V. V. Vodovozov ( vt. В. В. Водовозов)
Yüklə 432,5 Kb.
|
|
Rahvasteliidu kõrval jätkas eksisteerimist Antanti Sõjaline Ülemnõukogu, mis Rahvasteliidu Nõukoguga osalt konkureeris. Sellegi poolest täitis ka Rahvasteliit oma kohustusi, millised olid talle rahulepingutega pandud. Ta võttis oma kätte, nimetades vastavaid ametiisikuid, Saari basseini ja Danzingi juhtimise. Kui Rootsi ja Soome vahel algasid üpris teravad arusaamatused Alani ((Ahvenamaa)) saarte pärast ja Rootsi saadik oli Helsingist tagasi kutsutud, siis Rahvasteliit sekkus ja lahendas vaidluse. Samuti ta lahendas Poola ja Leedu vahelise tüli. Samuti ta tegi Poola ja nõukogude Venemaa vahelise tüli lahendamise katse ja see vaidlus lahendati 1920.a. relvajõul. Eupe´i ja Malmédy, kahe pisikese Reinimaa ringkonna saatus oli otsustatud Liidu otsusega ((peale rahvahääletust)) anda Belgiale. See otsus oli kahtlematult Antanti poolt ette dikteeritud, kuna nendel aladel elasid põhiliselt Saksamaaga liituda soovivad sakslased. Rahvasteliidu üldkoosolek tuli kokku Genfis 15. novembril 1920.a. Sellel oli esindatud 42 Liitu kuuluvat riiki. Tõstatati relvastuse piiramise küsimus, kuid mingeid kohustavaid otsuseid vastu ei võetud. Üks argentiinlasest esindaja, Pueyrredon kutsus tulises kõnes kõikide riikide, kaasa arvatud Saksamaa ja Venemaa, Liitu võtmisele. Ta rääkis, et praegune Liidu koosseis tekitab mulje, et see ei ole miski muu, kui Saksamaga sõdinud liitlasriikide organisatsioon, et sellel ei ole mitte kõigi rahvaste igavese rahu eest võitlemine, vaid Suure sõja lõpetamine. Pueyrredoni toetas üks Inglismaa esindaja, töötajate juht Barnes ja koosolekul Lõuna- Aafrika Liitu esindav Robert Sesil ((?)). Nende Liitu võtmise vastu võtsid eriti teravalt sõna prantslased. Istungil hääletati ja võeti Liitu 6 riiki: Austria, Bulgaaria, Kostariika, Soome, Albaania, Luksemburg. Esimesed kaks võeti vastu häälteenamusega 35 poolt, üks erapooletu (Austraalia) ja 6 puudumisel. Neli aga võeti ühehäälselt vastu. See-vastu, Armeenia, Läti, Leedu ja Eesti Liitu astumise avaldused lükati tagasi põhjendusel, et need riigid ei ole veel organiseerunud. Nõnda tõusis 1920.a. Liidu liikmete arv 42 – lt – 48-le., kuid inimkonna esindatute ja esindamata jäänute suhe muutus väga vähe ja endiselt peaegu pool valge rassi esindajatest jäid Liidust välja. Järgmisel aastal valiti teisejärguliste riikide esindajateks uuesti Belgia, Brasiilia, Hispaania ja vaid Kreeka asemel sai koha Hiina. Otsustati, et korralised koosolekud kutsutakse kokku Genfis igal aasta septembris, aga erakorralised koosolekud vajaduse korral. Nii nagu kõik inimestest koosnevad asutused, nõudis ka Rahvasteliit teatud rahalisi vahendeid. Liidu eelarve, milline moodustati selle üksikute liikmete liikmemaksudest oli 1919.a. mõningateks ettevalmistusteks – 297.000 kuldfranki, 1920.a. (Liidu esimesel eksisteerimise aastal) eelarve järgi – 10 miljonit, 1921.a. samuti eelarve alusel – 20 miljonit kuldfranki. Kulud:
eelarve eelarve (kuldfrankides) Genfi Hotell National ostmine, et majutada Rahvasteliidu Nõukogu ja Sekretariaat. Selle Liidu vajaduste järgi ümberehitamine. Sisseseade Hankimine, milleks võeti laenu. 5 milj. 5 aastaks 1.859.167 Raamatukogu - 235.000 Erinevate dokumentide ja väljaannete* trükkimine, peale journal Officiel 150 000 298.477 Töötajate töötasu, sõidurahad, journal Officiel jne. 3.275.000 5.800.000 Kohtukomisjonid, vangide naasemise toetamine jne. 1.750.000 3.300.000 Reservkapital** 1.725.000 6.550.000 Muud ja ettenägematud kulud. 3.100.000 6.957.356 Kokku: 10.000.000 20.000.000 *)Muuseas, Liidu Sekretariaat annab välja suurepärast statiistilist kuuajakirja: Bulletin mensuel de Statustiqe. See ilmub prantsuse ja inglise keeles. **)Tunnistati hädavajalikuks, kuna on võimalikud mõnede riikide parlamentide poolne vajalike krediitide hääletamise viibimised.
****
IV.
Mitte ükski sõda, suure hulga sõdade hulgast, millised leidsid aset Euroopas ja väljaspool seda viimase saja aasta jooksul, arvates 1815.a. Viini kongressist, ei ole teostanud nii märkimisväärseid territoriaalseid muudatusi, kui see viimane heitlus. Terve suur riik, Austria-Ungari, kadus Euroopa kaardilt. Kunagi võimsast Türgi impeeriumist, milline veel enne sõda valdas kolmes maailmajaos suuri alasid (Egiptus, Sudaan), enam kui 36 milj elanikuga, jäi alles hale tükike 8 milj elanikuga ja vast Jumal teab, kas ta ei ole määratud peatsele surmale. Moodustus terve rida uusi riike ja isegi olulisi, nagu Poola. Vanad riigid suurendasid oma valduste territooriumi peaegu, et kolmekordselt ja suurenesid ka elanike arvult. Seejuures muudeti oma vanu nimesid Serbia kuningriigik võttis ametlikuks nimeks Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriik (mitteametlikult Jugoslaavia). Täiesti muutus Aafrika kaart. Seejuures ma ei räägi üldsegi neist muudatustest, millised toimusid endise Vene keiseriigi territooriumil, kuna Pariisi konverentsil välja töötatud rahulepingutes neist ((peaegu)) ei räägitud. Juriidilistes tingimustes, millistes need muudatused toimusid, on üks oluline uuendus. Seni lahendati riikide piiride muutmise küsimusi rahvusvahelistel kongressidel ja konverentsidel, seejärel, koos teiste rahulepingute tingimustega, ratifitseeriti kongrssil osalenud riikide valitsuste poolt. Käest-kätte minevate alade elanike soovi keegi ei küsinud. Nii Elsass, mis läks 1871.a. Saksamaale, ei Bosnia, milline läks 1878.a. Austria-Ungari võimu alla. Ei Transvaal ega Oranz Vabariik ((?)) mis 1902.a vallutatud Inglismaa poolt, ei Tripolis ja Kirenaika, mis Itaalia poolt vallutati 1912.a., ega Makedoonia, mis jaotati 1913.a. Kreeka ja Bulgaaria, Serbia vahel – kuskil ei küsitud kohalikelt elanikelt seda, kas nad soovivad neid vallutusi neid ümberjagamisi. Ei küsitud isegi siis, kui sõda peeti selle võõra võimu alt vabastusliikumise lipu all. Rahvaküsitlust, kui mingi piirkonna uue võimu alla mineku tingimust, ei peetud kohustuslikuks ja see moodustas erandlikke erandeid, milliseid vahel ka rakendati, selle ilmset võltsimise kavatsust silmas pidades (pleibitsiit Šlesvigi´s 1866.a. Pariisi rahu põhjal), või siis olles valmis selle tulemuste võltsimiseks (Avilon 1791.a., Savoia ja Nitzza 1860.a.). Vastupidi, 1919-1920.a. rahulepingutega loetakse pleibitsiiti kui mitte just vaieldamatuks tingimuseks, siis küllaltki sageli rakendatavaks tingimuseks piirkonna uue võimu alla andmisel. Üldse võib kõiki Versailles ja teiste selle aja rahulepingutega tehtud teritoriaalsed muudatused jaotada kahte kategooriasse: 1.tingimusteta, rahulepinguis kindlaksmääratud ja viivitamatult peale selle jõustumist teostatuteks; ja 2.pleibitsiidist sõltuvateks, milline tuleb teostada kindlaksmääratud ajal, peale rahulepingu sõlmimist, vahest mitme kuu peale venivaiks, vahest ka 5 (Smirnini vialet), 15 (Saarimaa söebassein) või isegi 25.aastaks (Galiitsia). See viimane territoriaalsete järelandmiste kategooria on sisse toodud, ilmselgelt Wilsoni programmis väljendatud põhiidee täitmise eesmärgil, et rahu peab olema sõlmitud õiguse ja õigluse nimel, rahvaste huvides; rahu ei tohi olla uueks vägivalla-aktiks. Sellest ideest pidi tehtama järeldus: ei mitte mingeid territoriaalseid muudatusi ei või ilma pleibitsiidi teostamiseta läbi viia. Kuid sellist järeldust ei tehtud: suur osa territoriaalseid muudatusi viidi läbi pleibitsiidita ja vaid vähesed, selle alusel. Sellise vahe tegemise seletusi võib leida kui mitte just rahulepingutes, siis neid saatvates dokumentides. Nii, rõhus Saksa delegatsioon oma vastuettepanekutes igal pool pleibitsiidi korraldamise vajadusele, sealhulgas ka Elsass-Lotringis. Liitlaste vastuses aga on öeldud, et nendes ei ole pleibitsiiti läbi viia vaja, kuna Prantsusmaale on neile vaieldamatu õigus. Sellest on tarvis järeldada, et pleibitsiit tuleb viia läbi seal, kus võib tekkida kahtlus kohaliku elanikonna soovide suhtes. Seal aga, kus on selgunud rahva saksavastane meeleolu, kus, järelikult, mingi riigi õigus antud territooriumile hahtluse all ei seisa, seal see lõigatakse ära Saksamaast või mingist teisest riigist ilma pleibitsiidita, vastava rahulepingu otsese määruse jõuga. Allpool, üksikute territoriaalsete järelandmiste vaatlemisel me näeme, et see ei ole kõikjal nõnda. Peale Saksamaalt või selle liitlastelt tingimusteta või pleibitsiidi alusel ära võetud territooriumite on maa-alad, millised jäävad endise ülemvõimu alla, kuid erilistel tingimustel: need kas okupeeritakse teatud ajaks välisriikide vägede poolt, või siis riigi kõrgem võim, millisele maa-alad alluvad, allutatakse mingitele piirangutele (kindluste ehitamise, vägede omamise või porto-franko õiguses, jne.).
A.Saksamaa. Saksamaa kaotab ilma pleibitsiitideta järgmised maaalad: Prantsusmaale – Elsass-Lotringi 1870.a.piirides. Sellega koos teatud määral liitunud linnake Kel, millised asuvad Reini kaldal, Badenis, just Strasbourgi vastas. See linn ei ole suur, sest selles elab vaid 3000 elanikku ja koos ümbritseva alaga on 10 000 elanikku, kuid olles jõesadamaks, on tihedalt seotud Strasbourgiga, olles selle eeslinn. See jääb Saksamaa võimu alla, täpsemalt Badeni, kuid Strasbourgi ja Keli sadamad peavad olema organiseeritud üldise plaani järgi ning olema 7 aasta kestel erilise direktori juhtimise all, kelleks peab kindlasti olema prantsusmaa kodanikust isik, kes on nimetatud ametisse ja sealt vabastatud Reini Keskkomisjoni poolt (Versailles rahulepingu §65). Selle direktori võim laieneb ka Keli ümbrusele. Saksamaa annab Poolale peagu terviklikult Poznani provintsi (peale selle lääneosas asuva kitsa maariba, milline piirneb Brandenburgi provintsiga). Sellest Põhja Balti mere äärde kulgeb n.n. „poola koridor“ – Visla vasakul kaldal asuv 50-100 km laiune maariba, milline moodustab suure osa Lääne-Preisimaa provintsist. Sellega liitub Idas väike osa Ida-Preisimaa provintsist, mis asub Visla paremal kaldal. Täpselt samuti läheb ilma pleibitsiidita Poolale üle väike osa Põhja Sileesiast, milline puutub vahetult kokku Poola Poznani piirkonnaga. Dantzigi linn läheb samuti Saksamaalt ära ja sellest saab eriline vabalinn, milline hakkab olema Rahvasteliidu järelvalve (protection) all, aga sellele määratud komissari juhtimise all väljatöötatud põhiseadus jääb selle kaitse (garantie) alla. Väike maatükk Meemeli (Neman) jõest Loodes, mis oli varem Venemaa, nüüd Leedu piiri ääres, koos Memeli linnaga läheb üle viie suurriigi ühisesse valdusse, arvatavasti, antakse see Leedule. Tšehhoslovakkia kasuks läheb väike maatükk Preisimaa Sileesiast Edelas, koos Ratibori linnaga. Pleibitsiidi korras kaotab Saksamaa järgmised territooriumid:
Lõpuks, täiesti erilistel alustel kaotab Saksamaa Saarimaa administratiivpiirkonna, mis asub Saari jõe ääres, moodustades Preisimaa Reinimaa (Mertsigi, Saarlui, Neinkirheni linnad) ja Bavaaria põhjaosa Pfaltsi. See on rikkalik söebassein. Kõik söekaevandused lähevad viivitamatult ja igaveseks Prantsusmaale eraomandi õiguste, kusjuures on seatud rida tingimusi, et Saksamaa ei saaks mingil moel nii seadusandlikus ja administratiivses korras seda Prantsusmaale piirata ega raskendada mitte ainult ende kaevanduste valdamisel ja ekspluateerimine lähemas tulevikus, kui Saksamaa seda teha ei saa, nii nagu piirkonna juhtimine läheb tema käest 15 aastaks ära, aga ka kaugemas tulevikus, kui see, võib olla, Saksamaale tagasi antakse. Saarimaa piirkonna juhtimine läheb 15.a. Rahvasteliidu kätte. Selle Nõukogu hakkab nimetama spetsiaalset 5 liikmelist komisjoni, kellest üks peab olema prantslane, kolm- teiste riikide kodanikud, peale Prantsusmaa ja Saksamaa ja lõpuks viimane peab olema Saarimaa piirkonna põliselanik. See aastaseks ametiajaks nimetatud komisjon saab piirkonnas kogu valitsusvõimu ja on vastutav Rahvasteliidu ees. 15. aasta möödudes viiakse seal läbi pleibitsiit, kusjuures rahvahääletusele pannakse mitte kaks vaid kolm ettepanekut: anda Saksamaale, anda Prantsusmaale või jääda igaveseks Rahvasteliidu juhtimise alla. Hääled loetakse üksikute asulate kaupa, saadud andmete põhjal teeb Rahvasteliit oma otsuse, kusjuures ta võib säilitada Saarimaa piirkona ühtsena, Saksamaa, Prantsusmaa või enda võimu all (aga kui selle eriosades ilmnevad erisugused poliitilised suunitlused) või siis jaotada selle kaheks kolmeks osaks, millest ühe anda Prantsusmaa, teise Saksamaale kolmanda aga jätta oma võimu alla. Versailles rahulepinguga kehtestatud pleibitsiitide läbiviimise kord omab iga maakoha jaoks oma spetsiifikat, kuid põhilistes joontes on kõikjal (erandiks Eupen ja Malmedy) ühesugune. Vaat, näiteks, kord, milline on kehtestatud selle Ida-Preisimaa osale, mille elanikele anti võimalus avaldada arvamust Poola alla mineku poolt või vastu. Kahe nädala kestel peale rahulepingu jõustumist peavad Saksa sõjavälased ja võimuesindajad* (* Teises kohas, aga nimelt §109, mis on pühendatud Šlesvigi pleibitsiidile, on selgitatud, et „võimude“ all tuleb mõista linnade administratsiooni ja ülemlinnapeasid. Kohtuvõimud, ega rahandusvalitsus selle mõiste alla ei paindu, rääkimata õpetajatest jne.) pleibitsiidi piirkonnast lahkuma. Selle juhtimine pannakse 5 liikmest 5 liitlasriigi poolt nimetatud isikutest koosnevale rahvusvahelisele komisjonile. Komisjonil on piirkonna juhtimise õigus, kuid nende ülesandeks on põhiliselt hääletamise ettevalmistamine ja kõikide hädavajalike meetmete võtmine, et kindlustada hääletamise vabadust, saladust ja sõltumatust. Pleibitsiidil on hääleõigus kõigil isikutel, sõltumata soost, kes vastavad järgmistele tingimustele: a)On saanud Versailles rahulepingu jõustumise hetkeks vähemalt 20 aastaseks. b)On sündinud pleibitsiidi läbiviimise ringkonnas või on siis seal elanud komisjoni poolt kehtestatud aja kestel. Igaüks hääletab oma elukoha järgi. Kui ta aga antud piirkonnas ei ela, siis oma sünnikohas. Hääletamise lõppemisel teeb komisjon poolt ja vastu antud häältest üksikute kogukondade kaupa kokkuvõtted ja esitab kogu materjali viiele suurriigile. Ta teeb sellele hääletamise käigust üksikasjaliku aruande ja teeb sellele vastavalt piirkonnas piiri vedamise korralduse selles osas mis peab minema Poolale ja selles mis peab jääma Saksamaale. Küsimuse lahendavad lõplikult suurriigid, kes võivad kogu vaidlusaluse osa anda ühele poolele, või siis jaotada selle ära Saksamaa ning Poola vahel. Kõik kulud, nii pleibitsiidi piirkonna juhtimise kuni selle saatuse otsustamiseni, nii nagu ka pleibitsiidi läbiviimiseks kaetakse kohalikest eelarvevahenditest, puudujääva osa tasub Ida-Preisimaa (§.95).
Šlesvigis läbiviidud pleibitsiti iseloomustab veel see, et küsitletav piirkond jaotati kahte tsooni ja viidi läbi erineval ajal. Seejuures Põhjaosas loeti hääli mitte kogukondade kaupa, vaid piirkonnas tervikuna ja selle saatus otsustatakse häälteenamusega, nii et seda ei saa jaotada Taani ja Saksa osadeks isegi siis kui tulemused toovad välja erinevad etnograafilised piirkonnad (mis ka tegelikkuses juhtus). Vastupidi, lõuna tsoonis (Kesk-Šlesvigis) hääled, nagu Sileesias ja Ida-Preisimaal, loetakse kokku kogukondade kaupa ja see võib olla kahte ossa jaotatud. Kõik need kohad, kuigi need asusid välismaiste komisjonide juhtimise all, otsustasid ikkagi jääda Saksamaa osaks. Neis kehtis saksa seadusandlus, kuivõrd see ei olnud ajutiste spetsiaalsete määrustega tühistatud. Neis jäid raudteed sakslaste juhtimise alla, ülesksamaalised või preisimaa valimised riigipäeva ja maapäeva valimised leidsid neis aset seni, kuni pleibitsiit oma sõna ütles, aga seni olid need kohad sakslaste valduses. Täiesti teises olukorras, olid esiteks Saarima piirkond, teiseks Eupen ja Malmedy. Saarima piirkond muutus kohemaid peale rahulepingu jõustumist eriliseks, Saksamaale võõraks, riigiks spetsiaalse tolli ning oma raudteede ning seadusandlusega, ja sellisena ta saab olema 15 a kestel, kuni pleibitsiidini. Eupen ja Malmedy aga lähevad peale rahulepingu sõlmimist viivitamatult Belgiale ja viimane ise viib seal läbi pleibitsiidi, kui seda saab pleibitsiidiks enam nimetada. Hääletamist mõlemas kohas ei toimu. Belgia valitsus peab seal avalikesse kohtadesse panema välja erilised lehed ja iga kohalik elanik saab 6 kuu kestel teha sinna nende piirkondade Belgiaga liitmise vastu protestiavalduse. Mainitud tähtaja möödudes esitatakse need lehed Rahvasteliidule ja siis tema otsustab, kas Eupen ja Malmedy peavad jääma Belgiale või minema tervikuna tagasi Saksamaale. Vastupidiselt Saarimaa piirkonnale on pleibitsiit üldine ja erineb teistest põhiliselt pika tähtaja poolest. Viskame kiire pilgu nüüd Saksamaa poolt kaotavate piirkondade etnograafilisele kooseisule. Elsass-Lotringis räägitakse põhiliselt mingis saksa murdes, kuid peaegu kogu selle maa Saksamaaga 1871.a. vägivaldse liitmise ajalugu räägib elavast prantsuse rahvuslikust vaimust, rahulolematusest, millist elanikond kandis saksa võimu vastu. Seepärast selle Prantsusmaale tagastamine on kooskõlas Wilsoni programmiga, veel enam, et Wilsom seda eriti ära mainis. Vastupidiselt, Saarimaa piirkond on eranditult sakslastega asustatud, kes kunagi ei ole ilmutanud saksa võimu suhtes rahulolematust ja selle Saksamaalt ära kiskumine ja Prantsusmaale järgiandmine ei ole etnograafilisest vaatevinklist millegagi põhjendatud ja need on dikteeritud puhtalt majanduslike kaalutlustega ning on kontriputsiooni lisapoonuseks. Eupeni ja Malmedy 60.924 elanikust (1910.a rahvaloenduse põhjal) tunnistasid oma emakeeleks saksa keele 50.387 ja vaid 10. 470 valloni keele. Need on järelikult saksa piirkonnad ja nende Belgiale üleandmine, isegi tegeliku pleibitsiidita, vaid selle kummalise eriliigi kaudu, on seletatav vaid strateegiliste kaalutlustega. Šlesvigi põhja tsoon on taanlastega asutatud ja kohalikud elanikud kogu aeg manifesteerisid oma Preisivaenulikust sellega, et valisid riigipäeva saadikuks taani partei esindaja. Kuid see Põhja Šlesvig, milline moodustab selle esimese pleibitsiidi tsooni on poolteist korda laiem, kui see Põhja Šlesvig, millise elanikud saatsid riigipäeva taani saadiku ja selle lõunaosa on etnograafiliselt, keelelt ja oma poliitiliste sümpaatiate poolest puht sakslaste päralt. Riigipäeva valimistelt ta hääletas saksa rahvus-liberaalsete saadikute poolt. Veel enam, teine tsoon (Kesk- Šlesvig) – ei ole minevikus näidanud mingit sümpaatiat taanlaste vastu ja seepärast polnud selles wilsoni programmi vaatevinklist lähtudes, st. kohalike elanike huvide ja soovide vaatepunktist lähtudes, mingit pleibitsiiti mõtet läbi viia. Muide, konverentsil eksisteeris algul ka Šlesvigis laialdasemates piires pleibitsiid läbiviimise kava, kuid see kava kohtas ootamatult Taani delegaatide vastuseisu, kes olid kutsutud kohale spetsiaalselt šlesvigi küsimuse arutamiseks. Nad väitsid, et praegustes tingimustes võib märkimisväärne osa sakslastest hääletada Taaniga liitumise poolt, eelistades eralduda raskete riigimaksudega ja ülisuure kontributsiooniga koormatud ja laostuvast riigist ning liituda riigiga, millise kodanikke nii ei koormata. Sejuures ei soovi Taani üldsegi enesega liita etnograafiliselt koosseisult ja keelelt võõrast elanikonda, milline võib tulevikus tekitada sellele olulisi ebamugavusi. Ja mõlemate pleibitsiidi tsoonide piirid märgiti maha Taanlaste soovi järgi, kuid etnograafilistest piiridest ikkagi laiemad, sest tagasihoidlikul määral võõra elaniku liitmise vastu Taani ei olnud ja seepärast ei arvestatud pleibitsiiti põhja tsoonis tervikuna vaid üksikute asustatud punktide kaupa. Poznan – vaieldamatult Poola maa. Täpselt sama palju on Ülem-Sileesia poolakate oma etnograafilises mõttes, kuid nagu me juba nägime, selle elanike sümpaatia kaldus Saksamaa poole. Kuid juba „poola koridori“ elanikkond on tugevalt sega-rahvastikuga. Selles on (täpsemalt selle Lääne –Preisi osas) 1910.a. rahvaloenduse järgi 537.000 isikut pidasid oma emakeeleks poola keelt ja 410. 000 saksa keelt. Täiesti võimalik, et siin hääletasid poolakad oma kodumaa säilumise eest Saksamaal, nõnda samuti kui seda tegid paljud poolakad Ülem-Sileesias, kuna majanduslikus mõttes asus see koht Saksamaale tunduvalt lähemal. Muide, kõik see oli antud Poolale ilma rahvaküsitluseta. Mis aga puutub Danzigi, siis selle puhas saksa iseloom ei kuulu vähimagi kahtluse alla. Saksamaalt selle ära võtmine ja vabalinnaks muutmine on seletatav poolakatele sobiva sadama andmisega. Sellisel viisil ei olnud etnograafiline printsiip alati Saksamaa jaotamise otsustavaks aluseks. Käesoleva ajani on pleibitsiit viidud läbi seal, kus selle teostamine oli plaanitud, peale Saarimaa ja nende tulemused on järgmised: Eupen´i ja Malmédy Belgiaga liitumise vastu esitati proteste, nagu võis arvatagi, tühine hulk (270 inimest) ja Rahvasteliit otsustas nad liita Belgiaga. Šlesvigi Põhjatsoonis viidi rahvahääletus läbi 10. veebruaril 1920.a. ja Lõuna- tsoonis – 14. märtsis 1920.a. järgmiste tulemustega: Anti hääli Põhjatsoonis. Lõunatsoonis. Taani poolt 75.434 12.800 Saksamaa p. 25.329 51.724 Sellisel viisil, taanlaste kartus, et paljud sakslased hakkavad Taani poolt hääletama, ei pidanud paika, või õieti, oli liialdatud. Liitlasriigid ei pidanud võimalikuks Šlesvigi tükeldamist ja otsustasid Põhjatsooni anda Taanlastele tervikuna ja Lõunatsooni Sakslastele. Põhja –Preisimaal läbiviidud rahvahääletus lõppes Saksamaa kasuks. Ülem-Sileesiat aga tabas teine saatus. Siin toimus pleibitsiit 23. märtsil 1921.a. Saksamaaga liitumise poolt oli 716.000 (60,1%) ja Poolaga 475.000 (39,9%) inimest. Kuna etnilisi poolakaid oli rohkem, siis oli selge, et paljud poolakad hääletasid Saksamaa poolt. Aga millega seda seletada? Võimalik, et tollane vaid poliitiliselt eksisteeriv Poola oli Saksamaast enam laostunud ja ägas maksude all mitte vähem kui Saksamaa ja inimesed nägid oma maa tulevikku veelgi tumedamates värvides, kartes rahanduse krahhi ja ka rahvuslaste tegevus ähvardas suurte konfliktide puhkemist. Samad motiivid võisid mõjutada ka Põhja-Preisimaa ja Sileesia elanikke, eriti talurahvast, kuid Sileesia söerajoonide töölisi lisaks veel kaalutlus, et Saksa sotsiaal-demokraatlik valitsus väljendab teatud hoolitsust tööstustööliste suhtes, millist suhtumist Poola valitsus ei väljenda ja et Saksamaal eksisteerib arenenud vabriku-seadusandlus, millise eest on Poolas veel alles vaja võidelda. Yüklə 432,5 Kb. Dostları ilə paylaş:
|