Filosoofia mäÄratlemisest. Aristotelese filosoofiamäÄratlus
Yüklə 258,8 Kb.
|
|
Olemuse kaks kriteeriumi: 1) mõeldavus v. tunnetavus mõistes 2) võime eraldi eksisteerimiseks Olemus on seotud mõistetega tervik, vorm, liik jne. Liikumine on A. järgi võmaluse muutumine tegelikkuseks. Kritiseeris oma õpetajat Platonit. “Platon on mu sõber, kuid tõde on kallim (tähtsam)”.
Teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele “miks”. Sellise vastuse võib anda mitmel erineval viisil. A. toob neist välja neli. Tulemuseks on põhjuse mõiste analüüs, mille põhijooned kehtivad tänapäevani. 1) Materiaalsest põhjusest tingituna: A. mainib lähtudes intuitsioonist põhjuse esumest tüüpi, mille kohaselt mingi asja loomust võib seletada selle ainelise koostise kaudu. Aineline põhjus seletab , miks vesi toidab inimest, miks pronksikamakas on raske jne.
AURELIUS AUGUSTINUSE AJAKÄSITUS. Keskajal in.-e ja looduse suhe muutub - in. suhtub loodusesse jumala kui looja seisukohalt. Antiikajal oli täiuslikumaks kosmos (A. jaoks aga jumal). Kogu tähelepanu nihkub jumalale, kui looduse loojale, sest jumaluse ülistamine aitab päästa in.-te hinge. Keskajal kujunes uus maailmaseletus, milles määravaks mõjuriks on religioon. Kui antiikajal kujutati jumalaid kosmose osana ja alluvaina kosmose harmooniale, siis keskaja isikustatud jumal tähistas kõikvõimsat maailmavälist kõrgeimat subjekti, kes lõi looduse eimillestki ning valitseb maailma oma äranägemise järgi. Ainult jumalat peeti tõeliseks harmooniaks. Puhta vaimse tegevuse kõrgeimaks vormiks hakati pidama teoloogilis-sõnalist tegevust, piiblit - ainuke tõeliste tõdede kogum. Filosoofi ülesandeks jäi pühakirja kommenteerimine. Keskaja fil. jaguneb kaheks suureks perioodiks: patristikaks ja skolastikaks. Patristika (2.-6. saj.) (patre-isa) e. kirikuisade õpetus. Proovib kristlust süstematiseerida ja teoreetiliselt põhjendada. Patristika peab jumala ilmutust inimese tarkusest kõrgemaks. Kõige aluseks on usk, mis ei vajakahtlusi ega kriitilist meelt ning võib lähtuda ka absurdsusest. Tähtsaim esindaja on Augustinus (kirikuisade seast) (ja Platon ilmalike seast).
Skolastika oluliseks saavutuseks on formaalloogika arendamine. Esindajad on (Aristoteles ilmalikest ja) Aquino Thomas (kirikuisade seast). Kui patristika tegeleb usu ja mõistuse vahelise suhte uurimisega, siis skolastika seletab mõistuse abil usu dogmasid. Aurelius Augustinus oli kõige suurema mõjuga autoriteet keskajal. A. oli üleminekuaja filosoof. Osalt jätkas ta antiikaja filosoofiat ja teiselt poolt loob keskaja maailmakäsitluse. Antiikaja filosoofidele heitis ta ette, et nad pöörasid põhitähelepanu kosmosele ja hindab seepärast Sokratest, kuna too väärtustas inimest ja eetikat. Tema jaoks oli suurimaks hüveks jumal. Ta järgis Platoni õpetust, kuid austas Sokratest. Platonil oli maailma loojaks demiurg (mingi jumal). Augustinuse järgi on ka mõistusel tähtis osa, kuid see on jumala mõistus ning armastus on jumala armastus. Augustinuse arvates lõi jumal aja koos maailma loomisega. Enne maailma loomist oli igavik. Jumalat ei saa mingi ajaga mõista, sest jumalas pole mingit “varemat” või “hiljemat”, vaid pidev ja igavene olevik. Kuna jumalas pole aega, on maailma loomise ajaline määratlemine mõttetu. Aeg on rangelt vaid hingeline. Et anda ajale sisu, peame eeldama loodud olendi - inimese - olemasolu. Möödunu saab olevaks mälu kaudu, tulev meie ootuste kaudu - meie hinge seisunditena praegusel hetkel. Aegu on kolm: 1) mineviku olevik 2) oleviku olevik 3) tuleviku olevik Need kolm on meie teadvuses, ja mujal ma neid ei näe:
Aeg on inimhinge dimensioon ja tal pole jumalikku vastet. Augustinuse järgi võib mõõta ainult olevikus olevat aega. Ajaloo filosoofias huvitas A.-t ajaloo loogika, mitte sündmuste toimumise kronoloogiline järjekord.
Empirism on õpetus tunnetusteoorias, mis pea meelelist kogemust ainsaks teadmiste allikaks ja kinnitab nagu põhineks kogu teadmine kogemusel. Ratsionalisimi järgi on teadmiste aluseks mõistus. Francis Bacon (1561-1626). "Teadmine on jõud (võim)" Oli üleminekuaja filosoof. Uusajal muutus inimeste suhtumine loodusesse praktiliseks. Looduse mõistmine ei olnud enam eesmärk iseeneses, vaid vahed looduse üle valitsemiseks ja inimese elu parandamiseks. Antiikaja iluprintsiip asendati kasuprintsiibiga. Bacon ütles et loodust tuleb võita loodusseaduste tunnetamisest juhindudes. Rõhutas meetodi tähtsust, eksperimendi tähtsust, matemaatika tähtsust. Teda iseloomustab vaen Aristotelese vastu. On eksperimenteeriva teaduse rajaja. Teadusliku tunnetuse aluseks on eksperimendid ning nende analüülsimise ja kinnitamise kindel metoodika. Võimu looduse üle võib saavutada ainult selline teadus, mis avastab nähtuste tõelised põhjused. Maailma tuleb uurida ositi. Teaduse jõud on eksperimentide lühendamises. Antiikfilos. kujutlust nim. ta ahvide kujutluseks maailmas. Iidolite õpetus - mõistuse peab vabastama teda alatasa ähvardavatest eksimustest (iidolitest). Idola tähistab väärkujutusi, eelarvamusi mis segavad maailma. Iidoleid on nelja liiki:
Tema mõtlemises on tähtsal kohal kahtlemise printsiip. Erinevus Baconi ja Descartes'i vahel avaldub selles, et bacon pidas tähtsaks eksperimentaalse tunnetuse meetodeid, Descartes aga matemaatilise mõtlemise meetodit. John Lock (1632-1704). Temal on tähtsad tunnetusteoreetilised probleemid. Peateos:"Essee inimliku arusaamise kohta." Tema arvates on in ülesanne teada vaid neid asju, mis esinevad in käitumises, kogemustes. Idee on see, mida in aru märkab iseendas ja mis on mõtlemise või tajumise vahetu produkt. Asja suhtes on idee asja märk. In siia ilma sündides on “tabula rasa “- puhas tahvel, kuhu ta elu jooksul kirjutab ideid kui asjade märke. Jagab ideed kaheks:
Lihtsad ideed on välise keha tekitatud muljed - kuju, liikumine tugevus... Lihtsate ideede kombineerimisel moodustuvad liitideed. Ideed on in teadvuses. Teadvusest väljaspool on kvaliteet, mis kutsub ideid esile. Ideed on:
Prim. kvaliteet on asjadele antud nagu nad tegelikult on (tihedus, kuju liikumine arv). Sekundaarne kvaliteet näib asjale kuuluvat, kuid tegelikult seda ei ole( värvus, heli, maitse, lõhn). Ratsionalistid: René Descartes (1596-1650) Seadis eesmärgiks rajada in-te teadmised kõigutamatule alusele. Pidas silmas teadvust. "Mõtlemise nimega mõistan kõike seda, mis toimub meis sedaviisi, et me seda teame. " Enne, kui jõuda teadmiste kõigutamatu aluseni, tuleb kõik allutada kahtlustele.
Tema filos. on DUALISM - on kaks võrdset alget:
Neid seob jumal. On olemas usutõed ja teaduslikud tõed. Loodus muutub objektiks. Sum= tähistab olevat. Maailmal on samuti kaks alget: *Mina = ego (res cogitans) mõtlev või teadvustav asi. *Keha (res extensa)= iseloomustab ulatuvus ( kogu ülejäänud maailm).
Baruch Spinoza (1632-1677) Põhiteos "Eetika". Õnn ja õnnetus on asjade loomuses, mida me armastame. Põhimõisted: substants, atribuudid, moodused.
Substants on iseenese põhjus (Causa sui). Teda saab olla ainult üks. On ainus, igavene, lõputu, vaba. Vaba on see mis eksisteerib ainult omaenese loomuse tõttu ja määratakse tegevusse ainult enese kaudu. Vabaduse vastandiks on paratamatus, see mis on määratud eksisteerima millegi teise poolt. In ei ole iseenese põhjus, seepärast ei saa ta olla substants. Substantsi igavest olemust väljendavad tema atribuudid. Kuigi atribuute on lõpmata palju, on inimaru võimeline tunnetama vaid kahte:
MOODUSED on substantsi (iseense põhjus) seisundid e olekud, mis eksisteerivad teises ja teise tõttu; on teise kaudu ka mõistetavad. Moodused on substantsi suhtes lõplikud. Substantsi seisundid on keha ja idee. Kehade omadused on liikumine ja püsivus; ideede omadused on mõistus ja tahe. In on üks substantsi avaldumise vorm e moodus. Looduses eristab Spinoza loovat loodust (natura naturans) ja loodud loodust (natura naturata). In on inimkeha ja -hinge ühtsus. Hingelisena on in-l idee oma kehast ja välistest kehadest ning väliste kehade mõjust oma kehale. Väliste mõjutuste tõttu on in teadlik endast. Tegevuse all mõistab S. enesesäilitamist. Kirgede meh. käsitlus: Kirgede konflikti lahendajaks on mõistus. Kirgede võim on tugevam kui in võime kirgi taltsutada. S. affekt - väliselt mõjult tajutud mõju.
Peateos "Monodoloogia". Filos ei võimalda mõista individuaalset omapära. Seab eesmärgiks käsitleda individuaalsust, kuid nii, et seejuures säiliks ka maailma substantsiaalsus ja lõpmatus. Loodus koosneb millestki ühtlasest, millel pole osi, ulatust ega kuju. Seda nim monaadiks, mis on maailma vaimne ühik. Monaadid ei saa muutuda väliste jõudude toimel. Monaadil on omapära ja kvaliteet, neid ta ei kaota. Monaad on seesmiselt muutumisvõimeline. M. on tegevusvõimeline substants (iseense põhjus). M. kvaliteet seisneb tema pertseptsioonides. Neile on omane seesmine pinge - võime taotleda täiuslikumaid pertseptsioone. Jumal on monaadide monaad. M. -id on võimelised maailma peegeldama. Loodus on nagu Jumala loodud automaat. Iga looduse valdkond on omaette tervik. L. on ratsionalist ja rõhutab mõtlemise rolli; spetsiaalset mõistuse rolli. Midagi pole mõistuses, mida varem poleks olnud meeltes, v.a. mõistus ise. Igavesed, paratamatud ideed põhinevad kahel printsiibil:
Meh liikumise küllaldane alus on meh põhjus. Elava looduse mõistmise küllaldane alus on otstarve. Monaadide viimane küllaldane alus on jumal. Jumal teab alati ainult individuaalsust. Monaadide vahel valitseva harmoonia on loonud jumal. L. aja ja ruumi käsitlused: Aeg on sündmuste üksteise järel paiknemise kord. Ruum on sündmuste üksteise kõrval paiknemise kord. L. õpetus on puhas olemine. Spinoza ja Leibniz leidsid esimesena, et in-se tegevust määravad teadvustamata tegurid.In tunnetab ainult soove ega tunnista üldse motivatsioone. Kuid tegelikult peituvad motivatsioonid soovide taga.
David Hume. Kas metafüüsika kui filosoofia on üldse võimalik? ei ole. Kui üks sündmus järgneb teisele, kas eelnev sündmus on järgneva põhjuseks?
Descartes (1596-1650) pärines aadliperekonnast. Ta seadis eesmärgiks rajada inimeste teadmised kõigutamatule alusele. Kahtluste puudumine - kõigist kujuteldavatest tingimustest vaba kindlus - on kriteerium, millega tunnetust tuleb mõõta. D. küsimus oli: kas on olemas tõsikindlat tunnetust, ja kui on, siis mille kohta see käib? D.-le ei piisa traditsioonilisest, teaduslikust, tõenäolisest teadmisest. Ta vaatleb olemasolevaid raamatutarkuse ja harituse liike ja tõdeb, et need ei paku vastust küsimusele: kas saab midagi tõsikindlalt teada? Kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Mida iganes peab olema võimalik küsida; kõik eeltingimused peab paljastama. Autoriteet, komme või harjumus ei piisa põhjendusteks - mitte miski muu ei kõlba kui tõsikindluse nõuded täitev mõistuse hääl. See vaba kultuuriinimese kaljukindel veendumus on D. süstemaatilise kahtluse meetodi juhtmotiiv. D. süstemaatilisel kahtlusel pole mingeid piire - see hõlmab kõike ja ükskõik mida. See on teoreetiline: loomulikult möönab D., et praktilises elus peame kogu aeg toetuma erinevatele tõenäolistele teadmistele. D. “süstemaatilise kahtluse meetod” tekitab kõiges oma lihtsuses pöörde filosoofias. Selle taga on katse esimest korda otsida süstemaatiliselt eeltingimustest täiesti sõltumatuid tõdesid. Kuid D. pole skeptik, kes väidab, et midagi pole võimalik teada. Kui mõni väide on kaheldav, kui väiksemgi eksimise võimalus on olemas, oletagem väide valeks ja vaadakem, kas pärast sellist äärmiselt ranget sõelumist üleüldse mõni tõde järele jääb. Mu enda olemasolu on D. jaoks tõde, milles ei saa eksida. Aga milline on see “mina”, mille olemasolu on kaljukindel? Ta tõdeb, et kõige vahetumalt ja selgemalt ilmneb talle ta enda mõtlemine ja hing. Tunnetusteoreetiliselt mõõtes on tema enda hinge tegevus läbipaistev - väljaspool kahtlust. Kuigi ma võin eksida selles, et siin on kamin, mis kiirgab soojust, ei saa ma eksida selles, et mul on sellise sisuga aisting. Mõtlemine on inimese keskseim ja olulisim omadus. Ilma oma teadvuseta poleks ma see, kes ma olen; mu enda hing oma soovide, kahtluste ja arvamustega, see moodustab mu sügavaima olemuse.D. lõpptulemus on hämmastav. Kui teadus on aastasadu uurinud taevakehade liikumist, füüsikaliste objektide olemust ja muid maailma omadusi, kuulutab nüüd D. , et kindlaim teadmine leidub hoopis inimeses eneses. Olles tõdenud, et on “substants, mille kogu olemus pole midagi muud kui mõtlemine”, hakkab D. nüüd vaatlema oma keha positsiooni ja tõdeb, et hinge ala iseloomustav kahtlematus selle kohta ei käi. Tulemuseks on D. “kahe substantsi õpetus”, mille järgi inimeses on teineteisest selgelt erinevad aine (keha) ja hinge (vaimu) tasandid. Nii lõigatakse hing ja keha rangelt teineteisest eraldi. Minu keha on sisemise silma vaatepunktist justkui kaugemal kui hing. Selle olemasolus saan alati kahelda; kuid mõtlemisega ma seda teha ei saa. D. jaoks on mu hing ja keha teineteisest tunnetusteoreetiliselt ja metafüüsiliselt lahus. Neid seob jumal. Tema arvates oli jumal loonud kaks substantsi, et nad ei saa kunagi vastamisi mõjuda ja seega ei saa olla vaimul mingit toimet kehale või kehal vaimule. Selle vaate järgi kulgevad keha ja vaim kahel rööpjoonel, kusjuures asjaolud on seatud nii, et mingit sündmust ühel saadab alati sündmus teisel. Miks? D. arvas, et jumala heatahtliku ja aktiivse vaheleastumise pärast, sest jumal on seadnud vaimsete ja kehaliste sündmuste vahele pideva ja imelise sünkroonsuse, milleta inimolendid poleks võimelised säilima. Ka maailmal on kaks alget: 1) mina = ego (res cogitans), mõtlev või teadvustav asi. 2) keha (res extensa), mida iseloomustab ulatuvus (kogu ülejäänud maailm) Need kaks maailma alget vajavad oma olemasoluks jumalat. Vaimu atribuudiks e. põhiomaduseks on mõtlemine e. cogatatio. Keha põhiomaduseks on ulatuvus e. extenrio. Ulatuvuse moodusteks on asend, kuju, liikumine. Mõtlemise moodusteks on kahtlus, osutamine, tahe ja tundmus so. teadvus. Ulatuvus ja mõtlemine on teiniteisest täiesti sõltumatud. Kui aga atribuudid on teineteisest täiesti sõltumatud, siis peavad ka substantsid - vaim ja keha - kui nende atribuutida kandjad olema täiesti sõltumatud. Seega toetab D. dualismi. Dualism peegeldub kõige ehedamal kujul tema inimeseõpetuses: inimene on kehalise mehhanismi ja mõtleva aktiivse hinge e. teadvuse ühendus.
Descartes alustas oma filosofeerimist sulaselge kahtlemisega, sest ta plaaniks oli kahtlustada kõike, mida kuidagi võimalik, et avastada, millised tõsiasjad järele jäid. See toiming lõppes kuulsa lõppotsusega: “cogito, ergo sum”, st. mõtlen, järelikult olen. Saan kahelda vaid olemas olles. “Sest ükskõik kui kaval jumalike võimetega varustatud paha vaim ka poleks, ta saab mind eksitada vaid siis, kui mina olemas olen. Jumal või mõni muu jõud saab minus tekitada mulje, et istun kamina juures paber käes, ümbritsetuna tuttavatest asjadest, ainult siis, kui on olemas miski, mida eksitada.” Need ekslikud kujutlused saab mu meelde sünnitada vaid siis, kui ma olen olemas mõtleva olendina. Descartesi cogito-argumendi aluseks on see oma lihtsuses geniaalne tähelepanek, et ükskõik kui meeletult ma kahtlust ka ei lisaks, vähemalt üks tõde on väljaspool kahtlust: mu enda olemasolu - pean ise olemas olema seda kahtlust sooritamas. Cogito-teema on Descartesi kogu filosoofia lähtekoht. “Kui ma aga lõpuks kaalusin, et kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võvad meil tulla ka magades - kuigi nad siis pole tõelised -, siis ma otsustasin oletada, et kõik mu vaimu kunagi sattunud asjad ei olnud tõelisemad mu unenägude illusioonidest. Kuid kohe seepeale ma panin tähele, et sel ajal, kui ma tahtsin mõelda, et kõik on väär, oli paratamatult tarvilik, et mina, kes ma seda mõtlesin, ka midagi oleksin. Ja kui ma märkasin, et see tõde: ma mõtlen, järelikult olen - oli nii kindel ja püsiv, et teda ei suutnud kõigutada isegi skeptikute kõige liialeminevamad oletused, siis ma otsustasin, et võisin teda pidada kahtlemata minu poolt otsitavaks filosoofia esimeseks printsiibiks.” Kahelda tuleb absoluutselt kõiges, milles kahelda saab. Kuid kahelda ei tule kahtluse enda pärast, nagu kahtlesid skeptikud, vaid selleks, et jõuda tõeni. Ainus, milles kahelda ei saa on see, et me kahtleme. Kui me kahtleme, siis me ka mõtleme (ld. cogito). Mõtted minu minu enese mõtteist e. eneseteadvus on vahetumad, seetõttu ka selgemad ja ilmsemad kui mõtted välismaailmast. Minu olemuseks on mõtlemine. D. mõistab mõtlemise all kõike seda, mida me tajume vahetult iseenesest. Kahtlemine aitab lammutada traditsioonolise kultuuri ning loob eelduse uue, ratsionaalse kultuuri jaoks, mille järgi tõde on absoluutne ja igavene, üldine ja paratamatu. Cogito (mõtlemine) on justkui aksioom, mida pole vaja tõestada. See saadakse mõistuse intuitsiooniga. Ta osutab sellele, et tõe tunnetus algab kahtlusest.
Põhiküsimus: mida ma võin teada? Puhas mõistus on fil. valdkond, kus saab opereerida ideedega. Ideed jagunevad: 1) psühholoogilised ideed 2) kosmoloogilised ideed 3) teoloogilised ideed Ideed suhtuvad puhtasse mõistusesse nagu kategooriad arusse. Ideed on seega puhta mõistuse põhireserv ja selle filosoofiline ankur. Nagu aru kategooriad ja teised kogemuse aprioorsed vormid, kinnituvad ideed inimsuse alustele. Puhta mõistuse ideed pole tuletatavad kogemusest ja nad isegi ei ilmne selles aru kategooriate kombel. kogemus on võimalik ilma ideedeta. Puhta mõistuse mõistete abil moodustatud mõtted sõltuvad alati ja lõplikult usust. Nad on ebakindlad ja tinglikud. Kogemus ei saa osutada neid õigeteks või valedeks ja neid ei saa teada aprioorselt tõestena. Puhta mõistuse ideed, reguleerivad põhimõtted, saavad nii õigustuse inimlikus reaalsuses. Puhta mõistuse ideid või reguleerivaid põhimõtteid ei saa teaduslikult tõestada. Puhta mõistuse põhimõtted on reguleerivad, sest nad juhivad aru kategooriaid. Näide puhta mõistuse ideest, mis suurendab meie kogemusmaailma ühtsust ja tema üldist väljanägemist, on idee maailmast tervikuna. Nagu me oleme näinud ei saa maailm väljaspoolt nähtud tervikuna olla meie kogemuse objekt, ka ei saa me sel kombel temast midagi teada. Sellest hoolimata on meie mõtlemisele kasulik see mõiste omaks võtta. On kasulik mõelda justkui nimetaks “maailm tervikuna” oleva üht osa. See, nagu ka muud reguleerivad põhimõtted, aitab meil sobitada oma arusaamist oma kogemusmaailma ringi kuuluvatele piiratumatele asjadele, mille kohta meil saab olla teadmisi. Kuigi maailm tervikuna on illusioon, on ta kasulik illusioon. Kant tunnustab jumala ideed pädeva reguleeriva põhimõttena. Kuigi me ei või teada, kas jumal on olemas või mitte, on mõiste ise siiski pädev. See liigendab meie mõtlemist. Kuigi jumala olemasolu ei ole tõestatav, arvab K. näiteks meie moraalitaju toetuvat jumala ideele. Jumala mõiste, nagu ka maailm tervikuna, on K.-le “puhta mõistuse mõiste”. Mõistus vajab neid hoolimata sellest, et nad ei tähista midagi. Puhta mõistuse mõisted määravad kogu meie mõtlemist ja tegevust, kuigi nad viitavad meie tunnetuslikust aparaadist väljapoole. Nii on K.-i “puhta mõistuse ideed” ja “reguleerivad põhimõtted” üldised ideaalmõisted, mis on inimmõtlemise põhiseaduste järgi suletud nende enda ideaalsusesse. Puhta mõistuse ideed on liigendavad skeemid, mis ei viita millelegi reaalsele, olemasolevale asjale või olendile. Ideaalmõisted juhivad ja lihtsustavad meie teadvuse tegevust selle tervikpildi moodustamisel. Nad on heuristilised mõisted, millel pole vastet kogemusreaalsuses. Oma puhta mõistuse ideede abil moodustame me reaalsusest ühtse, laiaulatusliku liigenduse: selle ürituse inimlikku põhjapanevust võib vaevalt keegi küsitavaks muuta. Kuid samavõrd kui iga maailmapilt ja terviksüsteem sõltub puhta mõistuse ideedest, samavõrd on ta teadusele ja tõestusele kättesaamatu. Tema tõde on paratamatult usu asi.
Põhiküsimus: Mida ma pean tegema? Praktiliseks mõistuseks nimetab K. mõistuse seda osa, mis juhib meie tegevust ja millel põhineb meie moraalne käitumine. Selle mõõtme tõstab K. teoreetilisest esmasemaks: K. ehitab oma teoreetilise filosoofia praktilise filosoofia varal. Teadmine on vaid üks meie käitumise ilmnemisvorm - meie moraalne mina tuleb teoreetilisest eespool. K.-i moraalifilosoofia kuju järgib juba tuttavaks saanud, jõulist skeemi. Nii nagu tõde on meie teoreetilise mõistuse toode, sünnib ka moraal meist endist. Moraal on meie endi tahte toode. Praktiline mõistus tahab, et inimene oleks moraalne ja sellepärast too - seadusandja ja alam - seda ka on. Yüklə 258,8 Kb. Dostları ilə paylaş:
|