”Millest koosneb meid ümbritsev maailm



Yüklə 45,87 Kb.
tarix06.02.2018
ölçüsü45,87 Kb.

Antiikatomistika


Paula Henk

A50643


Semiootika I


Antiikatomistika

______________________________________________________________________________________________________

referaat aines ”Kultuurilugu”


Sisukord

1. Eellugu

2. Leukippos ja Demokritos- atomistika rajajad

-Tühi ruum

-Aatomid

-Aatomite kobarad

-Tunnetusteooria

- Epistemoloogia

- Juhuslikkus

- Maailma tekkimine

3. Epikurose ”atomistlik eetika”

- Epistemoloogia

- Aatomite omadused

- Psühholoogia ja eetika

Umbes 2600 aastat tagasi juhtus Kreeka kolooniates Egeuse mere idarannikul midagi sama imetlusväärset ja saladuslikku, nagu seda on näiteks elu tekkimine Maal: esmakordselt hakkas inimene süsteemselt otsima vastust üldistele, ellujäämise seisukohalt ebaolulistele küsimustele maailma ja elu olemuse kohta. Antiik-Kreekas tärganud teaduslik mõtteviis pani aluse Lääne kultuurile- ka tänapäeva inimeste mõttelaad ning maailmapilt on oluliselt mõjutatud antiikfilosoofide vaimsest pärandist. Tol ajal esitatud küsimustele otsivad vastust ka kaasaegsed teadlased: muutunud on üksnes vahendid, mitte aga eesmärk.

Esimesi Antiik-Kreeka loodusfilosoofe ühendas soov taandada kogu maailm mingile ühtsele algele; leida lihtne seletus meid ümbritsevale mitmekesisusele. Arvati, et inimesele nähtava maailma mitmekesisuse ja muutlikkuse taga peitub veel teine, ühtne ja muutumatu reaalsus.

Umbes paarisaja aasta vältel esitasid filosoofid erinevaid teooriad maailma koostisosade kohta: Thales näiteks pidas kõige aluseks vett, Anaximenes õhku, Pythagoras arve. 5-ndaks sajandiks e. Kr olid välja kujunenud kaks äärmuslikku suunda- nendevahelise pinge lahendas atomism, kujutades endast kompromissi näiliselt vastandlike teooriate vahel.

1. EELLUGU
Herakleitose (544-483) arvates põhineb maailm vastandite (n hea ja halb) ”lakkamatust võitlusest” tuleneval tasakaalul. Herakleitose nägemust asjade olemusest illustreerib hästi tema tuntud tsitaat, mille kohaselt on võimatu astuda kaks korda ühte ja samasse jõkke, kuna seal voolav vesi uueneb pidevalt. Kogu meie olemine on seega lõputu muutumine, ning mitte miski peale muutumise enda pole jääv- ”kõik voolab”. Algaineks pidas Herakleitos tuld- näiliselt on leek muutumatu, ent tegelikult vahetub selle ”koostis” pidevalt.
Parmenides (540-480) eitas tühja ruumi olemasolu ning pidas seepärast muutumist võimatuks. Tema nägemuse kohaselt on maailm ühtlase tihedusega jaotunud mateeriast koosnev suur, lõplik, muutumatu ning ajatu kera. Asjade paljusus on petlik, tegelikult on kõik Üks.

Parmenidese teooriat staatilisest maailmast arendas edasi tema õpilane Zenon (490-430), esitades neli paradoksi e apooriat, mis kõik peaksid näitama liikumise (ning seega ka muutumise) vastuolulisust ning võimatust.


Esimese sammu atomismiteooria suunas tegi Melissos (u 450 e.Kr), üritades luua kindlamat aluspõhja Parmenidese teooriale. Melissos väitis nimelt, et kuna tühja ruumi pole olemas, ei saa Parmenidese ”kerataoline maailm” millegi poolt piiritletud olla, ning peab seega olema lõpmatu. Ka Melissose arvates on Olemasolev muutumatu ning staatiline kera, ent erinevalt Parmenidesest koosneb maailm tema jaoks paljudest selliste omadustega keradest. Sellest nägemusest kumavad juba läbi atomistide põhiväited.

2. LEUKIPPOS JA DEMOKRITOS- ATOMISTIKA RAJAJAD
Peamine informatsioon atomistika kohta pärineb Aristotelese teostest, kes hoolimata teravast atomistide vastu suunatud kriitikast refereerib põhjalikult nende vaateid temale veel ilmselt kättesaadavate originaalide põhjal.

Traditsiooniliselt peetakse antiikatomistika rajajaks Leukippost (490-?). Et tema kohta on säilinud väga vähe andmeid, on teadmata, kui suur oli tema panus atomistika välja arendamisse; paljud kahtlevad tema olemasolus aga üldse.

Üksmeelsemad on ajaloolased Demokrituse (460-371) rolli suhtes atomistika ideede kujundamisel, ent temagi tööde kohta teatakse peamiselt teiste autorite vahendusel, säilinud on üksnes üksikud fragmendid. Üldiselt peetakse Demokritust Leukippose õpilaseks ning tema vaadete süstematiseerijaks.
Tühi ruum

Atomistide suurim panus antiikfilosoofia mõttemaailma oli tühja ruumi olemasolu aktsepteerimine.

Parmenidese nägemus staatilisest maailmast, mis on häirivas vastuolus meie kogemusga, tulenes tema kindlast veendumusest, mille järgi tühja ruumi pole olemas. Oma seisukohta põhjendas ta lihtsa loogilise arutluskäiguga: tühi ruum on teisisõnu ”mittemiski”, sest kui sest oleks ”miski”, oleks see mateeria. Seepärast on aga eksitav kinnitada tühja ruumi olemasolu, kuna ”mittemiski” ja ”olev” on üksteist välistavad omadused. Et aga liikumise eeltingimus on tühi ruum- vastasel juhul poleks asjadel kuhugi ümber paikneda- pole olemas ka liikumist. Seistes silmitsi vastuoluga loogilise arutluskäigu ja kogemuse vahel, usaldas Parmenides esimest.

Ka Leukippos ja Demokritos möönsid, et tühi ruum on liikumise hädavajalik eeltingimus. Erinevalt Parmenidesest hindasid nemad aga kogemust loogikast usaldusväärsemaks ning olid seega veendunud, et kuna eksisteerb liikumine, peab olemas olema ka tühi ruum. Selle argumendi tõestamiseks eristasid nad substantsi (Parmenidese mateeria) eksistentsist- nii on võimalik väita, et eksisteerida võib ka mitte-substants (tühi ruum). Atomistide tõestust toetab ka vanakreeka keel, milles on olemas kaks erinevat sõna eituse jaoks. Et tühi ruum pole substants – όν (miski) , on see küll ”mitteolev” -ουκ όν (hüpoteetiline eitus, mida kasutatakse n keeldude ja käskude puhul), ent see ei tähenda veel, et tühi ruum oleks ”ebareaalne” -μή όν (kategooriline eitus).

Atomistid olid esimesed antiikfilosoofid, kes teadlikult rõhutasid tühjuse olemasolu. Tühi ruum on atmomistikas sama tähtis komponent nagu aatomidki- ilma selleta oleks Demokritose ja Leukippose maailmavaade üsna sarnane Parmenidese omale. Kui poleks tühja ruumi, mis aatomeid omavahel eristaks, langeksid need kõik ühte kohta kokku, moodustades niimoodi ülimalt väiksete mõõtmete, ent väga suure massiga keha.

Atomistide nägemus tühjusest kui millestki, mis ei sisalda mitte midagi, on kuni tänapäevani olnud mitmete filosoofide ja teadlaste uurimisobjektiks; vahepeal on seda nimetatud näiteks ka eetriks ja vaakumiks.


Aatomid

Atomistide arvates koosneb universum kahest vastandlikust põhielemendist: aatomitest- inimese poolt meeltega tajutava maailma ehituskividest, ning lõputust tühjusest, kus aatomid liiguvad.



Ατομος tähendab vanakreeka keeles jagamatut: aatomid on jagamatud alusosakesed. Leukippos ja Demokritos ei täpsusta, kas aatomid on jagamatud kontseptuaalselt (sellisel juhul kujutaksid need endast midagi matemaatiliste punktide sarnast), või üksnes füüsiliselt (sellisel juhul on võimalik aatomeid mõtteliselt siiski osadeks jagada). Ehkki aatomite omaduste põhjal võib oletada, et mõeldud on siiski füüsilise jagamatuse võimatust, oli ebaselgus selles küsimuses muuhulgas Aristotelese terava atomistikavastase kriitika põhjuseks.

Aatomid on igavesed ja muutumatud, sarnaselt tühja ruumiga on neid lõpmatult palju. Aatomid täiesti tahked, st. nende sees pole tühjust, kuna vastasel juhul oleks võimalik ka nende osadeks tükeldamine. Ehkki aatomid on väga pisikesed, on neil siiski mõõtmed ning kaal (sellest omadusest järeldub ka, et nende mõtteline e konseptuaalne osadeks jaotamine on siiski võimalik). Peale eelnimetatud omaduste on kõigi aatomite puhul ühine veel nende ”materjal”- nad kõik koosnevad ühest ja samast ”ürgainest”. See algaine pole aga enam atomistide uurimisobjekt- fundamentaalsete osakesteste oluline omadus on see, et ehkki nende abil on võimalik seletada kõike muud, jäävad nad ise ”mõistatuslikuks”- nad tähistavad piiri, mida ületades pole enam võimalik küsimustele ammendavaid vastuseid saada. Kui see siiski aga võimalikuks peaks osutuma, omandab uus vastus (uus fundamentaalsus) jällegi seletamatu iseloomu- piir nihkub edasi.

Peale ühiste joonte on aatomitel aga ka omadusi, mis neid üksteisest eristavad; olulisim neist on vorm- kusjuures erinevate kujude hulk on jällegi lõpmatu. Aatomite suurused on erinevad, kusjuures mida suurem on aatom, seda suurem on selle kaal.
Aatomite kobarad

Eespool kirjeldatud aatomite omadused võivad küll esmapilgul tunduda meelevaldse fantaseerimise produktina, kuid tegelikult teenivad need kõik üht ja sama eesmärki: anda mõistuspärane ning võimalikult lihtne seletus meie poolt kogetavale maailmale, võttes sealjuures võrdselt arvesse nii selle paljusust kui ka ühtsust.

Aatomite kujuline varieeruvus selgitab maailma mitmekesisust, kuna see võimaldab aatomitel kobaratesse kogunedes moodustada erinevaid ainevorme Aatomite kombineerumise selgitamisel kasutasid atomistid tavakogmusel põhinevat kaemuslikku ettekujutust: kobarate moodustumine toimub näiteks konksukujuliste aatomite haakumisel silmusega varustatud aatomite külge jne.

Aine moodustumise seisukohalt on ülimalt oluline aatomite liikumine, mis Demokritose jaoks on nende algne ja igavene omadus. Aatomite pidev liikumine on põhjustatud nende omavahelistst kokkupõrgetest, liikumise algpõhjusest Demokritos aga juttu ei tee, rääkimata siis veel mingist ”esimesest liikumapanijast”. Nagu aatomid ise, on ka nende liikumine igavene ja fundamentaalne, st selle puhul ei saa rääkida mingist algpõhjusest.

Nüüd saab ka selgeks, miks tühi ruum atomistide jaoks nii olulist rolli mängib. Tühjus on liikumise hädavajalik eeltingimus, liikumine on aga omakorda hädavajalik selleks, et aatomid saaksid kobarateks kombineerudes moodustada makroskoopilisi, meie poolt tajutavaid objekte.

Seega on kõik inimese poolt tajutavad asjad tegelikult üksnes aatomite kobarad. Muutused nendes objektides on põhjustatud kas aatomte ümberpaiknemisest või muutustest nende hulgas (näiteks kasvamine). Aatomid igavesed, nende poolt moodustatud objektid aga mitte. Siinkohal tuleb eriti selgelt välja, kuidas Leukipposel ja Demokritosel õnnestus sünteesida Parmenidese muutumatu ning Herakleitose pidevalt voolav maailmapilt ühtseks tervikuks, kaotada nende vahel laiuv illusoorne kuristik. Atomistide kohaselt kõik siin maailmas küll “voolab”, ent selle muutumise aluseks on igavesed ning muutumatud aatomid.

Kuna kõik meie poolt tajutav on kaduv ning üksnes aatomite kombinatsioonidele taandatav, peab Demokritus asjade maailma aatomite maailmast vähem reaalseks. Ühes säilinud tsitaadis väidab ta, et kõik asjade omadused peale kuju ja suuruse, st värvid, lõhnad, helid ja maitsed, ”eksisteerivad üksnes konventsionaalselt”. Konventsionaalsus ei tähenda siin kontekstis muidugi midagi meelevaldselt kokkulepitut, vaid vihjab lihtsalt sellele, et neil omadustel pole midagi tegemist aatomite kui sellistega, st need on olemas üksnes inimese jaoks. ”Konventsionaalsete” omaduste tajumine on kahtlase väärtusega ja võib meid seetõttu tihti eksitada.

Ühes teises säilinud tsitaadis, mille usaldatavus on siiski vaieldav, lisab Demokritos nn konventsionaalsete asjade nimekirja ka ”kombinatsioonid”, mis aga tähendab juba märksa radikaalsemat vaatepunkti- selle väite järgi ei olegi inimesel võimalik tajuda midagi, mis oleks tõeliselt reaalne; tõeliselt reaalsed on üksnes üksikud aatomid.


Tunnetusteooria

Veendunud materialistile kohaselt ei seleta Demokritos aatomite abil mitte üksnes materiaalseid objekte, vaid ka tunnetuslikke protsesse: taju ja mõtlemist.

Nägemine tuleneb sellest, et makroskoopiliste kehade pinnalt eemalduvad pidevalt aatomid, ning lendlevad seejärel õhus ringi. Kui need aatomid satuvad inimese nägemisorganitesse, tekib seal kujutis esemest, millelt need aatomid kiirgusid. Kaugeid asju näeme me halvemini, kuna teel meie silmadesse hajutatakse esemelt tulevad aatomid kokkupõrgete tõttu õhu aatomitega.

Teise versiooni kohaselt mõjutavad eseme pinnalt ”kestenduvad” aatomid õhu aatomeid, mille ”kokkusurutus” siis omakorda mõjutab nägemisorganis asetsevaid aatomeid, nii et silmas tekib kujutis esemest. Õhu aatomid funktsioneerivad eseme ning nägemisorgani vahelise meediumina.

Erinevad maitsed on põhjustatud aatomite tekstuuridest, mis reageerivad erineval viisil keelel asuvate aatomitega, sama kehtib ka lõhnade kohta.

Teaduse ja tehnikaga arenguga seoses tehtud uued avastused on näidanud, et antiikatomistid jõudsid pelgalt mõttetöö abil ka tänapäevasest vaatepunktist õigele arusaamisele tajuprotsesside kohta.

Erinvalt eelnimetatud tajutavatest omadustest ei tulene värvid mitte aatomite muutumatutest omadustest, vaid üksnes sellest, mis pidi nad parasjagu pöörlevad. Selle väitega saab põhjendada näiteks seda, miks üks ja sama objekt (n meri) võib näida erinevail ajahetkedel erinevat värvi.

Sarnaselt tajumisele on ka mõtlemise põhjuseks materiaalsed muutused, mis on põhjustatud väljaspool asuvate aatomite põrkumisest vastu inimkeha.

