V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)

(*Siin, nagu ka mujalgi, ma tsiteerin Wilsoni programmi mõnevõrra raskekaalulise «Известий» tõlke alusel.B.B.)
Peaegu sama ebaselge on kolooniaid puudutav punkt:
„Kõigi koloniaid puudutavate taotluste vaba, avameelne ja tingimusetu erapooletu läbivaatamine, milline põhineb selle printsiibi ranges järgimises, et kõigi selliste küsimuste lahendamisel peab olema järgitud ka selle valitsuse, kelle õigusi määratlema hakatakse, võrdsed ja õiglased nõudmised.“ (5.p.).
On ilmselge, et rahvaste huvide rakendamisel, „keda see puudutab“ (s.t. neegreid ja teisi kolooniate asustajaid), õiglaste valitsuste nõudmistega, „kelle võimu alla need rahvad elavad“, avas Wilsoni programm piiramatu ruumi kõige erisugustemaks, teineteist välistavaks, tõlgendusteks, mis tuginevad ühtmoodi selle programmi üldistele printsiipidele. Nimelt just selliste väljendite, kui ka selliste fraaside, nagu „vennalike rahvaste“, „nende tarkuse ja omakasupüüdmatu sümpaatiaga“, „kooskõlas kogu inimkonna“ jne. laialivalguvuses väljendus täielikult Wilsoni vaim.

Programmis üles seatud nõudmistest, üks – merede vabadus – rääkis selgelt, et selles valdkonnas Ameerika Ühendriikide huvid on hulga lähemad nende vaenlase, Saksamaa, tuues neid esile pidevalt Inglismaa, kui viimase huvidele vastu. Kuid on tähelepanuväärne see, et just see punkt, milline illustreerib seda üldist nõudmist, erineb eriliselt – kes teab, juhuslikult või meelega – kokkuleppimatuse poolest. Miks siis Wilson näeb laevatamise vabadust ette Dardanellides ja vaikib samal ajal täielikult Bosborosest.

Wilsoni programm kutsus esile palju vastukajasid, - kaastundlikke ja ka hoolimatuid, liitlasriikide ajakirjanduses, kuid mitte ühegi valitsus ei teinud ametlikult selle suhtes solidaarsuse avaldust, samas ka ei esinenud selle vastu. Kuid seda tegid muidugi sakslastega koalisatsioonis olnud riikide valitsused. Vaid Wilson ise pöördus veel mitu korda oma programmi juurde tagasi, seda seejures selgitades ja täiendades. Selles suhtes on kõige suurem tähendus tema kõnel, mis esitati palju hiljem New- Yorgis 28. septembril 1918.a., kui rahuläbirääkimiste algust võis juba mitte eriti kauges tulevikus ette näha.

Selles kõnes andis Wilson oma kõnemehe kalduvustele täieliku voli. Seletades, miks Ameerika sõtta astus, ta rääkis:

„Meie vennad ja meie surnud kõigist maadest ja mere põhjast, hüüdsid meid valjult ja me kiirustasimegi üleskutse järgi“.

Seejärel ta esitas mõned retoorilised küsimused, millisest suurema osa võib kokku võtta üheks: kas inimeste vahelistes suhetes peab valitsema jõud ja vägivald või õigus ja õiglus. Kuid üks neist on tõstatatud enam täpsemalt:

„Kas rahvad hakkavad oma siseasju juhtima isepäise ja vastutustundetu võimuga või siis oma enda tahtel ja enda valikul“*
(*Vt. sama «Известия» стр. 44.)
Peale selle küsimuse, selgelt Saksamaale ja keiser Wilheimile viidates, kugi neid otse nimetamata, Wilson juba täiesti otse rääkis, et Saksamaa ja Austria-Ungari praeguste valitsustega ei saa mingeid läbirääkimisi pidada, sest nende käitumine Brest-Litovskis ja Bukarestis „veenis meid, et need valitsused on ebaasuad ega soovi õiglust. Nad ei loe end lepinguist seotuks ja oma tegevuses ei tunne mingit muud alust peale vägivalla ja isikliku huvi... Me mõtleme teisiti ja räägime nendega erinevates keeltes“.

Peale seda keskriikide valitsustega mingite läbirääkimiste pidamise võimatusest tehtud avaldust, Wilson, enesele mingil määral vastu rääkides, ütles:

„Rahuläbirääkimistel hakkavad osalema valitsused, kelle sõna ei ole usaldust ära teeninud: seepärast tuleb rahuläbirääkimistega seoses leida selle umbusalduse kõrvaldamise vahendid“, s.t. ei saa toetuda Saksamaa ja Austria-Ungari lihtsatele lubadustele, vaid on tarvis saada neilt piisavad garantiid.

Wilson lõpetas oma kõne järgmisel viisil:

„Kuid, need üldised sõnad ei anna veel tervikust selget ettekujutust. Hädavajalik on veel üksikute tingimuste sissetoomine, et meie programm kaotaks oma abstraktse iseloomu ja võiks omada praktilise tähenduse“.

„Esiteks, mitte silmakirjalik õiglus, millist me eeldame, ei pea viima selleni, et me hakkame tegema nende vahel vahet, kelle suhtes me sooviksime õiglasemad olla. Õiglus ei pea tunnistama mingeid tasemeid, vaid kõigi rahvaste võrdseid õigusi“.

„Teiseks, mitte mingi üksiku rahvuse või rahvaste grupi era erandlik huvi ei saa olla rahulepingu mingi osa aluseks, kui see huvi on üldiste huvidega vastuolus.“

„Kolmandaks, rahvaste ühise perekonna piires on lubamatud igasugused liidud, ühendused ja mingid eraldi lepingud või kokkulepped“.

„Neljandaks (siin ma jätan vahele üksikasjaliku esituse), liidu piirides on lubamatud igasugused era egoistlikud majandulikud kokkulepped, mingigi majanduslik boikott, millises vormis see ka ei esineks ja mitte mingit meedet ei või tarvitada mingite rahvaste omavaheliste suhete tõkestamiseks. Aisana vaid see vastuvaidlematu võim, milline antakse rahvaste liidule, võib, majandusliku karistamise näol, kõrvaldada kellegi liikme mailmaturgude kasutamisest, aga samuti rakendada seda vahendit kui distlipliini ja kontrolli meedet“.

„Viiendaks, kõik igasugused rahvusvahelised lepingud ja kokkulepped peavad olema avaldatud tutvumiseks kogu maailmale. Era kokkulepped ja majanduslik võistlus on kaasaegsele inimkonnale alaliselt sõdu sünnitavate mahinatsioonide ja plaanide allikakas. Rahu, millise tingimused seda selgelt ja avalikult ei eitaks, oleks ebasiiras ja ebakindel rahu“.

See Wilsoni viimane kõne justkui tegi kõik-võimaliku, et raskendada Saksamaal ja Austrial rahu paluda, järelikult, et lükata läbirääkimiste algust edasi. Nähtavasti Wilson oli võidus ja Ameerika ja liitlaste vägede tugevuses liigagi kindel, et mitte karta sõja venimist ja vahest isegi soovis venitada, et panna võidetud enamraskete tingimuste ette. Kuid võimalik on ka see, et Wilsoni nõudmine, et Saksamaa asendaks oma isevalitsusliku ja vastutustundetu võimu valitava võimuga, oli osavaks diplomaatiliseks käiguks, milline provotseerinuks Saksamaal revolutsiooni, milline, muidugi, oleks pidanud ta jätma ilma võitjate igasuguste nõudmistele vastuhaku võimalusest.

Kuid mainitud kõne esitamisest möödus vaid nädal, kui Saksamaa keiserlik valitsus esitas rahupalve – kusjuures pöördus sellega nimelt Ameerika Ühendriikide poole ja isegi palve tekstis viidati otse mitte ainult Wilsoni 8. jaanuari, aga samuti 27. septembri kõnele, milles selle valitsust häbimärgistati seda mitteausaks nimetades.

See juba iseenesest andis tunnistust sellest, et Saksamaa on viidud täieliku kurnatuseni ning vastupanust ei saa enam mõeldagi. Muide, olid ka mõned asjaolud, millised andsid saksa valitsusele mõningaid aluseid, et mitte võtta oma arvele ebaaususe süüdistusi: kuna see ei olnud juba endine vastutustundetu valitsus, milline sõlmis Nõukogude Venemaaga Brest-Litovskis ja Rumeeniaga Bukarestis rahu, vaid uus, milline tunnistab parlamentarismi printsiipe, - kuid, muidugi, see alus oli üpris ebakindel.

Me nägime, et Saksamaal oli juba 14. augustil tunnistatud rahu palumise hädavajadust: nimelt sellel päeval keiser Wilhelm käskis välisministril Gintzel valida sellise palve esitamiseks sobiv hetk. Kuid sobiv moment ei tahtnud kuidagi tulla*.

(* See ei saabunud, äärmisel juhul, tõsise ettepaneku tegemiseks, milline oleks võinud lõppeda soodsalt. Mittetõsine ettepanek tehti 14. septembril: Austria-Ungari valitsus, Saksamaa nõusolekul, pöördus kõigi sõdivate riikide poole delegaatide mingisse neutraalsesse punkti eelläbirääkimiste saatmise ettpanekuga, kusjuures „mitte millekski kohustavateks läbirääkimisteks“, et määratleda võimaliku rahu põhiprintsiibid. Enesest mõista, liitlasriigid vastastasid sellisele ettepanekule põlgliku äraütlemisega.)
Aga aeg jooksis ja asjaolud, seejuures, kujunesid üha enam ja enam, Saksamaa jaoks, ebasoodsamaks. Nad kujunesid vähemmeeldivateks prantsuse rindel, kus inglise-prantsuse-ameerika pealetung vähe-tasa arenes, aga sakslastel tuli taganeda, kuid siiski, veel aeglaselt.

Veelgi ebameeldivamaks kujunes olukord lõunas ja mitte ainult ja isegi mitte niivõrd tänu sõjalisele ebaedule, kui bulgaaria rahva meelestatuse muutusele. Juba 7.mai 1815.a. Bukaresti rahu, mis sõlmitud saksa koalisatsiooni poolt Rumeeniaga, ei pööranud Dobrudzes piisavat tähelepanu Bulgaaria huvidele ja kutsus seal esile tugeva rahulolematuse. Selle rahulolematuse ohvriks langes V. Radoslavovi valitsus, milline juhtis Bulgaaria poliitikat sõja ajal vahetult kuni 16. juuni 1918.a., mil see pidi andma oma koha ära karavelliliku partei juhi, A. Malinovi kabinetile. Kuigi Malinov oli enne sõja algust, võimalik, et mitteküllaldaselt otsustav, kuid igal juhul, Ferdinandi ja Radoslavovi poliitika, oli see, mis selleni viis. Kui ametis alustas, ta võttis selle koha vastu ja toetas valitust (vastupidiselt maaharijate partei juhile Stambuliiskile, kes kui otsustavalt sõja vastane, istus kogu aja Tserna Dzamies * ( Черна Джамие).

(*Tähttähelt: must mošee. Nõnda nimetatakse Sofias vanast mošeest ümberehitatud vanglat.). 16. juunil Malinov moodustas kabineti, milline ei olnud viivitamatu rahu kabinet, kuid oli siiski Saksamaa ja Austria jaoks ebasoovitavaks ja ebamugavaks kabinetiks, millisele nad loota ei saanud.

Alguses Malinov jätkas sõda. Ta jätkas seda ka veel augustiski, kui austerlased lõid itaallasi Albaanias. Kuid vaat, 15. septembril algas lõunast prantsuse-serbia pealetung. Olles tüdinud peaegu 6. aastasest sõdimisest (1912.a. peale), bulgaaria väed lõid vankuma. 22. septembril prantslased murdsid bulgaaria rindest Monastõri (teisiti Bitol) linna ja Vardari jõe vahelt läbi ja eraldasid kaks Bulgaaria armeed ja teise neist Bulgaariast. Vägedes tekkis paanika.

Kolme päeva pärast, 25.septembril, Malinov, peale küsimuse eelnevat arutamist parlamenti kuuluvate parteide esindajatega ja nende täielikul heakskiidul, pöördus vahetult prantslaste ülemjuhataja Balkanitel, kindral d´Esperey poole sõjategevuse peatamise palvega. 30 septembri öösel oli vaherahu allkirjastatud, kusjuures Liitlasriigid esitasid küllaltki leebed tingimused**.
(**Vaherahu tingimused:
1)Bulgaaria sõjaväe demobiliseerimine (mehed-naised saata koju); välismaal asuvad bulgaaria väeüksused annavad ennast vangi.

2)Bulgaaria viib oma väed kõigist vallutatud territooriumitelt välja;

3)Makedoonia küsimus jääb lahtiseks kuni üldise rahu kongressini;

4)Bulgaaria peab saatma oma territooriumilt välja kõik sakslased ja austerlased;

5)Liitlased garanteerivad vana Bulgaaria (s.t. Bulgaaria 1912.a. piirides, peale Dobrudzi, mis kaotatud Rumeenia kasuks juba teises Balkani sõjas 1913.a. suvel) suveräänsuse ning puutumatuse.
Bulgaaria, reetes oma liitlasi, mitte ainult ei hoiatanud neid sellest õigeaegselt, täiesti mõistetavatel kaalutlustel, vaid ei pidanud vajalikuks neid sellest teavitada ka peale seda ja nad said nende jaoks saatuslikest sündmustest teada ringiga, teiste kaudu, vaid 36 tunni pärast, 27 septembri hommikul. Nelja-liit oli sellisel viisil, lõhestatud: sellest lahkus üks liitlane, aga teine – Türgi – oli kahest peamisest ära lõigatud ning mõistetud tegevusetusse, muutudes neile täiesti kasutuks. Peale selle oli viimase olukord juba mõned päevad enne Bulgaaria reetmist üpris kriitiliseks muutunud. 18. septembril algas inglaste rünnak Süürias ja 24. septembril olid nad juba võidumehed, tänu millele said 40 000 vangi ja 256 suurtükki. Aga 1. oktoobril nad vallutasid juba Damaskuse ja Türgi väed põgenesid paaniliselt Süüriast.

Saksamaa enda kindralite närvid ei pidanud enam vastu ja 29 septembril Ljudendorf, aga 1. oktoobril, ka Hindeburg ise – nõudsid valitsuselt otsustavalt ja viivitamatut vaenlase poole vaherahu ja rahuläbirääkimiste ettepanekuga pöördumist. Tollane saksa kantsler gr. Tertling ja eriti viitse-kantsler Paier, kellest viimane veel 11. septembril pidas Riigipäeval sõjaka kõne, ei saanud sellele nõudmisele vastu tulla ja juba mõned päevad enne seda olid andnud errumineku avalduse.

Keiser tegi kantsleriks asumise ettepaneku Baadeni printsile Maksile (Maximilian) , kes oli saanud viimasel ajal enne seda kriitilist hetke, kuulsaks varstise rahu ja Saksamaal parlamentaarse ning demokraatliku korra sisseseadmise pooldajana.

Maks võttis ametikoha vastu ja võttis selle vastu peale parlamendi parteide liidritega nõupidamist ning ühiste jõududega tegevusprogrammi väljatöötamist. Sellisel viisil, prints Maks oli esimeseks (ja viimaseks keiserlikul Saksamaal) kantsleriks, kes sai ametisse parlamendi kaudu.

30. septembril toimus tema ametlik ametisse nimetamine, kusjuures oli avaldatud keiser Wilheimi korraldus, millises kuulutati keiserriigis välja suur konstitutsiooni reform keiserriigis ja valimisseaduse reform Preisimaa kuningriigis. Esimene asus nüüdsest parlamentaarsete suurriikide hulka ja selle valitsus pidi tuginema parlamendi enamusele, teine aga pidi saama demokraatliku valimisõiguse.

Järgmistel päevadel moodustati saksa valitsus ja selle koosseisu astusid sotsiaal-demokraadid Scheidemann ja Gustav Bauer (Шейдеман и Густав Бауер). Sellisel viisil, keiser Wilhelm andis käest oma positsioonid. Baadeni Maks sai aluse lugeda, et valitsuse suhtes, millise eesotsas ta on, Wilsoni etteheited ei puutu.

4.sept. öösel, vastu 5. septembrit ta pöördus Šveitsi valitsuse vahendusel Ühendriikide valitsuse poole järgmise lühikese telegrammiga:

„Saksa valitsus palub president Wilsonil võtta oma kätte rahu taastamine.Ta teeb talle ülesandeks sellest teavitada kõiki sõdivaid riike ja teha neile läbirääkimiste pidamiseks oma volinike saatmise ettepanek. Saksa valitsus võtab oma ettepaneku aluseks presidendi poolt 8. jaanuaril 1918.a. Ühendriikide Kongressile tehtud läkituse ja tema järgnenud avalduse, täpsemalt tema 27. septembril peetud kõne. Selleks, et lõpetada edasine verevalamine, saksa valitsus palub viivitamatult seada sisse vaherahu nii maal- kui merel, samuti ka õhus“.

Allakirjutanud: Baadeni prints Maks, riigikantsler.

Järgmisel päeval, 5. oktoobril, Baadeni prints Maks pidas Riigipäeval pika ja põhjaliku kõne. Selles ta arendas oma programmi ja kriipsutas eriti alla, et see ei ole üksiku isiku tahe, vaid parlamendi enamust moodustavate parteide liidrite kokkuleppe produkt, ja järelikult, selles väljendub saksa rahva enamuse tahe. Samas kõnes prints Maks teatas Riigipäevale tema poolt saadetud telegramist.’

„See on suunatud Ühendriikide presidendile, rääkis ta, seepärast, et ta oma viimases läkituses Kongressile 8. jaanuaril 1918.a. ja oma hilisemates avaldustes, eriti oma 27. septembril New Yorgis peetud kõnes, milles esitas üleüldide rahu programmi, millist me võime võtta kui läbirääkimiste alust. Ma võtsin ette selle sammu mitte ainult kogu inimkonna vabastamiseks, kes kannatab juba nõnda palju aastaid sõja ikke all, vaid ka veel selle pärast, et härra Wilsoni püstitatud ideed, mis suunatud rahvaste tulevasse õnne, vastab üldiselt täielikult ettekujutusele, millist omab sellest uus Saksa Valitsus ja meie rahva suurem osa“.
Sellisel viisil, „uus“ Saksa Valitsus, saksamaa rahva enamuse nimel, kuulutas oma solidaarsust Wilsoniga, kes nimetas endist Saksa Valitsust ebaausaks.

Järeleandmine oli väga suur ja vaevalt siis selle mõte pehmenes mõnest fraasist, millised prints pidas tarvilikuks lisada „meie aust ja meie järeltulijate õnnest“, millise nimel Saksamaa on valmis sõda pidama ka tulevikus, kui selleks vajadus tuleb: et rahu, milline sõlmitakse, ei riiva mingil juhul „meie au“, et see tuleb õiguslik rahu, jne.

Kas Maks ise ka neid fraase uskus ja kas neid uskus ka Riigipäeva rõhuv enamus, kes ta poliitika heaks kiitis?

Võib-olla, jah, sest ta tahtis väga seda uskuda. Kuid usuks alust ei olnud. Ja sündmuste edasine käik kurvastas neid, kui nad tõesti uskusid.

Samal päeval, 5. oktoobril, Austria-Ungari Valitsus- Rootsi Valitsuse, Türgi Valitsus- Hispaania Valitsuse kaudu pöördusid Wilsoni poole analoogiliste palvetega; mõlemates sisaldus seesama viide Wilsoni läkitusele. Näis, et rahu asi on suunatud õigele rööbastele. Tegelikkuses osutus, et rahuni ja isegi vaherahuni on pikk tee.

8. oktoobril Ameerika Ühendriikide välisminister Robert Lansing tegi järelpärimise saksa kantslerile, et kas ta arvab, et keiserlik Saksa Valitsus võtab tõesti vastu tingimused, millised on sõnastatud Wilsoni poolt tema 8. jaanuari läkituses ja sellele järgnevates avaldustes ja et kas kantsler räägib „võimu omavate isikute nimel, kes senini sõda pidasid“; peale selle ta väitis, et vaherahu on võimatu, seni kuni keskriikide väed asuvad võõrastel territooriumitel.

Sellisel viisil nõudis Wilson Saksamaalt tema ainsa alles jäänud sõjalisest eelisest loobumist. See, muide, on täiesti loomulik: liitlased, minnes võidult võidule, ei plaaninud Saksamaale enese korrastamiseks aja andmist. Kuid Baadeni Maksi ja Lansingi vahetatud telegrammide otsesest mõttest võis teha järelduse, et Saksamaa nõusolek sellele tingimusele ja kinnitav vastus kahele tõstatatud küsimusele annavad sellele vaherahu ja seejärel osavõtu rahukongressil.

Saksamaa tegi nii selle kui teise: andis selle kinnitava vastuse, milline Wilsonile, kahtlemata, oli juba varem teada ja ka võõrastelt territooriumitelt viivitamatult lahkumise nõusoleku.

Sellegi poolest Wilson ei kiirustanud. Tuli vahetada veel mitmeid venitava iseloomuga noote, kusjuures Saksamaa rõhutas kindlalt, et tema valitsus on rahva valitsus ja et temale on allutatud kõik sõjaväevõimud, ja kinnitas raudselt –võimalik, et ka ise oma sõnu uskudes, - et ta „ootab vaherahu, milline oleks õiglase rahu eelpostiks, nii nagu seda väljendas president oma läkitustes“. Lõpuks, 23. oktoobril 1918.a. pöördus Lansing, presidendi nimel, Saksa Valitsuse poole uue otsustava nõudmisega. Wilson on nõus, räägiti 23. oktoobri noodis, tegema liitlastele vaherahu sõlmimise ettepanekut, kuid ta nõuab selle garantiid, et Saksamaa ei taastaks sõjategevust. Kuna tal ei ole piisavalt andmeid, et otsustada seda, kuivõrd sügav ja kindel on Saksa riigiehituses teostatud pööre, ennemalt on vastupidi:
„Selge, et saksa rahval ei ole vahendeid, et käskida sõjaväevõimudel alluma rahva tahtele, et preisi kuninga õigus juhtida keiserriigi poliitikat on veel kõigutamatu, et otsustav sõna kuulub ikka veel neile, kes enne käesolevat aega juhtisid Saksamaad.

Mõistes, et üleüldine rahu sõltub nüüd sellest, et räägiksid selgelt ja tegutseksid siiralt ja kindlaksmääratult, president loeb oma kohuseks, pehmendamata järske väljendeid, ütlema välja, et maailma rahvad ei usu ega usalda neid, et see, kes kuni käesoleva ajani juhtis saksa poliitikat, aga samuti rõhutada veel seda, et rahu sõlmimisel ja selle sõja lõpmatutele kannatustele ja ebaõiglustele lõpu paneku katsel Ühendriikide valitsus võib pidada läbirääkimisi vaid saksa rahva esindajatega, kes võivad üksi teenida, ennem-kui Saksamaa valitsevad valitsejad, tõeliselt konstitutsioonilise käitumise garantiid. Kui tuleks asuda läbirääkimistesse Saksamaa sõjaväelastest diktaatoritega ja monarhistlike autokraatidega, siis meil tuleks ka tulevikus, peale saksa rahva rahvusvaheliste suhete reguleerimist, nendega tegemist teha.

„Sellistes tingimustes Saksamaa ei saa mingeid rahukõnelusi pidada ja ta peab alla andma“.

Selgemalt enam ütelda ei saagi: kas keiser Wilhelmi troonist loobumine ja rahu kokkuleppe alusel, või keiser Wilhelm ja läbirääkimisteta allaandmine, ehk tingimusteta alistumine. Saksa rahvas ja isegi Saksa Valitsus ja valitsevad parteid mõistsid seda ja nende valik oli tehtud üksmeelselt.

Vaid Wilhelm ei tahtnud seda mõista ja tema kõige lähedasemate inimeste, nende hulgas ka prints Maks, mitte mingid veenmised ei suutnud teda troonist loobumisega leppima. 2. novembril ta teatas kategooriliselt oma ministritele, et vabatahtlikult troonist ei loobu.

Rahvas mõistis, et keiser jääb rahu saavutamise peamiseks takistuseks ja rahu oli juba enam kui unistus ja igatsus: see muutus juba täiesti hädavajalikuks.

Keiser, kes neli aastat enne seda oli Maailmasõja süüdlaseks, tõugates oma kodumaa hädade võrku, kes nüüd oma lootusetu põikpäisusega tõukas rahva revolutsiooni, milline pidi tema kodumaale tooma kaela uued kannatused.

28. oktoobrist algasid Saksamaa erinevates kohtades rahutused. 3. novembril Kielis organiseerisid madrused tänava demonstratsiooni, mille kestel kõlasid valjud hüüded: „maha Wilhelm“. Samal päeval oli sõltumatute sotsialistide poolt Münhenis organiseeritud vabariiklik demonstratsioon. Järgmisel päeval toimusid korratused Stutgardis ja selle järel uuesti Kielis, Hamburgis ja Lüübekis. Mõnedes neist kõlasid enamlikud loosungid. 7. novembril esitas Riigipäeva sotsiaal-demokraatlik partei keisri troonilt loobumise ultimaatumi. Analoogilised nõudmised olid esitatud erinevate ohvitseride gruppide poolt.

Wilhelm ei andnud järgi.

Lõpuks, 9. novembril, keiser teatas oma ministritele valmisolekust keisri troonist loobumiseks, kuid sel tingimusel, et jääks Preisimaa troonile.Siis kantsler Baadeni prints avaldas omavoliliselt teadaande, et Saksamaa keiser ja Preisimaa kuningas Wilhelm loobub mõlematest troonidest.

Vaid peale seda Wilhelm mõistis, et tema mäng on kaotatud ja sõitis kiiresti Hollandisse maapakku. Tema pärijaks oli revolutsioon. Ei olnud enam distliplineeritud sõjaväge, mis oleks suutnud vastu seista pealetungivale vaenlasele, ega olnud ka seaduslikku valitsust, milline võinuks riiki seaduslikult juhtida. Nootide vahetamise ajal sõjategevus jätkus, kui seda sai sõjategevuseks nimetada. Saksa väed jätsid ühe asustatud punkti teise järel maha. 15 -18 . oktoobril olid puhastatud Prantsusmaa põhjapoolsemad punktid: Due, Rube, Lill ja prantsuse väed, marssides sakslaste kannul, jõudsid Belgiasse: neil päevil võeti ära Ostende, 19. oktoobril Brjüge, jne. Tõsi, sakslased, andnud positsioone üksteise järel ära, taganesid täies korras. Selline vaatepilt tõstis kõrgemate sõjaväelaste ringkondades meeleolu, aga liitlaste, aga eriti Wilssoni käitumine, kutsus neis esile ärritust ja sundis etteaimama tulevase rahu iseloomu. Ljudendorf, see-sama Ljudendorf, kes teatas keiser Wilhemile allaandmise hädavajadusest, tõstatas nüüd rahvasõja, saksa 1813.a. või prantsuse 1870.a.,vaimus organiseerimise hädavajalikkuse küsimuse, ja teatas rindele, et alla-andmine ei tule kõneallagi. Kuid Baadeni Maksi valitsus nägi selles viimases tegevuses suurt ohtu ja saatis Ludendorffi viivitamatult (26.aoktoobril) erru. Tõesti, vastupanu, pidades silmas rahvamasside, sõjaväe –ja laevastiku ilmselt väljenduvat meeleolu, muutus mõeldamatuks. Taandumine jätkus, kuid see muutus üha kiirustavamaks ja korratumaks. Juba enne Wilhelmi troonist loobumist teatas Wilson Saksa Valitsusele liitlaste vastusest Saksamaa ettepanekule, milles nad väljendasid nõusolekut vaherahu ning rahu sõlmimiseks sellel tingimusel, et rahu aluseks võetaks Wilsoni programm, kahe väljajätuga:

1) Pidades silmas, et väljend „laevatamise vabadus“ lubab erinevaid tõlgendusi, siis liitlased jätavad enestele selles punktis tegevusvabaduse.

2)Wilson nõudis oma 14. punktis, et sakslaste poolt okkupeeritud piirkonnad oleksid mitte ainult puhastatud, vaid ka „taastatud“. Liitlased nõuavad seda tungivalt, kusjuures taastamise all nad mõistavad samuti tsiviilelanikele tekitatud kogu kahju hüvitamist. Lõpuks, 11 novembril, kell 6 hommikul, Compiégne´s, liitlaste poolt maršal Fochi ja inglise admirali Vemisi ning Saksamaa poolelt riigi-sekretäri M. Erzbergeri ja mõnede teiste isikute poolt allkirjastati vaherahu. Vaherahu Türgiga allkirjastati juba 31. oktoobril ning Austria-Ungariga 3 novembril.

Analoogilises seisukorras, kui mitte viletsamas, olid Austria ja Ungari, millistes samuti toimusid revolutsioonid. Austria-Ungari monarhia, kui tervikut enam ei eksisteerinud: juba 1. novembril kuulutas Ungari end iseseisvaks ja Austriast sõltumatuks, aga Tšehhi eraldus Austriast veelgi varem. Keiser Karl I (Ungari kuningana Karl IV) pidi samuti 12. novembril välismaale sõitma ja kõigise kolmes endises kaksikmonarhia osas moodustati omad ajutised valitsused. Bulgaaria olukord oli mingil määral parem, millise tsaar Ferdinand jõudis juba 4. oktoobril õigeaegselt oma poja Borissi kasuks troonist loobuda ja nõnda ennetas revolutsiooni. Türgis säilus senini vana valitsus sultan Muhamed VI-ga eesotsas.

Saksamaa ei saanud peale vaherahu sõlmimist kaua end lohutada lootusega, et rahu sõlmitakse Wilsoni programmi 14. punkti alusel. Selle esimene punkt, milline lubas rahu tingimuste üldisel kongressil avatud arutamist, mis oli rikutud juba algusest peale: liitlased otsustasid omavahel, et rahu sõlmimise tingimuste väljatöötamise konverents koguneb Pariisis 1919.a. alguses, ning et sellele kutsutakse vaid saksavastase koalisatsiooni liikmed. Saksamaaga koalisatsiooni kuuluvaid riike konverentsile ei lubata. Konverents töötab välja rahulepingu teksti ja esitab selle Saksamaale seisukoha võtmiseks ja oma märkuste tegemiseks. Seejärel konverents arutab need märkused läbi ja võib olla teeb ka lepingu tekstis siis vastavad muudatused, milline siis peale seda esitatakse lõplikul kujul Saksamaale. Temast hakkab sõltuma – kas võtta see vastu – en bloc – või lükata tagasi, st. alustab uuesti sõda, mis, muidugi on võimatu peale seda, kui Saksamaa ütles ise lahti kõigist sõjalistest eelistest. See-sama protseduur korratakse Austriaga, Ungariga (millise Austriast eraldumist tunnistasid suurriigid kohe algusest peale), Bulgaariaga ja Türgiga.