Bryan o'hara

Mulda mittehariv köögiviljakasvatus

Terviklik mullatervise eest hoolitsemine suurendab saaki

BRYAN O'HARA

Viimase 20 ja enama aasta jooksul oleme oma Tobacco Roadi köögiviljakasvatusfarmis Connecticuti osariigis (USA) otsinud pidevalt võimalusi kultuuride ja mulla tervise ning elujõu parandamiseks. Köögivilja kasvatatakse ligikaudu 3 aakril (ca 1,2 ha), sellest pool on aastaringses kasutuses, teine pool aga talveperioodil kattekultuuri all. Külvikord on intensiivne ja saagikus kõrge, mis nõuab väga hoolikat mullatervisega tegelemist. Seda arvestades on aastate jooksul parandatud mulda ja antud hoolikalt valitud väetisi, bakterväetisi ja komposti. Eelnevate aastate jooksul hariti mulda üsna intensiivselt, mille tulemusel ei olnud muld sõmer ning kippus tekkima koorik, mistõttu oli vaja pidevat mehaanilist kobestamist. Mulla pealmine kiht kuivas seetõttu suveperioodil kiiresti ja seepärast oli vaja mulda niisutada. Samuti oli pidevalt probleeme mulla õhu-vee tasakaaluga. Harimine lõi tasakaalust välja ka mullamikroobid, sh seente-bakterite tasakaalu – taimede koeanalüüsid näitasid, et lämmastiku ja kaaliumi sisaldus oli kõrge, kuid kaltsiumi, magneesiumi ja fosfori sisaldus madal. Sellele viitas ka umbrohtumuse kiire kasv (võõrkakar) koos seenhaiguste levikuga. Mulla kahjustamise piiramiseks hakati aastate jooksul kasutama minimeeritud harimist, misjärel hakati mulda vaid kergelt külviks ette valmistama. Mulda mittehariva (no-till) tehnoloogia katsetamist alustati sellega, et hakati iga-aastaselt niitma vahekultuuri, misjärel külvati talikõrvits; samuti kasutati külvamiseks tihedat multši või külvati vahetult pärast multši eemaldamist. Kõik need mulda mitteharivad tehnoloogiad olid edukad vaid teatud määral, sest neid oli kiiresti laieneva tootmise tõttu keerukas rakendada, samuti tekitasid probleeme nälkjad. Vajasime selgelt paremat süsteemi.