Et meie informatsioon maailma kohta on ühtviisi mõjutatud nii meie enda keha aatomitest kui ka nendest, mis seda väljaspoolt mõjutavad, tajume me alati kõike moonutatult- nii keha seisund kui ka selle suunas liikuvad aatomid on pidevalt erinevate mõjude meelevallas.
Epistemoloogia

Atomistika on teatavas mõttes paradoksaalne: empiristliku teooriana peab see kogemust teadmise allikaks- erinevalt Parmenidesest oli atomistide jaoks oluline, et nende teooria oleks kooskõlas meie poolt tajutava maailmaga. Atomistika sündiski soovist ühitada teooria (ratsionaalne arutluskäik) kogemusega. Samas hülgab aga atomistika kogemusliku maailma, pidades meie poolt tajutavat ebareaalseks, tõeliselt olevaks aga aatomeid, milleni meie kogemus iial ei küündi.

Seda paradoksi illustreerib üks säilinud fragment Demokritoselt, milles ta süüdistab mõistust meelte andmete ebausaldusväärseks kuulutamises, ehkki meeled on mõistuse ainus võimalik ligipääs tõe juurde. Paljud teised fragmendid räägivad suurest, ületamatust lõhest tõelise ja näilise vahel, ühes neist avaldab Demokritos aga otseselt kahtlust inimteadmiste aluspõhja suhtes.

Et antiikatomistid ei saanud oma väiteid eksprimentaalselt kontrollida, võib nende teooriat tõepoolest pidada puht-spekulatiivseks, selle kohatist kokkulangevust hilisemate teaduslike avastustega aga juhuslikuks vedamiseks.

Lähendamaks atomistlikke, kogemust ebareaalseks pidavaid seisukohti kogemusele toetuvale tavamõistusele, varustab Demokritos oma teooria mitmete näidetega, mis appeleerivad inimeste assotsiatsioonidele. Nii näiteks väidab ta hinge koosnevat erilistest, hõõguvatest kerakujulistest aatomitest. Elu seostub soojusega, soojus aga omakorda seostub liikumisega, mille põhjustajaks antiikajal peeti üldiselt hinge. Mõru maitse olevat põhjustatud sakilistest, magus aga siledadest aatomipindadest- kogemuslikult on lihtne seostada teravust ebameeldivuse, siledust mõnususega. Bertrand Russel oletab, et mõte aatomite igikestvast liikumisest võis tekkida, kui vaadeldi tolmuosakeste virvedamist päikesepaistel (lk 65).
Juhuslikkus

Ühes säilinud fragmendis väidab Leukippos, et miski ei juhtu asjata (μάτεν), vaid kõik sünnib λογος`est ning on paratamatu. Et λογος tähendab vanakreeka keeles nii seadust kui ka mõistust, võib see väide jätta eksliku mulje, nagu arvaks atomismi rajaja, et maailma juhib mingi mõistuslik olend. Tegelikult tähistab λογος käesoleval juhul pigem loodusseadust- miski ei juhtu asjata selles mõttes, et iga sündmus on otseselt põhjustatud mingist teisest sündmusest. Samade tingimuste korral oleks ühe sündmuse mõju teisele täpselt samasugune. Kõrvutades seda seisukohta atomistika eelnevalt esitatud vaadetega on ilmne, et need sündmused on kõik tingimata materiaalsed, st põhjustatud aatomite liikumisest.

