Filosoofia mäÄratlemisest. Aristotelese filosoofiamäÄratlus
Yüklə 258,8 Kb.
|
|
Tõeline filosoof kehastab endas in tüüpi, kes on lakanud olemast loom. Suure filosoofi maailma ilmumisel on suurem tähtsus kui millelgi muul. Tõeline filosoof oli enne Sokratest. Tõeline kultuur oli Sokratese eelses Kreekas. Edasi algas üleminek kunstist teadusele. Kunsti allasurumise tulemuseks oli kõigi eluvormide range korrastatus, halli massi tekkimine. Ta soovitas noortele tunnetada iseennast. Üliinimene asuks sealpool head ja kurja. Ta ei kõhkleks kuri olla. Hea on kõik see, mis suurendab inimeses võimutahet ja võimu. Seeprast on igasugune sõda ja revolutsioon hea. Sellisest kaosest tõuseb uus täht. Energia, arukus, uhkus - need omadused moodustavad üliinimese. Neid tuleb omavahel kooskõlastada. Ülim asi on enesevalitsemine. Inimesel tuleb lakata olemast hõlbus iseendale. Omada eesmärki mille nimel võib olla range teiste, eriti iseenda vastu. Omada eesmärki mille eest võib teha peaaegu kõik, v.a. reeta sõpra. Selles seisneb üliinimese viimne tunnus: "olgem suured, või suure teenrid ja tööriistad". Demokraatia ja kristlus tuleb hävitada. N. tahab olla prohvet. Tema kohta käib ta enda ütlus:
Ta määratles elu kui igavest liikumist, saamist. On toimunud elu täielik asendumine olevaga. Eesmärk on mõistuse tähtsaim printsiip. Elu kõigi ilmingute aluseks on võimutahe. Võimutahe on omane igale saamisele ja lõppkokkuvõttes kogu maailma arengule. Saamine on võimutahe. Seda mis on võimutahe on võimalik mõista ainult juhul kui tunneme kogu lääne filos. metafüüsikat ja oskame seda mõtestada.
Me kaldume materialismi juba oma olemuselt, sest me püüame mõtelda ruumilistes mõistetes. Aeg on niisama põhiline kui ruum ja aeg on see, mis sisaldab elu olemust. Aeg on kuhjumine, kasvamine, kestus. Kestus tähendab, et möödunu kestab edasi ja midagi temast täiesti ei kao. Kestus on minevik, mis paisub edasi tulevikku ja kestab olevikus. Kuna aeg on kuhjumine ei või tulevik iialgi olla sama mis minevik, sest iga sammuga kerkib uus kiht. Iga hetk on midagi uut ja ettenägematut. Teadlikule olendile eksisteerida tähendab muutuda; muutuda tähendab valmida; valmida tähendab iseennast lõputult luua. Aeg ja kestus, saamine ja muutumine on tõeline realiteet. Mälu on kestuse kandja, aja ümmardaja. Kui elu rikastub ulatuselt siis avarduvad valikuvõimalused ja see tekitab teadvuse. Vaba tahe on otsene tagajärg teadvusest. Vaba olla tähendab teada, mida me teeme. Valimine on looming ja looming on töö. Loomad on rahul iseendaga. See rahu on instinkti kindlus ja tähendab looma korrapärast käitumist, kes ei vaja valikut ega suudagi valida. Vaim pole identne ajuga. Teadvus sõltub ajast ja kaob koos temaga. Teadvus erineb organismist, keda ta hingestab, Kuigi ta peab kaasa tegema tema muutused. Osa meie vaimust, mis on intelligents e intellekt on oma olemuselt materialistlik. Evolutsiooni kestel see arendati välja selleks, et mõista ja tegelda materiaalsete, ruumiliste esemetega. Meie intellekt tegeleb tahkete, inertsete asjadega. See näeb kogu saamist olemisena, seisundite ridadena. Sel puudub kestuse vool, mis moodustab nende tõelise elu. In intellekt tabab rea seisundeid, aga kaotab pidevuse mis neid seob. Elu on seotud rohkem aja kui ruumiga. Elu pole asend, ta on muutumine. Ta on pigem kvaliteet, kui kvantiteet. Elu on vool ja pidev loomine. Intuitsioon on otsene taju, kõige otsesem vaatlus, mis inimvaimul on võimalik. Vahetus ajumises tunneme vaimu ligiolekut. Intellekt tegeleb materiaalse ja ruumilise maailmaga ning elu ja vaimu ruumiliste väljendustega. Intuitsioon piirdub elu ja vaimu vahetu kogemusega, mitte väliseis kehastustes, vaid sisemises olemuses. Tunneme arengu kestust, elujõudude kuhjumist, uue pidevat viimistlemist. Elu on enam kui masin. Ta on jõud, mis võib kasvada ja ümbrust oma tahte järgi kujundada. Jumal ja elu on üks ja sama. Jumal on lakkamatu elu, tegevus, vabadus. Elu hoog paneb meid kasvama ja annab meile võimaluse saada paremaks ja tugevamaks. Elu suudab kõik, kui talle ainult aega anda. Elu hoog on tabatav intuisiooniga. Aeg on vool, mis ei ole elementideks jagatav. Aeg nagu sureb ja sünnib igal hetkel uuesti. Aeg on kas pidev uue loomine või üldse mitte midagi.
Whitehead oli loogik, matemaatik, filosoof; Londoni ja Harvardi ülikooli professor; üks silmapaistvamaid kaasaegseid briti filosoofe. Whitehead kirjutas koos B. Russelliga töö matem. ja loogika põhialustest. Whitehead’i filosoofia on uute füüsikaliste teooriate filosoofilise läbitöötamise tähelepanuväärseimaks katseks. Filosoofia kõrvutab teadust konkreetse tegelikkusega: tema avara vaatenurga all osutub teaduslik menetlus tõelise tegelikkuse paljaks abstraktsiooniks. Whitehead loobus mehhanistlikust loodusekäsitlusest ja asendas selle orgaanilise teooriaga, mida ta nimetab “protsessifilosoofiaks”. Protsessifilosoofia järgi omavad nii loodus tervikuna kui ka tema üksikud osad orgaanilist struktuuri. Juba nn. anorgaanilises maailmas, tema väiksemates osades, elektronides, on leida sellist struktuuri. Aatomid ja molekulid on organismid kõrgemal astmel. Bioloogia on teadus suurtest organismidest, füüsika - teadus väikestest organismidest. Whitehead’i järgi koosnevad bioloogilised organismid väikestest füüsikalistest organismidest. Pole teada, kas ka väikesed füüsikalised organismid (nt. elektronid) koosnevad veel väiksematest, kuid lõpmatu jagamine ei ole kindlasti võimalik. Iga teooria, mis loobub materialismist, peab vastama küsimusele, millised on primaarsed olendid. Whitehead vastab: maailma viimseiks olendeiks on sündmused, loodus koosneb sündmuste võrkkoest. “Sündmuse” mõiste moodustab Whitehead’i loodusfilosoofia vundamendi. Whitehead mõistab ruumi, aega ja mateeriat kui üksteisega seotud tegureid kõikehaaravas tervikus, looduses. Ruumajalise ulatuvuse piirides peab seost üksikute elementide vahel käsitama kui orgaanilist seost: elementaarsete osade vastastikust põimendit. Ka “sündmusel” on oma ruumiline ulatuvus ja ajaline kestvus, ent ruum ja aeg on siin teineteisest sõltuvad. Sündmustel on veel omadus ulatuda üle teiste sündmuste. Isegi kõige väiksem ja tähtsusetum sündmus ulatub looduse kõiksusesse. Sündmused ulatuvad üle sündmuste, mis sisalduvad neis osadena, ja nad ise sisalduvad osadena teistes sündmustes, mis üle nende ulatuvad. Pole olemas ühtki sündmust, mis sisaldub teistes sündmustes, aga ise ühtegi sündmust ei sisalda ega sündmust, mis sisaldab teisi sündmusi, aga ise üheski teises sündmuses ei sisaldu. Sündmuste taga ei tule otsida midagi - ei aega ega ruumi ega looduse seadust. Pole õige, kui öeldakse, et loodus on ruumis ja ajas, pigem on aeg ja ruum looduses. Hiljem hakkab Whitehead sündmusi nimetama aktuaalseteks olenditeks. Need on viimased reaalsed esemed, millest maailm on üles ehitatud. Kõike, mida öeldakse universumi kohta peab olema võimalik öelda ka aktuaalse olendi või nende rühma kohta. Aktuaalsed olendid võivad erineda oma küllusastme ja funktsiooni poolest, kuid nende kategoriaalne iseloom on sama: nii nagu Jumal on aktuaalne olend, on aktuaalne olend ka kõige harilikum eksistents mistahes hetkel ja kohal. Whitehead ütleb, et aktuaalsed olendid on nagu kogemustilgad. üksteisega seotud. Aktuaalsed olendid on üksteisega seotud sisemiste orgaaniliste suhetega, mis neist endist välja kasvavad. Iga aktuaalne olend moodustab uue ja ainulaadse sünteesi relatsioonidest maailma kõiksusele, nii ta kujuneb kõiksuseks, mis nähtud uuest keskusest. Aktuaalsed olendid kasvavad orgaanilises protsessis, see kindlustab looduse korrastuse solidaarsuse. Universum on paljude aktuaalsete olendite solidaarsus. Nad kerkivad esile sündmuse voolus teistest olenditest, kasvavad kokku teistega uuteks konkreetseteks asjadeks, kestavad teatud aja ja hävivad e. objektiveeruvad teistes olendites. Whitehead’i järgi maailm, mis koosneb aktuaalsetest olenditest, on igavene protsess, saamine, mis toodab üha uusi esemeid, et maailm on igikestva uusloomingu protsess. Maailmas ei kordu ükski olukord. Maailma protsess läheb lakkamatult edasi. Kuid Whitehead’il on ka “igavene objekt” - sündmused tõusevad ja hävivad, nende voolus aga võib leida teatud kestvaid ja taastunnetatavaid jooni. Ainult nende tõttu on võimalik esemete tajumine ja loodusteadus. “Igavesed objektid” on võimalikkused aktuaalsuse realiseerimiseks, nad moodustavad tegelikkuse eeldused, sest nad võimaldavad, et tegelikkus üldse realiseeruda saab. Whitehead’i “igavestel objektidel” on palju ühist Platoni “ideedega”. 29. EKSISTENTSIALISMI LÜHIISELOOMUSTUS. SARTRE’I JA CAMUS’ IDEED MAAILMAST JA INIMESEST. Eksistentsialism on suund kaasaegses filosoofias, mis tekkis pärast Esimest Maailmasõda Saksamaal, hiljem Prantsusmaal. Pärast Teist Maailmasõda levis ka teistes maades. Oli katse luua uut maailmavaadet, mis vastab kodanliku intelligentsi tõekspidamistele. Eksistentsialismi põhimõisteks on eksistents, mille tõi filosoofilisse kirjandusse S. Kirkegaard. Selle all mõeldakse sisemist olemist, mis on erinev inimese empiirilisest olemasolust, mis ei ole tõeline. Eksistents kui olemise võimalikkus määratakse inimese enda poolt, tema tahtega. Eksistents seab esiplaanile inimliku olemise absoluutse unikaalsuse, mida ei ole võimalik väljendada mõistete keeles. Kirkegaardi järgi on eksistentsialism see, mis alati libiseb mõistmise alt välja, kui teda püütakse haarata abstraktsioonide vahendusel. Eksistents on sisemine, mis alaliselt läheb üle välimiseks, esemeliseks olemasoluks. Esemeline olemasolu väljendab inimese mittetõelist eksisteerimist. Eksistents eeldab valikut, mille kaudu inimene läheb kaemuslik-meeleliselt olemasolemise viisilt üle iseenese juurde. See viimane on ainus ja kordumatu. Eksistentsi-maailma saab tungida intuitsiooni kaudu. Eksistentsialism on pessimistlik eluvaade. Inimene leiab