Filosoofia mäÄratlemisest. Aristotelese filosoofiamäÄratlus
Yüklə 258,8 Kb.
|
|
Meie arusaam pole pärit kogemusest. Moraalikäsk on” antud meile puhta mõistuse tõsiasjana ja me oleme selles a priori kindlad”. Moraali pädevus on jäägitult üldine ja paratamatu: küsimus pole inimeste tegelikus käitumises, mida määravad juhused. Moraali kindel alus säilib muutumatuna, absoluutselt ja tingimusteta, isegi kui seda keegi mitte kusagil mitte kunagi ei järgiks. Moraal ei vaja kogemusel põhinevat kinnitust. Ülimat põhimõtet, mida Kant oma moraaliteoorias tunnustab, kutsub ta kategooriliseks imperatiiviks. Põhimõte on imperatiiv, kuna ta kohustab. Ta on kategooriline, kuna selles põhimõttes ei sisaldu mingit reservatsiooni. Kategooriline imperatiiv dikteerib põhimõtte, mis on absoluutne ja tingimusteta. Moraal on omakasupüüdmatu. Peame järgima moraali selle enda pärast - mitte vahendina millelegi muule. Moraal pole abivahend, kasuallikas ega võti. “Kui üleüldse on midagi, mille olemasolu juba iseenesest sisaldab absoluutset väärtust, midagi, mis eesmärgina iseeneses võiks olla seaduste aluseks, siis selles ja ainult selles oleks võimaliku kategoorilise imperatiivi, see on praktilise mõistuse alus.” Moraal on väärtus iseeneses ja seda ei saa tuletada millestki temast ülemast. Moraaliseadust - kategoorilist imperatiivi - peab järgima kohusetundest ja mitte ühelgi teisel põhjusel. Tahe - õige meelelaad - otsustab, sest sellest lõppude lõpuks sõltub, et kategoorilist imperatiivi järgitaks kindlasti ja ilma tingimusteta. Moraali alus on kategoorilises imperatiivis, mis ühineb väärtusega iseeneses. Mis väärtusi iseeneses on olemas? K.: inimsus ise on eesmärk iseeneses, absoluutne väärtus. Moraal eeldab tahet - kategooriline imperatiiv eeldab, et seda järgitaks puhtast kohusetundest. Saan järgida kategoorilist imperatiivi mõeldud viisil - omal tahtel - ainult siis, kui valik on minu teha. Nii põimuvad vabadus ja kategooriline imperatiiv kokku: alles tahte vabadus teeb kategoorilise imperatiivi võimalikuks. Seda, mida ma moraalselt pean tegema, peab mul ka olema võimalik teha. Vabadus, üks moraali eeltingimusi, on praktilise mõistuse tõde. Praktilise mõistuse postulaadid: Vabadus on põhimõte, mille oletamist meie praktiline mõistus nõuab, aga mida kuidagi ei saa tõestada. Vabadus on K. sõnul “praktilise mõistuse postulaat”. K. tunnustab ka kaht teist praktilise mõistuse olelust, millel on vabadusega võrreldav positsioon:
Moraal ei eelda tõestusvõimeliselt kumbagi, kuid viib siiski mõlemani. Inimene võib oma kohust tunda ka ilma jumalata, toimida kohustuse määratletud viisil puhtast kohusetundest, ilma et ta peaks mõtlema neid jumala antuteks, siiski juhib moraal meid jumala ja usu juurde. Seega põhineb usk moraalil. Jumala olemasolu näib ta tunnustavat praktilise mõistuse postulaadina peamiselt seepärast, et meie jaoks oleks väljakannatamatu taluda eetiliste ja reaalsete maailmasündmuste vahelist vastuolu ilma lootuseta paremale.
