V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)

Taanile ja Poolale jaguvat ennesõjaaegset võlga jaotatakse järgmisel viisil. Taanile ja Poolale läinud aladelt Saksamaa ja Preisimaa riigikassa poolt enne sõda saadud keskmine tulu, määratletakse võla osa proportsionaalselt sellele osale, millist see tulu omas Saksamaa ja Preisimaa riigitulus. Kuid sellest tehakse veel mõningaid, seda tulu vähendavaid mahaarvamisi. Nii langeb reparatsioonikomisjonile (milline need arvestused teeb) raskelt täidetav võla väljaarvestamise kohustus, et selgitada välja see võla osa, milline kuulus ala saksastamise peale, et poolakad ei peaks sellest ühtki penni kinni maksma.

Elsass-Lotring läheb üle Prantsusmaale puhtalt ilma Saksa võlgadeta „pidades silmas seda, et Saksamaa 1871.a. keeldus endapeale võtmast Prantsusmaa riigivõla vastavat osa“ (V.r. §255).

Needsamad printsiibid puutuvad teiste rahulepingute alusel kontributsiooni aga samuti riigivõlgade maksmise korda*).

(*Omamata Türgiga sõlmitud rahulepingu teksti, ma ei saa täie kindlusega rääkida Türgi võla jaotamisest.)

Kuid Austriale ja Ungarile on neil eriline tähendus: kui Saksamaa kaotas territooriumist ja elanikkonnast kokku umbes kümnendiku, siis Austria ja Ungari kokku võetuna moodustavad vaid kolmandiku endisest Austria-Ungari keiserriigist, kuid nimelt vaid nemad peavad tasuma monarhia kogu sõjavõla. Tšehhoslovakkia, Poola jne riigid, mis laienesid Austria-Ungari arvel, ei kanna sõjavõlga ühegi kopika ulatuses.

VI.

Rahulepingute poliitilised ja õiguslikud tingimused.
Nii, nagu me juba nägime, on Saksamaale, samamoodi kui ta liitlastele, loodud välismaiste reparatsiooni komisjonide näol erilised valitsused, mis seisavad nende riikide valitsuste kohal. Esimeste otsused on teistele kohustuslikud ja esimestel on õigus kontrollida kogu maksusüsteemi, jälgida teiste poolset raha kasutamist ning nõuda neilt vastavaid aruandeid.

Saksamaa ei ole senini Rahvasteliitu võetud ja ta vastuvõtmine sinna on lükatud kindlaksmääramata ajaks edasi. Kuid Austriale ja Bulgaariale takistusi ei seatud.

Saksamaa ja tema liitlased, sõlminud Versailles´, Saint- Germaini jne rahulepingud, muidugi, loobusid neile kasulikust Brest-Litovsks nõukogude Venemaaga ja Bukarestis Rumeeniaga sõlmitud rahulepingust. Versailles´rahulepingu tekstis on see väljendatud järgmisel viisil.

„Saksamaa tunnistab Brest-Litovski rahulepingu, nagu ka kõigi teiste lepingute ja kokkulepete lõpplikku tühistamist, millised ta sõlmis maksimalistliku (sic) revolutsiooni ajal 1917.a. novembris valitsuste või poliitiliste gruppidega, millised moodustusid endise Vene keiserriigi territooriumil“. (V.r. §116).

Bulgaariaga sõlmitud rahulepingus on see sõnastatud mõnevõrra teisiti:

„Bulgaaria tunnistab Brest-Litovski rahulepingu, nagu ka teiste lepingute, kokkulepete ja konventsioonide lõpplikku tühistamist, millised on tema poolt sõlmud maksimalistliku (sic) valitsusega Venemaal“ (Neuilly r. §58).

Teistes paragrahvides loetletakse erinevaid teisi lepingud, millised andsid Saksamaale mingeid kasusid (näit. Marokkot või teisi väljaspool Euroopaid asuvaid valdusi), millised nüüd tunnistatakse tühistatuks.

Püüdes hoida ära Saksama ja selle liitlaste revanšši mitte ainult lähemas vaid ka kaugemas tulevikus, võtsid liitlased vastu järgmised otsused.

Saksamaa säilitab vaid mõned teisejärgulise tähtsusega sõjalaevad. Kõik ülejäänud sõjalaevad, millised asuvad rahu sõlmimise hetkel saksa sadamates, peavad olema relvadest puhastatud ning muudetud kaubalaevadeks. Saksamaa ei või alvelaevu ehitada, pidada, isegi siis, kui nad teeniksid kaubandust. Kogu Saksamaa sõjalaevastik, milline ei asu rahulepingu sõlmimise ajal saksa sadamates, läheb üle võitnud-liitlastele.

Kuna Saksamaa laevastikust just suurem osa ei asunud saksa sadamates, siis neist suur osa interneeriti Scapa Flow väinas (Šotimaa lähedal, Orkeni saarte vahel). Viimast liilaste otsust aga täita ei õnnestunud, kuna seda flotilli juhtiv saksa admiral Rieter, nädal enne rahulepingu allkirjastamist, 21. juunil 1919.a. andis selle laevastiku uputamise korralduse, millise täitmisest vabastati vaid üks soomuslaev ja 5 kergeristlejat.

Saksamaa maavägi pidi edaspidi koosnema mitte enamast, kui seitsmest jalaväe ja 3 ratsaväe diviisist, ning ei võinud ületada 100 000 inimest, kaasaarvatud ohvitserid (st. 1/6 % riigi elanikkonnast – 6 korda vähem, kui Saksamaa hoidis püssi all rahu ajal). „Kogu sõjavägi peab olema eranditult sisekorra ja riigipiiride kaitseks“ (V.r. §160). Kooskõlas sellega, pidi ka suurtükivägi olema kahandatud ja lepingu tekstis olid täpselt ära toodud erineva kaliibriga relvade arv, millised asuvad erinevates Saksa armee üksustes.

Üldine sõjaväekohustus tühistatakse ja Saksamaa peab minema üle vabatahtlikest moodustatud armeele, kusjuures alamatele auastmete (et hoida ära isikkoosseisu sagedast vahetamist ja riigis suure sõjalise väljaõppega isikute arvu tekkimist) teenistusleping peab olema sõlmitud vähemalt 12 aastaks ja ohvitseridele vähemalt 25. aastaks. Keelatud on luua kõikvõimalikke ühendusi, milliste ülesandeks on oma liikmetele sõjarelvade käsitlemise õpetamine ja üldse on keelatud igasugune sõjalise väljaõppe teostamine, kui, siis ainult sõjaväes.

Saksamaa kaitsevägede käsutuses ei või olla mingeid lendavaid relvi. Vastupidi, liitlaste lennukid võivad Saksamaa kohal lennata ja seal maanduda, seni kuni seal asub okupatsiooniarmee.

Nii nagu oli juba öeldud, Reinist Läänes, aga samuti 50 km laiuses ribal sellest Idas (järelikult kogu Reinimaal ja Pfaltsis, peaegu kogu Badenis, Hessen-Nassau osas koos Frankfrutiga Mainel ja Hessenis, osalt Vürtenbergis ja Vestfaalis), peab Saksamaa lõhkuma kõik kindlustused ja ei oma õigust seal sõjaväge hoida ega sellega manöövreid teostada. Aga Helgolandis peavad olema lõhutud kõik kindlustused ja sadamarajatised. Kaldast 50 km laiusel vööndis, Balti ja Saksa mere kallastel võib Saksamaa säilitada eksisteerivad kindlustused, kuid ei tohi neid ümber seadistada ega tugevdada, täpselt samuti, nagu ei tohi seal uusi kindlusi ehitada. Lühidalt, on võetud kõik meetmed selleks, et Saksamaa kaotaks igasuguse sõjalise tähtsuse.

Täiesti analoogsed otsused on tehtud ka teiste võidetud riikide suhtes. Austria ja Ungari maaväed on taandatud 30 000 inimeseni (st. umbes ½ % elanikest, mis on suhteliselt kolm korda suurem kui Saksamaal), Bulgaarial 20 000, Türgi 50 000 - ni ja kõigil neil ei tohi olla lennuväge.

Senini on õiguslikus ja poliitilises valdkonnas tegemist põhiliselt otsustega, millised on tingitud revanši kartusest ja mis on täiesti võõrad rahvaste võrdõiguslikuse ideele, milline oli võetud Wilsoni programmi aluseks. Kuid rahulepingutes leiduvad ka teised määrused, millised on tulenenud rahvaste rahvuslike õiguste austusest.

Kõikidesse rahulepingutesse, peale saksamaaga sõlmitu, on võetud määrused rahvusvähemuste kaitsest ja nende ülesest hoolekandest. Saksamaaga sõlmitud rahulepingusse neid võetud ei ole, ilmselt seepärast, et peale Elsasi, Põhja Šlesvigi ja poola piirkondade kaotust on Saksamaa asustatud eranditult vaid sakslastega*)

(*Väike hulk Ülem-Sileesia poolakaid, kes ise Saksamaale jäämise poolt hääletasid, arvatavasti arvesse ei lähe.)

ja sarnaseid määrusi ei vaja.

Sellistel määrustel on üldiselt alljärgnevalt toodud sisu.

Iga riik, rahulepingus, millises need on ära toodud, kohustub andma oma riigi elanikele ühesuguse kaitse elu ja vabaduse suhtes, sõltumatult nende sünnikohast, rahvusest, rassist või religioonist. Kõigil elanikel on õigus oma usundi jumalateenistustele. Kõik kodanikud peavad olema võrdsed seaduse ees ja kasutama ühesuguseid poliitilisi- ja kodanikuõigusi, seal hulgas õiguses riigiteenistusse astuda, sõltumata rassist, keelest ja religioonist. Ei tohi olla mingeid piiranguid oma keele kasutusel isiklikes suhetes, kaubanduses, jumalateenistusel, ajakirjanduses ja avalikel koosolekutel. Peab olema võetud meetmeid, et rahvusvähemustesse kuuluvad inimesed saaksid oma keelt nii suuliselt kui kirjalikult, kasutada kohtus. Rahvus-, või religioosesse vähemustesse kuuluvad isikud peavad omama õigust oma raha eest avada ja juhtida asju oma koolides, kirikutes ja heategevusasutustes. Seal, kus leiab aset märkimisväärne muukeelsete (considérable) rahvusvähemuste koondumine, peab valitsus võtma meetmeid, et sellesse vähemusse kuuluvate isikute lapsed võiksid algkoolis õppida oma emakeeles, milline ei takista valitsusel muuta seal ka riigikeele õpetamine kohustuslikuks. Kuivõrd kool või kirik eksisteerib riiklike või kohalike kogukondlike vahendite arvel, siis muu-usulise kiriku või kooli ülalpidamise kulutused, vähemusrahvuste või teiseusulistega kompaktsemalt (considérable) asustatud kohtades peavad need vahendid olema jaotatud proportsionaalselt muukeelsete või teiseusuliste elanike arvuga*)

(*Termin „kompaktsemalt“ ei ole täpsemalt määratletud).

Kõik need määrused asuvad Rahvasteliidu kaitse all.

Neis määrustes, millised on kahtlematult suunatud omavoli kaotamisele, kuid sellel on ka teine külg: kõik need on ühekülgse iseloomuga. Neid ei võeta riikide poolt vabatahtlikult vastu, vaid neid sunnitakse relva jõuga ja see on kui nende asjadesse sekkumise lisapõhjendus. Itaalia, millise koosseisu läks nüüd tähelepanuväärne hulk muukeelseid elanike, et oma sarnaseid määrusi ja austria-saksa või serbilastest vähemused Itaalias sellist oma õiguste kaitset ei oma. Kuid see pehmendub sellega, et täiesti analoogilised määrused on samuti suurriikide kokkulepetes Poolaga, Tšehhoslovakkiaga ja Rumeeniaga, st. liitlasriikide hulka kuuluvate riikidega ja Poola lepingus on need mitmetes suhetes arendatud veelgi kaugemale, kui Austria või Bulgaariaga sõlmitus. Aga nimelt, selles leidsid suurriigid erilise hoolitsuse juutide eest ja sätestasid, et juutidele ei tohi sundida peale tegevusi, millised on seotud laupäeva pühadusega, mis, muide ei puutu üldises korras täidetavasse sõjaväeteenistuse kohustusse ega kitsenda valitsust võtmaks ühiskondliku korra kaitseks hädavajalikke meetmeid.

Rahvusvähemustele antud üldisi õigusi kasutavad ka sakslased, kuid Poolaga sõlmitud lepingu §9., milline seab rahvus- ja religioossetele vähemustele, nende kompaktsemates elupaikades sisse, riigi või kogukonna vahendite arvel, spetsiaalsed koolid ja kirikud ning sakslastele (ja vaid neile üksi) on tehtud selline väljajätt: „käesoleva paragrahvi määrusi rakendatakse saksa keelt emakeeleks pidavate poola kodanike suhtes vaid selles Poola osas, milline enne 1. augustist 1914.a. oli Saksamaa territoorium“. Sellisel viisil, ei endine austria, ega ka endise vene Poola sakslased ei kasuta rahvusvähemuste üldisi õigusi, millised on antud juutidele, venelastele, leedukatele ja teistele.

Määrused juutide kohta on ka lepingus Rumeeniaga, kusjuures on võetud meetmed, et Rumeenia ei hiiliks nende määruste täitmisest mööda nende välismaalasteks kuulutamisega, nagu seda on senini tehtud. Seda silmas pidades on Rumeenia lepingusse lülitatud spetsiaalselt §7., milline sõnab: „Rumeenia kohustub tunnistama kõiki oma territooriumil elavaid juute rumeenia kodanikeks ipso facto ja ilma mingite formaalsusteta, kui nad ei ole mingi teise riigi kodanikud“.

Lepingus Tšehhoslovakkiaga spetsiaalseid juutidele pühendatud määrusi ei ole ja nende õigused määratletakse üldiste rahvusvähemuste õigusi määratlevate seadustega.

Lõpuks, peatume veel määrustel, millised on lepingutes toodud ära kui „sanktsioonid“.

Saksamaaga sõlmitud lepingus need seisnevad järgmises:

„Liitlasriigid algatavad Wilhelm II Hohenzollen, endise saksa keisri vastu avaliku rahvusvahelise moraali ja traktaatide pühaduse vastu sooritatud raske kuriteo süüdistuse.

„Asutatakse spetsiaalne rahvusvaheline tribunal, et kohtualuse üle kohut mõista, andes talle kaitse kasutamise garantii. Tribunal hakkab koosnema neljast kohtunikust, kes on nimetatud nelja* (*ilmne viga allikas, kuna järgnevalt on loetletud viit riiki) järgnevalt loetletud suurriigi poolt: Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan.

„Kohus hakkab oma otsuses järgima rahvusvahelise poliitika kõrgeimaid printsiipe; selle ülesandeks hakkab olema rahvusvaheliste lepingute ja rahvusvahelise moraali kohustusliku täitmise austamise kindlustamine. Tema kohustuseks on asjaoludele vastava karistuse kindlaksmääramine.

„Liitlasriigid ja liitunud riigid pöörduvad Hollandi valitsuse poole, et ta annaks endise keisri tema üle kohtupidamiseks välja. (§227).

Peale keiser Wilhelmi, nõuab Saksamaaga sõlmitud rahuleping kõigi sõjaseaduste ja –tavade rikkumises süüdistatavate saksamaa kodanike kohtu alla andmist. Kui neis kuritegudes kannatanuteks on mingi ühe liitlasriigi kodanikud, siis süüdistavate üle mõistetab kohut vastava riigi kohus; kui aga mitmete riikide kodanikud, siis spetsiaalne sõjakohtus, milline on moodustatud kõikide asjast huvitatud riikide sõjakohtute liikmetest. Kohtualusel on õigus valida endale ise kaitsja. Mõlematel juhtudel on Saksamaa kohustatud andma süüdistatavaid kohtule välja ja andma kohtule kõik temale vajalikud andmed. Kuid vastupidiselt, kohtus Wilhemi üle, millises kohtunikud karistuse määratlemisel (arvatavasti vastava seaduse leidmise raskustes) juhinduvad oma äranägemisest, sellel protsessis määratakse karistus „seaduste järgi“ (§228, 230). Täpsemaid ükskasju kohtuprotsesist lepingus ei ole, täpsemalt, puudub üpris tähtis viide sellele, millise riigi seaduste alusel hakatakse kohut mõistma ja karistusi määrama värskelt moodustatud erinevate riikide segakohtutes, milliseid ei ole senini ühegi seadusega ette nähtud.

Täiesti analoogilised määrused sõjakohtu alla andmises sõja tavade ja seaduste rikkumise puhul on austerlaste, madjarite ja bulgaarlaste ja teistes rahulepingutes, erandiks muidugi spetsiaalne Wilheimi puudutav paragrahv. Viimati mainitud määrus jäi täitmata. Hollandlased keeldusid Wilhelmi väljaandmisest ja tema üle kohut ei mõistetud.

Muus osas aga märkimisväärne hulk isikuid, keda süüdistati sõjaseaduste ja tavade rikkumises, anti kohtu alla ja mõisteti süüdi.

VII.
Lõpetuseks.
Sõda on lõppenud, rahu sõlmitud.

Me tutvusime selle sisuga. Aga kas Versailles´ ja teised rahulepingud kinnitasid rahvaste vahelise rahu kindlatel alusel? Kas nad lahendasid kõik vaidlusalused küsimused ja kas nad kõrvaldasid rahvaste vahelised arusaamatused? Kas nad tagasid riikidele ja rahvastele majandusliku heaolu ja kultuuri vahetpidamatu kasvu?

Kas need õigustasid seda lootust, millist paljud sõja ajal vaikselt hellitasid, et see kõigist sõdadest kõige hirmsam – on see viimane sõda, millist inimkond peab, et see on „sõda-sõjale“? Või siis vastupidi, see sõda külvas uued tüli ja sõja seemned? Kas see on inimkonnale kasulik või mitte? Või kui see ei ole inimkonnale, siis vahest see on ikkagi võitjatele tulus, kes üheskoos moodustavad inimkonnast väga märkimisväärse osa?

Viimane küsimus võib esimesest pilgust näida kummaline sellele, kes mäletab, millise koormise panid võitjad enda kasuks võidetute kanda. Kuid viimase püstitavad mitte ainult võidetud vaid ka võitjad ja paljudel on sellele küsimuse vastus ja oluliste faktidega täiesti põhjendatult – eitav.

Rahu peab olema mitte jõhkra jõu, vaid õiglustunde, võit. See ei tohi kedagi alandada, vastupidi, see peab põhinema austusel rahvaste õigustesse ja inimisiku väärikusel. Me sõdisime mitte saksa rahvaga, vaid Saksamaaga, selle pärast, et selle Valitsus – ei olnud aus valitsus, ei pidanud oma sõna, ei tunnistanud sõlmitud lepingute pühadust. Me peame hakkama neid rohkem austama ja ehitama kõik tulevased poliitilised- ja kaubandussuhted aususe, õigluse ja kõikide rahvaste võrdsuse alustel. Ja kui me seda teeme, siis praegune sõda jääks viimaseks sõjaks ja meie poolt kehtestatud rahu muutuks kindlaks rahuks.

Nii rääkisid riigimehed ja kõigi liitlasriikide ajakirjandus ning neist kõige enam Wilson. Nendest ideedest on imbunud läbi ta programm, millise alusel sõlmiti relvarahu.

Kas siis seda täideti ja kas tegelik rahuleping vastab sellele avaldusele?

Ei saa seda eitada, et Wilsoni mõju on selgelt tunnetatav erinevate rahulepingute peaegu igal lehel ja eriti nende selles osas, milline on pühendatud Rahvasteliidule. Väljendeid, nagu ausus, õiglus, seaduslikkus, lubaduste pühaduse austamine jne., võib kohata igal sammul, andes traktaatidele täiesti uue, ebatavalise iseloomu.

Ja sellegi poolest ei saa tõstatatud küsimusele vastata teisiti, kui eitavalt – ei, Versailles´ ja teised rahulepingud ei vasta üldsegi antud lubadustele üldse ja täpsemalt wilsoni programmile.

Need ei vasta sellele mitte ainult sellepärast, et jämedalt on rikutud selle esimest punkti – rahulepingu tingimuste avalikku arutelu üldisel kongressil – või siis seepärast, et on rikutud mingi üks või teine üksik punkt. Ei, nad ei vasta sellele seepärast, et kogu nende vaim, kogu nende olemus, - mitte wilsoni programmi vaim ega olemus, vaid kõik neis sisalduvad avaldused õiglusest ja seaduslikkusest – vaid sisutud sõnad, millised ei leidnud endas õigustust rahulepingute konkreetses sisus.

Saksamaa, Wilson nõudel, kukutas Wilhelmi ja tema valitsuse ja valis uue. Sellegi poolest ei tunnistatud teda rahvaste peres võrdõiguslikuks liikmeks, teda ei võetud Rahvasteliitu ja tema üle nimetati spetsiaalne reparatsioonikomisjon, milline on praegu teliseks Saksamaa valitsuseks, nii nagu juba mitu aastat Dette publique Türgis. Vabariigi president ja ministrid peavad sellele aru andma ja täitma kõik selle nõudmised. Võrdõiguslikkusest ei ole juttugi. Saksamaa peab lubama tollivaba kauba sissevedu Elsassist või Poolast, kuna Prantsusmaa ja Poola võivad Saksamaa kaupadele panna selliseid tolle nagu soovivad, kasvõi ärakeelavaid. Saksamaa peab trakteerima igat liitlasriiki kui „enamsoodustatut“, - eelmainitud võivad vastata aga Saksa kaupade täieliku boikoteerimisega.

Saksamaa kodanikud on välismaal kaitsetud. Nende omand võib iga hetk olla likvideeritud liitlasriigi valitsuse poolt. Ja ka kogu Saksamaal nõuavad liitlasriigid, et ta annaks neile ära mitte ainult kogu riigivara, vaid ka oma kodanike eraomandi:kaubalaevad, kalalaevad, söekaevandused jne.

Senini tunnistasid tsiviliseeritud rahvaste karmimad rahulepingud võitjate poolset eraomandi puutumatust, vaid sõja ajal seda rikuti, kuid mitte peale võitu ja rahulepingu sõlmimist, ja see üksi juba räägib rahvusvahelise õiguse valdkonnas juba mitte sammust edasi vaid suurest hüppest tagasi: mitte seaduslikuse tunde suurenemisest vaid vähenemisest.

Versailles´ rahulepingus on seaduslikkuse austamisega asjad üpris kurvad. Me nägime, et reparatsioonikomisjonid ei ole seotud mingi seaduste või eeskirjade koodeksiga, vaid juhindub õigusmõistmise, õigluse ja kohusetundlikkuse printsiipidest.

Veel eredamalt väljendub uus lähenemine seaduslikkusesse Wilhelmi üle kohtu pidamise kavaga.

Senini kõigi riikide poolt senini tunnustatud õiguse vaatevinklist oleks Wilhelmi üle peetav kohus kõigi selle printsiipide jämedaks rikkumiseks: Wilhelm, kui keiser, oli vastutamatu, ja teme tegevuse eest pidid vastutust kandma tema akte kotrassigneerivad ministrid. Vaid revolutsioon võinuks mõista monarhide üle kohut – nüüd kuulutavad sellist õigust omavaks end õiguslikul alusel asuvad riigid. Wilhelmi üle kavatsetakse kohut mõista rahvusvahelise moraali rikkumise pärast, kuid selliseid kuriteod ei ole mitte ühegi eksisteeriva seadusega ette nähtud. Kaasaegses tsiviliseeritud rahvaste õigusteadvuses, juba rooma ajast peale on kinnistunud veendumus, et kuritegu ei ole seal, kus ei ole seda ettenäinud seadust, nii nagu ei saa olla seadusega ettemägematut karistust (nullum crimen, nulla poena sine lege). Kuid kui ei ole seadust, siis tuleb tulevasele tribunalile anda karistuse määramisel täielik vabadus – mingist noomitusest või laitusest kuni surmanuhtluseni.

Wilhelmi üle kohut ei mõistetud, - ja kes teab,. Kas Inglismaa, Prantsusmaa ja teiste riikide valitsused rõõmustasid Hollandi poolse Wilhelmi väljaandmisest keeldumise üle, kes päästis neid eelseisvast raskest olukorrast. Kuna need kaalutlused, millised on minu poolt praegu toodud, oleks kindlasti ka kohtus väljendatud ja nende vastu oleks olnud raske vaielda. Kuid mööda minnes kõigist neist kaalutlustest oleks isegi süüdistatava ilmsetest vaenlastest moodustatud kohtu koosseis olnud õigluse ja seaduslikkuse vaatevinklist üpris kahtlase väärtusega. Eksisterivad ju ka neutraalsed riigid, on ju lõpuks loodud ka Rahvasteliit, milline de facto erineb vähe Antantist, kuid ikkagi ei lange sellega täielikult kokku, kuid Pariisi konverents ei julgenud kohtu pidamist anda nii esimesele kui teisele. Vaid vaenlastele usaldati kohtupidamine teiste süüdlaste sõjaseaduste rikkumises süüdistavate üle, kusjuures on huupi tunnistatud, et selliseid süüdlasi leidub vaid sakslaste koalisatsioonis aga liitlasriikide elanikonna ja sõjaväelaste hulgas neid ei saa olla isegi erandlikel juhtudel.

Saksamaa sõjavägi on piiratud üpris tagasihoidliku normiga ja ta võib selle formeerida vaid lepingu alusel. Kui see oleks olnud üldise lahtirelvastumise alguseks, siis sellest vaatevinklist, millisele oli üles ehitatud wilsoni programm, siis selle vastu ei saanuks vaielda. Kuid Saksamaal keelatakse üldise sõjaväeteenistuse kohustus ära samal ajal, kui Inglismaa, vastuoksa oma riigimeeste endistele avaldustele, otsustas lõplikuilt minna eelmiselt sõdurite värbamise süsteemilt lõplikult üle just üldisele sõjaväeteenistuse kohustusele.

Üldiselt Saksamaa mitte ainult ei ole kustutatud rahvaste perekonnast, nii nagu sellest üpris veenvalt rääkis selle delegatsioon oma märkustes Versailles´ rahulepingu esmasele kavale – vaid ka lakkas olemast suveräänne riik ja muutus riikide hulgas paariaks ((Indias kõige madalam, ehk vähimate õigustega, inimene)). Ja seda sama võib öelda Austria, Ungari, Bulgaaria kohta ja rääkimata Türgist, milline ei olnud ka varem suveräänne*).

(*Saksa riigiteaduse spetsialistid, näit. prof Stier Sowlo oma uues raamatus „Das Staatrecht des Deutsches Reichs“ , Berlin 1921, tõestavad, et vaatamata kõigele, Saksamaa jääb suveräänseks riigiks, kuna rahvusvahelised kohustused suveräänsust ei kaota, kuid nende tõestustest pigem kumab läbi soov, kui tõeline veendumus. Kahtlemata, saksamaa delegatsioon oli tõele lähemal.)

Kõik see ei saa jätta toitmata kibestumise tunnet, tõsi jõuetut, ega solvamata rahvuslikku enesearmastust, ega kutsuda esile unistust revanšist ühelt poolt, aga teiselt jätta liitlasriikidel alles oma nõrgendamata sõjalise jõu säilitamise hädavajaduse, et ennetada ja suruda maha igasugune revanši katse. Õiglusel, vastastikusel usaldusel, võrdsusel põhineva rahu asemel, selle rahu asemel, mille nimel Rahvasteliit asutati, me leiame eest endise relvastatud maailma, milline põhineb kas erinevate üksteisele vaenulike poliitilist kombinatsioonide võimalikul tasakaalul või siis ühtede poolse teiste täielikul allasurumisel. Iseenesest on mõistetav, et selline rahu tagajärgedeks on uued sõjad, isegi siis, kui võidetud on viidud täieliku jõuetuse seisundisse.

Saksamaa ja Austria-Ungari jagamine ja Elsass –Lotringi Prantsusmaale tagastamine, Poola ja Tšehhoslovakkia loomine, Serbia ja Rumeenia laiendamine ja isegi Šlesvigi põhjavööndi Taanile loovutamine , - kõik see üldiselt vastab Wilsoni programmi vaimule ja kõik see oli selles otse osutatud (peale Šlesvigi, mida selles ei mainitud).

Vaieldamatu on ka see, et kui võrrelda kõiki viimase aastasaja rahulepinguid, alustades 1814-1815.a. Viini ja Pariisi lepingutest (kui soovite, siis ka varasemaid), siis territoriaalsete muutuste vallas ei saa märkida olulist sammu edasi. Viini kongressil diplomaadid jagasid rahvaid valitsejate vahel, lugedes statistiliselt inimpäid kui loomakarja, jättes täiesti arvestamata tema rahvuse kui ka elanike poliitilised soovid, ega hoolinud piirkondade elanike majanduslikest huvidest.

Nüüd olid rahvaste huvid ja soovid pidevalt keelel ja kui mitte just alati, siis ikkagi tihti – leidis neid konverentsi osaliste otsustes. Nüüd toodi esmakordselt rahvusvahelistes suhetes suurtes mahtudes sisse pleibitsiit.

Kuid ka nüüd ei saa jätta märkimata, et uut prinsiipi rakendati mitte kaugeltki kõige järjepidevamalt.

Me nägime, et „poola koridor“, Memel, Eipen ja Malmedy ning eriti Danzing lahutati Saksamaast pleibitsiiti korraldamata või (Eipen ja Malmedy) mingi, ilmselt lohakalt korraldatud pleibitsiidiga, samas kui sellise ühe riigi küljest ärakiskumise (elanike õiguste ja vaadete austamise vaatevinklist) alused olid kas kaheldavad (poola koridor ja Memel), või neid ei olnud üldse. Me nägime, et Taanile antud Šlesvigi vöönd oli nõnda piiritletud, et selles oli taanlaste ülekaal sakslastest elanike suhtes ja et hääletamise tulemusi selles ei loetud mitte kogukondade kaupa, kuigi seal olid kõik tingimused selleks, vaid üle kogu vööndi. Me nägime lõpuks, et puhtalt saksa Saarimaa piirkond võeti Saksamaalt 15.a. ära ja et võeti kunstlikke meetmeid (kaevanduste Prantsusmaale üleandmine) selleks, et erakordselt pikaks ajaks edasi lükatud pleibitsiit annaks Prantsusmaale soodsamad tulemused.