Ka Demokritose vaade paratamatuse ja juhuslikkuse vahekorrale ei ole esmapilgul üheselt mõistetav. Nimelt pidas Demokritus sündmuste põhjusteks korraga nii juhuslikkust kui ka paratamatust. Sarnaselt Leukipposele ei mõelnud Demokritos paratamatuse all mingit ettemääratud, jumalikku saatust, vaid üksnes seda, et midagi ei juhtu ilma füüsilise põhjuseta. Juhuslikkust tuleks siin aga arvatavasti mõista kui kindla eesmärgi puudumist: see, et aatomte liikumise tulemusel on tekkinud meie maailm ning elu, ei ole aatomte (või veelgi vähem- mingi jumaliku, ettenägeva olendi) poolt ette planeeritud. Üksikute aatomite eesmärgipäratust ning ebakorrapärasest liikumisest tekib korrapärane kosmos. Seega on meie poolt tajutav, näiliselt korrapärane maailm lihtsalt sihitult liikuvate osakeste põrkumise kaasnähtus.

Kontseptsioon, mille kohaselt kaosest võib sündida kord, on tähtsal kohal ka tänapäeva füüsikas, nimelt kvantmehhaanika nähtuste kirjeldamisel.


Maailma tekkimine

Atomistid seletasid aatomite liikumisega ka maailmade (κοσμοι) teket: kui suurem aatomite kogum väiksemaga kokku põrkudes viimase purustab, moodustub aatomitest koosnev tolm, milles tekib teatavat sorti pöörlev liikumine. Pöörlemine põhjustab aatomite jagunemisele vastavalt nende suurusele: välimistest aatomitest moodustub membraan, mis sisemiste aatomitega kokku puutudes haarab neid endasse. Selle tagajärjel ”uustulnukad ” süttivad, ning tekivad tähed. Kõige äärmisema membraani aatomid moodustavad päikese. Pöörise sees aga tekivad maailmad, mis nagu kõik muugi peale aatomite on ebapüsivad.

Nii Universumi tekkimine kui ka kõik selles toimuv on Leukippose ja Demokritose arvates seega üleni mehhaaniline, põhjustatud üksnes aatomite liikumisest tühjas ruumis ning nendevahelistest vastasmõjudest. Maailmas toimuva seletamiseks ei apelleeri atomistid üleloomulike jõudude olemasolule. Demokritos laitis filosoofe, kes rahuldasid teadmatu rahvamassi ”nälga” jumalate järele, kaasates maailma kirjeldusse üleloomulikke, eesmärgipäraselt tegutsevaid olendeid. Usk jumalatesse, mis keskmise antiikkreeklase jaoks oli lahutamatu osa igapäevaelust ja maailmavaatest, oli Demokritose arvates põhjustatud üksnes inimese loomalike kirgedest ning võhiklusest tulenevatest eksiarvamustest.
Leukippose ja Demokritose suurimaks saavutuseks võib pidada kogetava maailma seletamist sügavama, ratsionaalsel ja puhtmehhaanilisel tasandil. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et erinevalt paljudest teistest antiikfilosoofidest ei kaasanud atomistid oma teooriasse üleloomulikke, müstilisi jõude ega jumalikku eesmärgipärasust.

Atomistika rajajad väljendasid oma ideed nii otseselt ja selgelt, et nende õpetust peetakse siiamaani filosoofilise atomistika musterõpetuseks. Selle põhjalikkuse tõttu polnud Leukipposel ja Demokritosel ka eriti palju järgijaid- peale ebaoluliste detailide polnud teooriasse enam mitte midagi lisada.


Antiikatomistikaga seoses tuleb siiski kindlasti mainida veel kaht isikut- Epikurost ja Lucretiust. Esimene neist kaitses atomistikat Aristotelese kriitika vastu ning tuletas sellest õpetuse õnnelikuks eluks, teine aga populariseeris Epikurose vaateid Rooma riigis.

3. EPIKUROSE ”ATOMISTLIK EETIKA”
Hellenismi perioodil tõi atomistikateooriasse mõned uued aspektid Epikuros (341-270), kelle õpetaja Nausiphanes oli omakorda olnud Demokritese õpilane. 306 asutas Epikuros Ateenas atomistide kogukonna, mis tegutses kuni tema surmani. Arvatakse, et Epikurose poolt sisse toodud muudatused võisid olla põhjustatud Demokritese kritiseerimisest Aristotelese poolt.
Epistemoloogia

Erinevalt Demokritesest väidab Epikuros, et kuna kõik meie meeleaistingud on otseselt põhjustatud reaalselt eksisteerivate aatomite mõjudet meeleorganitele, on need ka tõesed. Kui aga meelte andmed on tõesed, kehtib sama ka otsuste kohta, mis me nende andmete põhjal langetame. Aatomid on ainukesed, mis mõjutavad meie teadmisi, ning et aatomid on tõelised, on seega ka meie teadmised tõelised, mitte üksnes näilised, nagu arvasid varajased atomistid. Võrreldes Demokritesega omistab Epikuros inimese poolt kogetavale maailmale palju suurema reaalsuse ning suhtub vähem skeptiliselt inimteadmiste väärtusesse.


Aatomite omadused

Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada- vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus.

Kui Demokritese arvates oli aatomite liikumine põhjustatud nende omavahelisest põrkumisest ning pöörleva kosmose keskpunkti tekitatud tõmbejõust, siis Epikuros peab liikumist aatomite sisemiseks omaduseks. Nii saab lahendatud teine Aristotelese poolt osutatud ”puudujääk” Demokritese teoorias- nimelt ei mainita selles aatomite liikumise algset põhjust. Liikumise kiirus on kõigi aatomite puhul sama ning konstantne- selle viimase omaduse omistamist aatomitele võib pidada energia jäävuse seaduse eelkäijaks. Makroskoopilistes objektides kobaratesse kogunenud aatomid võnguvad, kuna nende puhul on allapoole suunatud liikumine takistatud naabruses asuvate aatomite tõttu.

Epikurosele omistatakse ka seisukoht, mille järgi aatomite liikumises tuleb vahetevahel ette juhuslikke ning otsese põhjuseta kõrvalepõikeid algsest, allapoole suunatud trajektoorist. See seletab, mis aatomid on aja jooksul kogunenud kobaratesse, selle asemel, et kukkuda üksteise suhtes paralleelselt. Järelikult erineb Epikurose loodusseaduse kontseptsioon Demokritose omast, milles miski ei juhtu kindla põhjuseta.

Erinevalt Demokritesest ei arva Epikuros, et oleks olemas lõpmatul hulgal erinevaid aatome. Kui see tõesti nii oleks, peaks Epikurose arvates ka meie kogetavas maailmas eksisteerima lõpmatul hulgal erinevaid objekte- see väide on aga kogemusega selgelt vastuolus. Erinevaid aatome on küll tohutult palju, ent nende ”aatomiliikide” arv on siiski piiratud. Küll aga on olemas lõpmatult palju üht liiki aatomiteid.
Psühholoogia ja eetika

Kui esimeste atomistide peamine eesmärk oli selgitada maailma, sealjuures nii asjade mitmekesisuse ning liikumise kui ka ühtsuse ning muutumatusega arvestades, siis epikuurlasi huvitas pigem selle õpetuse mõju inimhingele- võimalus vabastada inimesed põhjendamatutest, õnnelikku elu segavatest hirmudest. Looduse tõelise olemuse mõistmisest saab oluline eeldus õnnelikuks eluks.

Atomistika välistab ettemääratud saatuse olemasolu, sundides seega inimesi tegutsema tõekspidamise järgi, mille kohaselt nad on üksnes ise vastutavad oma õnne eest. Pole olemas jumalaid, keda karta ning kellele meele järele olla püüdes tuleks ohvriks tuua õnnelik ning naudinguterikas elu.

Atomistika põhialuste mõistmine vabastab inimese hirmust surma ees. Surm tähendab hinge aatomite eraldumist kehaaatomitest, peale algelementideks lagunemist kaob aga ka võime kogeda emotsoone, järele jäävad üksnes aatomid. On mõttetu karta midagi, mis võiks juhtuda peale surma, kuna inimest ei ole siis enam lihtsalt olemas. Surm on epikuurlaste jaoks ”mittemiski”. Et aga elu on kõik, mis on tõeliselt olemas, ei tohiks seda raisata jumalate või ühiskonna poolt kehtestatud moraalinormide täitmisele- keskenduda tuleks hoopis loomulike naudingute poole pürgimisele.

Millised naudingud on aga väärt, et nende poole pürgida? Vastuse annab jällegi atomistlik maailmavaade: et pole olemas puhtalt vaimseid nähtusi, nagu seda on näiteks abstraktsed halva ja hea määratlused, mis võtavad arvesse näiteks jumalate või riigi heaolu, tuleb tõelise naudingu otsimisel juhinduda sellistest elementaarsetest tunnetest, nagu seda on kehaline nauding ja kehaline valu. Inimene peaks keskenduma valu minimeerimise ning naudingu maksimeerimisele.

Ehkki nauding on Epikurose jaoks kehaline, ei pea ta silmas mitte arutut kehalistele lõbudele allumist, nagu näiteks hedonistid, vaid hoopis sügavamat ja püsivamat liiki naudingut, nimelt eudaimoneia`t- see aga on saavutatav pigem vajaduste minimeerimise kui pealiskaudse lõbudega liialdamisega. Epikurose arvates on selline hingeseisund kõige paremini saavutatav, kui tõmbuda hingesugulaste ja mõttekaaslaste kitsasse ringi ning nautida elumõnusid mõõdukalt.


Epikuurluse tegi tuntuks rooma filosoof ja luuletaja Titus Carus Lucretius (95-52 e.Kr), kes sõnastas selle maailmavaate oma ladinakeelses poeemis Asjade loomusest (De rerum natura), eesmärgiga juurutada epikuurlus roomlaste kultuuripilti. Keskajal häbistati Epikurose õpetust kui antikristlust ja see suri peaaegu välja, kuid avastati 16. ja 17. sajandil uuesti ja sel oli tähelepanuväärne mõju nüüdisaegse teaduse ja humanismi sünnile.
17. sajandil hakati uuesti tundma huvi ka atomistika vastu üldisemalt. Teaduse areng pani aluse uuele, füüsilis-keemilsele atomistikale, mis erinevalt filosoofilisest antiikatomistikast tugines juba nende teaduste konkreetsetele eksperimentaalsetele tulemustele, antiikfilosoofide ”spekulatsioonid” said kindla tõestuse. Antiikatomistika seisukohad on paljuski aktuaalsed veel tänapäevalgi, mil paljud füüsikud ja matemaatikud otsivad ikka veel lihtsat ja elegantset teooriat, mille abil seletada meid ümbritsevat, praegu veel väga saladuslikku maailma.
Kui usaldada USA füüsikateoreetikut Richard Feynman`i (1918-1988), on atomistika meid maailma mõistmisel üsna tublisti aidanud:

”Kui mingis kataklüsmis peaks hävinema kogu meie teadus ja järeltulevatele põlvedele saaks jätta ainult ühe lause, siis missugune oleks see teade, mis kõige lühemal kujul annaks edasi tähtsaima, mis inimkonna poolt on saavutatud? Ma usun, et see oleks aatomihüpotees (või aatomite olemasolu või kuidas iganes seda ka ei nimetataks). See tähendab, et kõik asjad on tehtud aatomitest, väikestest osadest, mis on alalises liikumises, tõmbudes üksteise poole, kui nad on üksteisele parasjagu lähedal, kuid tõukudes üksteisest eemale, kui neid püütakse tihedalt kokku suruda. Kui lisada veidigi kujutlusvõimet ja mõttetööd, sisaldub sellessamas üheainsas lauses hiigelhulk informatsiooni maailma kohta.”


R:

http://plato.stanford.edu

http://www.wikipedia.org

http://www.xenodochy.org
Bertrand Russel ” Denker des Abendlandes”

Jaak Lõhmus ja Rein Veskimäe “Universumi mikromaailm”








Dostları ilə paylaş:


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2019
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə