Filosoofia mäÄratlemisest. Aristotelese filosoofiamäÄratlus
Yüklə 258,8 Kb.
|
H. järgi on tarkus kosmoses. Kosmos ei ole tema jaoks mitte üleüldine voolavus, vaid ka korrastatus. Kui ta räägib maailmast, siis mõtleb ta selle all ka kosmost ja vastupidi. Kosmos on tema mõtlemises tähtsal kohal. Kosmos ja logos (tarkus) on üks ja seesama. Nad eeldavad üksteist ja ei eksisteeri teineteiseta. Logos kuulub kõigepealt kosmosele ja kui in suudab mõista, siis ta saab ka sellest osa. In võime mõista kosmost käib logose kaudu. Ta kasutab sõna kosmos (korrastatus) palju oma fragmentides. Lapsuke mängib malet - vihjab sellele, et maailmale või kosmosele on omane loomupärane kaootilisus, juhuslikkus, jne. Et aga mäng on intellektuaalne vihjab sellele, et kosmosele on omane korrapärasus, mõistuslikkus, seaduspärasus, jne. Kaose mäng iseendaga on maailmale, kosmosele täiesti loomulik olek. Kosmos on loome ja lagunemisprotsissede vaheldmine. Kosmos on üks kõigi in jaoks. Neil, kes magavad (kohal olles puuduvad) on igaühel oma kosmos. H. järgi on kõigil in mõtlemisvõime, kuid ainult üksikud realiseerivad seda potentsiaali. Ainult vähesed mõistavad kosmost, logost. Mõnes fragmendis on H. pidanud kosmose all silmas ka sõda. (sõda on kõikide asjade ise ja kuningas). Selle all on ta silmas pidanud vastandite võitlust. Tal on võitlus seotud harmooniga. Harmooniat on kahte liiki: tagaispöörduv, kosmiline. Varjatud harmoonia on parem kui nähtav harmoonia. Maailm, kosmos on korraga nii nähtav kui nähtamatu. Maailm, kosmos on tuli, kui protsess. Oma fragmendis (Seda kosmost, üht ja sama kõige olemasoleva jaoks ei ole loound ei mingi jumal ega mingi inimene. Vaid ta alati ole, on ja jääb igavesti elavaks tuleks, mis mõõtude järgi lõkkele puhkeb ja mõõtude järgi sumbub) on ta mõelnud et ka kosmosel on mõõdud. Kosmos on tuli, mis on kõige algainem, millest kõik tekib ja millesse kõik kaob. Ürgtuli on kõige elu ja liikumise alus ja kõige vaimse läte. Kosmodike- kosmose õigustamine. Dike on õiglus, tasumine, õiglane tasumine. Nietzche arvates pidi olema kreeklane, et tulla sellise üleva mõiste peale nagu kosmodike. S.o. elu mäng seoses spontaansuse, paratamatuse ja lapselikkusega. Kuid vaatamata kõigele originaalsusele on H. kosmoloogilised arusaamad väga primitiivsed. Ta väidab, et päike on tegelikult iga päev uus. Õhtul kustub päikese paadis hommikul süüdatud tuli ja hommikul süttib uuesti öö kestel kogutud mere aurudest. Vt teised Herakleitose punktid.
H. on korraga mütoloogiline, filosoofiline ja poeetiline mõtleja, kes mõtleb intuitsiooni alusel. Sokrates on H-se kohta öelnud, et mida ta mõistis oli suurepärane ja mida ta ei mõistnud oli kindlasti samuti suurepärane. H-st on raske mõista. Tema hüüdnimi on Herakleitos tume kuna teda on raske mõista. Nõuab tugevat ujujat. Teda peetakse antiikaja Nietzscheks. Talle ei meeldinud teised inimesed, ta pidas enamusi inimesi koerteks ja eesliteks, kes ei tea mis on õige. "Panta rei"- kõik voolab, st et kõik on pidevas muutumises. S.o. tema mõtlemise nurgakiviks. Kuigi öeldakse et see mõiste ei kuulu temale. Talle kuulub jõe mõiste. Ta ei olnud puhas filosoof. Tema eripäraks on filosofeerimise stiil. Tuli on kõige algaine, millest kõik tekib ja millesse kõik kaob. Ta ei mõista tule all mitte üksnes leeki vaid üldse soojust. Ürgtuli on kõige elu ja liikumise kandja ja kõige vaimse läte ning näib tema jaoks samastuvat jumalaga. Tules peitub tarkus ise, logos. Ainult vähestele inimestele on logos, kosmos mõistetav. In hing ja mõistus on osa ürgtulest. Mida puhtam tuli on seda täiuslikum on inimene. Ta rõhutab ootamatuse momenti. Enamus inimesi ei oota ootamatut. Maailm oma loomulikkuses on täis ootamatusi. Ka mõistmine tuleb ootamatult nagu välk selgest taevast. (Kõike juhib Zeus - välgujumal). Suur tähtsus on sõnal logos, mis on nii tarkus, mõistuslik kõne, suhe ja põhjuslikkuse alus. Logos ja kosmos kuuluvad kokku. Kosmos on kõigi jaoks ühtne ja üleüldine. Maailmale on omane kaootilisus, juhuslikkus, mitte mõistuslikkus, kuid samal ajal ka korrapärasus, mõistuslikkus, seeaduspärasus, kooskõlalisus. Maailmale on omane kaose mäng iseendaga. Maailm on loome ja vaheldumisprotsesside vaheldumine. H. filosoofia ei ole ainult saamine, vaid saamise ja olemise süntees; on nii igavik kui aeg; nii tekkimine, olemine, kadumine. Tema mõtlemise spetsiifika seisneg mingit liiki kosmoloogilises esteetikas. Maailmas toimub igaveste sündide ja kadumiste vahetu tragisem, lõputu igaviku mäng iseendaga. H. oli täiesti iseseisev mõtleja. Ei loonud mingit koolkonda. Tema nn. traagilist esteetikat on tabanud Nietzsche ja Heidegger. Tema filosoofia sisaldab palju idamaade filosoofiat. Heideggeri järgi on Herakleitose tähtsus: "Et olla tähelepanelik tänase maailma olemuse suhtes, tähendab mõtiskleda Sokratese eelsete filosoofide Herakleitose, Parmenidese mõtteterade üle. Sellega tahab Heidegger öelda, et tänapäevased probleemid on sõnastatud juba selleaegsete filosoofide poolt. Tuleb ainult see algus üles leida ja sealt edasi liikuda. Inimkond peab leidma oma mõtlemise tee alguse üles. Tema mõtlemises peitub sügavat tegelikkuse lähedust ja nakatavat jõudu. Tema fragmendid tiivustasid edasimõtlema ning edasi uurima. Ta leidis ja on leidnud endale palju mõtteosalisi. Kuigi tema mõtlemise pinnal ei ole kujunenud koolkonda on ta olnud tõukeadjaks paljudele erinevatele suundadele.
“Igavik on lapsuke, kes lõbustab end male mänguga”. 1) “lapsuke mängib” viitab mittemõistuslikkuse aspektile. Maailmale on omane loomupärane kaootilisus, juhuslikkus, mittemõistuslikkus. 2) “male mäng” viitab mõistuslikkuse aspektile. Maailmale e. kosmosele on omane põhimõtteline korrapäralisus, mõistuslikkus jne. Mäng nõuab intellektuaalsust, mõistuslikkust. 3) Maailma kaose mäng iseendaga on maailmale täiesti loomulik olek., so. nagu süütu lapsukese mäng, kes ei tunne ei kurjust ega surma. H. viitab, et maailm on loome protsesside ja lagunemise vaheldumine. Igavik - Aion, tõlkimatu mõiste. Selle mõistmiseks tuleb ühendada iga üksiku inimese elu igavikuga (nii on ainult “igavik” vale öelda. “Me ei saa kahte korda ühte ja samasse jõkke sukelduda.” Muutlikkus on H.-e arutluste aluseks. Muutlikkuses ja muutuvuses peitub kõige üldisem maailmaseadus: kõik on siin alatises voolavuses, kõiki asju kannab vältimatu muutuvuse tung ja seadus. Midagi ei püsi, miski ei kordu. Vastupidi eleaatide oletusele, et muutuvus on vaid näiline, osutub siin paigalseis ja paigalolek näiliseks. Seega on kogu maailma kandvaks ürgteguriks alaline ja lakkamatu saamine, moondumine, kujunemine. “Panta rei”- “kõik voolab” on H.-e mõtlemise nurgakiviks. “Loodusele kui physisele meeldib ennast peita” Tegelikult on loodus e. physis alati nähtav, kuid inimesel pole alati mõistust seda tähele panna. Kui inimene elab physisega kooskõlas, ainult siis näitab ta ennast. “Sõda on kõige isa ja kõige kuningas.” Sõda kr. keeles - polemos. Seda ütlust on tõlgendatud Herakleitose poolse inimeste vahelise sõja propageerimisena. Igasuguse muutumise ja tekkimise põhjuseks on vastandite võitlus. Kuid üleüldine võitlus varjab endas harmooniat, mis kujuneb mitte ühelaadsetest, vaid vastupidistest nähtustest. Harmoonia sümboliks pidas ta vibu ja lüürat. “Surematud on surelikud ja surelikud on surematud; üksteise surmast nad elavad ja üksteise elust nad surevad” Tule surm on õhu sünd, õhu surm - vee sünd, vee surm - maa sünd. Kosmost ei ole loonud ei jumalad ega inimesed, vaid see on alati olnud ja on seaduspäraselt süttiv ja kustuv tuli. 9.ATOMISTIDE (LEUKIPPOS, DEMOKRITOS, EPIKUROS, LUCRETIUS CARUS) MAAILMAMUDELID. * Leukippos (5. saj. e.m.a.) * Demokritos (5.- 4. saj. e.m.a.) * Epikuros (4.- 3. saj. e.m.a.) * Lucretius Carus (1. saj. e.m.a.) Atomos - kreeka keeles jagamatu. Atomistide järgi on maailmal kaks alget - olemine (aatomid) ja mitteolemine (tühjus). Aatomid on seesmiselt tihked, läbitungimatud, absoluutselt täidetud. Aatomites pole mingit tühjust ja neid on lõpmata palju ning erinevate kujudega. Väliselt on kolm põhilist tunnust: 1) kuju, 2) järjestus, 3) paiknemise kord (asend). Esmane kvaliteet aatomite puhul - nad on igaveses liikumises, kusjuures see liikumine ei alga ega lõpe kuskil. Sekundaarseid kvaliteete, nagu lõhn, maitse, värvus, aatomitele ei omistatud (need eksisteerivad ainult arvamuse järgi, tegelikult on ainult aatomid ja tühjus). Tühjust oli vaja selleks, et tihketel kehadel oleks kuskil liikuda. Leukippos (u. 460 e.m.a.), kreeka filosoof, atomistika rajaja. L. oli Elea Zenoni õpilane ja Demokritose õpetaja. Atomistika põhimõtteni jõudis ta, vaieldes vastu Zenoni väitele, et lõpmatult väikeste aineosakeste olemasolu pole võimalik. L.-e teosed pole säilinud, tõenäoliselt ühendati need Demokritose omadega. L.-e aatomiõpetuse põhjal seletas Demokritos loodus- ja ühiskonnanähtusi. Demokritos oli esimene entsüklopeediline mõistus kreeklaste hulgas (Marx). Tõi fil.-sse sellise mõiste nagu ruum. Olev on ainetega täidetud ruum, mitteolev - tühi ruum. Mõlemad on reaalsed antused, sest kus pole ainet, seal on tühi ruum. Ta arvas, et aine on oma olemuselt ühtlane, igavene ning muutumatu (erinevalt Herakleitosest ja Anaxagorasest), mida ei saa kujutleda erinevatest osadest või algainetest koosnevana. Ise koosneb ta aga üliväikestest osadest - aatomitest, mis on igavesed, muutumatud ja jagamatud (kr. “atomos” - jagamatu). Nad pole võimelised muutma oma omadusi, küll aga oma asukohti, olles pidevas liikuvuses, liitudes teineteisega ning lahutudes teineteisest. Tekkimine ja sünd on seletatav aatomite ühinemisega, hävimine nende lahutumisega üksteisest. Peale selliste omaduste, nagu maht, raskus, tihedus, on veel eriomased kvaliteedid (mida tunnetame meelte kaudu) nagu värv, maitse, lõhn jne. Kus on aatomid või nende kogud, seal on alati nn. täis ruum. Aatomite vahel, on aga tühi ruum e. tühjus. Nii täis ruumi kui ka tühjuse olemasolu on paratamatu ja neid ei tohi lahutada, veel vähem tunnistada vaid ühte. Atomistid kosmosest ei rääkinud, sest nende jaoks pole maailm organism (nagu Aristotelesel). Nad arvasid, et on üks suur tühjus, mille foonil tekivad ja kaovad maailmad. Kasutasid terminit diakosmos, millega tähistati maailmakorda. Juhuslikkus tundus a.-dele teadmatusena (mõttelaiskus!), kuid, kui uurida nähtusi detailsemalt, saab juhuslikkuse elimineerida. Sellist nähtust nim. filosoofiline fatalism. Üldiselt tegelesid atomistid siiski materiaalse põhjusega - igavesti liikuvad aatomid igaveses tühjuses. Sellest on mõjutatud ka inertsiseadus. Ei tohi samastada atomistide-aegset ja tänapäeva aatomit. A.-de jaoks oli aatom eelkõige üksikisik. Tänapäeva mõttes teadust Antiik-Kreekas polnud, sest inimesed püüdsid elada loodusega kooskõlas. Atomistid arvasid, et asjad tekivad aatomite liikumisel ja kokku põrkamisel. Epikurosel oli oma koolkond - epikuurlaste koolkond. Oma fil.-t määritles ta kui tegevust, mis kaalutluste ja arutluste varal teostab õnnelikku elu. (Tähtis on eetika.) Füüsikaga tegelevad epikuurlased ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik nende eetikale. Füüsikalise maailma tundmaõppimise eesmärgiks on ainult inimese vabastamine loodusnähtuste kartmisest, kaasaarvatud ka hirmust surma ees. Tolleaegseist füüsikalisist maailmaseletusist sobis selle otstarbega kõige paremini Demokritose materialistlik atomism, mille põhialused E. juba varakult oli omandanud. See moodustabki epikuurliku maailmakäsitluse aluse. Kõige oleva põhiosisteks on aatomid ja neid ümbritsev tühi ning lõputu ruum. Kõik esemed koosnevad aatomeist. Aatomeil endil pole mingeid erilisi kvaliteete - välja arvatud nende suurus, kuju ning raskus, mille poolest nad võivad üksteisest erineda. Sellised aatomid on alalises liikuvuses - suunaga ülalt allapoole. Erinevalt Demokritosest, väidab E.,et aatomid võivad oma tavalisest liikumisteest spontaanselt kõrvale kalduda ja isegi vastupidises suunas liikuda.Näiteks: kuna inimese hing koosneb kergeist nn. hingeaatomitest, siis pidi vähemalt sellel osal hingeaatomeist , mis moodustasid tahte, olema mingi vaba voli liikuda teisiti, kõrvale kalduda. Vastasel korral satuks ohtu epikuurlaste eetikale vajalik vaba tahte teooria. Sellega seoses tuli kogu loodusekäsitluses eitada ka põhjuslikku seaduspärasust asjade ning nähtuste vahel.. Mateeria on lõputu, nagu teda ümbritsev ruumgi on piiritu. E. peab tõenäoliseks paljude mitmesuguste maailmade olemasolu, mis täidavad piiritut ruumi. Viimane ise on aga maailmade vahealadel täidetud erii kergeist aatomeist - valguse aatomeist e. eeter. Seesama valgusaatomite maailm on ühtlasi arvuliselt lõpmatu hulga jumaluste eluasemeiks. Nende jumaluste kehad koosnevad samadest ülikergetest valguseaatomeist, oma välise kuju poolest sarnanevad nad täiuslikule inimesele, erinedes vaid selle poolest, et vastandina inimestele elavad nad igavesti. Maailmaga ploe neil aga midagi pistmist (nad pole seda ei loonud ega sekku ka mingil moel maisesse ellu. Ainus, mida nad võivad, on ilmuda inimeste unenägudesse, jättes seeläbi endast inimlikku mällu kujutluse. Epikuroselt pärineb mõiste klinamen (klinõ - kallutan). Ta eeldas, et peab olema mingi kõrvalekalle ( sest aatomid ei liigu ainult sirgjooneliselt), kusjuures selle koht ja aeg on praktiliselt ennustamatud. Epikurose ütlused: * Juhus ei anna in.-le headust ja kurjust õnnelikuks eluks, kuid ta annab suurte hüvede ja kurjuste alused. * Paratamatus on ōnnetus, kuid pole mingit paratamatust elada paratamatusega. * Rumal on paluda jumalalt seda, mida inimene võib endale ise saavutada. * Suurima rahulolu endaga annab vabadus. * Seadused on antud tarkade jaoks, kuid mitte selle jaoks, et targad ei teeks kurja, vaid selle tarvis, et tarkadele ei tehtaks liiga.
Lucretius Carus (u. 96-55e.m.a.), luuletaja ja filosoof. Oma õpetuses toetus ta peamiselt Epikurosele. L. taotles luua fil.-list õpetust, mis tagaks inimesele südamerahu ja tasakaalu ning vabastaks ta hirmust jumalate ja surma ees. Hirmu arvas ta tekkivat sellest, et inimene ei tea oma kohta mailmas ega tunne oma olemust ja iseloomu, järelikult on teadmiste abil hirmust vabaneda. See teadmine põhineb L.-e järgi atomistlikul loodusekäsitlusel, õpetusel hinge surelikkusest ja väitel, et jumalad ei suuda ega tahagi sekkuda inimese maisesse ellu. L.-e teos ei rajane ainult Epikurose õpetusel, vaid väljendab ühiskonda puudutavail teemadel ka autori algupäraseid seisukohti. L.-e teose mõju on olnud püsiv, veel praegugi on see antiikaja atomistika ja eriti epikureismi uurimise peamine allikas.
Platoni oli Sokratese õpilane. Sokratese tarkus seisnes selles, et ta ei tea kõike. Platon võttis Sokrateselt üle mõistete määratlemise, tema õpetuses saavad keskseks ideed - ideede õpetus. Idee - eidos. Teadmiseks vajalike mõistete sisu pidi olema ise muutumatu, igavene ning tõeline, milles edastus asjade tõeline olemus. Seda ainult mõtlemisega tunnetatavat asjade tõelist olemust, mis moodustab üldkehtivate mõistete sisu, nimetas P. ideeks. Ideed olid talle, mitte ainult realiteedid, vaid koguni absoluutsed, kõige tõelisemad realiteedid. Neis oli antud kõigi asjade ning nähtuste tõeline olemus, kuigi neile ligipääs ja nende tunnetamine tavalisele meelelisele tajule oli suletud. Ideed olelesid omaette igavestena ning muutumatutena - vastandina meeleliselt tajutavale esemete maailmale. Nende tunnetamine on teadmise ainsaks ülesandeks ja fil.-a, kui tõelise teadmise otstarbeks ongi säärase tunnetuse saavutamine, mis ühtlasi on tõelise kõlbluse aluseks. Kuna ideed on igavesed ning muutumatud, siis ei saa inimlik tunnetus neid ka “avastada”, vaid nad on meie tunnetusele (mõistusele) kuidagi antud ja nende tunnetamine tähendabki ainult nende teadvusesse tõstmist, meenutamist. Kuna inimene selliseid tunnetusi ei saa hankida ei tajude ega kogemuste teel, siis järeldub sellest nende antus kuidagi inimliku hinge ruumis, inimene on nad kunagi varem nagu sinna vastu võtnud. Inimene on enne seostumist maise kehaga viibinud selles samas immateriaalses olemisvaldkonnas ning on seal omandanud endasse kaemuse teel ideed - kõigi asjade tõelise olemuse kandjad. Sellest kaemusest on püsinud jäljendid, mis esemelises maailmas asju ja nähtusi tajudes temas nagu ununenud mälestus taas elavaks saab. Ideede maailmas ei valitse mitte kaos, vaid kindel seaduspärasus ja kord. Ideede maailmas valitseb teat. hierarhilisus: kõige kõrgemal on headuse, tõe, ilu ja õigluse ideed. Kõige kõrgemalt hindab P. headuse ideed (kõiki teisi valitsev ning haarav), nimetades seda Päikeseks ideede hulgas. Teised on sellest teleoloogilises sõltuvuses. Hüve on jumal, kes loob maailma omaenese näo järgi ja jumal on kõige algus, olemus ja lõpp. Ontoloogia - olemise õpetus, Platonil kolmeastmeline: 1) olemine - ainus, ühtne; 2) mõistus; 3) hing.
Mõistus on kehastatud kosmoses, taeva liikumises, mõnes mõttes ka elusolendite üldistus. Hing ühendab mõistuse ja asjade maailmu. Peale maailma hinge on ka inimese individuaalne hing. Hinge ja keha seotus on ajutine, sest peale keha surma mõistetakse hinge üle kohut ja hing saab hiljem endale uue keha. Tõelised on maailmas ainult ideed - asjad on nagu ideede varjud koopa seinal (koopamüüt). Anamnesis - maailma tunnetamine Platoni järgi tähendab meenutamist: keha on nagu vangla hinge jaoks, kus ta unustab selle, mida näinud tõelises e. ideede maailmas ja et tunnetada, peab ta seda meenutama. Platoni eidos mõnes mõttes vastab Aristotelese vormpõhjusele. Platoni filosoofia on olemuse filosoofia - essentialism. Maailm on P. arvates kerakujuline elusolend, millel on ka oma hing. Kerakujulisust käsitasid antiikmõtlejad ideaalse vormina. Seega kosmos on täiuslik tervik. Platoni jaoks eksisteeris kaks maailma. üks on püsiv ja muutumatu - s.o. ideede maailm; teine on pideva muutumise seisundis - s.o. kuualune maailm. Kui rahuldume ainult meie meeltele avaneva oleva uurimisega, näeme koopasse suletud vangide kombel vaid näilikku. Et küündida tõsiolevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga. Ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. See vaid mõtlemise abil saavutatav tegelikkus on ideede maailm, mis kiirgab kõigis puhtas ja heas kogu teadmises. Platon ei eita meelelise maailma olemasolu, näilisuski on ju midagi enamat kui puhas mitteolemine. Kuid teadmine ja tarkus on võimalik ainult ülemeelelistele ideedele. Alles mõtlemise abil saavutatud muutumatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. Meeltemaailma esemed saavad meie teadmisse ainult siis kui vaatleme neid ideede kaudu. Meeltega tavatav maailm on liiga mitmekesine ja muutlik. Teadmine eeldab mõtlemist, seega eraldumist meeltes vahetult antust. Meelelike tegelikkuse näilikud asjad vaid peegeldavad tõsiolevaid ideeid. Teadmine on ainsuse tunnetamine paljususes. Platon eelistab üldist ja abstraktest üksikule ja konkreetsele. Ta eelistab püsivat muutuvale. Siit algab Platoni ideeõpetus. Ideed on muutumatud, püsivad, igavesed, väljaspool aega ja ruumi. Muutumine on varjudemaailma nähtus. Idee näide: Hobune on mmetega tabatav ja ajaga seotud olend, mis on mulle mõitetav alles üldise hobuseidee kaudu. Platoni iideed teevad mõistmise ja mõituspärase mõtlemise võimalikuks. Olev - asjade tuum ja olemus on saavutatav vaid mõtlemise abil.
A. on tegelenud loogikaga (formaalse loogika rajaja), füüsikaga (füüsise uurimisega; oli seisukohal,et matem. füüsika pole võimalik), bioloogiaga (on kirjutanud hingest, loomade ajaloost), esimese filosoofiaga e. metafüüsikaga (pärast füüsikat, “meta”= pärast), eetikaga (inimest kasvatab valikute sooritamine), sots. - pol. küsimustega, ajalooga, kunsti ja retoorikaga. Kõige kõrgemaks teaduseks peab ta filosoofiat, sest fil. on kaemuslik ja vaba kõikvõimalikest utilitaarsetest eesmärkidest. A. järgi on “esimese filosoofia” ülesandeks mõtestada igavesi olemusi, mittemateriaalseid ja meeltele tabamatuid põhjusi. “Teise filosoofia”, st. füüsika ja loodusteaduse osaks on uurida mateeriat ja muutuvaid, meeleliselt tajutavaid olemusi. Herakleitose mõttesuurust ta hinnata ei osanud! A. oli seisukohal, et iga eksisteeriv asi on vormi ja mateeria ühtsus. Vorm on aktiivne, mateeria passiivne (igavene, elutu ja määramatu alge) - vorm muudab tegelikkuseks selle, mille võimaluse annab mateeria, sest asi on vormi ja mateeria ühtsus ning vorm on tähtsam kui mateeria. Esmane mateeria on võimaluste paljusus. Üksikesemed ja nähtused moodustuvad tänu samuti igavesele, kuid aktiivsele ideaalsele vormile, mis ühendub mateeriaga. Vorm on iga asja liikumapanev jõud, täiustumisel lõpp-eesmärk. (Looduslik graniidirahn on vormitu esmase mateeria võrdkuju, sellest loodud skulptuur on juba mateeria ja vaimu (st. vormi) ühendus. Mateeria ja vormi ühinemine toimub kõikide asjade moodustumisel, on seega üleüldine. Igasuguse liikumise algpõhjuseks pidas A. jumalat kui liikumatut liikumapanijat, kui igavest kehatut täiuslikku vormi. Jumal on “täiuslik filosoof”. Ta on puhas ratsionalistlik vaimsus, võrdsustatud “iseendast mõtleva mõtlemisega”. Mõtlemisõpetus. Ta teadvustab mõtlemist kui keerulist protsessi, mis väljendab tegelikkust, kuid allub seejuures ka ainult temale omastele seaduspärasustele. A.-d huvitas ka see, kuidas asjad tekivad (tegevpõhjus) ja miks nad tekivad (eesmärkpõhjus). Kõik, mis looduses toimub, toimub mingi eesmärgi nimel ja parimal viisil. A. filosoofias on kolm tähtsat elementi koos: mõistus, eesmärk, hüve (samuti arvas ka Kant).
Lõppkokkuvõtteks oli maailma eesmärgiks A. järgi jumal - mõtlemine mõtlemises. A. kujutas füüsist ette iga keha püüdlusena oma kohale, kui mingi jõud viib keha mujale, siis välise jõu lakkades liigub keha ise oma loomulikule kohale tagasi. Keha koht pole mitte keha enda piir, vaid teda ümbritseva keha piir. Lähtub küll maailma terviklikkusest, kuid aja ja ajaloo mõiste jääb uurimata (seletamata). A. liigitab hingi: 1) taimne (omane kasvamisvõime); 2) loomne (omane tajumis-haistmisvõime); 3) mõistuslik hing. Jagab maailma kaheks: kuualune maailm (elusolendid ja inimene) taevaste nähtuste maailm. Kuualune maailm on seesmiselt aktiivne, keeruline, praktiliselt ennustamatu, kvantitatiivne. Pealpool kuud olevale maailmale on omane igavene ringliikumine. A. vastandas neid kahte maailma, mis oli viga. Kogu maailm on analoogne kuualusele maailmale.
olemus, kvaliteet, kvantiteet, suhe, koht, aeg, asend, millegi omamine, toime, toimele allumine. Kõige tähtsam “olemus”- so. võti kõigesse olemasolevasse. Yüklə 258,8 Kb. Dostları ilə paylaş:
|