V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)



Yüklə 432,5 Kb.
səhifə1/10
tarix01.08.2018
ölçüsü432,5 Kb.
#60480
  1   2   3   4   5   6   7   8   9   10

Versailleś rahu


ja
Rahvasteliit.

Versailleś ja teiste rahude sõlmimise ajalood 1919-1920.a. ja nende sisud. Rahvassteliit; sellega sõlmitud leping ja selle tegevus oma eksisteerimise alguses. Versaille´s ja teiste rahude alusel tehtud territoriaalsed muudatused. Kontributsioonid ja teised rahulepingutega seotud majanduslikud tingimused. Rahulepingute poliitilised ja õiguslikud tingimused.


V.V. Vodovozov ( vt. В.В. Водовозов)

„Мысл“
Петроград


1922
Tiraaz: 3.000 ex.

((Nimed vajavad kontrollimist. KL.))

Eessõna

On möödunud juba 3 aastat Versailleś rahu sõlmimisest, kuid sellegi poolest on see Venemaal peaegu täiesti tundmatu.



Selle tekst ei ole tervikuna vene keelde tõlgitud ega ka täielikus mahus käsitletud. Võõrkeeltes on sellele pühendatud juba ülisuur kirjandus ja Läänes, tõenäoliselt ei ole enam ühtegi intelligentset ja inimese ühiskondliku elu vastu huvituvat inimest, kellel ei oleks sellest selget ettekujutust ega oleks teatud arvamust välja kujunenud. Kas see arvamus saab positiivne või negatiivne, siis igal juhul saavad selle aluseks, mitte kuigivõrd kontrollimatud ja ebatäpsed kuuldused rahust, vaid selle sisuga põhjapanev tutvus.

Aga Venemaal on see asi hoopis teisiti: tutvus rahulepingu arutlusega, mis on ühendatud ühise, kuid mitte just täiesti täpse Versailleś rahu nime alla, sai võimalikuks vaid kõige viimasel ajal ja vaid võõrkeelte tundmine, pluss võimalus tutvuda välismaiste raamatuid mitte kodus, vaid raamatukogudes, nende töötamise ajal (neis enamikes raamatuid koju ei laenutata). Ja ka see tutvumine ei ole kaugeltki täielik, kuna nende arv on (äärmisel juhul Peterburis) üpris ebapiisav.

Rahulepingute arutluste tekstidega ma sain tutvuda järgmiste väljaannete põhjal:
The Treaty of Peace between the Allied and Associated Powers and Germany, and other Treaty Engagements, signed at Versailles, June 28-th 1919; together wit the Reply of the A. Powers to the Observations of the German Delegation on the Conditions of Peace. London. Published by His Magesty´s Stationery Office. 1920. Price 2 sh. 6 d. (On olemas Mereakadeemia raamatukogus).

Eelmainitud raamatutes on toodud ära Saksamaaga sõlmitud rahulepingu, aga ka teiste raamatu pealkirjas mainitud dokumentide inglise keelne tekst.

Peale selle, ma kasutasin rahulepingu saksakeelset tõlget, mis avaldatud: Der Friedensvertrag unter Hervorhebung der abgeänderten Teile mit Inhaltsaufbau, Karten und Sachverzeichnissen. 1920. Verlage von R. Holbing in Berlin.
Sellel väljaandel on see väärtus, et andes Versaille´s rahu lõpliku teksti, ta näitab märkustes ära kõik esialgse, milline esitati saksa delegatsioonile 7. mail 1919.a. ja lõpliku teksti erinevused, aga samuti ka kahe audentse (ingliskeelse ja prantsuskeelse) teksti erinevused, milliseid, kuigi mitte eriti palju, ikka esineb. Lõpuks, lisades on toodud ära mitte ainult saksa delegatsiooni poolt liidu riikidele esitatud vastused (need on olemas ka inglise väljaandes), vaid ka sakslaste tehtud märkused ise (viimased inglise väljaandes puuduvad), aga peale selle rahulepingut ellu viiva saksa seaduse tekst. Seevastu saksa väljaandes puuduvad teiste Versailles´ kokkuleppete tekstid, millised on inglise väljaandes.
Austriaga sõlmitud rahu ma õppisin tundma inglise väljaande järgi: The Treaty of Peace between the A. a. A. Powers and Austria, together with other Treaties, Agreements &, signed at Saint Germain-en-Laye, September 10, 1919, and Declarations, Treaties and other Documents relevant thereto, signed at Paris, Dec. 5. and 8, 1919, and July 16, 1920, and at Sevres, Aug. 10, 1920. London. Samalt väljaandjalt ka 1921.a. trükk. Price 1 sh. 6.d. (See on Mereakadeemias olemas.)

Bulgaariaga sõlmitud rahu uurimisel kasutasin järgmist väljaannet: Materialien, betreffend die Friedensverhandlungen. Teil XI. Amticher. Text. Der Friedensvertrag zwischen Bulgarien und den Allieren und Assiziierten Mächten nebst d. Schlussprotokoll gezeichnet in Neuilly-sur-Sine am 27. Nov. 1919. ratifiziert in Paris am 9. Aug. 1920. Im Auftrage des Auswartigen Amtes. Berlin 1920. Deutsche Verlagsgesellschaft für Politik und Geschichte.

Vaatamata sellele, et pealkiri on saksa keeles, on rahu tekst siin toodud ühes originaali, prantsuse keeles; vaid lühike eessõna on kirjutatud saksa keeles.
Mis aga puudutab Ungari ja Türgiga sõlmitud rahulepinguid, siis minu suureks kurvastuseks, neid, nagu ma pidin nentima, Peterburis ei ole, äärmisel juhul, neid ei ole minule ligipääsetavates raamatukogudes. Ma tean neid vaid üpris üksikasjalike kirjelduste kaudu selliste raamatute kaudu, nagu:
Annual Register for the Year 1919. Longmans, Green and Co. London, 1920 (see on olemas Teaduste Akadeemia raamatukogus).

Annual Register for the Year 1920. Longmans, Green and Co. London, 1921 (see on olemas Mereakadeemias).

Scott Keltie. Statesman´s Yearbook for the Jear 1921. London. Macmillian 1921 (Mereakadeemias).
Artiklites:
„Revue des deux Mondes“ viimased aastad (Mereakadeemias) ja mõnedest teistst perioodika väljaannetest ja raamatust:
What really happened at Paris. The Story of the Peace Conference 1919, by the American Delegates edited by E. M. House and Ch. Seymour. London. Hodder & Stoughton. 1921.
Rahu sõlmimise ajaloo kirjutamiseks ma kasutasin peale juba nimetatud raamatute ja artiklite ka raamatut:
Materialien, betreffend die Friedensverhandlungen. Im Auftrage des Ausvartigen Amtes. Berlin 1920. Köited 6 ja 8 ja 10 (need on olemas Avalikus Raamatukogus). Neist puudutab konkreetselt ajalugu 6 köide, millesse on mahutatud mõningad dokumendid, mis puutuvad Versailles´ peetavaid rahuläbirääkimiste eelset perioodi. Eelmainitusse puutub ka veel 9 kd., mis sisaldab noote, milliseid liiduriigid Saksamaaga vahetasid 1919.a. juunis, kuid kahjuks just seda köidet Avalikus Raamatukogus ei ole, näib, et ka terves Peterburis seda ei ole. 7. köide esitab Versailles´ rahulepingu kolmes keeles, st. alg-keeltes – inglise ja prantsuse (mõlemad tekstid on kuulutatud ametlikult audentseteks) ja saksakeelse tõlke. Kuid seda ma kasutasin harva, vaid siis, kui ma vajasin prantsuskeelset teksti, kuna kahest ülalpool nimetatud väljaanded olid minu eesmärgi täitmiseks peaegu täiesti piisavad. 8 –s köide sisaldab vaid Versailles´ rahu saksa keelset teksti, seda ma ei kasutanud, kuna ülalpool nimetatud väljaanne oli minu jaoks kasutamiseks mugavam, nii tänu seal sisalduvatele märkustele ja lisadele, kui ka seal leiduvatele geograafilistele kaartidele. 10 köide sisaldab Versailles´ rahu teksti väga üksikasjalikku alfabeetilist viitajat, millist ma kasutasin väga tihti.
Edasi, ma kasutasin samuti ühte väikest raamatut: Hans Helmolt. Ein Vierteljahrehundert Weltgeschichte 1894-1919. Charlottenburg. 1919 (Teaduste Akadeemia raamatukogus). See raamat on kirjutatud äärmiselt kirglikult, kõige kitsamas saksa rahvusluse vaimus ja on huvitav eelkõige saksa vaatenurga väljaselgitamise seisukohalt, kuid seal leidub palju huvitavaid faktilisi andmeid ning väljakirjutusi ametlikest dokumentidest ning on hea ka oma bibliograafiliste viidete poolest.