enda nagu juhusest paisatult maailma, kus valitseb kannatus, võitlus ja surm. Inimest täidab hirm. Ta tunneb kohustust, et ta on vaba valima iseenda eksistentsi kujundamist ja et ta ainsana kannab vastutust selle eest. Eksistentsialismi jääv (invariantne) sisu on ontoloogia (õpetus olemisest), aga mitte sellest, mida “peab” või mida “tuleks” teha inimesel. Eksistentsiaalne mõtlemine avaldub eranditult olemise valdkonnas ja kõik ülejäänud traditsioonilise filosoofia probleemid omandavad teisejärgulise tähenduse kui eritulemused erilise ontoloogilise probleemi lahendamisest. J.-P. Sartre’i ideed maailmast ja inimesest. Sartre’i inimene on vaba, isoleeritud ja kohusetunde all ägav. Tema lähtepunktiks on teadvus, mis inimesele on vaieldamatult ja otseselt antud. Väidab, et teadvust ei saa kujutleda teisiti kui teadvust millestki, s.t. teadvus iseenesest ei ole midagi, see saab millekski ainult sel teel, et mõtleb millegi üle, mida see ise ei ole. Nii jõuab Sartre kahesugusele olemisele: “iseeneses olemine” ja “enese jaoks olemine”. Esimene on välisobjektide maailm, muutumatu ja kindel. See on nii nagu see on olemas, see ei saa üle minna iseendaks ega taastuda iseendasse, s.t. see ei saa muutuda teadvuslikuks. Asjad lihtsalt on olemas, ilma eeldusteta, muutusteta ja ilma igasuguse tähenduse ja mõtteta. Siin ei leidu ka mingit negatsiooni. Teine olemisvorm haarab inimest kui subjekti ja teadvust. Enese jaoks olemine on pidev muutumine. See on eimiski, mis lakkamatult taotleb saada millekski. Siin on koht negatsioonil. Teadvuse ülesanne on anda mõtet ja tähendust iseendast mõttetule asjade maailmale. Mõeldes mingile asjale, eristame seda ülejäänuist ja anname sellele mingi mõtte ja tähenduse. Kuid kõik teised asjad muutuvad samaaegselt mitte-eksisteerivaiks. Selles võimes seisneb teadvuse suurus, selle vabadus. Vastandeina objektide maailmale on inimese maailm vaba. “Inimene on see, kelleks ta end ise teeb.” Kuid Sartre’i arusaamine inimesest on ühtlasi põhiliselt pessimistlik. Kõikjal kohtab inimene juhuslikkust, kannatust ja võitlust, otsides asjata elu ja olemise mõtet. Inimest täidab hirm ja tülgastus. Ainsa moraalse normina tunnustab ta printsiipi: tegutse kooskõlas oma vabadusega. “Inimene on kas alati ja täielikult vaba või inimest polegi olemas”.
Camus’ filosoofia keskseks teemaks on küsimus inimeksistentsi mõttest, sellest, “kas elu on seda väärt, et elada”. Analüüsides ühiskonda ja indiviidi, jõuab Camus järeldusele, et inimeksistents on absurdne ning teeb “absurdi” kategooriast oma filosoofia lähteprintsiibi. Inimelu mõttetust kehastab Camus’ jaoks Sisyphose mütoloogiline kuju, kes on igaveseks määratud veeretama mäele kaljurüngast, mis vaevalt tippu jõudnud, jälle alla veereb. Talumata sellist mõttetust, hakkab inimene “mässama”; aegajalt puhkevad maailmas mässud ja revolutsioonid, millega inimene püüab leida väljapääsu oma “Sisyphose olukorrast”. Siiski peab Camus võimatuks, et revolutsioon võiks tõepoolest pakkuda väljapääsu olukorrast, mis teda esile on kutsunud. Camus’ mõttelaad kajastab inimese väljapääsmatut üksindusmeeleolu “absurdses” maailmas, olles kaasaegse ühiskonna ebainimlikkuse omalaadseks väljenduseks. 30. MARTIN HEIDEGGERI MÕTLEMISE ERIPÄRA JA SUHE UUS EUROOPA- LIKKU MÕTLEMISSE.
H. mõtlemine pole industriaal- ja infoühiskonnale kohane mõtlemine. Teadlased on rehkendavad mõtlejad, mitte küsivad, kes Aletheia (“varjamatus” - kreeklaste mõttes tõde) poole juhataksid. H. jaoks põhiprobleemiks olemise küsimus. H.-l on kolm “sein”-i: *olemine - Sein *teadvus - Bewußtsein *inimene - Dasein, so. olemise, teadvuse ja inimese problemaatika. H. oli nägev mõtleja. Ta teostas mõtlemises pöörde; uuseuroopa mõtlemise subjektiivsuselt (mida väljendab Descartes’i printsiip “Ego cogito, ergo sum”) olemises - mõtlemisele. Ta rõhutab mõtlemise kuulumist olemise sisse, mõtlemine on osa olemist. H. järgi on mõtlemine osalemine olemises. Mõtte nägemine tähendab suunatuse tabamist loomulikus maailmas. Mõtlemine olemises on midagi enamat kui lihtsalt millegi teadvustamine; see on andumus väärikale olemisele. Selle eesmärk pole midagi teadvuslikult tunnetada või muuta, vaid eesmärk on mõtestatud viibimine inimliku olemuse (Dasein) haaratuses olemise “saatuse” poolt. Olemises mõtlemine on selle äranägemine, mis ON. See, mis on, ei allu tänapäeva teaduslikule esemestamise tüübile, ta pole välja rehkendatav. Seda, mis on, saab tabada ainult loovas püsimises ja kujundi loomises. H. järgi on in.-se tegevuses kaks vaimsuse valdkonda: * (täppis)teaduslik, konstrueeriv tegevus * olemises mõtlemine Teaduslik mõtlemine jätab in.-se tõelise olemuse tähelepanuta. Maailm on mitteesemelisus, millele allub ka in.-se maailm on “antud” varem, kui kõik olev. H. järgi on maailm esmasus püsimisest endas, sest püsimine ja püsija ise (Dasein) peavad olema juba olemise valguse paistes selleks, et nagu olukord annaks endast teada. Uusaja fil.-s (al. Descartes) jäi selline küsimusepüstitus ära. H. järgi maailma antus, kohalolek, ei vaja mingit tõestust. Teadused on algselt suunatud ainult esemele e. olevale, mitte aga olemisse. Teaduse olemine ise on vaimuliku eksisteerivuse (Dasein) viis. H. mõtlemises mõeldakse mitte kategooriate, vaid eksistentsiaalide abil (nt. Sorge - mure). Kui kategooriad on suunatud välisele maailmale, siis eksistentsiaalid haaravad eelkõige inimest ennast. Eksistentsiaalid panevad küsimuse alla in.-se kui terviku. In.-se olemus H. järgi on inimsoo kui niisuguse ajalugu. (Mõtlemise tähtsus) H. näitas olemises - mõtlemisega ära inimtegevuse piirid. In.-se tegevusliku mõõtme piirid selles mõttes, et olemine ei allu in.-se tegevusele, olemine seab sellele piirid. Aatomisajandi tehniline revolutsioon võib in.-st nii haarata, ära petta, et rehkenduslik mõtlemine jääb ainsaks tegelikuks ja praktiseeritavaks mõtteviisiks. See on ohtlik, kuna in. jääb ükskõikseks mitteobjektiveeriva mõtlemise suhtes, tekib tarkuse puudus. In. heidab kõrvale selle, et ta on olemises - mõtlev olend. 31. M. HEIDEGGER OLEMISEST JA SELLE SEOSEST INIMESEGA. H. oli fil. professor Marburgis, hiljem Freiburgis. Oli Husserli õpilane ja assistent. Teda peetakse eksistentsialistiks, kuid ta ise polnud sellega nõus. Oma põhiteoses “Olemine ja aeg” (1927), mis ta üleöö kuulsaks tegi, analüüsib H. inimese eksistentsi ja ta arusaamist olemisest, millele aeg on põhilise tähtsusega. Kui H. räägib olemisest, peab ta silmas, et see on ajalooline. Ta räägib olevikust mineviku ja tuleviku kontekstis. Ka inimlik olemine (Dasein) on ajalooline. Kõikki küsimusi tuleb esitada ajaloolises kontekstis. Nt. kui ei tunta Nietzschet, ei saa mõista mõtlemise ajalugu. H. püüab “olemise” mõistet käsitleda lähtudes in-se eksistentsist. Olemise mõistmine on inimese eksistentsi iseloomustav põhiline fakt. In on kui ajalooline olend. Inimese jaoks ei piisa olemasolemisest, ta peb realiseerima oma eksistentsi potentsiaali. H. nimetab olemist eksistentsiks. H. arvates eraldab inimest kõigest muust olevast see, et in peab tähtsaks olemist mõista. Ja kuna olemine on fil. üldisim põhimõiste, võib öelda, et in tähtsaimaks iseloomujooneks on filosofeerimine. Maailm on in-le kogum, mida ta teadvuse kaudu on avastanud. H. jaoks on in Dasein, see koht olemises, millest võib ilmsiks tulla varjamatus; fil on püüdlemine olemise poole. Klassikalise fil kriitika: kõike mõistetakse olevana. Seda, kuidas asjad nähtuvad meie jaoks. H. järgi aga see olemine on ilmse kogemuse alge. Olemist ei või kuidagi käsitleda. Võib öelda et olemine ei ole olev. Olemine ei ole mingi olev teiste olevate hulgas. Oleva tasandil ei ole olemine midagi kuna olemine ei ole. In- na olemine ei ole kogu olemine, kuid see in.-na olemise koht on oluline olemise mõistmise seisukohalt. H. mõtlemise põhitees: in on maailmas. In ei või mõista ennast kunagi valmis olevusena. In-na ja maailmana olemine liituvad teineteisega. Nad pole vastandlikud ega eri tasandiltel. In on maailmas - ja kõik muud in-d - ja kõik muud maailma määratlused tulevad selle järel. Maaiml pole tänapäeva looduse tähenduses. See pole ka kogemusmaailm. In on maailma, kuid siin olemisena (dasein). In ei ole asjana või esemena, vaid in on sel viisil, mil see eriline olemine - maailmas olemine võib tulla ilmsiks - paljastuda. Olev saab tähendsühtsuse olemisest. Olev ja olemine on eri tasandil. Ennekõike see, mis in on nüüd, saab tähenduse sellest, et ta on, on aja, tuleviku suunas ja surma suunas. Kõigel oleval on kõigepealt kontekst, kus see olev on. See kontekst (tähendusühtsus) ei ole olev. H. näitas olemises - mõtlemisega ära inimtegevuse piirid, in-se tegevusliku mõõtme piirid selles mõttes, et olemine ei allu in-se tegevusele, olemine seab sellele piirid. Aatomisajandi tehniline revolutsioon võib in-st nii haarata, ära petta, et rehkenduslik mõtlemine jääb ainsaks tegelikuks ja praktiseeritavaks mõtteviisiks. See on ohtlik, kuna in jääb ükskõikseks mitteobjektiveeriva mõtlemise suhtes, tekib tarkuse puudus. In heidab kõrvale selle, et ta on olemises mõtlev olend. 32. M. HEIDEGGERI SUHTUMINE TEADUSLIK TEHNILISSE MÕTLEMISVIISI.
H. mõtlemine pole industriaal- ja infoühiskonnale kohane mõtlemine. Teadlased on rehkendavad mõtlejad, mitte küsivad, kes Aletheia (“varjamatus” - kreeklaste mõttes tõde) poole juhataksid. H. jaoks põhiprobleemiks olemise küsimus. H.-l on kolm “sein”-i: *olemine - Sein *teadvus - Bewußtsein *inimene - Dasein, so. olemise, teadvuse ja inimese problemaatika. H. oli nägev mõtleja. Ta teostas mõtlemises pöörde; uuseuroopa mõtlemise subjektiivsuselt (mida väljendab Descartes’i printsiip “Ego cogito, ergo sum”) olemises - mõtlemisele. Ta rõhutab mõtlemise kuulumist olemise sisse, mõtlemine on osa olemist. H. järgi on mõtlemine osalemine olemises. Mõtte nägemine tähendab suunatuse tabamist loomulikus maailmas. Mõtlemine olemises on midagi enamat kui lihtsalt millegi teadvustamine; see on andumus väärikale olemisele. Selle eesmärk pole midagi teadvuslikult tunnetada või muuta, vaid eesmärk on mõtestatud viibimine inimliku olemuse (Dasein) haaratuses olemise “saatuse” poolt. Olemises mõtlemine on selle äranägemine, mis ON. See, mis on, ei allu tänapäeva teaduslikule esemestamise tüübile, ta pole välja rehkendatav. Seda, mis on, saab tabada ainult loovas püsimises ja kujundi loomises. H. järgi on in.-se tegevuses kaks vaimsuse valdkonda: * (täppis)teaduslik, konstrueeriv tegevus * olemises mõtlemine Teaduslik mõtlemine jätab in.-se tõelise olemuse tähelepanuta. Maailm on mitteesemelisus, millele allub ka in.-se maailm on “antud” varem, kui kõik olev. H. järgi on maailm esmasus püsimisest endas, sest püsimine ja püsija ise (Dasein) peavad olema juba olemise valguse paistes selleks, et nagu olukord annaks endast teada. Uusaja fil.-s (al. Descartes) jäi selline küsimusepüstitus ära. H. järgi maailma antus, kohalolek, ei vaja mingit tõestust. Teadused on algselt suunatud ainult esemele e. olevale, mitte aga olemisse. Teaduse olemine ise on vaimuliku eksisteerivuse (Dasein) viis. H. mõtlemises mõeldakse mitte kategooriate, vaid eksistentsiaalide abil (nt. Sorge - mure). Kui kategooriad on suunatud välisele maailmale, siis eksistentsiaalid haaravad eelkõige inimest ennast. Eksistentsiaalid panevad küsimuse alla in.-se kui terviku. In.-se olemus H. järgi on inimsoo kui niisuguse ajalugu. (Mõtlemise tähtsus) H. näitas olemises - mõtlemisega ära inimtegevuse piirid. In.-se tegevusliku mõõtme piirid selles mõttes, et olemine ei allu in.-se tegevusele, olemine seab sellele piirid. Aatomisajandi tehniline revolutsioon võib in.-st nii haarata, ära petta, et rehkenduslik mõtlemine jääb ainsaks tegelikuks ja praktiseeritavaks mõtteviisiks. See on ohtlik, kuna in. jääb ükskõikseks mitteobjektiveeriva mõtlemise suhtes, tekib tarkuse puudus. In. heidab kõrvale selle, et ta on olemises - mõtlev olend. Objektiveeriv mõtlemine on tüüpiline teduslik tehniline mõtlemine; kui soovitakse täita ainult oma tahtmist. Mitteobjektiveeriv mõtlemine tähendab mitterehkenduslikkust. Traditsiooniline filos. lähtub teaduslik-tehnilisest keelest. H. keelt nim spekulatiiv - hermeneutiliseks keelekogemuseks. Tradits. Lääne käsitluse järgi in-l on keel ja techne. H. järgi ei ole keel in teos ega tehtav. Tegelikult keel kõnetab in-st ja in vastab keelele. Keel on algetemoment, mille olemus ei ole tõendatav faktide abil. Igapäevaelus maailma kogemine ei ole tingimate objektiveeriv. Mõtlemine on pigemm suhtumine, mis laseb endale pakkuda seda, mis tal on ilmuvale öelda. Objekktiveeriv mõtlemine on saanud valitsevaks ja in sulb sen selle ees, mis ise ennast näitab. (physis). Mitteobjektiveerva mõtlemise näiteks on luuletamine; s.o. olevale ligiolemine. Yüklə 258,8 Kb. Dostları ilə paylaş:
|