Hermeneutika ja retseptiivne esteetika

Divinatsioon - ennetav intuitiivne terviku mõistmine, etteaimamine, “selgeltnägemine”.

Hermeneutilise ringi formuleerimine on tihedalt seotud saksa valgustajate vaadetega (Lessing, Herder) ja romantikutega nagu Fr.Schlegel.

Omakorda viib romantikutelt ja SCH-lt see psühholoogilise hermeneutika liin Schopenhauerini

Tõlgendamine e. mõistmine on antud kõne ajalooline, divinatoorne objektiivne ja subjektiivne rekonstrueerimine.

Mõistmise reeglid:

1) Psühholoogiline tõlgendamine alaku teemast, üldisest ülevaatest.

2) tuleb rakendada hermeneutilist ringi

3) stiili täielik mõistmine – stiil peegeldab ka autori mõtteviisi

4) autori ja tõlgendaja positsioonide võrdsustamine – täpsete teadmiste omandamine ajastu kohta (ajastutel on oma nägu)

5) divinatsiooni ja võrdluse rakendamine: uurija peab tõusma autori tasandile, olema temaga kongeniaalne.

Kritiseerida on mõista autorit paremini, kui too end ise mõistab.

Wilhelm Dilthey (1833-1911)

“Sissejuhatus vaimuteadustesse” (“Einleitung in die Geistenswissenschaften” 1883), “Hermeneutika teke” (“Die Einleitung in die hermeneutik” 1900), “Poeetilise kujutlusvõime jõud. Poeetika alused” (“Die Einbildungskraft des Dichters. Bausteine für eine Poetik”)

Dilthey tegevus langeb positivismi võidukäigu ajale, mil toimus teadusliku mõtteviisi pealetung, loodusteadused tahtsid üle võtta ka vaimuteaduste positsioonid – need, mis kuulusid varem metafüüsikale. Metafüüsikast sai kateedrifilosoofia, tühi õpetus kausaalsusest ja substantsist. Teadus pidi hakkama valitsema elu üle. Samal ajal süvenes skepsis ja traagiline elutunnetus, vaimu nõutus iseenese suhtes. Ei metafüüsiline ega loodusteaduslik lähenemine suutnud anda vastuseid inimtunnetuse probleemidele; tekkis neile vastanduv elu filosoofia (Nietzsche, Schopenhauer), inimtunnetuse probleemidega tegelesid kunst ja muusika (Wagner, Tolstoi, Maeterlinck), kunsti probleemid olid ka elu probleemid. ‘Elu’ muutus klassikalise idealistliku filosoofia kriitika ja hermeneutika põhimõisteks: Leben, Erleben (läbielamine).

Traditsiooniline filosoofia on alati piiratud, elufilosoofia püüab haarata tervikut, traditsioonilise filosoofia süsteemid konkureerivad üksteisega ja lähtuvad alati mingilt kindlalt hinnanguliselt seisukohalt, saksa idealism opereerib ‘puhta mõistusega’, tunnetava subjekti soontes voolab mõistuse lahjendatud mahl mõttetegevuse kujul. Puhta kujutluse jaoks jääb maailm alati fenomeniks, mis eksisteerib inimesest väljaspool temast sõltumata. Meie terviklikkuse suhtes jääb traditsiooniline filosoofia objektiivselt väljaspoolseks. Konkureerivad õpetused, mis peavad loodust domineerivaks vaimu üle (positivism), või vastupidi (idealism). Dilthey püüab luua õpetust, mis seda vastuolu ei sisalda. Kuid loodust ja vaimu ei saa kirjeldada samade meetoditega. Looduses valitsevad seaduspärasused, mida saab kirjeldada ratsionaalselt; vaimu, individuaalsust ja kordumatust ei saa käsitleda loogiliselt. Sellist mõttekäiku võib pidada mässuks D. kaasajal valitsenud filosoofiadiskursuse vastu.

Elufilosoofia objektiks Dilthey järgi on ‘elu ühik’, elementaarmõiste, tähendab psühhofüüsilist indiviidi. Igaüks neist on terve maailm, mida ei saa võrrelda molekuli, loodusteaduste elementaarühikuga. Kui iseseisev see eluühik ka poleks, esineb ta alati kontekstis, on ümbrusest tingitud. Tema individuaalsus saab ilmneda vaid tema suhetes teistega (vt Leibnizi monaadideõpetust). Ühiskond koosneb indiviididest, igaühes peegelduvad ühiskonna jooned. Nii on see ka igas kirjandusteoses, indiviidi vaimses ilmas. Üksiku inimese, tema loomingu kaudu mõistame ajastut, ajastu kaudu indiviidi (hermeneutiline ring). Mis on vaimuteaduste objekt ehk ese (Ding)? Selleks võib olla ükskõik milline elunähtus vms. milles vaim on end objektiveerinud.

Elu objektivatsioon: elu objektivatsioonid on sfäär, mille inimene leiab end viibivat sündimisest alates. Keskse eluobjektivatsioonina tõstab D. esile keelt (seda hilisemates töödes), siia kuuluvad ka tavad, moraal, elustiil, kunst, religioon, filosoofia. Dilthey vastandub ses küsimuses Hegeli seisukohale, kes konstrueeris oma objektiivse vaimu mõiste metafüüsiliselt, lähtudes üldisest mõistuslikust tahtest; D. lähtub elu tegelikkusest, antust, milles toimib hingelise seose totaalsus.

Toimeseos (Wirkungszusammenhang) – põhineb läbielamise ja mõistmise suhtel. Indiviid on suhtesüsteemi kandja elades ühiskonnas, olles sellega seotud ja sellest mõjutatud ning mõjustades selle kujunemist. Et mõjutusseosed on ajalooliselt muutuvad, siis ei eksisteeri D. j. ka mingeid absoluutselt kehtivaid väärtusi. Toimeseos vaimuteadustes erineb tavapärasest põhjus-tagajärg seosest, mis esineb loodusteadustes. Toimeseostena interpreteerib D. ka erinevaid ühiskondlikke institutsioone ja inimühendusi, nt. epohhi ja ajastu mõisteid, mille kaudu D. järgi ei tule luua ajaloo välist jaotust, vaid nad peavad välja kasvama antud ajal elanud inimeste ühistest väärtushinnanguist, eesmärgiseadeist ja ühisest eluhorisondist, mis ühendab ja piiritleb antud ajastut; sellest piiritlusest tuleneb, et iga epohh on suhteliselt iseendasse suletud ning peab saama iseenda kaudu mõistetud. Ajastu mõistmine endasse tsentreeritud tervikutena peab võimaldama ajastu sisemise struktuuri mõistmiseks neile üle kanda hermeneutilise ringi osa ja terviku sõltuvust =>

vaimse ühiku tsentreeritus. (Teosest “Ajaloolise maailma ülesehitus vaimuteadustes” 1910)

Dilthey eristab selgelt loodus- ja vaimuteadusi (filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia), rajab oma kontseptsiooni: kirjeldav psühholoogia (kogu varasema psühholoogia kriitika; D. järgi on see loodusteaduste hüpnoosi all). Varasem, seletav psühholoogia seletas, otsis kausaalsust, sellele peab vastanduma sügav mõistmine (Verstehen), tõlgendus, interpretatsioon, viimaseid mõisteid kasutab sünonüümidena, sest inimene on mõistatus (Rätzel), mida saab lahendada intuitsiooni, loomingulise inspiratsiooni kaudu.

Seletav psühholoogia	Põhjendav (lahtiharutav) psühholoogia
otsib kausaalsust, tingitust	kindlat meetodit ja mõisteaparatuuri pole
liigub üksikult üldisele	liigub üldiselt tervikult üksikjuhtumi, hingelise kogemuse (Erleben) poole
alustab hüpoteesist	vaimuelu terviklust ei saa seletada, seda tuleb mõista
tegeleb inimpsüühika elementaarsete ja triviaalsete protsesside, mitte kõrgemate vaimuväljendustega	vaimne osadus