Ja see on ka kõik, - teisi allikaid ja käsiraamatuid minul ei olnud. Seda on äärmiselt vähe, ja seepärast minu raamatus olid läbitöötamata kohad täiesti vältimatud. Minul jääb vaid end lohutada sellega, et teisi raamatuid Peterburis ei ole ja et ma tegin kõik, mis suutsin. Ma luban endale loota, et, vaatamata ebatäiuslikkusele, pakub minu raamat vene lugejatele ikkagi teatud huvi.

Ma ei puuduta seda teemat ajakirjanduses esimest korda. Juba 1922.a. alguses ilmus Peterburis minu raamat: «Западная Европа и Америка после войны. Факты и цифры. Петербург. Государственное издательство. 1922. 207 стр. Selle raamatu eessõnas ma juba rääkisin Versailles´ rahust, selle sõlmimise ajaloost ja sisust, s.t. just nimelt sellest, millele on pühendatud minu käesolev raamat. Seda enam ma luban endale arvata, et eelpool nimetatud raamat ei muuda käesolevat raamatut liigseks ja nimelt kahel põhjusel.

Esimene seisneb selles, et minu raamatu „Западная Европа и Америка“, mis käsitleb peale Maailmasõda toimunud Euroopa ja Ameerika riikide majanduslikke ja riigiehituslikke muutusi ja ta põhineb olulises osas puhtalt statistilisest materjalist. Selles ma käsitlesin Versailles´ rahu vaid sedavõrd, kuivõrd see oli täiesti hädavajalik järgnevate peatükkide mõistmiseks ja seepärast ma rääkisin sellest vaid sissejuhatuses, milline hõlmas vaid 16 lk.

Siin, vastupidi, on Versailles´ rahu – selle sõlmimise ajalugu ja sisu – minu raamatu põhieesmärgiks ja sisuks.

Teine ja enam oluline põhjus seisneb selles, et minu „Западная Европа и Америка“ on juba olulisel määral iganenud. See on kirjutatud peaegu aasta tagasi, eessõna selle juurde on dateeritud 22. juulil 1921.a. Siis oli minu ainsaks sissejuhatava artikli allikaks „Annual Register“ 1919.a., mis oli üpris ahtake allikas ja siis ei olnud minul isegi Versailles´ rahu täielikku tekstigi. Seepärast ma ei suutnud arusaamatusi ja isegi mõningaid otseseid vigu vältida. Raskes seisus, millises asub raamatute kirjastamise asi, aeglustas minu raamatu trükkimist. Oktoobris, mil ma sain oma käsutusse Versailles´ rahu saksakeelse teksti, ma lisasin oma raamatule lisapeatüki, millises tegin täiendavaid selgitusi ning parandasin leitud vead. Kõige selle tõttu ilmus raamat alles 1922.a. kevadel.