K. teostas filos. pöörde. Enne teda kooskõlastati tunnetus objektiga, K. arvas aga, et objekti kooskõlastatakse tunnetusega so koperniklik revolutsioon. In peaks tunnetama maailma tema terviklikuses. Tunnetus algab meelte tasandilt, liigub siis aru tasandile. Ta näitas et in-se tunnetusvõimel on piirid. Jagab teadmised (tunnetused) kahte liiki:
Aprioorne tunnetus on kogemustest ja isegi kõigist meelemuljetest sõltumatu tunnetus. Vastandina aprioorsele tunnetusele on aposterioorne tunnetus e empiiriline tunnetus, mis on pärit ainuüksi kogemusest. (Empiiriline - väljaspool mind olev, mida kaetakse ruumis.) In tunnetusel on kolm astet:
Meelte tasandil on abivahendiks aeg ja ruum, mis on meelelise kaemuse vormid. Newtoni meh. tegutseb ainult meelte ja aru tasandil. Nad ei eksisteeri reaalsuses. Aru tasandil tunnetusobjekt opereerib üldmõistete e kategooriatega. In probleemid jäävad teadvusele kättesaamatuks (olemus , vabadus, jne). In aru on liiga pretentsioonikas kogemusest väljapoole jääva mõistmiseks ja kipub ületama tunnetamise ala. Kui aru pretendeerib maailma kui terviku mõistmisele, tekivad vastuolud. Puhas mõistus on filos. valdkond ja saab opereerida ideedega. vt 20 punkt. Aru peaks piirduma kogemuse korrastamise regulatiivse tegevusega.
Puhas mõistus on filos. valdkond ja saab opereerida ideedega. Ideed jagunevad:
Ideed on mõisted, mille objekti ühegi kogemuseta anda ei saa. Ideed, st puhtad mõistusmõisted tuleb eristada kategooriatest, st puhastest arumõistetest. Ideed on paratamatud mõisted, mille objekti ühegi kogemusega anda ei saa. Oma ideede näol pole puhtal mõistusel tegemist mitte väljaspool kogemuse piire asuvate objektidega, vaid ta nõuab üksnes kogemusega seonduva arurakenduse täielikkust. Mõistus peab piirduma üksnes nähtumustega, kuigi ta tunnetab asjade iseeneses olemasolu. Mõistus annab meile üksnes teadmist võimaliku kogemuse objektide kohta ja ka nende kohta ainult seda, mida võib tunnetada kogemusega. Kuna puhas mõistus on inimmeele kõrgem tasand kui meeled ja aru saab meie mõtlemisse tulla ideid, millel isegi mitte põhimõtteliselt ei saa olla vasteid reaalsuses. Ideed suhtuvad puhtasse mõistusesse nagu kategooriad arusse. Ideed on seega puhta mõistuse põhireserv. Nagu aru kategooriad ja teised kogemuse aprioorsed vormid, kinnituvad ideed inimsuse alustele. Puhta mõistuse ideed ei ole tuletatavad kogemusest ja nad isegi ei ilmne selles aru kategooriate kombel. Kogemus on võimalik ilma ideedeta: nad lähevad kaugemale mistahes kogemusest ning muutuvad transtsendentseks (võimaliku kogemuse printsiipidelaiendamine asjade võimalikkusele üldse.). Ideed on ebakindlad ja tinglikud. Kogemus ei saa osutada neid õigeteks või valedeks ja neid ei saa teada aprioorselt tõestena. Nad sõltuvad alati ja lõplikult usust. Kuigi ideed on tunnetusvõimest väljaspool, on neil siiski oma alus. See sisaldub nende tervikut vormivas loomuses. Kui taotleda tervikut, mis ületab kogemuse piirid, siis seda tegevust juhivad reguleerivad põhimõtted. Puhta mõistuse ideid ega reguleerivaid põhimõtteid ei saa teaduslikult tõestada. Nad lisavad kogemuslikku tunnetust ja aitavad liikuda ühtsuse ja terviku suunas. Jumala idee on Kanti jaoks reguleeriv põhimõte. Kuigi me ei või teada kas jumal on olemas või mitte liigendab see idee meie mõtlemist. Jumala mõiste, nagu ka maailm tervikuna on puhta mõistuse mõiste. Mõistus vajab neid hoolimata sellest, et nad ei tähista päriselt midagi. Puhta mõistuse mõisted määravad kogu meie mõtlemist ja tegevust, kuigi nad jäävad meie tunnetusest väljapoole. Puhta mõistuse ideed ja reguleerivad põhimõtted on ideaalmõisted, mis juhivad ja lihtsustavad meie teadvuse tegevust tervikpildi moodustamisel. Kuid samavõrd kui iga maailmapilt ja terviksüsteem sõltub puhta mõistuse ideedest, on ta ka teadusele ja tõestusele kättesaamatu. Tema tõde sõltub usust.
Antinoomiad lähtuvad kosmoloogilisest ideest. Kui aru väljub tunnetuse raamidest, siis selgub, et on võimalik tõestada vastukäivaid teese (antinoomiaid). Vastavalt kosmoloogilistele ideedele on olemas nelja liiki puhta mõistuse dialektilisi väiteid, millele igaühele on ka vastuväide. Vastuväide tuleneb samuti puhtast mõistusest ning seda ei saa ära hoida. Antinoomia on inimmõistuse loomusest pärinev. I. Tees: maailmal on piir ajas ja ruumis. Antitees: maailm on ajas ja ruumis lõputu. II. Tees: Kõik maailmas on lihtne. Antitees: Pole midagi lihtsat, kõik on liitne. III. Tees: Maailmas on vabadus. Antitees: Pole mingit vabadust, kõik on loodus. IV. Tees: Maailma põhjustereas on mingi paratamatu olemus. Antitees: Pole midagi paratamatut, kõik on juhuslik. Antinoomiad tulenevad inimmõistusest. Kuna me peame kogemuse jaoks kehtivaid seoseprintsiipe kehtivaiks ka asjade jaoks iseeneses. Sellest tuleb vasturääkivus. Nii teesi kui antiteesi võib tõestada ühtmoodi selgete ja ümberlükkamatute tõestustega. Nähtavasti on loodus need antinoomiad ise loonud, jahmatamaks mõistust tema jultunud pretensioonides ja sundimaks teda iseennast proovile panema. Kogemuse abil ei saa lahendada sellist küsimust, kas maailm eksisteerib igavesest ajast või on tal algus. Kogemuse abil ei saa sellele küsimusele anda ei jaatavat ega eitavat vastust. Ainuke viis mõistusele sellest üle saada on rajada üks väide ühele üldtnnustatud printsiibile ja teisest niisama usaldusväärsest printsiibist järeldada otse vastupidine väide. Meelteobjektid eksisteerivad ainult kogemuses. Ei saa omistada neile eksistentsi ilma kogemuseta või enne kogemust. Kuigi ideed ei sõltu kogemusest, vajavad nad siiski meeltemaailma. Kuna iseenese jaoks eksisteeriva meeltemaailma mõiste räägiv iseenesele vastu, peab ka selle maailma kohta käivate probleemide lahendus alati vale olema. See kehtib ka antinoomiate kohta.
Hume järeldas et pole üldse olemas ega saagi olla mingit metafüüsikat. Seetõttu hakkas Kant tegelema spekulatiivse filos. uurimisega. Ta esitas küsimuse: "Kas metafüüsika on üleüldse võimalik? Kas me võime midagi teada metafüüsikast - kas see filos. keskne ala esitab vaid arvamuse ja maitseotsustuse?" Ta otsustas et midagi peab tegema sellest olukorrast väljapääsemiseks. On naeruväärne, kui kõik teised teadused edasi rühivad, seisab metafüüsika, mis ise tahab olla tarkuseoraakel, paigal. Ta arvab et teatud piirangutega on metafüüsika teadusena võimalik. Kant tahab näidata, et tunnetus ja mõistmine sisaldavad nii ratsionaalset ainet, kui ka kogemuslikku tegurit. Kanti järgi tegeleb teadus ainult loodusega. Kuid loodus on paratamatus. Teadus loodusest kaugemale minna ei saa. Kanti järgi mingit seost teaduse ja filosooria vahel olla ei saa. Põhi teadusesks pidas ta Newtoni mehhanikat. Teaduslik eksperiment kinnitab loodusseadust. Kuigi loodus on paratamatu ei sea Kant kahtluse all seda, kuidas Newtoni seadustes loodust on käsitletud. Kanti põhiline küsimus on: "Kes on inimene?" Loodusteadustega ei saa kindlaks teha, mis inimene on. Inimese probleemid jäävad teadusele kättesaamatuks ( näit. in olemus, vabadus, jne.) Sellega peab tegelema puhas mõistus, mis on filos. valdkond. In aru on liiga pretensioonikas ja kipub ületama tunnetamise ala. Kui aru pretendeerib maailma kui terviku mõistmisele, tekivad vastuolud. Seetõttu ei saa teadus nende probleemidega tegeleda. Filosoofilised probleemid on lahendamatud. Lahendamatute probleemidega tegeleb puhas mõistus. Newtoni meh tegutseb ainult meelte ja aru tasandil. Teadus tegeleb ainult loodusega. Looduses ei ole mingit põhjuslikkust. Põhjuse asetab loodusesse in aru. Empiirilises Newtoni maailmas ei ole vabadust, absoluutset olendit, kuid mõlemad võiksid olla erilises noumenite maailmas. (Noumenid on erilised puhtad aru, mõtte olevused. Nad on asjad iseeneses.) Kant lähtub sellest, just nagu noumenid asjad iseeneses maailmas eksisteerivad. Puhta mõistuse maailmas käsitleb ta absoluutse olendi eksisteerimist. Kant ei tea, kas to on olemas. Kanti filos. on suunatud asjad iseeneses suhtele Newtoni loodusseaduste maailmas. Kanti filos. lõpub seal, kus filos. peab hakkama olemisest välja pürgima.
vt. punkt 22, 20. Kant soovitab: Aru peaks piirduma kogemuse korrastamise regulatiivse tegevusega. Mõistus peaks antinoome käsitlema ainlt regulatiivses mõttes. Aru ei ole kaemisvõime. Aru on võime seostada kaemust kogemuseks. Aru omapära on selles, et mõelda kõike diskursiivselt, st mõistete vahendusel. Aru on võime tunnetada ja rakendada reegleid konkreetselt, mõistus on võime rakendada reegleid abstraktselt. Mõistus sisaldab alust ideede jaoks, mille objekti ühegi kogemusega anda ei saa. Mõistus on võime määratleda ideed. Mõistus otsekui näeb enda ümber ruume asjade iseeneses tunnetamiseks, kuid omamata neist kindlaid mõisteid piirdub ta üksnes nähtumustega. Ideed on puhtad mõistuse mõisted ja kategooriad on puhtad arumõisted. Nende eristamine on teaduse rajamiseks neevõrd tähtis, et ilma selle eristamiseta on metafüüsika lausa võimatu. Aru toimib sünteetiliselt. Ta eristab mingid sündmused, asetab nad teineteisega seosesse, mis moodustab kogemuse. Maailm iseeneses on arule kättesaamatu. Aru ja tunnetus hõlmab vaid meelele ilmnevat fenomenaalset maailma ning ei saa küündida asjadeni iseeneses. (Kanti jaoks on kaks maailma. Ilmnev e fenomenaalne maailm ja selle taustal olev teadvusest sõltumatu tõelisuse tasand - asjade iseeneses maailm.) Kuigi me ei saa tunda objekte asjadena iseeneses, peame me siiski suutma mõtelda neist asjadena iseeneses. Muidu jõuaksime absurdini, et ilmnev saab olemas olla ilma, et on miski, mis ilmneb. Mingi sündmuse liigendus meie arus saab toimuda vaid ruumi ja aja kaudu. Teadmist on võimalik omandada ainult aru kategooriate kujundatud kogemusmaailmast. Kategooriate abil tunneme ära et mingi objekt on just see, mis ta on. Arust kõrgem tasand on puhas mõistus. Ideed suhtuvad puhtasse mõistusesse nagu aru kategooriad arusse. Mõistus aitab meil aru abil kogetut siduda kokku ühtseks tervikuks.
Neokantiaanlus e uuskantianis tekkis Saksamaal 19. saj II poolel. Loosung: tagasi Kanti juurde. On kaks koolkonda: *Marburgi kk ja * Freiburgi e Badeni kk..
Tema teooria ajaloost ja loodusteadusest. Filosoofial on selge side ülejäänud teadustega. Filos. ei ole üksnes tema enda jaoks väljamõeldud maailm, vaid vastastikune suhtlemine kogu tegeliku vaimueluga. Tema jaoks ei ole teadused õigesti teaduskondadeks jagatud. See tuleneb ülikoolide praktilistest ülesannetest. Kaasajal jaotatakse tegelikkuse tunnetamisele suunatud distsipliinid loodusteadusteks ja vaimuteadusteks. See ei ole tema arvates õnnestunud jaotus. Loodusteaduste ja vaimuteaduste vahel pole jäetud kohta niisugusele tähtsale empiirilisele distsipliinile nagu psühholoogia. Kuigi teda iseloomustatakse vaimuteadusena on tema metoodiline käitumine loodusteaduste oma. Teda vahel nimetatakse isegi vaimseks loodusteaduseks. Vaimuteadused püüavad paigutada objektide tegevust aega. Siit tuleb ajaloo kasutamine. Ühed teadused otsivad tavaliselt üldisi seaduse ja teised erilisi ajaloolisi fakte. Ühe eesmärgiks on üldine, teisel ainuline e üksik. Sokrateselt on pärit teadusliku mõtte põhiseos: üldise suhe erilisega. Juba antiikne metafüüsika lõhenes. Platon otsis tõde üldises, ning Aristoteles üksikus. Moodne loodusteadus defineerib temas asetleidva protsessi jäävate paratamatuste kaudu. - platoonilise idee asemel on loodusseadus. Võiksime öelda et kogemusteadused otsivad tegelikkust tunnetades kas üldist loodusseaduse vormis või üksikut ajalooliselt määratletud kujul. Esimesed on seaduseteadused, teised sündmuseteadused. Esimesed õpetavad mis on ikka ja alati, teised, mis oli ükskord. Teaduslik mõtlemine on ühel puhul nomoteetiline, teisel puhul idiograafiline. Tähelepanuväärne on see, et vastuolu klassifitseerib üksnes teadmise käsitlust, mitte teadmise sisu ennast. Selle tõttu võib ühtesid ja samu asju võtta ühteaegu nomoteetilise kui ka idiograafilise uurimise objektiks. See, mis pikema ajalõigu vältel ei muutu eriti võib käsitleda nomoteetiliselt, kuid laiemas vaates võib ta ometi osutude millekski ühe piiratud ajalõigu kohta kehtivaks, ühekordseks. Niimoodi kantakse ajalooteaduslik printsiip üle loodusteaduste valda. Näiteks võib tuua orgaanilise looduse teaduse. Tal on nomoteetiline iseloom kuna paari tuhande aasta jooksul mil inimene teda on vaadelnud on ta samaks jäänud, kuid arenguloona, kus ta kujutab kogu maiste organismide arngut on ta idiograafiline, ajalooteaduslik distsipliin. Loogika jääb nomoteetilisse mõtlemisvormi, kuna uurib üldisuse olemust, põhjendamist ja rakendamist. Loodusuurimisel ja ajalooteadusel on ühine kogemusteaduse iseloom. Mõlemad kasutavad kogemusi ja taju. Mõlema aluseks on tarvis teaduslikult puhastatud kogemust. Kogemusteadused langevad ühte sama asja kohta käivates kujutluselementides, faktide tunnetuspärase kasutamise poolest. Üks otsib seadusi , teine kujusid. Loodusteadlasel ei ole üksikust objektist kasu. Tal on sellest kasu ainult niipalju kui ta kasutab seda tüübina või liigimõistena. Ajaloolane peab taaselustama mingi individuaalse asja minevikupildi. Loodusteaduslikus mõtlemises domineerib abstraktsioon, ajaloolises aga kaemuslikkus e individuaalse objekti kujutlus. Kuna vastuolu on kahe teaduse vahel nii sügav, siis