Filosoofia mäÄratlemisest. Aristotelese filosoofiamäÄratlus
Yüklə 258,8 Kb.
|
ARISTOTELESE FILOSOOFIAMÄÄRATLUS. Fil. koosneb kahest kreeka keelsest sõnast: phileo - armastan ; sophia - tarkus, st. tarkusearmastus. Filosoofia kujunes Vana-Kreekas 7.-6. saj e.m.a. Termini fil. võttis esimesena kasutusele Herodotas 6. saj. enne Kristust. Tõelised filosoofid ei pidanud end mitte tarkadeks vaid tarkuse armastajateks. Nad otsisid tarkust mitte inimestest, vaid kosmosest, st. logos kuulus eelkõige kosmosele ja kui in. suutis seda häält või kosmost tabada, siis võis ta arusaamisele jõuda. Fil. mõistet on ajaloos mitmeti käsitatud. Näiteks Platon võrdsustas fil. teadusega. Fil. ülesannet selle sõna kõige kitsamas tähenduses nägi ta kogu oleva kõigi üldisemas tunnetamises. Stoikud ja epikuurlased rõhutasud fil. praktilist tähendust, seda, et fil. peab kaasa aitama elu kujundamisele. Epikuros arvas, et selle filosoofi sõnad pole midagi väärt, kes ei suuda inimest aidata. Keskajal allutati fil. teoloogiale, mida peeti kõrgeimaks tunnetusvormiks. Fil. põhiülesandeks sai pühakirja tõlgendamine. Uusajal orienteerus fil. teadusele. Kantile oli fil. aprioorsete mõistete tunnetamine, Hegelile aga teadus absoluutsest vaimust, iseendast mõtlevast ideest ja teadvast tõest. Alates 19. saj keskpaigast tunti üha vähem huvi selle vastu, mis on filosoofia. Osa filosoofe mõtestasid inimese psüühilisi üleelamisi ja hirme kaasaja tsiviliseeritud maailmas (irratsionalism), teised huvitusid vaid teaduse loogika ja metodoloogia küsimustest (positivism). Filosoofia aine mõistmises pole kunagi olnud täielikku üksmeelt. Igal ajastul on fil. püüdnud tunnetada üleüldist, jäävat, lõpmatut. Filosoofiat on peetud olemisõpetuseks, teooriaks, teaduseks, eriliseks maailmavaateks; ja vastupidi, mitte olemise, vaid tunnetuse õpetuseks, mitte teooriaks, vaid eriliseks funktsionaalseks intellektuaalseks tegevuseks, mis pole teadus ega maailmavaade. Fil.-le on iidsetest aegadest olnud iseloomulik õpetuste paljusus ja seisukohtade vastandlikkus, kuid on ka põhiprobleemid, mida mõtteteadus on käsitanud ja käsitab. Nendeks on eelkõige: * maailma üleüldised alusprintsiibid, seaduspärasused; * inimese koht ja võimalused maailmas, tema põhiväärtused; * olemise (looduse, mateeria) ja mõtlemise (vaimu, teadvuse) vahekorra paljud aspektid. Võib öelda, et fil.-l on kolm põhifunktsiooni. Esiteks ontoloogia e. olemisõpetus (mis on maailm? mis on jumal?), teiseks gnoseoloogia (kr. gnosis - teadmine, logos - õpetus/ kas maailm on tunnetatav? kuidas tõde tunnetada?) ja kolmandaks aksioloogia (kr. akios - väärtuslik/ kuidas jõuda õnne ja vabaduseni?) Ontoloogia ja gnoseoloogia moodustavad teoreetilise, aksioloogia aga praktilise filosoofia.
Põhjuse liigid: 1) materiaalne põhjus- causa materialis 2) vormpõhjus- causa formalis 3) tegevpõhjus- causa efficiens 4) eesmärk-e. lõpp-põhjus- causa finalis (mõistuse tähtsaim printsiip. Hõlmab kõiki teisi)
1) inimese maailm (subjekt) 2) esemete maailm (objekt) 3) Maa - kahte eelmist ühtseks siduv maailm 4) Kosmos - kõiki kolme hõlmav maailm. Seesmine korrastatus, kooskõla. Loodus(kui physis) paljastab ennast ise, kui in. oskab elada loodusega kooskõlas. Kosmose mõistmine oli antiikfilosoofidele eelduseks kõige muu mõistmiseks. Uusajal eksisteerib ainult üks maailm - inimese maailm ja see on saadud vaatluse kaudu - teaduslik maailmapilt. Logosesse kuulub ainult see, mis ON. See, mis ei ole, ei kuulu (nt. unenägu, fiktsioon, kujutlus), sest need ei kuulu neliühtsusesse. 2. FILOSOOFIA JA TEADUSE VAHEKORD.
Fil. on nii tihedalt seotud tervikliku maailmavaate loomisega, et vahel on teda nimetatud teaduseks maailmavaatest. Algul Antiik-Kreekas (6.saj. e.m.a.) huvitas filosoofe maailm, kui tervik. Alates Sokratesest on huvi keskpunktiks eelkõige inimene. Fil. jaguneb: 1) teoreetiline fil. 2) praktiline fil. - eetika Fil. tõusuperioodidel on käsitletud neid koos, langusperioodidel eelkõige eetikat. Hiljem hakkasid fil.-st eralduma üksikud konkreetsed distsipliinid (astronoomia, füüsika, eetika). Arvatakse, et fil.-l ei jäägi järele enam ühtki uurimisainet, kui kõik eralduvad. Öeldakse, et fil. on “eikellegimaa” teaduse ja religiooni vahel. Küsimusele, mis on teadus, saab vastata ainult fil.-st vaatepunktist. Mõned arvavad, et teadust ei eksisteerinud üldse enne 17.saj. ja tekkis seoses Galilei - Newtoni mehaanikaga, maailma matematiseerimisega. Mõned arvavad aga, et ka antiikajal oli teadus olemas. Vihalemm: teadus tekkis alles uusaja Euroopas (so. täpisteadus). Sel juhul tuleb rangelt eristada filosoofiat ja teadust (Vihalemm: muu peale täpisteaduse pole teadus). Juba Kant eristas fil.-t ja teadust. Tema järgi tegeleb teadus meelte ja aru tasandil, inimese probleemid jäävad arusaamatuks; filosoofia tegeleb eetika, ilu jms., st. inimestega seonduvaga, teaduse probleemid jäävad arusaamatuks. 20.saj. ollakse sellega nõus, et fil. pole teadus (nagu matem. jms.). Fil. võib teadmistega tegeleda küll, kuid so. teaduse kriitika, näitab teadlastele, millistest algetest teadlane lähtub teadusfil. Mõned filosoofid kritiseerivad täpisteadust - seda pole tarvis; teised pooldavad.Täppisteadus hakkab kaotama oma tähtsust, fil. juurde võitma (peale 300.a.) Teaduse ülesanne on kindlaks teha, mida maailmaga, kui materjaliga peale hakata (täppisteadus). Kuid teadus hakkab end ammendama. Viimased 300 aastat pole teadus pidanud end tõestama, on olnud esikohal; fil. on pidanud end õigustama. (Aristotelese mõtteviis hakkab au sisse tõusma, Platoni oma langema.)
Maailma terviklikus on tema materiaalsuses. Kõik maailmas leiduvad esemed ja nähtused kujutavad endast liikuva mateeria mitmesuguseid liike või omadusi. Maailmas pole midagi niisugust, mis ei kujutaks endast mateeria konkreetset vormi, tema omadust või omaduste ja vastastikuste seoste avaldust. Maailma ühtsus väljendub esemete ja nähtuste universaalses seoses. St. kõikidel mateeria liikidel on sellised universaalsed atribuudid nagu liikumine, ruum, aeg, isearenemise võime jt. Ka selles, et on olemas olemise üldised seaduspärasused, mis toimivad mateeria strukturilise organisatsiooni kõikidel astmetel. Kuid maailma terviklikust ei tohi mõista kui olemasoleva lihtsat lõputut kordumist ja kõige allumist ühesugustele spetsiifilistel seadustele. Looduses eksisteerib arvutu hulk mateeria kvalitatiivselt erinevaid astmeid, kusjuures igal astmel on mateerial erinevad omadused ja ehitus ning ta allub erinevatele liikumisseadustele. Mateeria astmeteks, mis vastavad erinevatele mastaapidele on aatomituumad ja elementaarosakesed, aatomid ja molekulid, makroskoopilised kehad, mitmesuguse suurusega kosmilised süsteemid. Loodusnähtuste kvantitatiivne ja kvalitatiivne mitmekesisus ei ole ületamatuks takistuseks nende usaldusväärsel tunnetamisel. Tuginedes loodusnähtuste ühtsusele, mateeria liikumise üldiste omaduste ja seaduspärasuste olemasolule, avastab inimmõistus igas lõplikus nähtuses lõpmatuse elemente, igas mööduvas nähtuses - igavest. Kuigi füüsilisi objekte mis asuvad maailmas näitavad meile meie meeled, ei sõltu nende olemasolu sellest, kas me neid tajume. Kant kästiles maailma terviklikkust järgnevalt: Näide puhta mõistuse ideest, mis suurendab meie kogemusmaailma ühtsust ja tema üldist väljanägemist, on idee maailmast tervikuna. Nagu me oleme näinud ei saa maailm väljaspoolt nähtud tervikuna olla meie kogemuse objekt, ka ei saa me sel kombel temast midagi teada. Sellest hoolimata on meie mõtlemisele kasulik see mõiste omaks võtta. On kasulik mõelda justkui nimetaks "maailm tervikuna" oleva üht osa. See, nagu ka muud reguleerivad põhimõtted, aitab meil sobitada oma arusaamist oma kogemusmaailma ringi kuuluvatele piiratumatele asjadele, mille kohta meil saab olla teadmisi. Kuigi maailm tervikuna on illusioon, on ta kasulik illusioon. Platoni käsitlus maailmast kui tervikust: Tegelikkus e Platoni jaoks ideedemaailm on tabatav ainult mõtlemise abil. Meeltega on võimalik tajuda vaid näilikku, nagu koopasse suletud vangid näevad ainult varje. Et küündida tõsiolevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. Alles mõtlemise abil saavutatud muutumatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. Paljud filosoofid on käsitlenud seda probleemi. Enamus on jõudnud järeldusele, et vaid mõtlemise abil on võimalik maailma kui tervikut tunnetada ja mõista. Kuid täielikult tervikuna maailma mõista ei ole võimalik. Seda on võimalik mõista ainult kogemuse abil, kuid kogu maailmast meil kogemust saada ei ole võimalik. Meil võib ainult olla idee maailmast kui tervikust.
Phileo-armastan; Sofia-tarkus Nii mõisteti Vana-Kreekas filosoofiat (tarkuse armastus). Tõelised filosoofid ei pidanud end tarkadeks, vaid tarkuse armastajateks. Nad otsisid tarkust, kusjuures mitte inimestest vaid kosmosest. Logos kuulus kosmosele ja kui in. suutis logost või kosmost tabada, võis ta arusaamisele jõuda. Sofistid pidasid end tarkadeks. Nende tarkus seisnes tõestamises (nt. suudad kedagi veenda, et must on valge jne). Herakleitos:
Kui in. allutaks oma mõtteviisi tarkusele ning ei arvaks, et ta on oma tehnikaga kõikvõimas ja võib ületada kõiki piire oleks kõik korras. Tarkust ei saa seostada ennustamisvõimega, sest maailm on oma olemuselt ettearvamatu, etteennustamatu. Vaba in. , kes tarkust taga ajab ei ole manipuleeritav. Tarkus seostub võimega mitmekesisuse taga näha ühtsust. Aristoteles: Filosoofia on tarkuse taotlemine. Põhiteos "Metafüüsika". Tänapäeval filos. sünonüüm. Osad in. mõistavad üksikasju, teised tervikut. Tervik on see millel ei puudu midagi olemuslikku. Tarkust saab tabada mõistuse kaudu. Meelte kaudu on nähtusi kergem tabada, aga terviku tabamine ei ole meeltega võimalik. Tervikut saab tabada ainult mõtlemise kaudu. Ei ole midagi kasutumat kui filos., kuid ei ole ka midagi paremat. Filos. on jumalik tegevus; kui jumalad tahaksid millegiga tegeleda tegeleksid nad filosoofiaga. Filos. on mõtlemine mõtlemisest. Kui in.-l ei ole püüdlust tarkuse järele, siis on tema olemusest midagi puudu, st oma mõistuse tööle rakendamine kuulub in. olemusse, ei piisa ainult oma aru ja meelte rakendamisest. Herakleitos: Tarkus on kosmoses. Logos (tarkus) kuulub eelkõige kosmosele. Kosmos ja logos on teatud mõttes üks ja seesama - ilma logoseta ei oleks kosmost. Kosmos on üks kõigi in jaoks. Neil, kes magavad (kohal olles nad puuduvad) on igaühel oma kosmos. Mõtlemisvõime on igal in-l , kuid ainult üksikud oskavad seda kasutada; ainult vähesed mõistavad kosmost, logost. Mõned fragmendid: "Palju teadmine ei õpeta olema tark." "Tarkus seisneb ainult ühes, tunnistada mõistust kui seda mis juhib kõike kõige abil" "Mitte keegi nenedest, kelle õpetusi ma olen kuulnud ei jõudnud selle tunnistamiseni, et tarkus erineb kõigest." "Mõtlemine on hiiglasuur väärtus. Tarkus seisneb selles, et rääkida tõde ja et kuulates loodust (physis) käituda temaga kooskõlas." "Mittemõistlik in on võimeline innustuma mistahes õpetusest." St. : In kes ei suuda ise mõelda lähevad teiste ideedega kaasa ja kuulavad teisi. In. kes mõtlevad suudavad kuulata logost. Mõistus surub alla soovid. Enamus in järgib oma soove. In ei saa õnnelikuks teostades oma soove, sest kõik mis sellest jääb väljapoole jääb kättesaamatuks. Sofistika: Sofistid ei moodusta mingit ühtset filosoofilist koolkonda. Peale negatiivsete joonte nagu nende skepsis ja realtivism, formaalne loogika, vaidlustehnika ja pinnapealne elutarkus, on neil ka mõndagi väärtuslikku. Nad olid head kõnekunstiõpetajad ja arendasid ka loogilist mõtlemist. Nad olid osavad probleemiülesseadjad kuid ei jõudnud positiivsete lahendusteni. Nad edendasid tolleaegse kultuurmaailma, peamiselt Hellase, vaimset arenemist ja mitmekesistumist.
Selle aja filosoofilist mõtlemist iseloomustab põhiliselt huvi maailma ja tema nähtuste seletamisele, kusjuures kõiki mõtlejaid näib võluvat küsimus: millest meile antud maailm kogu oma nähtuste keerukuses ja mitmekesisuses võib tekkinud olla? Teisi sõnu: seda filosoofilise mõtlemise varasemat ajajärku iseloomustab kosmoloogiline huvi, mida püütakse rahuldada maailma algaine ja tema algosiste avastamisega. Me võime ka öelda, et see filosoofia on oma sisuliselt laadilt loodusefilosoofia või natuurfilosoofia. Thales (umb. 624-545) Mileetosest näib olevat selle varajasema fil. koolkonna vanimaks esindajaks. Tema kohta on väga vähe andmeid. Säilinud pärimuste kohaselt pidas ta kogu oleva algaineks vett (arche), õigemini küll vedelat substantsi. Kuid sellele, kuidas taolisest vedelikust erinevad asjad tekivad, ei suutnud ta seletust anda (vähemalt puuduvad meil selle kohta andmed). Vedela algaine olemasolu järeldanud ta lihtsaist tähelepanekuist: ilma veeta pole elu kui niisugust. Taimede ja loomade toitained on kas vedelad või siis vähemalt vett sisaldavad. Tundub aga, et tema mõtisklusis kaasa helisevad ilmsed loodusreligiooni elemendid, mille järgi aine kui niisugune pidi olema ise kuidagi elav või isegi hingestatud ja me ei tea kindlasti, kas ta oma kujutletud vedela algaine maailmakujundavat jõudu ning toimet selgesti eraldaski jumalate tegevusest. Anaximandros (umb. 610-547) Mileetosest (võib-olla Thalese õpilane) jätkas Thalese kosmoloogilisi arutlusi juba süvendatumal kujul. A. järgi too kõikesünnitav “arche” ei samastu ühegi nähtava ning tuntud ainega, mistõttu talle ei saa omistada ka viimase omadusi. Tema põhiliseks tunnuseks on piiramatus või lõputus - “apeiron” - otsatu ürgaine mass, millest kõik tekib ja millesse kõik hävides hajub. Lõputuna on ürgaine aga ühtlasi määratlematu, “aoriston”. See ürgaine on ise alatises liikuvuses, kusjuures temast eralduvad kõik need ained, mis moodustavad antud maailma. Esmalt eraldusid ürgainest soojus ja külmus, mille vastastikusest toimest tekkis omakorda niiskus ja teised “ained”. Viimased asetusid vastavalt oma raskusele: keskele asetus maa, kui kõige raskema aine kandja, mida algselt kattis veekiht. Soojuse mõjul see aga osalt auras, mille läbi tekkis kuiv maapind. Maa ise - mida kujutleti silindrilise kehana - oli ümbritsetud kergematest ainekihtidest: õhust ja tulest. Viimasest omakorda moodustusid taevakehad, mis asusid ringlema ümber maa. Aegamisi kuivava maa niiskusest sündisid ka elavad olendid - loomad ja inimene. Viimane olnud algul vee-elanik, kes alles hiljem kohandus kuivamaa elanikuks. Pärimuskatkendite järgi võib oletada, et A. kosmoloogia kohaselt kulges maailmas pidev ning perioodiline sünd ja kadu, tekkimine ja hävimine. Ilmselt on ta sellele käsitlusviisile omistanud ka kõlbelis - religioosse tähenduse, õpetades, et üksikolendite olemasolu olevat ebaõiglane, mistõttu iga taoline üksikolend oma olemasolu eest peab kandma karistust ja minema taas tagasi oma ürgolukorda, hajuma ürgaineks. Anaximenes (umb. 588-524) Mileetosest. Temagi huvi keskendub maailma algaine otsimisse. Tunnistades osalt Anaximandrose määranguid algaine kohta, püüab ta seda siiski samastada mingi konkreetselt antud ainega, pidades selleks nimelt õhku. Õhk on piiramatu, kõikjale laialivalguv ning üha liikuv element, mis ühtlaselt täidab kogu maailma ja mis seetõttu kõige enam vastab ürgaine omadustele. Maa, vesi ja pilved on sellesama õhu või õhutaolise ürgaine tihenenud või kokkutõmbunud vormid, kuna tuli on seevastu tekkinud õhu hõrenemisest. Nii seostub ka jaheduse ja külma tekkimine algaine tihenemisega, hõrenemisel ja laialivalgumisel tekib aga soojus. Sellisena on ürgaine ise pidevas liikuvuses, kord kokku tõmbudes, kord hõrenedes. A. ise kujutab ürgainet ennast ilmselt elavana, mingi maailma-hinge taolisena. Jagamata oma eelkäija seisukohti astronoomias (kogu tema käsitlus maailma ehitusest näib olevat märksa lihtsam), tunnustab ta ometi maailma perioodilise tekkimise ja hävimise protsessi. Enam kui eelmiste filosoofide juures esineb A. mõttelaadis müstilis-religioosseid elemente - seda on juba tema kujutlus õhust kui maailma algelemendist, mida ei käsitleta mitte surnud ainena, vaid jõuga varutud ning liikumapaneva ja elusakstegeva “hingena”. Ka tema ei tee vahet sellistel mõistetel nagu: aine, jõud ja elu. Seetõttu nimetatakse ka kõigi kolme kirjeldatud maailmaseletust hylo soismiks st. “elustatud mateeria teooriaks” (kreeka keeles “hylas”- aine, “zon”- elus). Empedokles (umb. 490-430) Akragast. Ta püüdis leida seost eleaatide õpetatud igipüsiva ning muutumatu oleva ja muutlikkust ning liikuvust tunnistava tegelikkuse vahel. Ta leiab, et maailma algaineks on tervelt neli iseseisvat algelementi: tuli, vesi, õhk, ja maa. Neid algaineid vaatles E. püsivate ning muutumatute suurustena, nimetades neid “kõige juurteks”. Nad ei muutu iialgi üksteiseks ja iga nende segunemine on üksnes puht mehhaaniline protsess. Segunemist ise, millest kõik on tekkinud ja tekib, seletatakse ligitõmbumise ja eemaldumisega. Kõik uus tekib algainete ligitõmbumisest (st.ühinemisest) ja nende eemaldumine (lahknemine) tähendab hävimist. Algainete liginemise ja eemaldumise tingib aga kahesugune jõud , mida E. kujutles armastuse ja vihkamisena. Nii on maailma ained ise hingestatud. Algselt olid kõik algained seotud armastusega, moodustades mingi kerakujulise maailma, milles polnud vihkamist. Meie praegune maailm on tekkinud tollest algseisundist vihkamise sissetungi kaudu, millest kujuneski võitlus vastakute jõudude vahel ning selle tulemusena asjade muutuvus, pidev ühinemine ja pidev eemaldumine üheaegselt. Ürgne jumalik tasakaal või harmooonia hävines selle tagajärjel. Nende liikumiste tulemusena eraldus esmalt õhk, moodustades taevavõlvi, seejärel eraldus tuli, mis asetus vahetult tekkinud õhuvõlvi alla. Alles siis moodustus maa, millest omakorda vesi välja pigistati. Viimane algatab uuesti ringkäiku tagasi andes endast auruna välja õhu.. Ka elusolendid on tekkinud armastuse ajel ühinenud algainetest. Kõik elusolendid olid algselt ainult vormitud tombud ja aeglaselt kujunes nende praegune vorm. Ta püüdis seletada ka meelte tegevust: silm näeb seetõttu, et temasse tungiv valgus põhjustab temast tule ja vee väljavoolamist. Inimese mõtlemine sõltub tema keha, eriti aga tema vere koostisest. Anaxagoras (umb. 500-428) Klazomenast. Ta arvas , et tõelist maailmakujundavat printsiipi ei tule otsida mitte ainest (mitte samastada seda mingi ühe või mitme algainega), vaid kuidagi väljaspool ja samas selle sees tegutsevana. Selliseks jõuks sai olla üksnes mingi mõistuslik suurus, millel on jõud kõige üle ja mis kõike oma mõistuse ja meelevalla kohaselt kujundab. A. toob fil. -sse uue mõiste - vaim (“nous”). Vaimu pole võimalik lagundada koostisosadeks nagu ainet, teda pole võimalik millegagi segundada. “Ta on omaette ning puhtaim ja peeneim kõigist asjust”. Aine, millest vaim asju kujundab on oma põhiolemuselt üksnes kaootiline mass, milles ilma vaimu toimeta miski ei eraldu ega kujune. Ta pole mitte lihtne algainete kogum, vaid koosneb arvukatest tekkimatuist ning kadumatuist osaketest, millistel igaühel vastavalt oma liigile on iseseisvad omadused: on olemas kulla, liha, luu jne. osakesed e. “seemned”. Seda järeldas ta lihtsast vaatlusest: inimene, süües leiba, kasvab. See tähendab aga, et ained, mida inimesel kasvamiseks vaja, sisalduvad juba taimes, mille viljast leib on valmistatud. Nende kvalitatiivne muutumine on aga võimatu, järelikult on leivas olemas liha, vere, luu jne. osakesed. Taimesse said nad maast, veest, õhust ja päikesest. Siit järeldub ka see, et pole mõtet otsida kindlat algainet, tegelikult valitseb maailmas algainete üleküllus ning kujuteldamatu mitmekesisus. Maailm tekkis A. järgi : alguses olid ainult korrapäratu ainemass, kaos, milles “kehakesed” või “seemned” olid segipaisatud. Sellest kaosest hakkas maailm kujunema mingi keerleva liikumise läbi, mille algtõuge pärines aga vaimult. Sarnaste ainete massid aga ühinesid ning eraldusid: tihe, vedel, külm ja pime koondusid maaks; hõre, soe ja kuiv agaeraldusid üle maa õhuks. Tugeva pöörlemise tõttu eraldusid maast kivimassid ja paiskusid õhku, kus nad põlema süttisid - nii tekkisid taevakehad. Neist suurimaks osutus päike, mille soojuses maa (mis oli algselt mudane) aegamisi kuivas. Maa mudast aga tekkisid elusolendid. Neid elustas seesama vaim, mida anti erineval mõõdul taimedele, loomadele ja inimestele. Ülimal määral esineb see inimese mõistuses ja seetõttu on mõistus tõelise tunnetuse allikaks. Yüklə 258,8 Kb. Dostları ilə paylaş:
|