Kuid neist täiendustest ei piisanud. Kui ma neid tegin, siis ei olnud minu käsutuses Austriaga, Bulgaariaga ja teiste riikidega sõlmitud rahulepingu tekste, millised olid trükitud ära kahes inglismaal välja antud köites, ega ka teisi ülalpool nimetatud raamatuid.

Sellisel viisil kujutab käesolev raamat uute materjalide ja parandustega väga kõvasti laiendatud ja parandatud sissejuhatavat peatükki minu raamatule „Западная Европа и Америка“.

Kuid mingil määral teist pean spetsialselt ütlema käesoleva raamatu esimese veerandi neljanda peatüki kohta, mis on pühendatud territorialsetele muutustele. Käesoleva raamatu kava järgi, ma räägin siis territoriaalsetest muudatustest üldiselt ja lühidalt ja isegi siis lähenen küsimusele asja õiguslikust küljest (näit. pleibitsiitide korraldamise tingimustest), kui territoriaalsetest muutustest selle sõna kitsamas mõttes. Vastupidi, minu poolt nimetatud teises raaamtus on territoriaalsetele muutustele pühendatud mahukas peatükk, mis hõlmab 40 lk. Seal ma käsitlen neid hulga põhjalikumalt ja seal on see minu raamatu oluline osa, siin aga teisejärgulist tähtsust omav detail. Kuid viide raamatu ajast mahajäämusele puudutab seda peatükki veelgi rohkem kui Versailles´ rahu puudutavat peatükki.

Minule kättesaadavamaks saanud raamatud ja geograafilised kaardid*) (*Peale ülalnimetatute raamatute võin territoriaalsete muudatusi käsitlevate kohta nimetada:

„Stielers Hand-Atlas, 9. Aufl. (Leidub Avalikus Raamtukogus) ja Statistisches Jahrbuch für das Deutsche Reich. Jahrgang 1920. Berlin (eessõna on dateeritud 1921.a. veebrualikuuga) andsid minule võimaluse käesolevas raamatus antud teemat puudutava osa anda veelgi lühemalt, kuid täiesti uuendatuna ning endistest puudustest vabastatud kujul.

Minu raamatust oli juba oluline osa kirjutatud, kui vene keelses tõlkes ilmus tuntud inglise publitsisti-patsifisti Norman Angelli väga huvitav raamat „Versailles´ rahu ja majanduslik kaos Euroopas. Petrograd. Õigus, 1922. (Версальский мир и экономический хаос в Европе. Петроград. Право.1922.).

See ei sundinud mind oma raamatu lõpetamisest loobuma, nii nagu selle ülesanded ja sisu on täiesti teised. Ma toon ära Versailles´ rahu sõlmimise ajaloo ja selle sisu. N.Angell neid ära ei too, kuna peab inglise lugejat selles teadliku olevat, kuid kritiseerib rahu. Ta räägib, rahu majanduslikest tagajärgedest Euroopale ja inimkonnale ning tõestab, et Versailles´ rahu on kuritegelik ning lühinägelik rahu ja et see on peaegu ühtmoodi hukutav nii võidetutele kui ka võitjaile.

Kas Angellil on õigus, või mitte, ma siin rääkima ei hakka (minu raamatu lõpetavas peatükis leiab lugeja minu isikliku vaate rahule, kuigi väga lühidalt öeldes). Kuid, igal juhul, vene lugeja peab teadma mitte ainult üldisi vaateid rahule, kuid ka selle sisu, muidu hakkavad vaated õhus rippuma. Ja need ma talle käesolevas raamatus esitangi.

Pean siin vajalikuks teha ühe üldise vihje. Minu käesoleva raamatu pealkirjas aga vahel ka raamatus endas, ma kasutan nimetust „Versailles´ rahu“ lühendamiseks ja mitte selle täpses tähenduses. Versailles´ rahuks endaks nimetatakse vaid üht Saksamaaga sõlmitud rahu traktaati, mis on viimase poolt ja 26 liitlasriigi poolt allkirjastatud Versailles´ 28. juunil 1919.a. Kusjuures rahu, millisega lõppes suur maailmasõda ((Suur Maailmasõda)), ei piirdu vaid selle traktaadiga. Sellesse kuuluvad veel Saint-Germaini rahu Austriaga, rahu Bulgaariaga, mis allkirjastati Neuilly´s, Trianoni rahu Ungariga, Severs´i rahu Türgiga ja hulga teisi lepinguid.

Kõik need lepingud üheskoos võetuna moodustavad endast ühe jagamatu terviku, kuid kirjanduses ja seepärast elavas vestluses seda tervikut üldistamise taotlusel võetakse tihti kokku Versailles´ rahu nime all, mis iseenesest kujutab endast vaid selle üht osa ja sellest juba välja kujunenud tavast pean ka mina vahetevahel kinni.


V.Vodovozov. ((В.В. Водовозов))
Peterburg, 29. märts 1922.a.

***
I.


Enne Pariisi konverentsi.

Viimased sõjakuud ja rahuläbirääkimiste algus.


Saabus viies sõja-aasta. Saksamaa oli just sõlminud Venemaaga Brest-Litovskis omale hiilgava rahu. Viimane oli sellega vaenlaste hulgast välja löödud ja pidi maksma märkimisväärselt suure summa kontributsiooni ((heastamistasu)) kullas ja varustama Saksamaad oma viljaga. Belgia oli endiselt saksa vägede poolt okupeeritud ja selle taastatud ja tööle pandud vabrikud, kuivõrd nad 1914.a. sissetungi ajal olid purustatud või rikutud, töötasid nüüd täiskoormusel Saksamaa huvides. Prantsusmaa-, Itaalia –põhjaosa, kogu Serbia asus´id endiselt saksa koalisatsiooni riikide võimu all. Enamgi veel, sakslaste 1918.a. pealetung Prantsusmaal omas märkimisväärset edu. Sellisel viisil ei ennustanud miski, äärmisel juhul asjade tõelisest seisust ebapiisavalt informeeritud laiale publikule, võiduka Saksamaa lähedast lõppu. Tõsi, sõja neljanda aasta lõpus ilmnes sakslaste edu mõningane muutus. 18. juulil 1918.a. kindral Foš alustas Ena ja Marna vahel pealetungi, milline saksa vägede visadusele, viis sellistele nende poolsetele kaotustele, kuigi ka mitte just eriti märkimisväärsetele. Selle pealetungi esimesel päeval pidid sakslased puhastama Šato Terri aga kolme päeva pärast – Neli, 28. juulil – Far an Tardenua. Sakslased olid tagasi löödud ka teistes rindejoone lõikudes, kuid sellel ei olnud erilist tähendust, sest üksikut ebaedu oli varemgi ette tulnud.

Halvem, kui sõjaline ebaedu, oli selle põhjus. Otseseimaks põhjuseks oli prantslaste ja inglaste juurde saabuv täiendus Ameerikast ja mis oli kõige halvem, et sellist täiendust saabus üha rohkem ja rohkem. Märtsis ja aprillis, sakslaste arvestuste kohaselt, saabus ookeani tagant 163 300 ameerika sõdurit, mais juba 200 000, juunis 245 000 ja juulis 295 000. Arvud muudkui kasvasid ja selle nähtuse lõppu polnud näha, kuid Saksamaa ja ta liitlaste inimmaterjal oli ammu ammendunud.

Kuid veelgi halvem oli see, mis toimus Saksamaal endas. Enne sõda toodeti Saksamaal 10 12 milj tonni rukist ja ligi 4 milj t. nisu ja veeti vilja isegi sisse mõned miljonid tonnid. Nüüd, sõja algusest peale, sissevedu välismaalt peaegu katkes ning oma saak langes aga aastast aastasse. 1918.a. oli kogutud vaid 8 milj t. rukist ja 2,4 milj t. nisu. Kui sealt seemneks minev osa välja võtta, siis rahval oli tarbimiseks natuke üle poole ennesõjaaegsest normist. Vähenes kariloomade arv ja vähenes ka kalapüük: üldse, Saksamaa oli suures toidupuuduses – kuid, mis oli kõige hullem, ka tulevikus ei paistnud heledamat taevast. Vaenlane, vaatamata kõigile lüüasaamistele ei olnud hävitatud, vaatamata isegi oma sellise liitlase, nagu Venemaa kaotamisele, ei olnud murtud ja sõda, näis, et venib lõpmatuseni. Saksamaal, veel enam Austrias, hakkas tundma andma tüdimus ja vaimu langemine.

Üksikud isikud, isegi nende hulgast, kes sõda palavalt tervitasid ja alguses kisasid sõjast viimase verepiisani, on hakanud juba teise sõjaasta lõpuiks hakanud sõjajoovastusest vähehaaval kainenema. Mitte ainult sotsiaal-demokraatide hulgas, vaid ka nn. korra parteide keskel ilmus tugev rahu pooldajate vool.

Esimesed olid juba ammu igasuguste sõdade, isegi võidukate, vastu, kuid viiamste hulgas hakkas rahu pooldajate vool leidma pooldajaid vaid sel määral, kuidas tugevnes võidu võimatuse teadvustamine. Alguses oli see teadvus vaid üksikute ühikute valduses, nagu keskpartei saadiku Erzbergeri (hiljem minister, kes 1921.a. tapeti), pärast see haaras märkimisväärse hulga poliitikategelasi, nii et 19. juulil 1917.a. saksa Riigipäev võttis vastu tuntud „rahu“ otsuse, millisest sai liitlastele esimene sõnum sellest, et sõjas läheneb murdepunkt ja see ilmus just sellel hetkel, mil liitlased hakkasid oma võidu suhtes lootust kaotama*

(*Admiral Sims, peale läbirääkimisi admiral Gellikoga 1917.a. suvel saatis Washingtoni memorandumi, milles rääkis, et sõda peab lõppema edutult. Just samal ajal sai liitlastel teatavaks Riigipäeva otsus, milline veenis neid, seal hulgas ka Sismi ennast, oma nukra prognoosi ekslikkuses. Sellest faktist rääkis Sims ise oma artiklis , mille avaldas „Pearson´s Magazine“ 1919.a. sügisel. Selle tõi ära ka Helmolt, „Vierteljahrhundertgeschichte. 1894 -1919“, Charlottenburg, 1919, lk. 140.)


Kuid sellegi poolest terve aasta Saksamaa mitte ainult ei hakanud vastu, vaid ka saavutas võite. Kuid lõpuks oli siiski ta jõud murtud.

Nii nagu ülalpool öeldud, juulis 1918.a. algasid sõjateatris tema ebaõnnestumised.

2. augustil, päev peale sõja neljandat aastapäeva, kaotati Suasson. Kuid tõeliselt sõja pöördeliseks momendiks võib pigem lugeda 8. augustit, kui Sommi jõe rajoonis algas inglise-prantsuse vägede pealetung. See oli Saksamaale lõpu alguseks. Ebaedu lahinguväljal tõi välja distlipliini puuduse armees. Tasapisi vene vangist naasenud saksa sõdurid osutusid enamluse vaimust haaratud olevat ja olid laostumise fermendiks.

14. augustil kindral Ludendorf teatas otse keisrile, et sõda on kaotatud.

Poolteist kuud enne seda maksis selline avaldus välisminister Külmanile ametikoha. See kord oli tulemus otse vastupidine: keiser tegi välisminister Gintzele (Külmani asetäitja) ettepaneku valida sobiv hetk, mil võiks edukalt, Hollandi valitsuse vahendusel, rahu sõlmimise läbirääkimiste alustamise suhtes liitlaste poole pöörduda.

Rahu küsimus tõstatati juba mitmes kord. Juba 12. detsembril 1916.a. pöördus Saksa valitsus oma vastaste poole noodiga, millega tegi rahu sõlmimisteks läbirääkimiste alustamise ettepaneku. Kuid selles noodis puudus konkreetne sisu. Saksamaa ei näidanud ära mitte ühtegi punkti, millise võinuks seada läbirääkimiste aluseks ja seepärast liitlased ei soovinud sakslaste ettepanekule isegi vastata.

Sellisel viisil jäi esimene katse tulemusteta. Tulemusi ei andnud ka 27. märtsi 1917.a. (uue kalendri järgi) Peterburi Tööliste ja Sõdurite Nõukogude saadikute pöördumine kogu maailma proletariaadi poole, kuulutades välja uue loosungi: „annektsioonideta ja kontributsioonita“. Peale neid kahte katset möödus umbes aasta. 8. jaanuaril 1918.a. Wilson, juba sõtta asunud Ameerika Ühendriikide president, pöördus oma kodumaa Kongressi poole läkitusega, millise 14. punktis ta tutvustas soovitatava rahu tingimuste programmi**
(**See Wilsoni läkitus on trükitud vene keeles ära tervikuna «Известиях Информационного Отдела Центрального Информационного бюро при Исполнительном Комитете Советов Крестьянских, Рабочих и Красноармейских Депутатов», вып. 1., Петроград, 1919, стр. 42.)
Selle esimene punkt rääkis mitte just rahu sisust, vaid selle sõlmimise vormist ning sõlmimise viisist ja sõnas:

„1.Avatud rahuleping, mis saavutatud tingimuste avalikul arutelul, peale suhtes ei ole lubatud mingeid eraviisilisi rahvusvahelsi kokkuleppeid ja diplomaatia peab alati tegutsema avatult ning ühiskondliku arvamuse silme all“.


Teiste sõnadega – kõigi diplomaatiliste läbirääkimiste täielik avalikkus ja üldse peale käesolevat sõda igasuguste rahu puudutavate läbirääkimiste suhtes eraldi. Seesama nõudmine, millise palju kordi esitasid sotsiaal-demokraadid loosungi vormis: „Maha saladiplomaatia“.

Ülejäänud osa programmist moodustas selle sisu, Wilsoni arvates soovitavat rahu traktaadi ((rahulepingu)) sisu. Selles valitses eriline toon, mitte täielikult tavaline sarnaste dokumentide puhul: kogu see tekst on immutatud läbi abstraktsest moraalsetest printsipidest, nõnda, et presidendi läkitus tekitab tervikuna pigem religioosse usukuulutaja kõne mulje, mingi kvaakeri või metodisti, kui poliitilise tegelase asjalikku programmi. Peamine idee, millele Wilsoni programm on üles ehitatud on järgmine:

rahu, mille poole me püüdleme, peab olema kindel ja kauaaegne;

selleks peavad rahvaste seaduslikud nõudmised olema rahuldatud, kõik rahvusvahelised küsimused peavad olema reguleeritud mitte jõu vaid õiguse ja õigluse alusel.

See ideed väljendatakse palju kordi abstraktsetes, pühalikes (kuid mitte piisavalt määratletud) seisukohtades, kusjuures Wilson apelleerib pidevalt kogu inimkonna veendumustele, õiglusele, rahvaste vendlusele ja muudele sarnastele printsiipidele.

„Belgia, kõlab näiteks 7.punkt, peab olema vabastatud ja taastatud igasuguse selle suveräänsuse piiramise katseta, milline tal on võrdselt teiste vabada rahvustega; kogu inimkond, on kahtlematult sellega nõus. Mitte mingi teine akt ei teeni enamat, kui see, et rahva hulgas taastada usaldus nendesse seadustesse, millised nad ise oma vastastikuliste suhete reguleerimiseks välja töötasid ja kehtestasid. Ilma sellise tervendava operatsioonita kogu rahvusvahelise õiguse struktuur ja vastupidavus muutub alatiselt kompromiteerituks.“

„Kogu Prantsusmaa territoorium, sõnab 8. punkt, peab olema puhastatud ja selle okupeeritud osad peavad olema tagastatud ja Preisimaa poolt 1871.a Prantsusmaale tekitatud ebaõiglus Elsass-Lotringi küsimuses, milline peaegu viiekümne aasta kestel oli ohuks inimkonna rahule, peab olema parandatud, selleks, et rahu oleks tagatud üldistes huvides.“

Õiguse ja õigluse nõuetest tulenevad, Wilsoni arvates, järgmised tulevaste rahvusvaheliste suhete põhiprintsiibid:

Merede vabadus, nii rahu, kui ka sõja ajal (2. p).

Võimalust mööda kõikide riikide vaheliste majanduslike barjääride kõrvaldamine ja kõigi rahvaste vahelises kaubanduse tingimustes võrdsuse sisseseadmine (3.p).

Sõjaväe kahandamine piirideni, milline on hädavajalik sisejulgeoleku tagamiseks (4.p).

Riikide territooriumi piiritlemine „selgelt väljendatud rahvuslike andmete alusel“, et rahvastel „oleks antud autonoomse arengu võimalus“. Selleks, muide, sellistele riikidele, nagu Serbia ja Poola, peab olema antud merele ligipääsu võimalus (8.,9., 10., jne. p.).

„Peab olema moodustatud, erilise kokkuleppe alusel, Üleüldine Rahvasteliit, et luua poliitilise sõltumatuse ja territooriumi, nii suur-, kui väikeriikide puutumatuse vastastikused garantiid (14. p).

Üksikutest ja enam konkreetsetematest tingimustest, peale saksa ja austria vägedest nende poolt okupeeritud Belgia, Prantsusmaa, Serbia jt. puhastamise, Wilson nimetab järgmist:


Prantsusmaale Elsas-Lotaringi tagastamine, itaalastega asustatud Austria osade Itaaliaga ühendamine, Austria-Ungari rahvastele ja Türgile iseseisvuse võimaldamine, rahvuslikul alusel vaba Poola loomine, sellele, samuti nagu Serbiale, vaba merele ligipääsu võimaldamine; kõigi rahvaste kaubalaevadele Dardanellidest vaba läbipääsu tagamine. Mis puudutab Venemaad, siis sellele on pühendatud kõige pikem punkt, mille tõttu on see kogu läkituses kõige üldistatum. Toon ära selle teksti:
„Kogu vene territooriumi vabastamine ja kõigi Venemaad puudutavate küsimuste lahendamine, millised garanteerivad sellele, teiste rahvaste poolt, kõige parema ja vabama koostegutsemise asjas, saamaks täieliku takistamatut võimalust võtta vastu sõltumatut otsust tema enda poliitilises arengus ja rahvuslikus poliitikas, milline tagab talle rõõmsa vastuvõtu vabade rahvaste ühiskonda sellise valitsemise kuju juures, millise ta endale ise valib, aga samuti igasuguse toetuse, millist ta võib vajada ja millist ta ise võib soovida. Suhtumine, milline saab ilmutatud Venemaa suhtes teiste vennalike rahvaste poolt tulevaste kuude jooksul, on selleks proovikiviks, millisel katsetatakse nende vahelisi häid tundeid, mõistmist, nende vajadusi, millised erinevad nende eneste huvidest, nende tarkust ja omakasupüüdmatust ning sümpaatiaid“ (6.p.)*.


Yüklə 432,5 Kb.

Dostları ilə paylaş:
  1   2   3   4   5   6   7   8   9   10




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©genderi.org 2022
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə