Hermeneutika ja retseptiivne esteetika

Paul Ricoeur (1913- )

Viljakas ja mitmekülgne autor. Varasemad tööd Freudi ja psühhoanalüüsi kohta; “Interpretatsioonide konflikt. Tööd hermeneutikast” 1969. Metafoorile pühendatud tööde kogumik “Rule of Metaphore”. “Elav metafoor”, “Aeg ja narratiiv”, artiklite kogumik 80ndate lõpust “Tekstilt tegevusele”. “Interpretatsioonide konfliktis” Husserl, Heidegger, kasutab ka veel Freget, Wittgensteini, Peirce`i, Saussure`i, generatiivset grammatikat, Freudi, Levi-Straussi.

R. ei ole väitev nagu Heidegger, vaid esitab pigem küsimusi. Hermeneutika küsimustes lähtub Heideggerist. Seos olemise ja mõistmise vahel. Kuid R. väidab, et Heidegger oma ontoloogilises hermeneutikas läheb kõige otsemat teed, jättes tõstatamata ja vastamata terve rea küsimusi, näiteks: mil moel tunnetav subjekt võib mõista üht või teist teksti on asendatud küsimusega - mida kujutab endast see, kelle olemine tähendab mõistmist. Antud juhul hermeneutika lakkab olemast meetod, mis võiks kui võrdne võidelda loodusteaduslike meetoditega. Võttes omaks Heideggeri põhiideed, tunnistab R., et ta tahaks sama tulemuseni jõuda kaudset teed pidi. Mitte esialgsest mõistmisest, vaid ajaloolisest kui esmasest mõistmisest tulenevast mõistmisest lähtudes. Leida sellistes esmasest mõistmisest tulenevates mõistmise vormides neid tunnuseid, mis tõestavad viimaste tuletuslikku iseloomu.

Seega tuleb pöörduda sinna, kus mõistmine tegelikult toimub - keele juurde. Mõista kõigepealt Daseini (olemist) sellisena, nagu ta on konstitueeritud temas eneses ja siis uuesti tulla mõistmise kui olemise ühe vormi juurde. Just keeles tuleb otsida kinnitust sellele, et mõistmine on olemise vorm.

J. Habermas oma töös “Theorie des kommunikativen Handelns” (“Kommunikatiivse tegevuse teooria”), iseloomustades 20 sajandi filosoofia pöördumist lingvistikasse, üleminekut teadvuse filosoofialt keele filosoofiale, ütleb:

“Subjekti- objekti suhte analüüsi vahetab välja keele ja maailma vaheliste suhete analüüs. Maailma konstitueerimist ei omistata enam transtsendentaalsele subjektile, vaid grammatilistele struktuuridele, raskesti kontrollitavate tulemustega introspektsiooni vahetab välja lingvisti rekonstrueeriv tegevus”. Esiplaanile tuleb keele kommunikatiivne funktsioon, tõrjudes tahaplaanile keele representatiivse funktsiooni.

Töö kompositsioon on ringikujuline, lähtepunktiks on Heidegger, töö lõpuks jõuab jälle mõistmise ja olemise juurde. Teine oluline lähtepunkt on Husserli teadvuseanalüüs. Teose osad: “Olemine ja hermeneutika”, “Hermeneutika ja strukturalism”, “Hermeneutika ja psühhoanalüüs”, “Hermeneutika ja fenomenoloogia”. Võrdleb erinevaid hermeneutikaid. Püüab määratleda meetodite võimalused ja piirid ning arutleb, millised on võimalused erinevate meetodite sünteesiks. Heidegger jätab küsimata, mil moel tunnetav subjekt võib mõista teksti. Selle asemel küsib, mida kujutab endast see, kelle olemine tähendab mõistmist. Selle küsimusega lakkab hermeneutika olemast empiiriline meetod. Pöördumaks sinna, kus mõistmine toimub, tuleb pöörduda keele poole. Kuidas toimub mõistmine keele kaudu. Ricoeur jagab seisukohta, et mõistmine on alati ka enesemõistmine. Igasugune mõista püüdev analüüs on alati refleksiivne (enesekohane). Märke interpreteerides interpreteerib subjekt ka iseennast.

Eristab kolme plaani:

1. semantika. Kogu hermeneutilise välja telg, ühine element kõigis hermeneutikates, arusaam igasugusest mõttekonstruktsioonist kui mitmetähenduslikust. Mõttekonstruktsiooni olemus - näidata varjates. Keel on olemuselt sümboolne. Sümbol on tähenduslik struktuur, kus otsene, bukvalistlik tähendus tähendab ühtaegu kaudset, sekundaarset, allegoorilist, mis võib olla mõistetud ainult esimese kaudu. Interpretatsioon on varjatud mõtte ilmsikstegemine (seotud eksegeetilise hermeneutikaga). Sümbol ja interpretatsioon on omavahel seotud, interpretatsioon on võimalik seal, kus on mitmemõttelisus. Viimane saab nähtavaks ainult interpreteerides. Sümbolid on antud keele kaudu. Keel on sümbolite maailm. Kõneleva inimeseta pole mingit sümboolikat. Keelde tõlgitud unenägu on jutustatud unenägu. Iga interpretatsioon vaesestab sümbolit, asetab ta teatud raamidesse.

Sellepärast on vajalik arvestada kriteeriume, millede alusel see sümboli “lugemine” toimub. Religioosne hermeneutika lähtub pühaduse kriteeriumist, psühhoanalüüs otsib väljatõrjutud ihade jälgi, - ihade semantika; - otsib unes, neuroosides, kunstis, moraalis, religioonis aset leidvate kujutluste, afektide tähendust ja oma seisukohalt ta ei saagi seal muud leida – kui seda, mida otsib. Võrreldav diskursusega (Vormeinung)

Just “keele territooriumil” , ühisel territooriumil on lahendatav erinevate interpretatsioonide konflikt. See lähenemine on vastuolus nii Husserli ühetähenduslikkusega kui metakeele ideaalsete mudelitega ning dialoogis Wittgensteini õpetusega ja tänapäevase eksegeetikaga (R. Bultmann ja tema koolkond).

2. refleksiivne plaan. Seondub sellega, et igasugune tähenduslik süsteem vajab suhestumist olemisega. Väljumine keele suletusest viib Heideggeri juurde. Enesemõistmine on sealjuures vaheetapiks keele olemise mõistmisele. Refleksioon on ühtaegu märkide ja iseenese mõistmine. Sümboolse keele ja iseenese mõistmise sidumise kaudu väidab R andvat vastust hermeneutika sügavama olemuse kohta – enesemõistmine teise mõistmise kaudu. “Igasugune interpretatsioon seab omale eesmärgiks ületada vahemaa möödunud kultuuriajastu (kuhu kuulub tekst) ja interpretaatori vahel. Ületades selle vahemaa, muutudes teksti kaasaegseks, võib interpretaator enesele omistada selle teksti mõtte, ta tahab selle võõrast omaks teha: iseenese mõistmise laiendamist teostab ta teise mõistmise kaudu. Seega, ilmselt või varjatult, on hermeneutika iseenese mõistmine teise mõistmise kaudu.”

Husserli cogito kohta: kui me ühendame mitmetähenduslikkuse enesemõistmisega, muudame oluliselt ka cogito-probleemi. Küsimus, miks meie Isesus, mis meie interpretatsiooni suunab, tuleb meieni tagasi ainult kui interpretatsiooni resultaat. Cogito’l pole peeglifunktsiooni; ennast saab tunnetada välise kaudu. Dilthey järgi: ennast saab tunnetada elu objektivatsiooni kaudu. Hermeneutika peab olema kahekordselt kaudne, sest olemine tõestub ainult läbi elu dokumentide objektivatsioonide ja teadvus on valeteadvus. Kahemõttelisuse loogikat tuleb otsida refleksiivses mõtlemises eneses. See loogika ei saa olla enam formaalne vaid transtsendentaalne, ta kujuneb “võimalikkuse” tasandil juttu ei ole enam looduse objektiivsusest, vaid meie soovist olla. Hermeneutikale omane loogika - kahemõttelisuse loogika.

3. plaan: eksistentsiaalne. Tagasitulek olemise juurde.

Lebenswelt (Husserli termin). Elumaailm kui kogemus, mis eelneb Subjekti/Objekti suhtele. See idee on omal ajal mõjutanud eksistentsialistlikku filosoofiat. Klassikaline arusaam inimese fenomenist kui teadvusest on transformeeritud eksistentsiks, olemiseks. Eksistentsiaalne algsus. Siit edasi viib juba tee psühhoanalüüsi juurde. Tahe. Semantilise ja reflektiivse analüüsi ontoloogilised alused. Subjekti kui teadvuse kriitika. Jõuab psühhoanalüüsi juurde, mis just teadvuse kriitika kaudu tuleb ontoloogia, olemise probleemide manu.

Nartsissismi kriitika psühhoanalüüsis kui vale – võlts-Cogito kriitika. Mis viib tõdemuseni, et keel on juurdunud soovis-ihas, elulistes impulssides. Filosoof, kes on selle kooli läbinud, ei saa kõnelda subjektiivsusest kui mõtte allikast. Psühhoanalüüs räägib kaotatud objektidest, mis tuleb uuesti omandada, refleksiivne filosoofia peab kasutama seda avastust oma eesmärgil: tuleb kaotada “mina”, et see uuesti leida.

Peaks andma semantilise ja refleksiivse analüüsi ontoloogilised alused. Tähenduse ja iha kohta küsides tuleb psühhoanalüüs taas keele ja elu suhte manu. Mil moel tähenduste kord lülitub elu korda. Olemine kui soov ja pingutus - energia, dünamism. See on (fenomenoloogiaga võrreldes) regressiivne liikumine: mõttest ihani, subjektitaguse (või -eelse) mõtteni, subjekti arheoloogia. Fenomenoloogia liigub edasi tulevase tähenduse juurde. Iga figuur leiab enesele tähenduse selles, mis talle järgneb. See on progressiivne liikumine. Subjekti arheoloogia ja teleoloogia vastanduvad teineteisele. Nende aluspõhi on sama, nad alluvad samadele interpretatsiooniprintsiipidele, kuid liiguvad eri suundades. Hermeneutikas saab olemine iseendaks, omandades mõtte, mis asub algul temast väljaspool, näiteks tekstides, milles on objektiveeritud vaim. Kultuurimaailmas toimub lakkamatu interpretatsioon. Hermeneutika ülesanne ongi näidata, et olemine omandab sõna, mõtte, ainult kultuurimaailmas tekkivate tähenduste lakkamatu interpretatsiooni läbi. “Olemine saab iseendaks, s.t. küpseks olemiseks ainult olles omandanud selle mõtte, mis esialgu asub “väljaspool” - teostes, kultuurimälestistes, seadustes, - millistes on objektiviseeritud vaim”.

Vaid hermeneutika, mis tegeleb sümboolsete figuuridega, võib tõestada, et erinevad modaalsused on koondunud ühise probleemi ümber, - kõige rikkamad sümbolid ongi need, mis ühendavad erinevaid interpretatsioone, sealhulgas ka regressiivset ja progressiivset vektorit.

Toob näite piiblisümbolitest, millede kasutamine meie kultuuris toetub nende semantilisele rikkusele, see on tähistatu rikkus, mis aluseks uutele interpretatsioonidele.

Vaatame, mida eri meetodid hermeneutikale annavad.

1.Strukturalism ( Ricoeur kirjutas “ Interpretatsioonide konflikti” strukturalismi õitseajal).

Struktuur ja hermeneutika.

Lähtub ajaga seotud küsimusest: interpretatsiooni seos traditsiooniga. Traditsioon elab interpretatsioonis, s.t. on kaks aega: traditsiooni ja interpretatsiooni aeg.

R. räägib veel ka kolmandast: mõtte / tähenduse aeg: ”Aja koorem, mis tekkinud mõttest tuleneb”.

Selle uurimine viibki struktuurse semantika probleemide juurde. Sümbolis peidetud aeg. Müüt, mis sümboli suhtes on teisene, on juba möödunud aeg, jutustus.

Pakub lingvistilise maailmamõistmise mudeli, mis on rakendatav eri objektide uurimisel, milleks võivad olla näiteks kultuurinähtused.

Ricoeur lähtub strukturalismi puhul selle keskseist mõisteist: “keel” ja “kõne”. Väidab, et nende lahutamine F. de Saussure´i poolt on põhjustanud kriisi hermeneutikas, sest sellega on lahutatud ka protsess ja süsteem, sünkroonia ja diakroonia ning sünkroonia domineerib diakroonia üle.

Ricoeur väidab, et ta ei taha vastandada omavahel strukturalismi ja hermeneutikat, sest strukturalism on teaduslik ja hermeneutika filosoofiline distsipliin ja nende vahekord olevat teaduse ning filosoofia vahekord. Seega polevat vastanduseks mingit alust.

R. hindab struktuurset regulatsiooni, mida uurib strukturalism, kui inertsi, mis ei oma võimet interpretatsiooniks, traditsiooni loomiseks. See regulatsioon kui kompromiss korra ja väljast tulevate kaootiliste jõudude vahel.

Strukturalism on teadus, mis kirjeldab süsteeme. Kultuuri kui süsteemi kirjeldust strukturalismi abil pakub näiteks strukturaalantropoloogia.

R. uurib seda, kuidas lingvistilise strukturalismi meetodeid rakendada inimese kirjeldamisel. Püüab määratleda ka lingvistilise mudeli rakenduslikke piire. Siinkohal refereerib ta Claude Levi-Straussi teoseid “Strukturaalantropoloogia “ ja “Metsik mõtlemine”. Rõhutab, et L.-Str. vaatleb primitiivseid kultuure ja metslaste vaateid kui süsteeme. Selline lähenemine kirjeldab üldist koodi, korrelatsioone, opositsioone. Süsteeme kirjeldatakse erinevuste süsteemidena. Metslaste mõtlemine on mõtlemine, kus ei mõelda iseendast. R. toonitab, et strukturalism on üldse endast väljaspoole mõtlemine ja seega täiesti ebahermeneutiline. Süsteem hävitab subjekti. Tekib tootemlik illusioon, et süsteemi korrastatus on tähtsam kui sisu. Aga see “metslaste mõtlemine” pole ainuvõimalik mütoloogiline mõtlemine. Vastandmudeliks on “Vana Testamendi” teoloogia: mitte loetelud ja klassifikatsioonid, vaid esmasündmustest kõnelev müüt.

3 ajaloolisuse tüüpi (ajaloolisus, protsessuaalsus vastandub metslaste süsteemsusele).

1. Esmasündmuste varjatud aeg. (Heilige Geschichte)

2. Sündmuste interpretatsioon. Pühameeste kirja pandud. (Überlieferung)

3. Mõistmise ajaloolisus ehk hermeneutika. (Iisraeli identiteet)

[Ricoeuril on olemas ka uurimus “Kurjuse sümbolid”, kus ta toob välja 3 tähenduse astet või taset. Esiteks sümboolne -- kurjuse, patu tasand, teiseks müüdiline – jutustus pattulangemisest, kolmandaks mütoloogiline dogma – pärispatt.

sümbol - > müüt - > mütoloogia (dogma)

ehk liikumine varjatud ajalt toimunud ajale (sümbolilt dogmale). Mütologiseerides sümbolit traditsioon ammendab ennast ja taaselustub interpretatsioonis. Sümbolis on peidetud aeg ja müüt on sümboli jaoks sekundaare, möödunud aeg.]

Struktuurse analüüsi piirid. Milline koht on üldises tähendusteoorias üldisel korrelatsioonide teoorial. Strukturalism on õigustatud, kui ta oma piire tunnetab ja omaenese koodidesse ei takerdu. Lingvistilised seaduspärad suhestuvad samuti alateadvusega ja on mitterefleksiivsed. See pole Freudi impulsside ja ihade sümboleid loov alateadvus, vaid inertsem, sümboleid mitteloov, kategoriaalseid kombinatoorseid võimeid omav alateadvus. See ei ole otseselt subjektist lähtuv. Sellega on seotud strukturalism, mis arendab antirefleksiivset, antiidealistlikku, antifenomenoloogilist intellektualismi. Sellel mõistetasandil ei saa olla juttu hermeneutilisest ringist, mõistmise ja ajaloolisuse vahel ei saa olla otsest suhet. Suhe on objektiivne ega olene sellest, kes püüab mõista. Lingvistiline mudel on suunatud seoste väljaselgitamisele. Kas struktuuri väljaselgitamine võib viia hermeneutilisele mõistmisele? Hermeneutika on semantiline lähenemine, sümboolse mõistmine. Mõista püüdja asub ise selles semantilises väljas. Aga kas struktuurne mõistmine võib asuda väljaspool semantilist mõistmist? Ka Levi-Strauss leiab metslaste mõtlemises struktuursetele sarnasustele semantilisi analooge. Puhast koodi pole olemas, kood eeldab teatud sisude vastavust. (Müüt on Levi-Straussil nii keele kui kõne sfäär). Ei saa olla mõtte mõistmist ilma struktuuri mõistmiseta, sestap pole struktuurne mõistmine hermeneutilise mõistmise jaoks väljaspoolne.

Mis on mitmetähenduslikkuse kandja? Eelkõige tekst. Aga teksti mitmetähenduslikkus ei ole üksnes keele mitmetähenduslikkus, vaid teksti sümboolsus seostub mittekeelelise reaalsuse sümboolsuse, mitmemõttelisusega. Olemine kõneleb endast erineval moel.

Teksti tähendustasandid: leksikaalne semantika, struktuurne semantika, struktuur, sõna, sündmus (lausung, fraas, tekst).

Sõna kui diskursus. Otsib kohta keelestruktuuris, kus mitmetähenduslikkus tekib.

Leksikaalne semantika. Polüseemia – sõnade mitmetähenduslikkus. Ühel nimel mitu mõtet, tähistajal võib olla mitu tähistatavat. Selles suhtes puudub suhe esemesse. Polüseemia on oma olemuselt sünkroonne, diakrooniliselt tuleks välja, et nimi muudab oma mõtet. Mõtte väljaselgitamiseks ja konkreetse tähenduse leidmiseks on vaja konteksti. Teised semantilised tähendused hõljuvad sõna ümber kui realiseerumata võimalused. Kontekst on filter. Me moodustame mitmetähenduslikest sõnadest ühetähenduslikke fraase, aga fraasi tähendust ei saa taandada ühetähenduslikuks.

Keeleuniversumi avatus või suletus. Strukturalism suleb keeleuniversumi. Polüsemantilist tasandit saab interpreteerida vaid keelesiseselt ja sel pole midagi ühist eksegeesiga.

Struktuurne semantika. Greimasi seemide analüüs (seem on konstrukt, mis ühendab lekseeme hierarhilisel printsiibil). Ricoeuri järgi jääb Greimasi lähenemine lingvistiliseks ega ava keeleuniversumit, kuigi Greimas on metalingvistiline - semantika kannab siin metalingvistiliste operatsioonide käigus märke ühelt tasandilt teisele. Kuid need metalingvistilise tasandi struktuurid on olemuselt samad, mis lingvistilised.

Kuidas mõte lokaliseerub konteksti kaudu? Ricoeuri järgi interpretatsioon on keelesisene, kuigi erinevad semantilised seeriad võivad realiseeruda kujundites.

Toob Greimasi näite, fraasi “koer haugub”: kontekstiline potentsiaalsus “loom”, mis on ühine sõnadele “koer” ja “haugub”, lubab välistada “koera” tähendused, mis suunaks meid mitte looma, vaid mingi eseme juurde, mida selle sõnaga tähistada võiks, või inimese juurde (kontekst välistab mänguasja, inimese jmt. võimalused).

Kordus konteksti valikul tugevamini suunav.

Samas aga võib öelda , et kahemõttelisus diskursuses ei ole konteksti poolt taandatav ühetähenduslikkusele. Üheaegselt võivad realiseeruda erinevad semantilised seeriad.

Strukturalism loob mitmetähenduslikkuse, aga ei vasta hermeneutika küsimusele. Millal on strukturalism produktiivne? 1. Kui tegu on juba moodustunud, tardunud, enesesse sulgunud, surnud süsteemiga, 2. Kui on võimalus teostada elementide loetelu ja tuua välja nendevahelised suhted (mis olgu põhiliselt binaarsed – sellest lähtuvalt peaks olema võimalik välja selgitada nende opositsioonipaaride algebra ja kombinatoorika.)

Hermeneutikast rääkides ei saa piirduda lingvistilise universumiga, vaid me peame pürgima välja, elu, eseme juurde. Hermeneutika jaoks on tähtis küsimus keelest, mis kõneleb millestki. Filosoofia ülesanne on avada diskursus elule, sel ajal kui lingvistika, oma meetoditest lähtuvalt seda suleb.

Kõneluse kaudu muutub avatuks ka märkide eneste maailm. Kõnelemine toimub läbi lausungi (Benveniste, Chomsky jt). Kõnelejate jaoks on keel vahendaja, mille kaudu me väljendame ennast kui eset. Kõneakt, mille eesmärgiks on teatada midagi kellestki kellelegi, avab keeleuniversumi maailmale. Kõnelemine on akt, milles keel tahaks surra kui keel.

Hermeneutika seostub fraasi (lausungi) tasandiga. Fraasi tasandil teostub keele ja maailma suhe. Nimi- ja tegusõna suhe on nagu ruumi ja aja suhe. Fraasi elementaarstruktuur on maailma elementaarstruktuur. Fraas pole mitte semiootiline, vaid puhtsemantiline ühik.

Teoses “Tekst kui mudel: hermeneutiline mõistmine” tegeleb Ricoeur mõistmise, interpreteerimise ja seletamisega.

Mõistmine. (understanding, comprehension) Seotud igasuguste märgiliste väljenduste, psüühiliste eluväljenduste (Dilthey) mõistmisega, subjektiga.

Interpretatsioon. Ka eksegees (Auslegung, Dilthey). Seostub eelkõige spetsiifilise teksti, mitte niivõrd kõneldud sõna probleemidega.

kõneldu	kirjutatu
diskursus, kõneldud, kasutatud keel.
diskursus on keelesündmus.	keelekasutus
teade	lingvistilise kood
performance	competence (Chomsky)

Pöördub Benveniste`i poole, kes on keele ja diskursuse vahet kõige paremini näidanud.

Keelestruktuurid: foneemid, lekseemid (sõna)

Diskursuse struktuurid; fraas, lause (süntaks kuulub diskursuse sfääri)

Diskursuse teooria rajaneb lauseteoorial. 4 parameetrit:

diskursus	keel
rajaneb ajas, kindlas olevikus	ajaväline, diakrooniline süsteem
subjektsus (kes kõneleb)	keelel ei ole subjekti
kõneleb alati millestki	märgid viitavad sama süsteemi teistele märkidele
suhtlemine ja adresseeritus	süsteemi suletus

Kõik need reeglid konstitueerivadki keelesündmuse ehk diskursuse, milles märk naaseb reaalsuse juurde (keel on latentses olekus). Diskursus võib loomulikult olla ka kirjapandud.

diskursus väljendatuna kõnes	diskursus väljendatuna kirjas
lokutiivne kõneakt	lause oma struktuuri ja tähendusega
illokutiivne kõneakt	eksterioriseeritus e väljendatus
perlokutiivne kõneakt	selle jaoks on diskursus stiimul

Mõistmine peab hõlmama kõiki kolme tasandit. Kõnesituatsioonile on omane subjekti vahetu osalus. Subjekti sissekirjutamisel teksti ei pruugi autori kavatsus ja teksti tähendus kokku langeda. Seetõttu on kirjandusliku diskursuse mõistmine seotud riskiga. Teksti saatus ei piirdu autori elu horisondiga. Mida tekst nüüd väljendab on rohkem, kui autor arvab väljendavat. Tekst ja autor, kõneleja ja kõneldu on lahutatud, kirjandustekstis tekib oma tähenduslikkus, tekst nõrgestub, kaotades sideme autoriga, ainult interpretatsioon saab tähendusi sidudes diskursuse nõrkust ületada. Vahetus kõnesituatsioonis on adressandi ja adressaadi maailm ühine.

Ricoeur kasutab adjektiivi ‘ostentatiivne’, iseloomustamaks kõnesituatsiooni. võimalikud tõlkevariandid: väljakutsuv, demonstratiivne, suurustlev. Wittgensteinil ‘ostensiivne’ osutav suhe märgi ja eseme vahel vahetus suhtluses. Suuline dialoog toimub Umweltis, kirjutatu elab Weltis. Maailm tekstide kaudu on Welt, vahendatu. Kui me kõne kirja paneme, pikendame oma Umwelti Weltiks, sündmus väljub meie oma situatsioonist. Kirjutamine vabastab meid meie situatsiooni piiratusest. Tekstid avavad meie jaoks In-der-Welt-seini uued dimensioonid, millega me suulise kõne situatsioonis kokku ei puutu (lisandub Humboldti vaimus keele kaudu maailma omamine). Suuline kõne on enamasti adresseeritud kindlale kuulajale või kuulajate hulgale, kirjalik diskursus on avatud igaühele, kes lugeda oskab. Adresseeritud publikule, kes iseennast loob. Tekst on universaalne, suhtlemine ajaliselt piiramatu.

Kõnelevast olemisest

Teksti mudelit võib rakendada ka inimese sotsiaalse käitumise kirjeldamisel; konkreetset käitumist, tegu võib võrrelda kõneaktiga, diskursusega, seda võib interpreteerida nagu teksti (institutsionaliseeritud, kirjapandud ja ajalooks saanud käitumist muidugi samuti).

käitumine kui tekst.

konkreetne käitumine	kirjapandud käitumine
võrdluses kõneaktiga	ajalugu, objektivatsioon
kirja põletamine	põletamisest kirjutamine
kohtulik case kui kõneakt	seadustekogu kui keel, institutsionaliseeritud sotsiaalne käitumine
öeldu või kirjapandu kui tehtu	sotsiaalne norm
aktor või subjekt, kõneleja intentsioon	aktsioon, tegutsemine, kirjutatud tekst

Sotsiaalse aja ladestumine teeb inimeste teod institutsionaalseks, nende tegude tähendus ei seostu enam aktori taotlustega. Käitumine omandab tähenduse, mis on üle antud silmapilgu situatsioonist, emantsipeerub situatsiooni kontekstist (aktori Umweltist saab Welt.). Kogu see jutt käis interpreteerimise kohta, eelnenu taustal mõtestab Ricoeur ümber seletamise ja mõistmise. Diltheyst alates lahutatakse mõisted Erklären (seletamine), millega tegelevad loodusteadused ja mis seostub loodusega (Natur) ja Verstehen (mõistmine), millega tegelevad vaimuteadused ja mille objektiks on vaim (Geist). R. püüab Dilthey tekitatud dihhotoomiat ületada, nagu kirjutamise ja lugemise mudel seda eeldab. Vaadeldes teksti kui objektiivset, võime teda seletada (kui teksti ei käsitleta ainult subjektiivse vaimuväljendusena) – võimalus semantilise hermeneutika ületamiseks. Selleks on kaks teed:

1. Mõistmiselt seletamisele. Mõistmine pole üksnes autori intentsiooni manu naasmine, mõistmine ei saagi anda tulemust, ta on protsess. Mõistmise käigus me loome üha hüpoteese ja saame neile tekstist üha kinnitust, või ei saa. Sinngehalt (Husserli mõiste) – mõtte sisu. See on see, mida me mõistmise käigus kogu aeg konstrueerime. Me ei tee seda mitte ainult sellepärast, et keel on metafooriline, vaid eelkõige seepärast, et tekst on tervik, totaalne, selles on oma hierarhiad, primaarsed ja sekundaarsed struktuurid. Mõistmine on tsirkulaarne, osade seostamine omavahel ja nende suhestamine tervikuga. Tekst on unikaalne, kuid alati seostud ka suuna, meetodi, žanriga, s.t. ta kuulub konteksti. Tekst ei võrdu lausete lineaarse järgnevusega. Teksti mõtte konstrueerimine on seletamine, enda jaoks argumenteerimine, sellel on oma loogika, ebakindel, tõenäosuse loogika. Hermeneutiline ring pole ainult osa ja terviku paratamatu seos, vaid ka seletamise ja mõistmise dialektika. Subjektiivse ja objektiivse vahetumine argumentatsiooni käigus.

2. Seletuselt mõistmisele. Strukturaalne lähenemine on puhtseletuslik seoste ja funktsioonide eksplitseerimine. Objekti vaadeldakse kui suletud märgisüsteemi (keel, langue), sel ei näi hermeneutikaga pistmist olevat. Strukturalistid lahutasid keele ja kõne, protsessi ja süsteemi, aga nende mudel on rakendatav märgijärgnevusele, tekstidele. Näiteks Levi-Straussi müüdiuuringud. Strukturaalne uurimine ei saa toimuda semantikat välistades. Ricoeur paigutab struktuurse kirjelduse naiivse ja kriitilise interpretatsiooni vahele, nimetades seda lüliks, mis võimaldab seletamist ja mõistmist ühendada. Süvastruktuuride esiletoomine peaks avama tähenduslikud struktuurid.

Psühhoanalüüs kui hermeneutika. Nii psühhoanalüüs kui strukturalism vastanduvad fenomenoloogiale. Strukturalism kirjeldab süsteemi, mis on subjekti suhtes väline, kuid psühhoanalüüs vastandub teadusele. Psühhoanalüüs on tihedalt seotud praktikaga. Kuidas kirjeldada seda filosoofia keeles, kuidas vaadelda seda kui kultuuri analüüsi? Lähtepunkt: psühhoanalüüs seab teadvuse küsimärgi alla. Teadvuse mõiste kriis. Psühhoanalüüs näitab, et teadvus osutub valeteadvuseks. Situatsiooni võib võrrelda sellega, mida Platon kirjeldab “Sofistis”: Mitteolemisel on õigus eksistentsile. Küsimus teadvusest on sama ähmane kui küsimus teadvustamatust. Psühhoanalüüs tegeleb teadvuse mõiste ümbermõtestamisega, et teadvustamatu saaks selle “teiseks”. Freudi lähenemist psühholoogiale võib võrrelda Nietzsche lähenemisega filosoofiale või Marxi lähenemisega poliitökonoomiale. R. toob sisse ka Husserli teadvuse kontseptsiooni, oma refleksioonieelse temaatika.

Husserli subjekti- ja tunnetusteooria.

Intentsionaalsus. Mistahes teadvuse akt on alati suunatud millelegi - teadvuse intentsionaalsus, suunatus objektile. Võiks isegi öelda, et teadvus ongi intentsioon, kuivõrd mittesuunatud teadvusakte ei eksisteeri. Objekt, millele teadvus on suunatud, on teadvusakti osa, intentsionaalne objekt. Objekt on väline fenomen. Tundeline kaemus, kujutlus ja tunnetus loovad intentsionaalse objekti. Ta on kordumatu. Aga samas töötab ka vastupidine, eksemplariseerimine, universaalsuse taju. ‘Noees’ – teadvusakti suunatus objektile; ‘noeem’ – selles aktis antu. Noeetika – mõistuspärase tunnetuse õpetus. Kolmikjaotuseni intentsionaalne akt – noeem – objekt jõudis H. muide Frege kolmikjaotuse mõjul. R. järgi jääb Husserl ekslema noeesi ja noeemi ringi.

Cogito – kuna kõik tajutu on minu tajutu (nagu Descartes’il, kes seadis kahtluse alla kõik, välja arvatud oma mõtlemise), kasutas H. D-i kuulsakssaanud väljendit. D-le heidab Husserl ette just nimelt seda, et D. pole avastanud aktide intentsionaalsust (ma mõtlen, järelikult mõtlen millegi üle) ega saanud aru sellest, et maailm konstitueeritakse “mina” poolt, s.t. D. ei küündinud puhta transtsendentaalse egoni, tema mõtlev ‘mina’ hõlmas implitsiitselt maailma olemasolemist.

Fenomenoloogiline reduktsioon: mehhanism, mille kaudu Husserl püüab jõuda objekti konstitueerijani, puhta egoni. Hoiduda kõnelemast sellest, mille olemasolust ei olda kindlad, ja siis vaadata, mis sulgudesse jäi. Sulgude taha jäävad kaemuse kaudu saadud andmed (empiiriline informatsioon looduse, ajaloo, sootsiumi kohta, ka minu empiiriline ego, mis kuulub välisesse maailma). Alles jäi minu kahtlus ja mina ise, teadvusakti eelne. Mina eksisteerin kui kahtleja. See ei ole psühhofüsioloogiline eksistents, millest enne sulgude taha kandmist aimugi ei olnud. Transtsendentaalne ego, mis omab apodiktilist (vaieldamatut) eksistentsi. Kriitikute jaoks peitub siin solipsismi oht, (ettekujutus, et maailm (kõik peale minu) on minu ettekujutus). Fenomenoloogia on transtsendentaalse teadvuse kirjeldus ja õpetus intentsionaalsete objektide konstitueerimisest. Sellest vaatepunktist saadud maailm on subjekti poolt konstitueeritud ja tugevasti tsentreeritud. Ricoeuri järgi on fenomenoloogia subjektikeskne õpetus. Kuidas enesesse suletud subjekt suhestub teistega? Husserlil on intersubjektiivne maailm, monaadide ühendus, iga monaad on enesesse tsentreeritud, iga subjekti jaoks on tema transtsendentne ego antud vahetult. Suhtlemine raskendatud, teistega lävida saab vahendatud kujul sõnade ja käitumise kaudu. Vahendatuse käsitlus on oluline, sest teised on perifeersed, me tunnetame neid analoogia põhjal. Inimese ja objektide maailma vahel haigutab kuristik. Looduse ja sootsiumi vahel intersubjektiivsus. Intersubjektiivne maailm on rangelt tsentreeritud, asetseb kontsentriliselt minu ümber, kõige lähemal on minu Lebenswelt (Heideggeril Dasein).

Järjestus: intentsionaalne akt, cogito, reduktsioon ja intersubjektiivsus moodustavad tervikliku maailmakirjelduse jada.

Husserl tõstatas ‘eelantu’ küsimuse, aga see ei ole ‘teadvustamatu’, nagu Freud seda käsitleb. Kuidas see on seotud sümboolse maailmaga? Ricoeur läheneb sümboolsuse kaudu. Freudi ‘impulss’ saab olla edastatud ainult kujutluse näol. Kui impulss ei väljenduks afektina, jääks ta meile tunnetamatuks. Psühhoanalüüs muudab teadvustamatu tunnetamatuks. Samas on teadvustamatu tunnetatav oma representatsioonide ehk kujutluste kaudu. Teadvustamatu ilmutab end kujutluste, unenägude ja muu taolisena. Tajume seda, aga saame aru, et see on tunnetamatu. Impulss jääb tunnetamatuks ka siis, kui unenägu on ära seletatud. Analüüsi käigus vaadeldud faktid omavad tähendust teise jaoks, tunnistava teadvuse jaoks, kes oskab kujutlustes impulsse näha. Ricoeur: teadvustamatu kui hermeneutika objekt on olemuselt teise poolt konstitueeritud ja üksikteadvus pole võimeline seda tegema. Teadvustamatu on konstitueeritud hermeneutiliste võtetega. Teine näeb seda, mida kujutluse kandja ei näe. Teadvustamatusse ei saa projitseerida mingit lõplikku mõtet, teadvustamatu ei mõtle. Pärast Freudi ei saa teadvust enam käsitleda nagu varem. Teadvus lakkas olemast objektiivsete konstruktsioonide läte, nüüd on ta ülesanne. Enne Freudi oli Bewußtsein (teadlik olema), pärast Freudi on Bewußtwerden (teadlikuks saama). Teadlikkus kui protsess. Võrdleb psühhoanalüüsi ja fenomenoloogia meetodeid teadvusele lähenemisel. Psühhoanalüüs liigub antult alguse või lätte suunas, see on regressiivne hermeneutika. Teadvustamatu on allikas, genees, algkord, see, millest tulenevad kujutlused, sümbolid. Psühhoanalüüs on öö hermeneutika. Fenomenoloogia on teadvuse hermeneutika, progressiivne meetod, järgnevate figuurida ja tähenduste mõtestamine. Teadvus liigub lõppkorra poole. Nõnda võib fenomenoloogiat nimetada päeva hermeneutikaks.

Poliitikanähtusi saab seletada läbi vaimufenomenoloogia ja läbi libiido. Ükski vaimufenomenoloogiline figuur pole libiidoliku aluseta. Freudi karismaatilise juhi interpretatsioon läbi homoseksuaalse on õige, aga seotud ka vaimuga. Agressiivsus on sotsiaalne, aga selle taga on ka surmatung. Interpretatsioon on kahetine, ka sümbolid duaalse loomuga. Pidev tagasiminek lapsepõlve, individuaalse ja ühiskonna arengu parallelism. Sümbolid on nii regressiivsed kui uusi tähendusi loovad. Sophoklese “Oidipus”: ühtaegu on võimalik nii Hegeli fenomenoloogiline interpretatsioon – tõe tragöödia valitseja kohta. Teisalt Oidipuse kompleksi kaudu. Need kaks lähenemist on tegelikult lahutamatud, Oidipus ei koosne kahest poolest, vaid tervikut saab näha erinevatest vaatepunktidest. Psühhoanalüüsi võib vaadelda kui kultuurihermeneutikat (“Ühe illusiooni tulevik”, “Teispool naudinguprintsiipi” ja “Dostojevski ja isatapp”).

Psühhoanalüüs ja esteetika. Kultuur kui impulsside taltsutamine.

Freudi jaoks ei ole esteetiline nauding neurootiline kompleks. Kunst paneb meid häbita nautima ka meie enese fantasme, unenägu viib meid tagasi lapsepõlve lätte manu. Kunstiteos viib meid edasi, kunstini, kunstnikust enesest mööda. (Autori loodu pole puhtalt sublimatsioon, autori impulssidest lähtuv.) Teos ei ole autori lahendamata konfliktide sümbol. (Freud kirjeldab Leonardo da Vinci emakaotust ja emaotsingut Mona Lisa foonil, maalis ei taasloo Leonardo oma mälestust emast, vaid loob mälestuse kui kunstiteose, just sellepärast ütles Freud, et Leonardo ütleb kunsti abil lahti oma ebanormaalselt arenenud tundest ja ületab selle. Kunstiteos on nii sümptoom kui paranemine.). Freudi puhul on Ricoeurile oluline, et Freud ei tegele niivõrd ihade, libiido jne-ga, vaid nende ja kultuurimaailma konfliktiga. Kui konfliktid, mis seonduvad isaga, emaga, autoriteetidega, imperatiividega, keeldudega. Mida võiks tähistada kui iha ja kultuuri kokkupuutepunkti, see kokkupuutepunkt kui kultuuri ja iha vahel asuv ruum.

Freudi õpetus viib välja suhtlemise ehk märgilise kommunikatsiooni juurde, sõnalise väljenduse saanud impulsse (iha) saab interpreteerida, seega väljub psühhoanalüüsi praktika meditsiini raamest ja läheneb kultuurile. See tõstab psühhoanalüüsi välja loodusteaduste seast ja ka semioloogiast. R. järgi meenutavad psühhoanalüüsitavad märgid keelt, kuid ei ole keel. Kujutlus impulsist ei ole semiootiline (verbaliseerituna on kujutlus juba tõlge). R. argumenteerib läbi Benveniste`i, kes on unenägude kohta öelnud, et nende mehhanism on eellingvistiline või lingvistikaväline. R. lisab, et unenäod on ka lingvistikaülesed. Vorstellung ei ole lingvistiline, see on mõttetegevus, millele impulss loovutab oma volitused ja mis pole ei bioloogiline ega semioloogiline. Freudi arvestades tuleb ümber vaadata kogu teadvuse problemaatika Bewußtwerdeni vaimus.

On olemas kahesugust filosofeerimist: 1. Refleksiivne, subjektikeskne, 2. Empiiriline, viitab tõele ilma subjektita. Nii psühhoanalüüs kui strukturalism vastanduvad refleksiivsele filosoofiale. Strukturalism on väljakutse refleksiivsele filosoofiale, sest tähendus ei seostu enam subjektiga, märgisüsteem on subjekti suhtes väline, eelneb kõnelevale subjektile (Husserli jaoks oli subjekt tähenduse kandja). Psühhoanalüüs on antifenomenoloogia.

See ongi interpretatsioonide konflikt.

Subjektikesksus kulgeb läbi Sokratese, Augustinuse, Kanti, Fichte. Kus on väljapääs? Tagasi kõneleva subjekti juurde, kes nõuab teist (ja on kirjeldatav ka psühhoanalüüsi kaudu). Keel leiab kontakti maailmaga, olemine on kõnelev olemine (Heidegger). Teos “Aeg ja narratiiv” käsitleb jutustust kui ajalugu, narratiivi rolli kultuuris, narratiivi ilukirjanduses (intriig, faabula), narratiivi struktuuri.