teises otsas.

„Piletita  reisija!”  kilkas  paks  kaneelilõh-

naline  tädi.  Nüüd  vaatasid  juba  kõik  sõitjad 

Teofrastuse  poole.  Kass  puges  vaguninurka 

ja  tõmbas  selja  küüru.  Talle  ei  meeldinud 




8

põrmugi,  et  teda  aina  uuriti.  Õigupoolest  oli 

ta  päris  paanikas.  Kui  vähemasti  vagun  ei 

oleks  niimoodi  urisenud!  Teofrastus  sai  aru 

küll, et vagun ei ole elusolend, kuid ühe ruumi 

kohta  käitus  see  siiski  väga  kummaliselt. 

Ruumi  põhitunnuseks  oli  ometi  paigalpüsi-

mine, Perenaise tuba ei rännanud iial kuhugi 

ja majatrepp ka mitte.

Äkki  nõksatas  kass  seljaga  vastu  vaguni 

seina. Samas rullusid uksed lahti ja Teofrastus 

taipas,  et  seal  väljas  on  jälle  vabadus.  Ta  lip-

sas  inimeste  jalgade  vahelt  läbi  ja  oligi  taas 

lumehanges.  Ainult  et  lumi  lõhnas  siin  teist-

moodi kui Peedul. Lumel oli soola lõhn ja see 

oli  liivaga  segatud.  Teofrastus  määris  oma 

valged  käpad  ära,  aga  tal  polnud  aega  seda 

tähele panna – selles jaamas oli palju rohkem 

inimesi kui Peedul. Jaamahoonegi oli suurem. 

Aga  Perenaist  polnud  ikka  kusagil  märgata. 

Teofrastus  läks  inimestega  jaamahoonesse 

kaasa.  Seal  oli  soe,  kass  surus  ennast  vastu 

küdevat  ahju  ja  püüdis  muutuda  võimalikult 

märkamatuks. Siiski pandi teda tähele.

„Kass ka sooja tulnud,” täheldas üks vana - 

tädi.


„Korralagedus,”  sekkus  rohelises  palitus 

mees. „Elva jaamahoone pole kasside koht.”

„Vahest  pole  tal  kodu?”  tundis  vanatädi 

Teofrastusele kaasa.

„Korralagedus,”  jäi  mees  enesele  kindlaks. 

„Hulkuvad  kassid  tuleb  hävitada.  Selle  kohta 



Yüklə 41,34 Kb.

Dostları ilə paylaş:




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə