Tallinna Ülikool Pedagoogiline Instituut



Yüklə 36,38 Kb.
tarix17.11.2018
ölçüsü36,38 Kb.

Tallinna Ülikool

Pedagoogiline Instituut

Julia Prohhorova

PORGAND JA ÕUN

Referaat

Tallinn 2014


1Sisukord


1Sisukord 2

2Sissejuhatus 3

3Porgand 4

3.1Kirjeldus 4

3.2Kasvatamise ajalugu 5

3.3Kasutamine 6

3.3.1Dieettoiduna 6

3.3.2Rahvameditsiinis 6

3.4Toodang, toiteväärtus ja biokeemiline koostis 6

3.5Porgand tervisele 7

4Õun 8

4.1Ajalugu 8



4.2Kultivarid 9

4.3Õunte tootmine maailmas 10

4.4Õunad Eestis 11

4.5Kasutamine 11

4.6Õun sümbolina 12

5Kokkuvõtte 15




2Sissejuhatus



3Porgand

3.1Kirjeldus


Porgand on kaheaastane taim. Esimesel aastal kasvatab ta lehekodariku ja juurvilja. Teisel aastal kasvab kuni 1 m kõrgune hargnenud õisikuvars, millel arenevad õied ja valmivad seemned.(vt Joonis )

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/e/e6/carrots.jpg/1280px-carrots.jpg

Joonis . Porgand

Porgandi õisik on liitsarikas. Õied on väikesed, valged ja risttolmlevad putukate abil. Vili on kaksikseemnis. See koosneb kahest lamedast ovaalsest seemnest, mis üksteisest kergesti eralduvad. Porgandiseeme on tugeva iseloomuliku lõhnaga, sest sisaldab eeterlikke õlisid. Seeme on kaetud tihedate ogadega, nende abil haakuvad seemned üksteise külge.

Porgand idaneb aeglaselt ja tärkab tavaliselt alles 10-18 päeva pärast külvi. Tärkamisaeg sõltub mulla niiskusest ja temperatuurist. Soojas niiskes mullas võib hea elujõuga seeme tärgata isegi nädala pärast. Esimene pärisleht ilmub kaks nädalat pärast tärkamist.

Pärislehed on pika rootsuga, püstised või tõusvad, kolmnurkse, mitmekordselt sulgjalt lõhestunud lehelabaga.

Porgandi juuresse kogub taim toitaineid, mis on vajalikud pika varre kasvatamiseks ja õitsemiseks teisel eluaastal. Juurikas koosneb südamikust ja seda ümbritsevast paksemast koorest, mille vahel olevas kambiumiringis toimub kasv. Kuna kasv on seesmine, võib porgand lõheneda. Porgandi südamik on tavaliselt koorest heledam, puisem ja sisaldab vähem vitamiine. Porgandi juurvili on väga plastiline ja muudab kergesti oma tüüpilist kuju.

Selleks, et porganditel juur ei deformeeruks, on kõige parem külvata nad lahtisele pinnasele, milles poleks kive. Seemnete läbimõõt on 1–2 mm ja nad tuleks külvata 2 cm sügavusele. Kõige paremini kasvab porgand täisvalguses, aga pisut talub ta ka varju. Suureks kasvavad porgandid 4 kuuga.

3.2Kasvatamise ajalugu


Metsik porgand pärineb tõenäoliselt Iraanist ja Afganistanist, sest seal on porgandi geneetilise mitmekesisuse kese. Esialgu ei kasvatatud porgandeid juurika, vaid seemnete ja lõhnavate lehtede saamiseks. Mõningaid porgandi sugulasi, näiteks peterselli, tilli ja köömnet kasvatatakse tänini lehtede ja seemnete saamiseks. Ka porgandi lehed kõlbavad vabalt süüa ja salatiks kasutada, kuigi seda tavaliselt ei tehta.

Esimesed porgandiseemnete arheoloogilised leiud pärinevad I-II aastatuhandest eKr. Antiik-Kreeka looduseuurija Theophrastos kasutab porgandi kohta nimetust stafilinos. Sama nimetust on mitu autorit kasutanud ka pastinaagi ehk aed-moorputke kohta. Esimese aastasaja keskpaiku kirjeldas kreeka arst Dioskurides porgandi ja pastinaagi botaanilisi erinevusi. Tema andmeil kasutati porgandit ravimtaimena ja kasvatati aiakultuurina. Rooma keiser Tiberius olevat olnud suur porgandite nautija ja lasknud neid tuua Saksamaalt Reini jõe lähistelt. 3. sajandist pärinevas Apicuse kokaraamatus on retsepte, mille üks komponent on porgand.

Aastasadade vältel on porgandi metsikutest eellastest aretatud lihaka juurega sordid. Kunstliku valiku abil vähendati metsiku porgandi kibedust, suurendati magusust ja koort muudeti õhemaks. Neid on nii oranže ja oranžikaspunaseid, mida nimetatakse karotiinporganditeks, kui ka valgeid, kollaseid, roosasid, lillasid ja musti. Põhja-Indias kasvatatavad porgandid on roosakaspunase, umbes vaarikakarva juurikaga. Eestisse levis porgandi kasvatamine mõisaaedade kaudu, jõudes 19. sajandi lõpuks paljudesse taluaedadesse.

17. sajandil oli maailma peamine porgandite aretamise keskus Holland. Kuna sel ajal oli seal võimul Oranje dünastia ja porgandidki olid oranži värvi, hakati Hollandis porgandeid värvi tõttu kasutama Oranje dünastia ja edaspidi kogu Hollandi iseseisvuse sümbolina.

Beebiporgandid on tavalisest palju väiksema juurega. Tavaliselt on need mittetäiskasvanud juurega porgandid, mida saadi lihtsalt harvendamise käigus, aga hiljem on ka vastavaid sorte aretatud. Beebiporgandite müük hakkas maailmas laialt levima 1980. aastate lõpul. Beebiporgandeid müüakse tänapäeval laialdaselt toidukauplustes, neid süüakse muuhulgas toorelt ja see on levinud snäkk.

3.3Kasutamine

3.3.1Dieettoiduna


Porgandijuurte söömist soovitatakse südame- ja veresoonkonna-, maksa- ja neeruhaigetele. Seda määratakse hüpo- ja avitaminoosi ning kehvveresuse ennetamiseks ja raviks. Värske porgand on kasulik A-vitamiini puudusest tingitud nägemishäirete ravimisel. Värske porgandi ja porgandimahla sage tarbimine tugevdab organismi, suurendab vastupanuvõimet nakkushaigustele ja halbadele keskkonnatingimustele. Porgand aktiveerib laktatsiooni, seega soovitatakse seda imetavatele emadele.

Kergelt lahtistava toime tõttu saab porgandimahlaga leevendada kõhukinnisust ja hemorroide. Mahla joomine vahetult enne sööki alandab maomahla happesust, leevendab suus põletikku ja väikelastel esinevat soori.

Suure suhkrusisalduse tõttu kasutatakse porgandeid mõneti samaks otstarbeks kui puuvilju ja mõnes Euroopa Liidu regulatsioonis käsitletaksegi porgandeid koos puuviljadega.

3.3.2Rahvameditsiinis


Rahvameditsiinis on porgandiseemnete tõmmist ja jahvatatud seemneid kasutatud põie- ja neerukive lahustava vahendina. Samuti peaks seemnepulber toimima lahtistava ja puhitistevastase vahendina. Peeneks riivitud värsket porgandimassi on pandud põletusest, külmumisest või haavanditest kahjustatud nahale. See vähendab põletikku, vaigistab valu, väldib mädanike teket ja kiirendab paranemist.

Rahvameditsiin soovitab asetada porgandi värskeid peenestatud lehti mädanevatele vähihaavandeile või puhastada neid lehtede keeduvee või porgandimahlaga. Metsiku porgandi juurtest pressitud mahla kasutatakse pahaloomuliste nahakasvajate korral välis- ja seespidiselt.


3.4Toodang, toiteväärtus ja biokeemiline koostis


Toodangu tabelis on andmed porgandite ja kaalikate kohta koos. 2009. aastal toodeti maailmas 28,03 miljonit tonni porgandeid ja kaalikaid, põldude kogupindala oli 1,21 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on toodangu kogumaht tõusnud natuke alla 4 korra.

Porgandi iseloomulik erkoranž värv tuleb β-karoteenist. Inimese kehas metaboliseerub see osaliselt A-vitamiiniks. Porgandite ületarbimine põhjustab karotenoosi, mille tulemusel nahk muutub oranžiks. Peale karoteeni sisaldavad porgandid rikkalikult kiudaineid, antioksüdante ja mineraalaineid.

Toore porgandi söömisel omastab organism ainult 3% porgandis olevast β-karoteenist. Porgandi hakkimise, keetmise ja küpsetusõli lisamisega saab seda tõsta 39%-ni.

3.5Porgand tervisele


Porgandit kasvatati juba enne meie ajaarvamist nii kreeklaste kui ka roomlaste aedades. Roomlaste juures oli porgand laual piduroana. 16.saj peeti teda veel delikatessiks. 17.saj hakkas see köögivili levima Euroopa maades, veel tundmata tema raviomadusi. Keskajal hakati porgandit juba pidama võimsaks ravimtaimeks. Sellest ajast on pärit toore porgandi hoidmine mees, mis säilitas kõik vitamiinid. Prantsusmaal ja Saksamaal oli meeporgand jõuluroaks, et inimene oleks terve kogu järgneva aasta. Aegade jooksul on aretatud palju porgandisorte, küll pikki ja peenikesi, lühikesi ja jämedaid. Porgand ei pruugi olla ainult oranz, vaid ka valge, kollane või purpurpunane.

4Õun



4.1Ajalugu


Inimesed on õunu söögiks tarbinud juba mitmeid aastatuhandeid (vt Joonis Joonis . Õunad). Seni vanimad kivistunud õunad on leitud Çatal Hüyükis Anatoolias, mis pärinevad aastast 6500 eKr. Enne õunapuude kultiveerimist tarbisid inimesed looduslike õunapuuliikide vilju, millest levinumad olid:

  • aiova õunapuu (Malus ioensis) – kasvab looduslikult Põhja-Ameerikas, Mississipi jõe piirkonnas;

  • ida-õunapuu (M. orientalis) – on levinud Väike-Aasias, Kaukaasias ja Põhja-Iraanis;

  • madal õunapuu (M. pumila) – levinud Kaukaasias, Kagu- ja Lõuna-Euroopas, Kesk-Aasias ja Himaalajas (1500–3200 m kõrgusel);

  • mets-õunapuu (M. sylvestris) – looduslik levila asub Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas (sh Lääne-Eestis), Skandinaaviamaades ja Põhja-Kaukaasias;

  • Sieversi õunapuu ehk mägi-õunapuu (M. sieversii) – kasvab Kasahstanis, Tian Shani põhja- ja lääneosas, Alatau mäestikus, Afganistani põhjaosas ja Lääne-Hiinas, 1200–1800 m kõrgusel merepinnast.

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/e/ee/apples.jpg/640px-apples.jpg

Joonis . Õunad

Looduslike õunapuuliikide kultiveerimine toimus lihtsa selekteerimismeetodiga. Metsikute liikide maitsvamatest õuntest saadud seemned külvati kodule lähemale. Kuid nendest kasvanud puud paraku väga sageli enam maitsvaid vilju ei kandnud. Alles õunapuude vääristamise äraõppimisega suutis inimene maitsvamate õunadega õunapuid paljundada.

Esimesed andmed õunapuude kultiveerimisest Anatoolias ja Mesopotaamia põhjaosas pärinevad teisest aastatuhandest eKr. Hiinat ja Väike-Aasiat ühendavate pikkade kaubateede kasutuselevõtmisel (kõige varem 3500 eKr) võtsid kaupmehed kaasa nii värskeid kui ka kuivatatud õunu, mis võimaldas mitmete õunapuuliikide levimist. Kaubateede kasutamine võimaldas areneda ka tänapäeval laialdaselt levitatud hübriidsel aed-õunapuul (M. domestica), kelle kõige tähtsam esivanem on tõenäoliselt Kesk-Aasias kasvav Sieversi õunapuu. Arvatavalt andsid oma osa ka idapool kasvavad ploomilehine õunapuu (Malus × prunifolia), ida-mariõunapuu (M. baccata), mandžuuria mariõunapuu (M. baccata) ja toringo õunapuu (M. toringo). Läänesuunalisel hübridiseerumisel andsid oletatavalt oma panuse ka mets-õunapuu ja ida-õunapuu.

Teadaolevalt tegelesid õunapuude kasvatamisega hetiidid. Aja jooksul levitati õunapuid kogu Mesopotaamiasse ja Egiptusesse. 13. sajandil eKr, Ramses II ajal, hakati õunapuid kasvatama Niiluse deltas. Ramses III jagas õuntega täidetud korve Teeba preestritele.

Aastaks 500 eKr kultiveeriti õunapuid kogu Pärsia impeeriumis, mida tõendavad selle perioodi mitmed kirjalikud allikad. Kui Aleksander Suur 4. sajandil eKr Pärsia vallutas, levitati õunu Kreekasse ja sealt järk-järgult kogu Euroopasse. Kreeka filosoof Teofrastus (umbes 320 eKr) kirjeldas õunapuude pookimist ja hooldamist. Rooma impeeriumi ajal levitati kodustatud aed-õunapuud Euroopa lääne- ja põhjossa. Plinius Vanema ajal (1. sajand pKr) oli õuntel tähtis koht roomlaste köögis ja meditsiinis.

Keskajal kasvatati ja aretati õunapuid peamiselt kloostrite aedades. Maitsvamate õunte tõttu tõrjusid aed-õunapuu viljad järk-järgult inimeste (keldid, gallialased, skandinaavlased jt Põhja-Euroopa rahvad) toidulaualt välja looduslike õunapuuliikide viljad, mida tarbiti tol ajal peamiselt kuivatatult ja keedetult ning millest valmistati siidrit.

Ida- ja Kagu-Aasias tarbisid inimesed kahe tuhande aasta jooksul peamiselt kultiveeritud hübriidse aasia õunapuu (M. × asiatica) viljasid, kuni aed-õunapuu sai kõige populaarsemaks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.


4.2Kultivarid


Maailmas tuntakse tänapäeval üle 30 000 kultivari, mille hulka pole arvatud paljud väikestel maalappidel kasvatatavad kohaliku tähtsusega sordid.

Kultivaride areng algas arvatavalt 4. sajandil eKr, kui inimesed õppisid õunapuid pookimise teel vääristama. Kreeka filosoof Teofrastus kirjeldas (4. sajand eKr) kahte kultivari, Plinus Vanema ajal (1. sajand pKr) tunti 36 kultivari. Keskajal tegeleti sortide aretamisega nii Euroopas kui ka Lähis-Idas. 17. sajandi lõpus oli Lääne-Euroopas kirjeldatud vähemalt 120 kultivari. 18. sajandil tunti üle Euroopa juba sadu kultivare. 1826. aastal kinnitas Inglismaa Kuninglik Põllumajandusselts vähemalt 1200 kultivari olemasolu.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Euroopas erinevate kultivaride mitmekesisuse tippaeg. Tuhandeid kultivare kasvatati tuhandetes väikeaedades. 20. sajandi jooksul muutus olukord drastiliselt, kuna üha rohkem hakati õunu sisse tooma Ameerikast, Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Lõuna-Aafrikast. Sissetoodud kultivarid olid suuremad ja andsid rohkem saaki, mistõttu hakati ka Euroopas üha rohkem kasvatama mujal maailmas aretatud kultivare.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi jooksul levitati aed-õunapuu kultivare üle kogu maailma ning nendest kultivaridest on aretatud tänapevased sordid. Nüüdisaja sordiaretusel on kasutatud järgmisi liike ja hübriide: rohkeõieline õunapuu (M. floribunda), jaapani õunapuu (M. × micromalus), tumeverev mariõunapuu (M. × atrosanguinea), ida-mariõunapuu (M. baccata), hondo õunapuu (M. × zumi) ja Sargenti õunapuu (M. sargentii).

Praegusel ajal langeb enamus maailma õunatoodangust üsna väikesele kultivaride arvule, mille hulka kuuluvad: Põhja-Ameerikas aretatud 'Red Delicious', 'Golden Delicious', 'McIntosh' ja 'Jonagold'; Uus-Meremaal aretatud 'Braeburn' ja 'Gala', Austraalias aretatud 'Granny Smith' ning Jaapanis aretatud 'Fuji'. Kuigi paljud teised maailmas kasvatatavad kultivarid olid ja jäävad tähtsaks piirkondlikult, on eelnevalt väljatoodud kultivarid maailmas kõige olulisema osakaaluga nii tootmises kui ka sordiaretuses. Seega on viimase 100 aasta jooksul pidevalt vähenenud kasvatavate õunasortide mitmekesisus.

4.3Õunte tootmine maailmas


Nüüdisajal kasvatatakse õunapuid õunte saamiseks peaaegu terves parasvöötmes ning mõnes troopilise vöötme mägipiirkonnas. Maailma kõikidest puuviljadest toodetakse õunu tänapäeval kõige rohkem. 2007. aastal möödus õunte kogutoodang puuviljaturu pikaaegsest liidrist – apelsinist. 2009. aastal toodeti maailmas kokku 71,74 miljonit tonni õunu ning õunapuuistandike kogupindala oli 4,96 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud ligi kolmekordistunud.

Maailma õunatoodang on pidevas tõusutrendis alates II maailmasõja lõpust. Kasv aeglustus mõnevõrra 1980. aastatel, kuid kiirenes jällegi 1990. aastatel. Kõige suurem juurdekasv viimasel paaril aastakümnel on toimunud tänu Hiina õunakasvatuse plahvatuslikult kiirele arengule, mis sai alguse 1978. aastal, kui keskvalitsus otsustas puuviljakasvatuse regulatiivseid piiranguid vähendada. Vähemoluline pole ka Hiina elanikkonna kiire kasv, mis on tekitanud suure nõudluse ka värskete puuviljade järele. 1973. aastal ületas Hiina õunatoodang esimest korda ühe miljoni tonni piiri, 1989. aastal oli see 4,52 ning 2009. aastal 31,20 miljonit tonni. Kui Hiinas on viimastel aastakümnetel oluliselt suurendatud õunapuuistandike pindala, siis muus maailmas pole istandike pindala eriti palju muutunud. Küll on aga saagikus märkimisväärselt tõusnud tänu järjest intensiivsemale herbitsiidide, insektitsiidide ja fungitsiidide kasutamisele. Üha suureneva tootmismahu juures on tänapäeval võimalik tarbida värskeid õunu aastaringselt.


4.4Õunad Eestis


Enne aed-õunapuu võidukäiku keskajal tarbisid eestlased meil looduslikult levinud mets-õunapuu viljasid, mida kutsuti ubinateks. Mets-õunapuu oli sel perioodil levinud üle kogu Eesti, aga tänapäeval kohtab teda peamiselt Lääne-Eestis, eriti Saaremaal ja Muhul. Ubinad ei suutnud võistelda aga aed-õunapuude magusamate ja suuremate viljadega. Aed-õunapuid hakati meil linnade läheduses ja kloostriaedades kasvatama 13. sajandil. Mõisaaedades on õunapuude kasvatamisest andmed alates 16. sajandist, taluaedades järjest rohkem alates 18. sajandi lõpust.

Kõrgperiood õunakasvatuses saabus enne II maailmasõda. 1939. aastal kasvas meil 2 284 500 õunapuud, mis on siiamaani ületamatuks jäänud. Samal perioodil eksporditi õunu Eestist peamiselt Soome ja Saksamaale, vähem ka Inglismaale ja mujale. Õuntest valmistati sel ajal karastusjooki, džemmi ja marmelaadi.

Viimaste aastate jooksul on Eesti õunatoodang oluliselt langenud. Kui 1993. aastal toodeti meil 40 037 tonni õunu, siis 2009. aastal oli kogutoodang vaid 5446 tonni. Põhjuseks on tõenäoliselt meile imporditavad odavamad õunad.

4.5Kasutamine


Keskajal söödi värskeid õunu üsna vähe, peamiselt kasutati neid toidu ja siidri valmistamisel. 18. ja 19. sajandil jagati õunakultivarid lõppkasutuse järgi dessert- ja keeduõunteks. Magusamad dessertõunad olid sellel perioodil juba kõige levinumad, kuid ka keeduõunu hinnati pudingu ja kondiitritoodete valmistamisel. Siidri valmistamisel eelistati aga aromaatseid, keskmise happe- ja parkainesisaldusega õunu.

Õunu tarbitakse tänapäeval nii värskelt kui ka töödeldult. Õuntest toodetakse väga palju mahla. Värskelt pressitud mahla säilivusaja pikendamiseks seda pastöriseeritakse või valmistatakse sellest vee eraldamisega kontsentreeritud mahla. Samuti kasutatakse õunamahla mitmesuguste mahla- ja karastusjookide komponendina. Mahlast järelejäänud massist valmistatakse õunapüreed. Õunu tarbitakse ka kuivatatult või valmistatakse neist kompotti, moosi, siidrit, veini, pirukatäidist jms.


4.6Õun sümbolina


Õun, eriti punapõsine, sümboliseerib armastust ja viljakust ning on Venuse võrdkuju.

Õuna peetakse kristlaste hulgas sageli Eedeni aia keelatud vilja sümboliks, kuigi Esimeses Moosese raamatus tegelikult õuna ei mainita.

Germaanlaste mitmetes saagades on õun märklauaks, mis asub lapse pea peal ning mille pihta lastakse ammu või vibuga. Kuulsaim neist on saaga William Tellist.

Vanakreeka mütoloogia järgi põhjustas kuldne õun, millel oli kiri "Kõige kaunimale", tüli kolme jumalanna (Hera, Athena ja Aphrodite) vahel. Õuna sai endale Aphrodite, kes pakkus Trooja Parisele selle eest maailma kõige ilusamat naist, kelleks oli Sparta kuninganna Helena. Paris viis Helena Troojasse, Sparta kuningas Menelaos alustas aga oma naise tagasisaamiseks Trooja sõda.

Skandinaavia mütoloogias järgi oli jumalanna Idunn kuldsete õunade hoidja, mis aitasid Aasidel igavest noorust säilitada.

Populaarse legendi järgi kukkus õunapuu all istuvale Isaac Newtonile pähe õun, mis aitas tal formuleerida gravitatsiooniseadust.



LISAD

Lisa 1



5Kokkuvõtte




Dostları ilə paylaş:


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2017
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə