Filosoofia mäÄratlemisest. Aristotelese filosoofiamäÄratlus

2) fil. peab toimima vahetult, peab aitama in.-tel elada, peab seisma lähedal elule, fil. peab olema kasulik. Omal ajal taheti filosoofidelt, et nad praktiliselt nõustaksid kõrgemaid võime. Tänapäeval oodatakse, et praktiline fil. võtaks endale ja täidaks tarvilikke praktilisi ülesandeid. Seejuures mõistetakse praktilist kui “tegelikkust ja selle võimalusi arvestavat, kasulikkusest lähtuvat, asjalikku”. Teiselt poolt ootab surelik inimene filosoofi käest “tarvitamiskõlblikke” lahendusi nn. suurtele ja lihtsatele probleemidele. Fil. pidavat in.-l aitama orienteeruda elus, pidavat õpetama elamise kunsti, nimelt seda, kuidas olla õnnelik ja edukas. Vastutulekuks fil. kasulikkuse taotlusele võib pidada pragmatistlikke suundi, mis kõigepealt tekkisid USA-s. Vastutulekuks võib pidada ka fil. filosoofiasisest ahendamist nn. sots. fil.-ks, edasi nn. praktiliseks fil.-ks, edasi moraalifil.-ks, edasi kogemuslikuks aruteluks probleemide üle pakkumaks üldlahendeid moodsa demokraatliku tsivilisatsiooni kütkeis vaevleva inimese tarvis. See “filosoofia” ja need “filosoofid” ulatavad käe inimesele uulitsalt, hakkavad nõustama. Kui fil.-st peab midagi järele jääma, siis osa nimega “eetika”. Ometi, kui needki filosoofid ei aita, siis haaratakse fil. järele kodanikualgatuse korras. Saksamaal ja Prantsusmaal tekib arvukalt omaalgatuslikke filosoofilisi ringe, mille etteotsa kutsutakse fil.-t õppinuid või koguni õpetanuid. Nad arutavad vastastikku oma eluküsimusi, toetudes seejuures kohastele allikatele fil. ajaloost. Kõige lähemad on neile moraaliprobleemid, fil. raskuskese kaldub selgesti arutlustesse selle üle, kas meil on õigust “ette kujutada” sündivat või peatada eostatud elu või muuta elukeskkonda või lasta inimesel surra või inimest surmata jne. kõik need sündimise, suremise ja elamise küsimused. Mainitud ringide kõrvale tekib ka filosoofiline “erapraksis”: eesmärgiks õpetada (raha eest) Epikurose najal mõnusalt elama või siis vähemalt mõnusalt surema Sokratese najal.
3) fil. peab ulatuma kõigini, toimima igas inimeses ja iga inimese kaudu, fil. peab olema kõigile arusaadav. Omal ajal tähendas see näiteks nõuet, et iga kõrgkoolis õppijat tuli ka fil. alal koolitada, vähemalt fil.-st pidi ta aru saama, arvati siis. Tänapäeval tähendab seee seda, et igas endast vähegi lugupidavas ajalehes ja -kirjas peab fil. “sees” seisma. Kõnelemata sellest, et toimetaja ise võtab kätte ja toimetab fil.-se artikli ümber nõnda, et see oleks “arusaadav” in.-le uulitsalt. Nii nihkub oluline osa fil.tegemisest mittefilosoofilistesse ajakirjadesse/-lehtedesse, eeskätt ekspress-tüüpi nädalalehtedesse, aga ka suurtesse päevalehtedesse. Nende ilmumise sagedus tagab piisava “kõneldavuse”. Mida seal pole, seda polegi olemas. Nii muutub fil. “arusaadavaks” ja jõuab ühtlasi kõigini; ta muutub meie elu koostisosaks. Jõudsalt toetab Euroopa raamatulett, millel leidub koomiksina fil. ajalugu või siis P. Stratherni seeria (“Kant 90 minutiga”; “Nietzsche 90 minutiga” jne.). Ammust aega seisab bestsellerite reas J. Gaarderi romaan “Sofie maailm”, mis vahendab lastele fil. ajalugu. Rohkete “eri”-filosoofiate (nt. feministlik fil.) kõrval arendatakse moodsas Euroopas juba aastaid ka “lastefil.-t”. Kuid katsed fil.-t populariseerida olid tuntud juba 18. saj.-l, kui nn. wolffiaanid püüdsid mitte-filosoofidele teha arusaadavaks valgusfilosoofilisi õpetusi, eriti C. Wolffi oma. Hiljem ulatub fil. igaühe ja kõigini teiselgi viisil: kui 19. saj. veerul oli ilmunud n.ö. elufilosoofia, siis oli vältimatu, et fil. hakkas seejärel elulähedaseks saama elu “osade” filosoofiana. Ilmuvad kõikvõimalikud jahi-, spordi-, tantsu-, moe-, raha-, äri-, arvuti- jms. fil.-d. Tänapäeval saavutab iga asi omanimelise fil. Ühelt poolt pühitseb see asja, teiselt poolt muutub fil. ise kuidagi ootamatult lähedaseks.
Kirjeldatut silmas pidades tekib jällegi esialgne küsimus: milles õieti seisab fil. võimus ja võimutus?

Ilmselt peaks iga fil.-tegija, kes mõnele üleskutsele või nõudele vastamas, püüdma ütelda, mis see on, see fil. Kui fil.-tegija on sõnastanud oma ettekujutuse fil. loomusest, siis võib nõustuda sellega, et fil. peab vastama taotleja taotlusele või et ta suudab seda, ent ei pea. Või vastupidi - nimelt sellisena ei pea ta püüdmagi vastata nendele taotlustele, sest ei või ega suuda seda. Muidugi on selge see, et millegi taotlemine fil.-lt eeldab juba taotlusele vastavat ettekujutust fil. loomusest. Nii mõnedki iseendast mõistetavad nõudmised, millele vastamist fil.-lt oodatakse, ei ole sugugi nii fil.-st endast mõistetavad, vaid on milleltki muult mõistetud, ega puutu fil.-sse. Fil. on eemalt püüdlemine imestusväärseima poole ning sellepärast erineb ta oluliselt teadustest, mis on loomu poolest esemestavad. Igal teadusel on oma ese, mis laenab teadusele positsiooni, positiivsuse, edasi ka tulemuslikkuse ja efektiivsuse. Teaduse karaktelisuse määrab ära esemelisus. Ka teadus püüdleb, kuid teda ei määra mitte see püüdlemine, vaid too eest leitud positum, mida ta esemestab. Fil. püüdleb täiesti teisiti. Ta pole ei positiivne ega esemestav. Oleva olemine pole eesleiduv, teaduslikuks uurimuseks sobiv objekt. Kui ta oleks, siis saavutaks arenev fil. pidevalt uusi tulemusi, mis varasemad kõrvale lükkavad nagu teaduses sünnib. Aga fil.-s on Platon ja Aristoteles niisama elavad, nagu Descartes, Kant, Hegel või Nietzsche. Fil. “tulemused” ei ületa ega tühista varasemat.

Fil. on filosofeerimine ise - fil.-a sees fil. tarvis; fil. enda sees fil. enda tarvis olemine.

Fil. on ainuliselt olemuslik inimesele, on püsivalt määramas inimese olemas-olemist, ent vahetult ja tuntavalt puudutab ta vaid väheseid.

Fil. loomus tähendab püüdlemist imestusväärseima poole, mille juures kunagi oldi, oleva olemise poole, st. sellist vastamist küsimusele, mis jääb alati teele; on alati küsimas ja jääb alati küsima, st. ta ei suuda kunagi anda lõplikke ja uuesti küsitamatuid vastuseid. Fil. on oma loomus omis piires, oma võimus ja oma võimutus.

Järelikult:

1) fil. pole teadus, ta ei allu teaduste arenemise seaduspärasusele. Fil.-le ei saa seada igal aastal uusi ülesandeid, taotledes progressiivsemaid lahendusi. Teat. mõttes on fil. ajakohatu.

2) fil. pole kasulik, ta ei aita in.-el ei elada ega õnnelikumalt elada, fil. ei suuda vahetult nõustada mitte kedagi. Fil. ei suuda nüüdses maailmas esile kutsuda ühtki vahetut muutust.

3) fil pole kõigi asi. Vahetult puutub ta vaid vähestesse. Kõigi asi pole fil. selles mõttes, et ta oleks “tehtav” kelle poolt tahes, ega ka selles mõttes, et ta oleks igaühele mõistetav.
See vastutulematus ei rahulda moodsa maailma inimest.

Kui fil. fil.-na ei vasta moodsa maailma taotlustele, siis tuleb teda muuta.

Fil. muudetakse “elamise-juhatajaks”, sest moodsa tehnika ajastu nõuab kõigilt kindlat tulemuslikkust.

Kindlasti leidub ka fil.-l tulemusi.

Filosoofid mõtlevad, kõnelevad, kannavad ette, vaidlevad, panevad kirja, avaldavad artikleid ja raamatuid, tõlgitsevad ja tõlgivad omasuguseid.

Fil. on kindlasti tulemuslik, ent peab ütlema, et see on selline tulemuslikkus, mis kuulub filosoofile endale.

See on tulemuslikkus, millega pole midagi peale hakata väljaspool fil.-t.

Fil. ei saa väljaspool fil.-t vahetult kasulikult toimida, ehtsalt “vahetult” ja “kasulikult” toimib ta ainult endas endana.

Selles seisnebki fil. võimus ja võimutus.