Olukorra parandamisega kaasnes pidev mulla- ja koeanalüüside tegemine koos traditsiooniliste biodünaamiliste võtete kasutamisega. Lõplik tõuge täielikule mulda mitteharivale majandamisele üleminekuks tulenes Korea loodusliku põllumajanduse (Korean Natural Farming, KNF) soovitustest. KNF on peamiselt tuntud IMOde (Indigenous Microorganisms) ehk kohalikku päritolu mikroorganismide kasutamise poolest. IMOde puhul viiakse mulda metsast pärit väga aktiivsed organismid, peamiselt seened – harimine hävitaks need seened.
Me töötasime välja süsteemi, mis on osutunud üsna edukaks. Paranenud on taime- ja mullatervis ning saagikus on märkimisväärselt kõrgem. Meie kasutatav tehnoloogia hõlmab eelnenud kultuuri jäänuste purustamist, umbrohtude kontrolli all ja külvipinna umbrohuvaba hoidmist, sobivat väetamis- ja niisutussüsteemi, IMOde abil bioloogilise aktiivsuse ja mitmekesisuse suurendamist, kultuuride ja vahekultuuride külvamist. Põllud, kus seda süsteemi rakendati, olid üsna viljakad, pikaajalisi umbrohte esines vähe. Varasemalt esines palju üheaastasi umbrohte.
Vajadusel kasutame endiselt ka harimist, kui süsteemi lisandub uus põld: pöördadraga künd, ketaskultivaatoriga kultiveerimine, vagude ajamine, rullimine, vajadusel hanijalgkultivaatoriga harimine, kui on probleeme mitmeaastaste umbrohtudega nagu orashein. Pärast seda võib mulla stabiliseerimiseks külvata vahekultuuri. Kuna harimisriistadega põllule enam ei minda, on oluline, et enne mulda mittehariva tehnoloogia kasutuselevõttu oleks muld selleks korralikult ette valmistatud. Lühidalt tähendab see seda, et pikaajalised umbrohud tuleb täielikult eemaldada.
Külvipinna ettevalmistamiseks tuleb alustada olemasoleva taimkatte vähendamisega ehk niita. Kui tahame saada materjali, mis kiirelt komposteeruks, tuleks kasutada rootorniidukit, kui aeglast taimejäänuste lagunemist, siis lattniidukit. Kogujaga rootorniiduki kasutamisel on võimalik eemaldada umbrohuseemneid sisaldavad taimejäänused. Kui umbrohtumus on väike, suurendavad mullapinnale jäänud taimejäänused mullaviljakust ja mullapinda kattes väheneb umbrohuseemnete idanemine. Lattniidukiga on lihtsam niita pikemat taimemassi, ka on see soodsam kasulikele putukatele ja ämblikele. Kuigi meil on ka suuremaid traktoreid, eelistame kergekaalulist ja suurepärase manööverdamisvõimega BCS traktorit. Taimejäänuste töötlemiseks kasutame ka käsitsitööd matšeete, vikati ja sirbiga. Need tööriistad peavad olema väga teravad ja nendega kulub loomulikult oluliselt rohkem aega kui niidukiga, kuid mõnikord on nende kasutamine asjakohane. Üldiselt on umbrohte vähe, kuid enne niitmist lõikame noaga ära ja eemaldame seemnepead, madalakasvulised umbrohud juuritakse vajadusel välja ja eemaldatakse.

Solarisatsioon

Kui taimestik on niidetud, tegeldakse edasi juurtega. Maist septembrini kasutatakse selleks solarisatsiooni läbipaistva plastkattega. Läbipaistva plastkatte servad kindlustatakse liivakottidega umbes iga 20 jala (6 m) järel. Oluline on takistada õhu juurdepääsu, seega niidetakse taimik madalalt. Üks kuni kaks päikeselist päeva, ligikaudu 75 ⁰F (ca 24 ⁰C) ilmaga on enamasti piisav. Olenevalt tingimustest võib tulemuse saavutada ka madalama õhutemperatuuriga.
Solarisatsioon hävitab kiiresti kõik üheaastased taimed, mitmeaastaste taimede juured aga ei hävi nii kiirel solarisatsioonil, mistõttu need eemaldatakse käsitsi. Solarisatsiooniga saame 80 ⁰F (ca 27 ⁰C) õhutemperatuuri korral mulla pinnatemperatuuri 130 ⁰F (ca 54 ⁰C). Temperatuur langeb oluliselt 1 tolli (u 2,5 cm) sügavusel, mistõttu mullaelustikku kahjustatakse minimaalselt. Plastik eemaldatakse nii kiiresti kui võimalik, et vältida mulla kahjustamist. Plastikut tõstetakse suuremate alade katmiseks ümber, nt niidetakse veerand aakrit (ca 0,1 ha), solariseeritakse kaks päeva ja siis liigutakse järgmisele veerandaakrile ja viiakse plastik sinna. Jahedamatel kuudel, kui solarisatsioon on ebaefektiivne, kõblatakse juured laiade teravate kõblastega välja. Kasutame ka meetodit, kus pärast niitmist jäetakse juured mulda, mis kaetakse umbrohuvaba kompostiga, samuti kasutatakse juurte lämmatamiseks multši.
Kui eelnev taimkate on eemaldatud, on järgmiseks sammuks vajadusel umbrohuvaba komposti andmine. Komposti valmistamine on suhteliselt lihtne, seda kasutatakse umbrohuseemnete lämmatamiseks ja mullaelustiku toitmiseks. Kompost valmistatakse kõrge süsinikusisaldusega materjalist, et see oleks seenesõbralik, samuti sisaldab see palju räni ja teisi lisatud mineraale. Kasutatakse biodünaamilisi preparaate. Peamised koostisosad on: puidulaastud, veisesõnnik, umbrohuvabad farmijäätmed, kohaliku toiduettevõtte köögiviljajäätmed, lehed, vana saepuru, basaldijahu kohalikust karjäärist, savine muld ja mineraalid (kips, talk, kustutatud lubi, meresool, väävel, tsinksulfaat ning väheses koguses boori, molübdeeni ja koobaltit). Puidulaastude kõrge sisaldus, ca 40%, aitab suurel määral passiivselt hunnikut õhustada ja seega on vaja vähem segada.
Kompostihunnikuid segatakse mitmeid kordi ja viiakse põllule järel- või käsikäruga, laiemate vagude puhul ka otse pikapi kärust või sõnnikulaoturiga. Esimesel mulda mitteharivale tehnoloogiale ülemineku aastal laotasime komposti 1–2 tolli (ca 2,5–5 cm) paksuselt, praegu paneme enamasti poole tolli (ca 1,25 cm) paksuse kihi. Komposti kasutamine tagab kindlasti seemnete parema idanevuse. Suurem osa pinnast külvatakse hajuskülvina, mis tähendab, et komposti ei pea andma iga külviga. Pärast komposti andmist antakse mullapinnale sageli inokulante. Need on IMO kujul, metsamikroobidest talu ümbrusest. Tehnoloogia pärineb Korea loodusliku põllumajanduse juhendamterjalist, varem osteti seda Acres USAlt. Inokulant näeb välja nagu seeneniidistikurikas kompost ja aitab suurel määral soodustada seente ja mikroobide tegevust. Kompost ja inokulant on väga tundlikud läbikuivamise suhtes, mistõttu tuleb neid anda hoolikalt – enamasti päeva teises pooles, kohe järgneb külv, kastmine ja multšiga katmine. Inokulante antakse kastmisel ja lehekaudselt, sageli ei anta inokulante aga üldse – sõltub kultuurist ja inokulandi saadavusest.
Seeme külvatakse enamasti käsitsi pinnale. Ühtlase külvi saamiseks tuleb seda teha hoolikalt, arvutame välja vajaliku seemnekoguse pinnaühikule. Hajuskülv võimaldab pinnase maksimaalse taimkattega kaetuse, mis suurendab üldist fotosünteesi, aitab toita mullaelustikku, samuti suurendada saagikust ja suruda alla umbrohte.
Igal ajal saab teha segukülve, sest mullapind on üldiselt umbrohuvaba. See võimaldab kultuure segus kasvatada, mis on kasulik mullaelustikule, samuti soodne saagikusele. Ka istikud istutatakse peenrasse, enamasti pärast multšimist, mida kirjeldatakse allpool. Mõningaid kultuure kasvatatakse endiselt ridades, sel puhul kasutatakse külviettevalmistuseks kõplaid. Seejärel saab istutada käsitsilükatava istutusmasinaga või käsitsi. Eelnev kehtib valdavalt maisi ja ubade puhul.
Hajuskülv idaneb paremini, kui seda kergelt mullapinda segada. Selleks kasutame spetsiaalset isevalmistatud äket. Võib kasutada ka sirgete piidega reha, aga see on aeganõudvam ja vähemefektiivne. Mõnikord kasutatakse ka käsitsi lükatavat aiakobestit. Teinekord kasutame ka rulli, mis suurendab veelgi seemne-mulla kontakti. Enamasti kasutatakse rullimist pärast järgmist sammu – multšimist. Kogu protsess taimestiku niitmisest külvini toimub ühe-kahe päeva jooksul. Nii on võimalik saada suuremaid saake; kui muld on kasvava kultuuriga kaetud, elavneb ka mullabioloogia.
Multšimine ja niiskus

Kui seeme on mulda viidud, kaetakse see multšiga. See soodustab seemnete idanemist, vähendab umbrohtude idanemist, kaitseb komposti ja inokulanti ning pakub toitu mullaelustikule. Multš on purustatud hein, põhk, puidulaastud ja/või lehed.

Hein on soovitatavalt hilisest esmaniitest, mis väldib seemnete teket ja on rohkem karbonaatne materjal. Umbrohuseemnete ja madalama süsinikusisalduse tõttu on hein siiski kõige vähem soovitatav materjal.
Kasutatakse põhku, mis peab olema teraviljavaba; loomulikult peab nii hein kui põhk olema herbitsiidijääkide vaba. Purustatud lehed on veelgi parem materjal, kuna ei sisalda üldse umbrohuseemneid, on karbonaatsem ja kõige sobivam mulla toitmiseks. Seda on küll keerukam käsitseda. Lihtsam on see siis, kui lehed on kuivad. Märjad lehed kipuvad kleepuma ja lämmatama ja see ei soodusta idanemist. Mõnedel kultuuridel oleme edukalt kasutanud osaliselt lagunenud terveid lehti. Praegu kasutame enamasti põhu ja lehtede segu koos vähese purustatud puidulaastudega. Materjali tuleb õiges koguses hoolikalt laotada, et see kataks korralikult seemned, kultuuridele nagu kartul tuleb multši panna rohkem. Multš jahutab mulda, mis on kasulik suvel, kuid võib kasvu aeglustada jahedamal ajal. Oleme edukalt katsetanud ka umbes 30 cm pikkuse kõrrega heina niitega, mida kasutasime orasheina „väljapõletamiseks“ talikabatšokil.
Kohe pärast külvi või istutamist toimub kastmine. See aitab taimedel umbrohte alla suruda, säilitab komposti ja inokulanti. Võimalik on kasta ka enne multšimist, sest kuiva multši puhul on vaja oluliselt rohkem vett. Kõige parem on kastetud multš, mis säilitab hästi niiksust. Sageli on see ka ainus vajalik kastmine, kuna mulda mittehariv tehnoloogia ning multšimine parandab oluliselt mulla veemahutavust ja liikuvust. Kui kultuurile on vaja anda lisaväetist, saab ka seda kastmisega anda. Kasutame täiendavalt ka erikomposte ja lehtväetisi.
Umbrohutõrje

Harimata jätmisel on umbrohtude idanemine ja kasvutingimused ebasoodsamad. Selle tehnoloogiaga jäävad umbrohuseemned sügavale ja iga aastaga muutub olukord soodsamaks. Mõned umbrohud pääsevad siiski kasvama ja nendega tuleb tegeleda. Kuna kasutatakse multši ja hajuskülvi, pole kõplamine võimalik. Seega kasutame hambulist umbrohunuga, mille ostsime Johnny's Selected Seedsist. Kuigi – asja ajab ära ka terav praenuga. Umbrohi lõigatakse otse mullapinna alt. Noaga töötamine on üllatavalt kiire ja see ei häiri mulda.

Mitmeaastaste umbrohtude puhul peab eemaldama juured, kas käsitsi või umbrohujuurijaga. Kui umbrohi on seemet andma hakanud, eemaldatakse see põllult. Kuna mulda mittehariva süsteemi peamine keerukus seisneb mitmeaastastes umbrohtudes, tuleb nende eemaldamisega tõsiselt tegeleda. Mitmeaastased umbrohud ei kasva nii kiiresti kui üheaastased, mistõttu konkureerivad need kultuuriga vähem. Nende tugevus on aga visadus! Kanada ohakas, orashein ja kärnoblikas on praegu kõige levinumad umbrohud. Eelmisel aastal oli orasheina tõttu osaliselt vajalik osa ühest põllust harida. Mitmeaastased umbrohud ei talu üldiselt korralikku tõhusat harimist, mistõttu hoiame harimisriistad igaks juhuks valmis. Üldiselt on aga mullastruktuur sedavõrd paranenud, et paljud mitmeaastased umbrohud on võimalik lihtsalt välja tõmmata.
Nälkjad ja mullastruktuur

Teiseks võimalikuks probleemiks on nälkjad. Niisked olud ja palju jäätmeid soodustavad nälkjaid. Seepärast kastetakse hoolikalt, et muld/multš ei oleks märg pikema aja jooksul. Kasulikud on mitmed võtted põllu kuivemaks muutmiseks (kõrgemad peenrad, hea drenaaž, solarisatsioon laiemal alal). Vältida tuleks liigse lämmastiku andmisega kaasnevat liiglopsakat taimekasvu. Sobiva väetamisega tuleb kasvatada sitked, tugevad taimed. Lehtede tugevdamiseks võib anda äädikat, lahjendatuna 1:300 veega.

Üldiselt on süsteem oluliselt parandanud mullaorganismide bioloogilist aktiivsust ja mitmekesisust. Loomulikult on rohkem vihmausse, samuti on oluliselt paranenud mulla sõmerus. Mullaseened on aktiivsed, rohkelt on mütseeli ja seeni. Oluliselt on paranenud mulla veerežiim, sügavamatest mullakihtidest tuuakse vett üles, mis võimaldab hea mullaniiskuse kogu hooaja vältel. Samuti on parem mulla drenaaživõime.
Mulla õhustatus on paranenud, kuna õhk saab mullasõmerate vahel liikuda. Välditakse harimisega kaasnevat liigset hapnikuga rikastamist. Mullatemperatuur on palju stabiilsem, see püsib jahedam suveperioodil ja soojem talveperioodil. Mullastruktuuri ei rikuta harimisega, erosioonioht on vähenenud multši kasutamisega ja mulla pideva taimkatte all hoidmisega. Säilitatakse ja kasutatakse paremini ära ka toitaineid.
Oluliselt on vähenenud kahjurid ja haigused, sh kirbud kapsal, kaalika ja naeri juurekahjurid, kapsa mustmädanik ja porru lehehaigused. Kuigi mulda mittehariva süsteemiga on vaja rohkem mulda ette valmistada ja komposti teha, säästetakse üldiselt raha ja aega: saagikus on kõrgem, umbrohutõrjet on vaja oluliselt vähem, kasta vähem (tilkniisutust pole vaja), samuti on oluliselt vähem traktoritööd. Külvata ja istutada saab õigel ajal, sest muld pole kunagi „liiga märg“. Kõik see on kaasa toonud suuremad parema kvaliteediga saagid. Kultuurid on isegi maitsvamad ja magusamad, praaki on vähe, paranenud on hoiustamiskvaliteet ning ka tarbijad on meie toodangu paranemist märganud.
Süsteem on end meie farmis majanduslikult tõestanud, seda on edukalt hakanud kasutama ka teised piirkonna tootjad. Vähene mehhaniseeritus meelitab eelkõige algajaid. Saavad majandada ka need, kellel on vähe maad ja vähe algkapitali, mida investeerida. Aga tehnoloogia sobib ka suurematele pindadele. Mulda mittehariv majandamine on rohkem loodusega kooskõlas, mis on edukaks köögiviljakasvatuseks väga oluline.
Toimunud keskkonnamuutused on tinginud selle, et köögiviljakasvatus on keerukam kui 20–30 aastat tagasi. Ekstreemsed ilmaolud ja keskkonnamürgid on reaalsus. Oma piirkonnas oleme kokku puutunud happevihmadega ja muude vihmaga tulnud saasteainetega. See on kahjustanud meie muldade elustikku ja muutnud mulla toitainesidumisvõimet.
Selle tulemusel peavad inimesed nüüd muutma oma põllumajandust, et ellu jääda. Eesmärgiks on loodusega enam kooskõlas olev põllumajandus, sest vanad kurnavad tehnoloogiad enam hästi ei tööta.

Acres U.S.A., 2016, lk 32-36. Tõlkinud Argo Peepson.