võideldakse määrava mõju eest inimese maailma ja eluvaatele. Üldiste seaduste tundmisel on praktiline väärtus. Kuid tähtis on ka ajalooteadmistest saadud kogemus. In on loom kellel on ajalugu. Kultuuri ajalugu on in jaoks olnud alati väga tähtis. Ajalookoolikott ähvardab muutuda aja jooksul järjest raskemaks ja raskemaks ning tulevikus peab leidma vahendeid tema kahjudeta kergendamiseks. Peab tõdema et kõik ajaloo sündmused ei omanda fakti väärtust. Kuid ajalugu ei ole puhas teadus, sest ta käsitleb alati erilist ja mitte kunagi üldist. Inimaru suudab paljut üksnes sedamoodi ette kujutada, kui paljudest üksikutest leida ühine sisu. Nii püütakse teha ajaloost loodusteadust. Individuaalsel inimelul on väärtust ainult siis, kui ta on ühekordne. So jäädvustada inimkonna mälu jaoks möödunu selles tema kordumatus tegelikkuses. Kuid mingi ajaloosündmuse seletus eeldab üldisi ettekujutuse asjade käigust. Seega kasutavad ajalooteadused ka nomoteetilist distsipliini. Meie maailmapildi kindlad raamid tulenevad sellest asjade üldisest seaduspärasusest, mis igasugusest muutlikkusest kõrgemal, väljendab tegelikkuse igavesti sama olemust. Siit avaneb inimkonna jaoks väärtuslike liigimälu üksikkujutiste kokkukuuluvus. Mingi sündmuse saavad põhjustada ainult nomoteetilisus ja idiograafilisus koos. Alles mõlemad koos põhjustavad sündmuse. Kuid kumbki neist ei põhjenda sündmust lõpikult. Sellest tuleneb inimese loomuse põhjusetus, st. individuaalne vabadus. Filosoofia suudab ainult näidata, kui kaugele küünib üksikute distsipliinide tunnetusjõud, kuid sealt edasi objektiivne mõistmine ei ulatu. Teaduslik mõte võib küll ära määrata ülesande ja esitada küsimuse, kuid ei ole kunagi võimeline seda lahendama.
Esindajad: J.S. Mill, H. Spencer, E. Mach, H.Poincaré. Positivism on filosoofia suund, mille järgi tegelike teadmiste ainsaks allikaks on konkreetsed teadused. Positivism eitab filosoofilise uurimuse tunnetuslikku väärtust. Positivismi tekkimine oli reaktsiooniks spekulatiivse filosoofia võimetusele lahendada filosoofilisi probleeme, mis kerkisid seoses teaduse arenemisega. Positivism langes teise äärmusse ning hakkas täielikult eitama teoreetilist spekulatsiooni, mõttelisi konstruktsioone kui mingit väärtust omavate teadmiste saamise vahendit. Positivism kuulutaks valeks või mõttetuks senise filosoofia probleemid, mõisted ja seisukohad, mida nende abstraktsuse tõttu pole võimalik kontrollida ega lahendada vahetult kogemuse najal. Positivismi järgi on igasugune teadmine empiiriline teadmine ühel või teisel kujul ja ükski spekulatsioon ei saa olla teadmine. Positivismi rajajaks oli Auguste Comte, tema võttis kasutusele termini “positivism”. Tema järgi piirdub inimlik teadmus ainult positiivselt antud tõsiasjadega, milleks on fenomenid (nähtused) ja relatsioonid (nende vahekorrad). Inimesele jääb alati tundmatuks nähtuse olemus, nende esimene põhjus ja viimane eesmärk. Inimene saavutab teadmisi ainult sellest, mis on positiivselt antud kogemuses - vaatluses ja eksperimendis. Kogemuse alusel avanevad nähtuse konstantsed relatsioonid: kui B järgneb A-le, siis on A B põhjuseks. Positivismi ajal lahendab teadus probleeme täpse vaatluse, hüpoteesi ja eksperimendi varal ja fenomene seletati seaduste abil - loomuliku põhjuse ja toime korrapäraste suhetega. Comte järgi on filosoofia kõigi teaduste koordinatsioon, mis taotleb inimelu parandamist. Tema jaoks on positiivsed teadused (ja ainus teadus ongi positiivne teadus): matemaatika, astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia, sotsioloogia. Antud reas iga järgmine eeldab eelmist, toetudes sellele; iga järgmise uurimisala muutub keerulisemaks ja raskemaks. Esindajad: L. Wittgenstein, A. Reichenbach, Viini ring (M. Schlick, R. Carnap, O. Neurath, F.Frank). Neopositivism lähtus mat. loogikast ja mat. aluste logitsistlikust tõlgendusest. Neopositivismi ülesanne oli näidata, missugune peaks olema maailm, et seda saaks käsitleda mat. loogika aspektist. Mat. loogika laused on analüütilised. Üksnes fakti väljendav lause on sünteetiline, ühtegi fakti ei saa loogiliselt tuletada teisest. See, mis leiab aset, mis on fakt, on atomaarse fakti olemasolu. Kõigi olemasolevate atomaarsete faktide kogu on maailm. Atomaarsed faktid on üksteisest sõltumatud. Mingisuguse ühe atomaarse fakti olemasolust või mitteolemasolust ei saa järeldada mingi teise fakti olemasolu või mitteolemasolu. Laused, mis ei ole analüütilised ega faktilised, on mõttetud. Neopositivism on positivismi uuem vorm. Neopositivism jätab filosoofia ilma tema ainest; väidab, et teadmisi tegelikkuse kohta saadakse teadusliku mõtlemisega. Filosoofia ülesandeks on ainult analüüsida keelt, mis väljendab mõtlemise tulemusi. Neopositivismi seisukohalt peab filosoofiline analüüs piirduma vaid vahetu kogemuse või keelega. Postpositivism tekkis kritiseerimaks neopositivismi, sest neopositivism ei suutnud enam lahendada teadusliku maailmavaate ja teaduse metodoloogia reaalseid probleeme. Ajaloolise aspekti sissetoomine sai tunnuseks suhteliselt laiale ja kirjule filosoofilisele voolule - postpositivismile. Postpositivism on positivismi eitav teadusfilosoofia. Postpositivistid jaotatakse internalistideks ja eksternalistideks. Internalistid toetuvad teadmiste olemuslikele seadustele. Eksternalistid uurivad, kuidas teadmiste kasvu mõjutavad sotsiaalsed ja psüühilised tegurid. Selle suuna tuntuim esindaja on Th. Kuhn (sünd. 1922). Tema teadusfilosoofia keskseks mõisteks on paradigma (kr. näide, eeskuju). “Ma mõistan paradigma all kõigi poolt tunnustatud teaduslikke saavutusi, mis on teatud aja jooksul teadlaste poolt probleemide asetamise ja lahendamise mudeliks.”
Ta vihkas süsteemi. Põhiküsimus; "Milline eesmärk on meie elul, peale selle loomaliku sisu?" Rõhutas erakordsete isiksuste (üliinimeste) ilmumise tähtsust siia maailma, kes maailma päästaksid. Zarathustra oli N. järgi kõige ausam inimene, tema kaudu püüab N. rääkida tõtt. Seadis oma eesmärgiks kõikide väärtuste ümberhindamise. Ta lootis purustada vana moraali ja valmistada teed üliinimese moraalile. Jeesuse õpetusest tekkisid ristiusk, demokraatia, utalitarism, sotsialism. Selle lõppastmeks on liialdamine kaastunde ja eneseohverdamisega. Kogu selle taga on salajane võimutahe. Inimlike pingutuste sihiks peaks olema mitte kõigi, vaid peenemate ja tugevamate indiviidide arendamine. Mitte inimesed, vaid üliinimesed on eesmärk. In tavaliselt ei küsi miks ta elab. Enamike in elu on loomaliku elu jätkamine. Kuni in otsib õnne ei tõuse ta loomast kõrgemale. Yüklə 258,8 Kb. Dostları ilə paylaş:
|