Savisaare, Ansipi jmt fenomen

Priit Luts
Savisaare, Ansipi ja Partsi fenomen
Miks peab tipp-poliitikute puhul rääkima mingist fenomenist? Küllap sellepärast, et on vaja otsida põhjuseid, kuidas keegi neist on nõnda kõrgele jõudnud. Taolistel inimestel peab olema piisavalt edevust ja auahnust, et karjääriredelil ronida. Neil inimestel on väga raske, sest meedia jälgib nende igat liigutust ja poliitilist avaldust. Paljuski loobki meedia fenomene, pannes silte ja vahest ka hüüdnimesid vms neile inimestele. Tipp-poliitikutesse ei suhtuta kui tavalistesse inimestesse, neist loodetakse midagi enamat. See on ka küllalt arusaadav, sest meie kõigi heaolu sõltub paljuski sellest.
Edgar savisaar on vaieldamatult viimasel viieteistkümnel aastal olnud üks põhitegijatest Eesti poliitikas. Väga raske on anda ühest hinnangut sellele, et kas ta on olnud edukas või mitte. Aga nö pildil on ta kogu aeg olnud. Ei möödu praktiliselt ühtegi päeva, mil kunagine peaminister ajaleheveergudel või uudistes ei figureeriks. Erinevates inimestes tekitab Savisaar isemoodi tundeid.
Savisaart kas armastatakse või vihatakse, külmaks jätab see mees väheseid. Tooksin võrdluse Vormel 1`st, kus ollakse kas Schumacheri poolt, või siis hoitakse pöialt ükskõik kellele, peaasi et see sõitja ainult seitsmekordsele maailmameistrile ära. Tegelikult võib väita, et meedias on välja kujunenud koguni Savisaare mustamise fenomen. Kuid milles siiski seisneb Savisaare fenomen? Annab leida Eestis teist inimest, kes oleks korraga väga populaarne ja samas väga mittepopulaarne. Savisaarel on vaieldamatult väga head juhioskused. Tal on mingi teatud karisma, mis inimesi meelitab. Savisaarele tuleb kindlasti plussiks tema suur kasv ja rahulik olek – see tekitab inimestes teatavat usaldust. Savisaare valijaskonnas on märgatav osa üle neljakümne aastastel naistel. Savisaares peitub peremehelik, isalik kuju, kes hoolitseb ja hoiab korda majas ja keda võib usaldada, kui olukord on ebastabiilne. Savisaare kindel esinemine tekitab lihtsalt usaldust.
Teatavasti on Savisaar Keskerakonna liider. Nende kahe vahel on aga tekkinud imelik seos. Üldjuhul, kui keegi kuuleb midagi Keskerakonnast mõeldakse selle all kohe Savisaare tegemisi. Laialt on levinud arusaam, et seda nägu, mis nägu on Savisaar, on ka erakond. Ühtepidi tõstab ta oma suure isikupopulaarsusega ka erakonna populaarsust, kuid samas toimub ka vastupidine efekt. Paljud inimesed ütlevad, et neile ei meeldi Keskerakond. Küsides põhjust, saadakse tavaliselt vastuseks, et põhjus peitub just Savisaares.
Savisaart võib pidada ka mänguriks. Talle meeldivad hullupööra poliitilised mängud ja kavaldamised. Selles vallas võib teda vaieldamatult pidada üheks parimaks oma alal. See aga tähendab omakorda piisavat manipuleerimist, mis omakorda ei tekita eriti suurt usaldusväärsust. Puhtalt Savisaare isikuomadused ei lase tal enamuse ajast võimule tulla, sest tema võime ja tahe teha kompromisse on selleks liialt väike. Savisaar arvab, et ta on teistest targem ja kavalam, kuid ta läheb oma trikitamisega tavaliselt liiale. Need, kes kord Savisaare mängudes on kõrvetada saanud, kannavad kibestumist päris pikalt.
Savisaarel on ka võime näida „suur isa“. Tema toetajaskonna moodustavad paljuski vanemad inimesed, kes paratamatult on üks vaesemaid elanikkonnakihte. Väetimad loodavad Savisaarelt saada midagi, mida nad teistelt parteidelt ei saaks. Keskerakond on alati sotsiaalse sfääri edendamise vajalikkusest rääkinud. Savisaar ise tahab olla suur rahvamees. Samas aga heidetakse talle osasid käitumisviise pahaks. Kasvõi tühise džiibi ostmine tekitas palju kära, sest seda seostati kohe Tallinna auklike tänavatega. Kohe loodi paralleele, et nüüd vist peavad kõik inimesed endale džiibi ostma.
Savisaare üks suuremaid probleeme on meedia ja suure osa rahva pähe kinnistunud hirm, et Savisaar müüks silmagi pilgutama Eesti venelastele maha. Vene hirm on isegi viieteist aasta möödudes veel piisavalt suur. Kust selline suhteliselt põhjendamatu hirm küll tuleb? Sellele ei oska vist keegi ühest vastust anda. 1999. aasta riigikogu valimiste eel kasutas isegi Lennart Meri ära seda seika ära mõjutusvahendina rahva suhtes. President Meri ütles, et inimestel tuleb valida Lääne või Ida vahel. Selle all pidas ta loomulikult silmas Eesti otsust liitumises Euroopa Liiduga. Savisaarele pannakse pahaks ka pidevat flirti siinsete muulastega. Savisaare kohta on öeldud, et ta on revolutsioonimeelne inimene, kes tahaks ka praeguses ühiskonnakorras muudatusi korda saata, kuid tema suurimaks takistuseks on saanud demokraatia.
Võttes vaatluse alla kaks teist tipp-poliitikut – Ansipi ja Partsi, märkame, et neil kahel on vähemalt üks väga selge sarnane joon. Enamvähem võib väita, et nad on peaministriks saanud komeetidena. Parts võib-olla isegi veelgi tundmatuna kui Ansip. Poliitiliselt kogenum peaministriks saamise hetkel oli kindlasti Andrus Ansip, sest oli ta ju pikka aega Tartu linnapea ning jõudis olla ka veel majandus ja kommunikatsiooni minister ning Reformierakonna esimees. Ka Juhan Parts oli Res Publica esimees, kuid siinkohal võime rääkida nii Partsi vähesest kogemusest kui ka erakonna täiesti olematust kogemusest. Võib-olla ongi suurem fenomen hoopis Res Publica niivõrd suur menu valimistel.
Mis võis olla aga Ansipi ja Partsi sellise uskumatult kiire tähelennu põhjuseks? Siin on korraga tegemist nii asjade kokkulangevusega kui ka kahe mehe isikuomadustega. Reformierakondlasest Ansipi puhul nähti Tallinna poolt järglast Siim Kallasele. Kuna Ansipil olid asjad Tartus kindlalt korras, siis paistis just tema see õige mees ka Tallinnasse stabiilsust taastama tuua. Rahva hulgas võeti Tartu ekslinnapea üllatavalt hästi vastu. Ansip mõjub rahvale rahustavalt. Temas on piisavalt seda nn külma verd. Samas mõjub ta vahest vägagi nahaalselt, mis omakorda on parajalt reformierakondlik. Ansipi ja Reformierakonna parimaks kaubamärgiks on „kindel nägu“. See on erakond, kes on praktiliselt kogu aeg suutnud võimul olla ning suures osas ka lubadused täita.
Andrus Ansipi puhul ei saa rääkida mittemingisugusest edevusest. Ta on veel piisavalt noor ja alati väga soliidne. Tema sõnavõtud on küllaltki lakoonilised. See kõik kokku teeb temast vägagi usaldusväärse peaministri. Ta ei varja ka oma tartumeelsust. Vaieldamatult jääb Tartu talle südamelähedasemaks, kui seda on Tallinn. Ansip üritab samuti olla piisavalt rahvale lähedal. Üheks näiteks võib tuua ka tema korvpallimatšide külastused, kus ta hoiab tugevalt pöialt Tartu Rockile. Neil hetkil mõjub ta täiesti tavalise inimesena, kes on oma lemmik teksapüksid jalga tõmmanud ja vaatemängu nautima läinud. Ainult teda ümbritsevatest turvameestest võib aru saada, et tegemist on siiski riigi ühe tähtsaima isikuga.
Juhan Partsi saamine peaministriks mõjus mulle lausa väga üllatavalt. Ausalt öeldes on ta minu jaoks alati piisavalt naljakas olnud. Juba sel ajal, kui ta riigikontrolöri ametit pidas, olid tema intervjuud kuidagi võltsid. Olles ka teda oma silmaga näinud ja kuulanud üht tema loengut, võin öelda, et päris elus on tegemist hoopis teise inimesega, kui oli ta seda telekaamerate ees. Tema esinemisi vaadates tundus kohati, et inimene valetab sulle ilma silmagi pilgutamata. Parts on kogu aeg rääkinud võrdlemisi roosilist juttu ning on jäänud mulje, et ta on isegi ennast uskuma jäänud. Vabas õhkkonnas on see mees palju lõbusam ja konkreetsem. Tema jutt ei ole enam nii ilustatud.
Ka endise peaministri kehahoiak on inimestele palju kõneainet pakkunud, sest alalõpmata on ta kuhugi poole kaldu ning ka tema r-hääliku põristamine jääb kohe kõrvu. Seda võib omamoodi pool naljaga pidada koguni Partsi kaubamärgiks. Üle ega ümber ei saa me ka Partsi ühest teisest iseärasusest. Nimel pidas ta peaministriks oleku ajal oma Stenbocki majas kassi nimega Miisu. Miisu oli mingi hetk ajakirjanduses kindlasti kajastatum kui peaminister ise.
Ka Partsi tugevaks küljeks tuleb pidada usaldusväärsust. Rahva silmis näis ta tõesti kõige õigem mees olema rangema korra kehtestamiseks riigiaparaadis. Aastaid riigikontrolöri ametis olemine tagas selle. Partsis nähti uut lootust võrdlemisi lokkavale korruptsioonile Eesti poliitikamaastikul ja riigis üldse. Mingil imelikul põhjusel ei saavutanud endine peaminister siiski ametioleku ajal piisavat austust. Võib-olla pole veel Eestis sellist poliitilist kultuuri nagu ta lootis. See võib tähendada seda, et Parts ei pruukind olla halb peaminister, kuid vahest sattus ta sellesse ametisse liiga vara. Tema ootused ja lootused olid suuremad kui tegelik olukord seda võimaldas.
Kõigil neil kolmel persoonil on väga erinevad isikuomadused, kuid kõige värvikamaks pean ikkagi Edgar Savisaart. Tema puhul saab ka kõige rohkem rääkida fenomenist. Sellist liidri karismat ei näe just iga päev. Andrus Ansip ja Juhan Parts mõjuvad selles aspektis palju tagasihoidlikumalt, kuid säravad isiksused on nad sellegipoolest. Ansipit on muidugi palju raskem veel antud hetkel analüüsida, sest on ta ju suure tähelepanu all olnud veel suhteliselt lühikest aega.